|
|
|
Ralf Kaubi ja Vello Raie
poolt Vabaduse monumendi konkursile esitatud ideekavand “Võitleja”. |
Kellele lüüakse
vabaduse kella?
tekst:
K&E
Vabadussõja
monumendi esialgne idee on tänaseks absurdsuseni moonutatud.
Juba kavandite konkursi I vooru üldtingimustes ja nõuetes
esitatavatele töödele oli nimi Vabadussõja monument
asendatud justkui muuseas Vabaduse monumendiga. Võib vaid
kujutleda kõrgete väliskülaliste hämmeldust,
kui nad soovivad panna pärga meie iseseisvuse tähtsaima
sümboli juurde ja neid viiakse – kella alla !
Igas Eestimaa nurgas
on meeles peetud neid mehi, kellele oleme võlgu oma vabaduse
ja riigi. Vabadus ja iseseisvus on Vabadussõjas vere hinnaga
kätte võideldud. Just isamaalisus on viinud meie riigi
maailmakaardile.
Soovides tasuda auvõlga esivanemate ees ning viia lõpule
1930. aastatel alustatud idee, mis nägi ette Vabadussõja
monumendi püstitamise Harjumäele, moodustas Eesti Vabadusvõitlejate
Tallinna Ühenduse Põhja piirkond kuus aastat tagasi
Ülemaailmse eestlaste algatusgrupi. Alustati korjandust Eesti
Vabadussõja ausamba kompleksi püstitamiseks Harjumäele,
Vabaduse väljaku juurde.
Ent hoolimata Riigikogu 57 poolthäälega toetusavaldusest
3. juunil 1997 ning Tallinna linnavolikogu heakskiidust neli aastat
hiljem, on esialgne idee tänaseks absurdsuseni moonutatud.
Juba kavandite konkursi I vooru üldtingimustes ja nõuetes
esitatavatele töödele oli nimi Vabadussõja monument
asendatud osavalt, justkui muuseas Vabaduse monumendiga. Lugege
uuesti, mõeldes sõna “monument” tähendusele:
monumendiga Vabadusele. Sealjuures rõhutati, et kavand
peab vastama XXI sajandi arusaamadele ja arvestama ajaloolist
situatsiooni tänases aegruumis. Millegipärast, olgugi
et abstraktsel monumendil pole midagi ühist aadetega, illustreerisid
neid tingimusi 1930ndatel aastatel Vabadussõja monumendi
ning Vabaduse väljaku ruumilise kujundamise projektide võistluse
konkurssidele laekunud tööd.
Eesmärk unustatud
Selle omavolilise tegevusega seadsid linnavalitsus ja konkursi
þürii end kõrgemale kui Eesti Vabariigi kõrgeim
seadusandlik organ – parlament. Ja isegi kõrgemale
demokraatliku vabariigi kõrgeimast võimukandjast
– rahvast ja tema tahtest. Kurtidele kõrvadele kõlas
ka Demokraatlik-rahvuslike jõudude Koostöökoja
seisukoht 17. aprillil 2002, mille kohaselt tulnuks enne konkursi
II vooru täpsustada nõudeid esitatavatele töödele.
Tsitaat kirjast: “I vooru tingimustes oli öeldud, et
monument peab kajastama vabaduse mõistet. Vabaduse monument,
kui idee on suunatud nii eesti rahva minevikku meenutamaks aega,
mil vabadus oli unistus, mille poole püüelda, kui ka
tulevikku kohustusena seda kaitsta…”
Peame sellist definitsiooni liiga üldiseks. Meie arvates
tuleks seda täiendada: “Vaabaduse monument peab kajastama
eesti rahva võitlust vabaduse eest, olema mälestusmärgiks
kõigile neile, kes on võidelnud, langenud või
hukkunud Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse eest. “Eelnevast
lähtudes teeme ettepaneku püstitada monument “Eesti
iseseisvuse eest võidelnutele” ja paigaldada selline
tekst monumendile.”
Kirjale on Koostöökoja volitusel allakirjutanud kahjuks
meie seast juba manalasse lahkunud vabadusvõitleja hr Aadu
Oll.
Vabadussõja monumendi püstitamine ei ole ometi mõne
linnapea erapromoüritus, vaid kogu riigi ja rahva poolne
austusavaldus oma kangelastele.
Tõdedes, nagu Pärnu II Maailmasõjas võidelnud
meestele püstitatud ausamba puhul, et taas on monumendi kavandamisel
ära unustatud eesmärgid ja põhimõte, küsime:
„Kelle vabaduse mälestuseks 19. detsembril Vabaduse
väljakul Vallikraavi müüri ääres, kus
kunagi oli prügila, lüüakse Vabaduse kella?“
Monument
iseendale
Vastus sellele küsimusele peitub Vabadussõja ausamba
püstitamise ühele eestvedajale hr Ralf Kaubile Tallinna
Kultuuriväärtuste Ameti poolt saadetud kirjas 03.08.2002
nr.4-2/02/1043. See kiri, mis on saadetud vastusena EVTÜ
Põhja piirkonna nimel linnapeale Edgar Savisaarele saadetud
arupärimisele, on kõnekas ja väärib siinkohal
tsiteerimist:
“Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti eestvedamisel
toimub Vabaduse monumendi, mitte Vabadussõja monumendi
kavandivõistlus. Vabaduse monument iseenesest ei hakka
tähistama ühtegi konkreetset ajaloolist sündmust
ega ühtegi konkreetset inimeste rühma. Faktis, et Vabadussõda
on Eesti Vabariigile olnud hindamatu tähtsusega, ei kahtle
keegi. Samas ei tohi alahinnata ka teisi olulisi sündmusi
Eesti ajaloos, sh ka taasiseseisvumiseni viinut.”
Sellega on kõik öeldud. Sisuliselt püstitab Savisaar
koos sovjetlikest kosmopoliitidest kaasvõitlejatega iseendale
monumenti. See on n.-ö nende ajastu monument, kus ajaarvamine
algab ja lõpeb Savisaarega. Tegu on sooviga jäädvustada
Eesti riigi rajamise au endale, unustades tõiga, et kui
poleks olnud võidukat Vabadussõda, poleks neil olnud
ka midagi taastada ega monumenti raiuda.
Tahaksin aga juhtida tähelepanu veel Riigikogu kultuurikomisjoni
poolt EVTÜle saadetud kirjale. Kiri on saadetud vastuseks
EVTÜ poolsele üleskutsele Tallinna Vabadussõja
mälestussamba püstitamiseks 22. aprillil 2003 nr. 2
– 14/567 ja kubiseb kummalistest vastuoludest. Oma üleskutses
13. 3. 2003 räägivad EVTÜ juhatuse ja Põhja
piirkonna liikmed “Vabadussõja mälestussambast”.
Seda tõlgendatakse vastuses nii, nagu nad oleksid teinud
uuele Riigikogu koosseisule ettepaneku “Vabaduse monumenti”
käsitleva otsuse või seaduse vastuvõtmiseks,
mis tagaks ühtlasi kas või osaliseltki selle rajamise
riikliku rahastamise. Milline osav keeleline käik: Vabadussõja
ausambast sai hoobilt Vabaduse monument! Edasi viidatakse juba
eelnevalt mainitud Riigikogu avaldusele 3. juunist 1997, milles
käib jutt “Vabaduse ausamba “rajamise toetamisest.
Sõnade “ausammas” ja “monument” vahel
on eesti keeles väike, aga tähendusrikas nüanss,
eks ole?
Lõpuks mööndakse, et vajalikud summad ausamba
rajamise toetamiseks oleks riigieelarvest võimalik eraldada
Kultuuriministeeriumi eelarve kaudu (miks seda siis kuue aasta
jooksul ei tehtud?) ning viimase käiguna veeretatakse kogu
krempel osava liigutusega riiklikult tasandilt kohaliku omavalitsuse
kapsaaeda: “Ausamba rajamine sõltub siiski Tallinna
linna otsusest ning ausamba projekti heakskiitmisest.” Kirja
tekstist jääb mulje, nagu käiks jutt samast asjast
ehk nagu kannaks Vabadussõja monument ja Vabaduse monument
sama aadet. Et tegelikult nii ei ole, selgub eelpool juba tsiteerimist
leidnud Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti kirjast: “Oluline
on siinkohal rõhutada, et Vabaduse monumendi püstitamine
ei võta ära võimalust püstitada Tallinna
ka Vabadussõja monument.”
|
EVTÜ Põhja piirkonna
liikmed Ralf Kaup (vasakul) ja Vello Raie ning Vabadussõja
monumendi makett
J. Laidoneri mõisas, Viimsis.
Monumendi idee põhines arhitekti Karl Lüüsi
poolt 1932 esitatud Vabadussõja monumendi algsele kavandile.
|
Kelle vabadust
näitab kell?
Kelle vabadust siis monumendiga mälestatakse? Üldise
reeglina püstitatakse monumente vaid lahkunute või
siis möödunud suursündmuste mälestuseks. Meil
aga on vabadus praegu käes, misjaoks talle siis monument?
Teiseks, kes on see tark linnavalitsuse ametnik või þürii
liige, kes suutis määrata XXI sajandi arusaamu kohe
selle esimestel aastatel? Kolmandaks, mida tähendab ajaloolise
situatsiooni arvestamine tänases aegruumis? Kas seda, et
Eestimaa elanikkonna koosseisu on 50 okupatsiooniaastaga oluliselt
võõrrahvuste kohaletoomisega muudetud ja me peame
arvestama, et suur osa neist koos neid siia suunanud idanaabriga
ei taha midagi kuulda meie võidukast Vabadussõjast?
Kas me ei tohi neid oma Vabadussõja monumendiga ärritada?
Kuid Tõnismäe pronkssõdur võib meid
ärritada küll?!
Hoopis vastuvõetavam sovjetiaegsetele kosmopoliitidele
oleks ju tõepoolest neutraalne Vabaduse monument, mida
nii mõnigi neist võiks tõlgendada mälestusmärgina
Punaarmee poolt 1939/40 ja 1944 Eestimaale toodud sovjetlikule
“vabadusele”! Ehk siis oleks sovjettidega ühist
“vabaduseaadet” jagavatel komsomolimentaliteediga linnaametnikel
mõistlik ühineda 9. mail Tõnismäe pronksmehe
juurde sinna maetud marodööre mälestama koguneva
seltskonnaga ja koos kaotatud vabadust leinata. Milleks veel teine
ausammas, kui üks juba on?
Eelneva taustal on mõistetav, miks praagiti kavandite konkursil
välja kõik need võistlustööd, mis
sisaldasid rahvuseepose “Kalevipoeg” ja Eesti riigi
sümboleid. Sealhulgas kõrvaldati ka üllast ideed
sümboliseeriv kõrgustesse pürgiv kujund, nagu
see “Võitleja” märgusõna all oli
esitatud Ralf Kaubi ja Vello Raie poolt. Idee põhines algsele
arhitekti Karl Lüüsi poolt 1932 esitatud Vabadussõja
monumendi kavandile. See on avaldatud Vabadussõja Mälestamise
Komitee sõjaajaloo albumis.
Mitte aated, vaid ärihuvid
Linnavalitsuses istuvad sovjetiaegsed kosmopoliidid nägid
suurepärast võimalust püstitada eesti rahva kulul
ausammas iseendile ja lüpsta suurel hulgal riigi raha. Monument
ei hakka teenima mitte aateid, vaid ärihuve. Tõestuseks
kasvõi tõik, et kuigi konkursile ei laekunud zhürii
hinnangul ühtegi tasemel võistlustööd, premeeriti
konkursi I vooru esimese 10 luhtunud kavandi autorit ikkagi 25
000 krooniga. Et maksumaksja raha oli laialt käes, ei peetud
komejandi täiuslikkuse huvides paljuks määrata
preemiaks 200 000 krooni kolmele neist kümnest teistkordselt,
vaatamata sellele, et I vooru kavandite eest oli raha juba taskus.
19. detsembril tiksuma hakkava monstrumi maksumuseks arvestati
algul 1,5 miljonit krooni, siis kerkisid kulud ootamatult 2,3
miljoni kroonini, sest eelnevalt tegemata uuringute eest tuli
linnavalitsusel tellida töid juurde 200 000 krooni eest.
See on reetmise hind. Kell on teadagi saatuse ja paratamatuse
sümbol. Ralf Kaup ja kaasvõitleja Vello Raie kutsuvad
Vabaduse kella tabavalt võllapuuks.
Meie ühine
võlg
Rahvas ei ole rumal. Tuletagem meelde prof Eduard Vääri
sõnu, et arhitektuurilisest väärtusest tähtsam
on rahva jaoks sellesse ausambasse kätketud sõnum.
Monument peaks elama üle aegade mullistused ja olema mõistetav
ilma igasuguse seletuskirjata. Savisaare kellast ei saa iial rahvuslikku
sümbolit nagu nt Reaalkooli juures Vabadussõjas võidelnud
koolipoiste auks püstitatud mälestussambast või
Julius Kuperjanovi hauamonumendist Tartus Raadi kalmistul.
Seda on tajunud ilmselt ka linnavõimud. Ilmselt kartusest
rahva viha ees toimus nurgakivi panek Vabaduse kellale vaat et
põrandaaluse üritusena.
Eelneva taustal on ka selge, miks ei ole tagasi pandud Okupatsiooni
Muuseumi ehitamise ajaks väidetavalt ajutiselt kõrvaldatud
rahva omaalgatuse korras ning üleriikliku korjandusega kogutud
raha eest suurejooneliselt avatud ausammast admiral J. Pitkale
Kaitseliidu Peastaabi juures. Kurioosne on siinjuures tõik,
et avamistseremoonial osales toona ka linnapea Edgar Savisaar,
seejuures veel isamaalise kõnega.
EVTÜ Põhja piirkonna meestel jagub särtsu ja
nad jätkavad võitlust selle eest, et meie rahva ajalooline
võlg Vabadussõja kangelaste ees saaks tasutud. „Vabaduse
monumendi konkurssi korraldanud komsomolimentaliteediga tegelinskid
läksid vaid raha teenimise peale välja. Meie hind on
kõrgem. Meie ei taha raha, tahame hoopis rohkemat. Me tahame
Vabadussõja monumenti ja seda ei taha mitte üksi meie,
vaid kõik tõsimeelsed eestlased, kes seda ideed
on toetanud!” ütleb Ralf Kaup. “Meie esivanemate
aade on meie aade ja see kohustab meid!
|
|
|
