|
|
|
15.06.1996 Narvas Vabadussõjas
langenute mälestussamba taasavamine. Lippu hoidva ajateenija
parema õla tagant paistavad Vabadussõjast osavõtnud
hr Joh. Tark ja Hugo Saalis. Nende kõrval seisab Enn
Voika. Kaitseväelase käes on Vabadusristi Päeva
lipp. |
Mustametsa muinsuskaitsjad
hoiavad Vabadussõja mälestust
tekst: k&e
foto: Enn Voika erakogust
14. novembril peeti
Tartus nii Mustametsa Muinsuskaitse Klubi 15. sünnipäev
kui ka peied, tähistati esimees Enn
Voika 65. juubelit ja loodi
Vabadussõja mälestise hoidmise selts.
Mustametsa Muinsukaitse
Klubi ja selle esimees Enn Voika on tuntud Vabadusristi päeva
traditsiooni taastajana ning nende päevade peakorraldajana.
Samuti rajab klubi Enn Voikale kuuluvasse endisesse Pataste mõisa
jahilossi ENSV muuseumi. Ikka selleks, et tõde ei kaoks
ja olnu ei ununeks, sest peagi lõpetavad kooli need lapsed,
kes on sündinud vabas Eestis. Ilma igasuguse riikliku toetuseta
ning heade sõprade toel on jõutud tänasesse
päeva. Enn Voika teeneid on riiklikult hinnatud Valgetähe
V klassi ordeniga.
Kui alustati, oli elus ligi 350 Vabadussõja veterani. Enn
Voika võib uhkusega näidata fotosid, kus on korraga
jäädvustatud paarkümmend rahvussangarit. Oma halastamatu
lõikuse on teinud Aeg ja on ime, et meie hulgas elab veel
4 auväärset meest, kõigil eluaastaid rohkem kui
sajandijagu. Pesamuna on 101. aastane prof Aleksander Elango,
kes elab Tartus. Tallinnas, Nõmmel elav hr Ants Ilus on
102. aastane. Neid, kel turjal 103 eluaastat, on koguni kaks:
August Pruuel Otepäält ja Johannes Tark Elvast.
Teist nii
arga meest...
Ka Enn Voika isa Aleksander ja tema kolm venda võitlesid
Vabadussõjas ning koguni ühes jaos. Kahjuks ühelegi
neist ühtegi risti ei jagunud. Kuid isa vendade sõnul
teist nii arga meest nagu Voika Sass rohkem Vabadusõjas
ei olnud. Kui tulistamiseks läks, oli tema esimene, kes varjus
puu või kivi taha, keeras toru venelaste poole ja muudkui
aga andis tuld…. Kadunud isa oli öelnud selle kohta
nii, et piinlik küll, aga võib olla tänu sellele
ma veel elan.
Peale sõda läks isa teenima piirivalvesse. 1938 tuli
ta teenistusest Piirissaarelt ära ja oli emale öelnud,
et mina nende pättidega seda mängu kaasa ei mängi,
sest midagi soperdatakse Venemaaga. Mobilisatsioonidest punaarmeesse
ja saksa sõjaväkke pääses isa vanuse tõttu.
Märtsiküüditamise ajal istus isa kolm ööd-päeva
kohvri otsas ja ootas… Õnneks neile järele ei
tuldud. Küll aga viidi ära naabripere, perekond Murumaa.
Maha jäeti vaid haige vanaema. Eluga riskides õnnestus
Ennul juba rongile viidud naabriperele viia kirves. Alles kolm
aastat tagasi kõneles naabrite peretütar Tiina Ennule,
et isa oli teda selle kirve eest tänanud surmani ja et tänu
sellele kirvele said paljud eesti pered Siberis peagi katused
pea kohale.
Muinsuskaitse
ärkamisaeg
Peale legendaarseid Tartu Muinsuskaitsepäevi 14.-17. aprillil
1988 said tuule tiibadesse sajad muinsuskaitseklubid üle
Eesti, teiste hulgas ka Mustametsa Muinsuskaitse Klubi. Enn Voika
meenutab, et sõites Tartust koju, kohtas ta poes kahte
meest. Üks neist oli kohalik metsaülem Ülo Vask.
Otsustatigi klubi luua. Juba 12 päeva hiljem korraldati isiklike
rahade eest esimene Vabadusristi päev, mis algul kandis nime
Vabadusristi vendade kokkutulek. Olgugi, et lähtealuseks
võeti eestiaegne kronoloogia, pandi ekslikult esimesele
kokkutulekule vale number – 13. Tegelikult oli see juba neljateistkümnes
kord.
Tänu Mustametsa muinsuskaitsjate algatusele hakkasid ka soomlased
uuesti oma veterane austama. Erukindralleitnant Lauri Koho teeb
Soomes juba seda tööd, mida meie alles tegema hakkame.
See on Vabadussõja mälestiste hoidmine.
Kindral Johannes Kert on öelnud mullu Vabadusristi päeval
Ebaveres admiral Johannes Pitka kunagise suvetalu hoovil: “Vabadusristi
kavalerid olid Vabadussõjas need sõdurid, kes pälvisid
kõige rohkem austust sooritatud tegude eest. Kui me väidame
seda, et Vabadussõda on Eesti rahva ajaloos kõige
suurem ja tähtsam sündmus üldse, ja me väidame
seda, siis selles tähtsamas sündmuses kõige tublimate
tegijate mälestamine ongi selle päeva mõte.”
Kui meid
enam ei ole
Oma tagasihoidlikul moel ütlesid selle mõtte välja
ka Vabadussõja veteranid ise. Kui Elva mehed kinkisid Vabadusristi
päeval klubile Elva lipu, lausus kunagine Vao valla konstaabel
Ants Rästas juurde sellised sõnad: „Vaata, kui
meid enam ei ole, siis too see lipp välja. Siis tunneme meie
ka, et oleme kohal!“
Nii ongi Enn Voika kogunud valdade, maakondade ning linnade lippe.
Maakondade lipud peaksid kõik olemas olema, peale Raplamaa,
kus maavanem soovitas pöörduda liputehase poole…
“Kui mõtleme, mida ja keda toetatakse ja kui neid
mehi ega mälestuste kogumist ja säilitamist ei toetata
ning riiklikult ei väärtustata, siis on midagi viltu,”
leiab Enn Voika. “Midagi on viltu ka suhtumises. Nüüd
tahetakse Tartus ehitada spordihalli sinna, kus asus ratsarügement.
Aga seal seisis ju ka Vabadussõja mälestussammas,
mida käis avamas president K. Päts. Nüüd tuleb
sinna spordihall ja meie riikliku iseseisvuse eest langenud mehed
sõtkutakse sinna alla. Minu pähe see ei mahu! Parem
jäetagu sinna väike nurk ja taastatagu see sammas ning
iga väike spordipoiss, kes sinna läheb, teab, et need
vaprad mehed lõid meie riigi.”
Riik ei tunne
huvi
On kurb tõsiasi, et Vabadussõja veteranid meenuvad
meile vaid vabariigi aastapäeval ja võidupühal
ning muul ajal ei tunne keegi huvi, kuidas nemad või nende
lesed toime tulevad. Rääkimata riiklikust meelespidamisest
sünnipäevadel või toetusest siit ilmast lahkumisel
ja kalmude hooldamisel. Vabadusristi päeva tähistamisse
suhtuvad riik ja omavalitsused tuima ükskõiksusega.
Tuim ja ükskõikne suhtumine on ilmselt põhjustanud
ka selle, et kunagi nii suurelt alanud muinsuskaitseliikumine
on praktiliselt välja surnud. Ettevõtted ei ole spondeerimisest
huvitatud, sest selle summa pealt tuleb maksta ka tulumaksu, mis
on sama hea kui raha maha viskamine.
Õnneks siiski toetajaid leidub. Tublisti on toetanud Tartumaalt
Kambja, Ülenurme, Luunja, Puhja ning Haaslava vallavalitsused.
Oma ettevõtte toodanguga on toeks olnud mitmedki firmad,
tänu kellele on alati olnud leib lauale panna. Väga
hea abimees on Maaväe Staabi ülem kolonelleitnant Peeter
Hoppe. Tema teene oli see, et tänavune Vabadusristi päev
Tänassilmas, Jaan Tõnissoni sünnitalus Mursil
oli nii ilus. Oma kohalolekuga austasid Vabadussõjas võidelnud
meeste mälestust peaminister Juhan Parts ja Riigikogu liige,
põhiseaduskomisjoni esimees Urmas Reinsalu.
Ausammast
väärt
Enn Voika meelest väärivad kahtlemata ausammast ka need
mehed, kes võitlesid Eesti eest saksa mundris ja hiljem
metsas. Nende meeste taga oli Eestimaa ja metsa minnes nad teadsid,
et lähevad surma. On juhtunud aga üks kurioosne seik.
Kõrgeid riiklikke aumärke on saanud paljud vabadusvõitlejad,
aga siiani ei ole seda pälvinud üks kõige tuntumaid
vabadusvõitlejaid, erukapten, Raudristi rüütliristi
kavaler hr Harald Nugiseks. Mees, kelle aususes ei tasu kahelda.
Tema sooritas oma kangelasteo Narva jõel. Selja taga oli
Eesti ja ta andis oma parima. Kui niivõrd teenekas vabadusvõitleja
on kõrgest riiklikust autasust ilma jäetud, keda siis
veel austada?
Kui küsida, kellele ja milleks ikkagi on vaja pidada Vabadusristi
päeva, siis siin on vastus selge. Eriti on seda vaja noortele,
kellel hakkab kaduma patriotismi vaim. “Ega neid enam ümber
ei kasvata, kes praegu juhivad meie elu, aga noored hakkavad unustama,”
tõdeb Enn Voika.
Raskuste kiuste on plaan pidada järgmine Vabadusristi Päev
tuleval suvel Põltsamaa lähedal Aidu lahinguväljal.
Viljandimaa
muinsuskaitsjad usuvad tulevikku
Viljandimaa Muinsuskaitse Ühendus on ainsana maakondlikest
ühendustest püsima jäänud. 12. novembril tähistati
väärikalt oma 15. sünnipäeva seniseid tegemisi
jäädvustava raamatuga “Muinsuskaitseliikumine Viljandimaal”.
Sügaval nõukogude ajal sai muinsuskaitsega tegelda
Eesti Looduskaitse Seltsi kaitsva tiiva all. Seltsi Viljandi osakonna
juurde moodustati kodu-uurijate sektsioon. Võimude silmis
süütul tegevusel olid tegelikult sügavalt rahvuskultuurilised
eesmärgid. Paarikümne aasta jooksul (1969-1989) püstitati
8 mälestussammast või -kivi, kinnitati 13 memoriaaltahvlit
ja paigutati kalmudele 14 hauatähist.
“On seda palju või vähe, peavad otsustama tänased
tegijad,” kirjutab raamatus VMÜ auliige hr Enno Piir.
“Aga meil 15-20 aastat tagasi võttis iga uue ning
vajaliku tahvlikese peale mõtlemine ja töö elluviimine
pea halliks ning une silmist. Palju tuli kulutada võimude
uksi, kuulata sõimu, hurjutamist ja ähvardusi –
vangirauadki terendasid silme ees. Need on läbielatud faktid.”
Just looduskaitseseltsidesse ja muinsuskaitseklubidesse koondunud
eestimeelsed inimesed oli see jõud, mis lõpuks kommunistide
selgroo murdis. Meenutagem kasvõi rahvamurdu ülemaalistel
kokkutulekutel, mis oma olemuselt kujunesid suurejoonelisteks
rahvuslikeks meeleavaldusteks. Algas teine rahvuslik ärkamine,
mille laineharjal loodi ka 12.11.1988 Viljandimaa Muinsuskaitse
Ühendus. Tegu oli ajaloolise Viljandi maakonna muinsuskaitseseltse
liitva organisatsiooniga. Kokku on Viljandimaal asutatud 16 muinsuskaitseseltsi.
Möödunud viieteistkümne aastaga on korda saadetud
palju ning pealtnäha ilmvõimatutki. Ühingu tiiva
all on sündinud kaks tegusat organisatsiooni: Eesti Sõjameeste
Sakala Ühing ja Johann Köleri Fond.
Sakalamaa
ei unusta
Suurim ja mahukaim töö ajaloo jäädvustamisel
on Enno Piiri eestvõttel koostöös VMÜ-ga,
Memento Viljandi osakonnaga ja Viljandi Muuseumiga 13 nest valuraamatust
koosnev sari “Sakalamaa ei unusta”. Kokku 2244 leheküljel
on kirjeldatud 8842 Sakalamaa inimese saatust, vaeva ja viletsust,
mida nõukogude võim sooritas represseerimistega
aastatel 1940–1987. Neil raamatutel on ka eriline väärtus
Vabadussõja sangarite elulugude jäädvustamisel,
kelle tutvustajaks on olnud Viljandi Muuseumi direktor ja VMÜ
esimees hr Jaak Pihlak. Ühenduse eestvõttel taastati
ka Vabadussõjas langenute kalmistu Viljandis, mille pühitsemine
15. septembril 1991 kujunes rahvuslikuks meeleavalduseks. Järjepidevalt
on suudetud välja anda Sakala Kalendrit, mis ilmub juba 1990.
aastast. Viljakad tegevusaastad on möödunud Vabadussõjas
langenute mälestussammaste taastamise ja Eesti iseseisvusega
seotud mälestusmärkide rajamise tähe all. Üks
suurejoonelisemaid memoriaale on kindlasti Pilistvere Kivikangur,
mis on pühendatud Siberis hukkunute mälestusele.
Algusaegade agarus on vaibunud ja paljud seltsid oma tegevuse
lõpetanud. Ellu on jäänud kõige teotahtelisemad
ja visamad. Mis paneb neid inimesi tegutsema ja milleks on meil
ülepea muinsuskaitset tarvis?
Esmalt on teadmine ja soov noortele selgeks teha, et ilma kultuuriloolise
minevikuta ei ole rahvusel tulevikku. “Muinsuskaitsetöö
on usk eesti rahva tulevikku,” on oma artikli pealkirjas
asja olemuse ja vajalikkuse lahti mõtestanud hr Enno Piir.
|
|
|
