Kultuur ja Elu 4/2003


Kultuur ja Elu 3/2003

 

 

 

 



Ralf Kaubi ja Vello Raie
poolt Vabaduse monumendi konkursile esitatud ideekavand “Võitleja”.

Kellele lüüakse vabaduse kella?

tekst: K&E

Vabadussõja monumendi esialgne idee on tänaseks absurdsuseni moonutatud. Juba kavandite konkursi I vooru üldtingimustes ja nõuetes esitatavatele töödele oli nimi Vabadussõja monument asendatud justkui muuseas Vabaduse monumendiga. Võib vaid kujutleda kõrgete väliskülaliste hämmeldust, kui nad soovivad panna pärga meie iseseisvuse tähtsaima sümboli juurde ja neid viiakse – kella alla !

Igas Eestimaa nurgas on meeles peetud neid mehi, kellele oleme võlgu oma vabaduse ja riigi. Vabadus ja iseseisvus on Vabadussõjas vere hinnaga kätte võideldud. Just isamaalisus on viinud meie riigi maailmakaardile.
Soovides tasuda auvõlga esivanemate ees ning viia lõpule 1930. aastatel alustatud idee, mis nägi ette Vabadussõja monumendi püstitamise Harjumäele, moodustas Eesti Vabadusvõitlejate Tallinna Ühenduse Põhja piirkond kuus aastat tagasi Ülemaailmse eestlaste algatusgrupi. Alustati korjandust Eesti Vabadussõja ausamba kompleksi püstitamiseks Harjumäele, Vabaduse väljaku juurde.
Ent hoolimata Riigikogu 57 poolthäälega toetusavaldusest 3. juunil 1997 ning Tallinna linnavolikogu heakskiidust neli aastat hiljem, on esialgne idee tänaseks absurdsuseni moonutatud. Juba kavandite konkursi I vooru üldtingimustes ja nõuetes esitatavatele töödele oli nimi Vabadussõja monument asendatud osavalt, justkui muuseas Vabaduse monumendiga. Lugege uuesti, mõeldes sõna “monument” tähendusele: monumendiga Vabadusele. Sealjuures rõhutati, et kavand peab vastama XXI sajandi arusaamadele ja arvestama ajaloolist situatsiooni tänases aegruumis. Millegipärast, olgugi et abstraktsel monumendil pole midagi ühist aadetega, illustreerisid neid tingimusi 1930ndatel aastatel Vabadussõja monumendi ning Vabaduse väljaku ruumilise kujundamise projektide võistluse konkurssidele laekunud tööd.


Eesmärk unustatud

Selle omavolilise tegevusega seadsid linnavalitsus ja konkursi þürii end kõrgemale kui Eesti Vabariigi kõrgeim seadusandlik organ – parlament. Ja isegi kõrgemale demokraatliku vabariigi kõrgeimast võimukandjast – rahvast ja tema tahtest. Kurtidele kõrvadele kõlas ka Demokraatlik-rahvuslike jõudude Koostöökoja seisukoht 17. aprillil 2002, mille kohaselt tulnuks enne konkursi II vooru täpsustada nõudeid esitatavatele töödele.
Tsitaat kirjast: “I vooru tingimustes oli öeldud, et monument peab kajastama vabaduse mõistet. Vabaduse monument, kui idee on suunatud nii eesti rahva minevikku meenutamaks aega, mil vabadus oli unistus, mille poole püüelda, kui ka tulevikku kohustusena seda kaitsta…”
Peame sellist definitsiooni liiga üldiseks. Meie arvates tuleks seda täiendada: “Vaabaduse monument peab kajastama eesti rahva võitlust vabaduse eest, olema mälestusmärgiks kõigile neile, kes on võidelnud, langenud või hukkunud Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse eest. “Eelnevast lähtudes teeme ettepaneku püstitada monument “Eesti iseseisvuse eest võidelnutele” ja paigaldada selline tekst monumendile.”
Kirjale on Koostöökoja volitusel allakirjutanud kahjuks meie seast juba manalasse lahkunud vabadusvõitleja hr Aadu Oll.
Vabadussõja monumendi püstitamine ei ole ometi mõne linnapea erapromoüritus, vaid kogu riigi ja rahva poolne austusavaldus oma kangelastele.
Tõdedes, nagu Pärnu II Maailmasõjas võidelnud meestele püstitatud ausamba puhul, et taas on monumendi kavandamisel ära unustatud eesmärgid ja põhimõte, küsime: „Kelle vabaduse mälestuseks 19. detsembril Vabaduse väljakul Vallikraavi müüri ääres, kus kunagi oli prügila, lüüakse Vabaduse kella?“

Monument iseendale

Vastus sellele küsimusele peitub Vabadussõja ausamba püstitamise ühele eestvedajale hr Ralf Kaubile Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti poolt saadetud kirjas 03.08.2002 nr.4-2/02/1043. See kiri, mis on saadetud vastusena EVTÜ Põhja piirkonna nimel linnapeale Edgar Savisaarele saadetud arupärimisele, on kõnekas ja väärib siinkohal tsiteerimist:
“Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti eestvedamisel toimub Vabaduse monumendi, mitte Vabadussõja monumendi kavandivõistlus. Vabaduse monument iseenesest ei hakka tähistama ühtegi konkreetset ajaloolist sündmust ega ühtegi konkreetset inimeste rühma. Faktis, et Vabadussõda on Eesti Vabariigile olnud hindamatu tähtsusega, ei kahtle keegi. Samas ei tohi alahinnata ka teisi olulisi sündmusi Eesti ajaloos, sh ka taasiseseisvumiseni viinut.”
Sellega on kõik öeldud. Sisuliselt püstitab Savisaar koos sovjetlikest kosmopoliitidest kaasvõitlejatega iseendale monumenti. See on n.-ö nende ajastu monument, kus ajaarvamine algab ja lõpeb Savisaarega. Tegu on sooviga jäädvustada Eesti riigi rajamise au endale, unustades tõiga, et kui poleks olnud võidukat Vabadussõda, poleks neil olnud ka midagi taastada ega monumenti raiuda.
Tahaksin aga juhtida tähelepanu veel Riigikogu kultuurikomisjoni poolt EVTÜle saadetud kirjale. Kiri on saadetud vastuseks EVTÜ poolsele üleskutsele Tallinna Vabadussõja mälestussamba püstitamiseks 22. aprillil 2003 nr. 2 – 14/567 ja kubiseb kummalistest vastuoludest. Oma üleskutses 13. 3. 2003 räägivad EVTÜ juhatuse ja Põhja piirkonna liikmed “Vabadussõja mälestussambast”. Seda tõlgendatakse vastuses nii, nagu nad oleksid teinud uuele Riigikogu koosseisule ettepaneku “Vabaduse monumenti” käsitleva otsuse või seaduse vastuvõtmiseks, mis tagaks ühtlasi kas või osaliseltki selle rajamise riikliku rahastamise. Milline osav keeleline käik: Vabadussõja ausambast sai hoobilt Vabaduse monument! Edasi viidatakse juba eelnevalt mainitud Riigikogu avaldusele 3. juunist 1997, milles käib jutt “Vabaduse ausamba “rajamise toetamisest. Sõnade “ausammas” ja “monument” vahel on eesti keeles väike, aga tähendusrikas nüanss, eks ole?
Lõpuks mööndakse, et vajalikud summad ausamba rajamise toetamiseks oleks riigieelarvest võimalik eraldada Kultuuriministeeriumi eelarve kaudu (miks seda siis kuue aasta jooksul ei tehtud?) ning viimase käiguna veeretatakse kogu krempel osava liigutusega riiklikult tasandilt kohaliku omavalitsuse kapsaaeda: “Ausamba rajamine sõltub siiski Tallinna linna otsusest ning ausamba projekti heakskiitmisest.” Kirja tekstist jääb mulje, nagu käiks jutt samast asjast ehk nagu kannaks Vabadussõja monument ja Vabaduse monument sama aadet. Et tegelikult nii ei ole, selgub eelpool juba tsiteerimist leidnud Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti kirjast: “Oluline on siinkohal rõhutada, et Vabaduse monumendi püstitamine ei võta ära võimalust püstitada Tallinna ka Vabadussõja monument.”


EVTÜ Põhja piirkonna liikmed Ralf Kaup (vasakul) ja Vello Raie ning Vabadussõja monumendi makett
J. Laidoneri mõisas, Viimsis.
Monumendi idee põhines arhitekti Karl Lüüsi poolt 1932 esitatud Vabadussõja monumendi algsele kavandile.

Kelle vabadust näitab kell?

Kelle vabadust siis monumendiga mälestatakse? Üldise reeglina püstitatakse monumente vaid lahkunute või siis möödunud suursündmuste mälestuseks. Meil aga on vabadus praegu käes, misjaoks talle siis monument? Teiseks, kes on see tark linnavalitsuse ametnik või þürii liige, kes suutis määrata XXI sajandi arusaamu kohe selle esimestel aastatel? Kolmandaks, mida tähendab ajaloolise situatsiooni arvestamine tänases aegruumis? Kas seda, et Eestimaa elanikkonna koosseisu on 50 okupatsiooniaastaga oluliselt võõrrahvuste kohaletoomisega muudetud ja me peame arvestama, et suur osa neist koos neid siia suunanud idanaabriga ei taha midagi kuulda meie võidukast Vabadussõjast? Kas me ei tohi neid oma Vabadussõja monumendiga ärritada? Kuid Tõnismäe pronkssõdur võib meid ärritada küll?!
Hoopis vastuvõetavam sovjetiaegsetele kosmopoliitidele oleks ju tõepoolest neutraalne Vabaduse monument, mida nii mõnigi neist võiks tõlgendada mälestusmärgina Punaarmee poolt 1939/40 ja 1944 Eestimaale toodud sovjetlikule “vabadusele”! Ehk siis oleks sovjettidega ühist “vabaduseaadet” jagavatel komsomolimentaliteediga linnaametnikel mõistlik ühineda 9. mail Tõnismäe pronksmehe juurde sinna maetud marodööre mälestama koguneva seltskonnaga ja koos kaotatud vabadust leinata. Milleks veel teine ausammas, kui üks juba on?
Eelneva taustal on mõistetav, miks praagiti kavandite konkursil välja kõik need võistlustööd, mis sisaldasid rahvuseepose “Kalevipoeg” ja Eesti riigi sümboleid. Sealhulgas kõrvaldati ka üllast ideed sümboliseeriv kõrgustesse pürgiv kujund, nagu see “Võitleja” märgusõna all oli esitatud Ralf Kaubi ja Vello Raie poolt. Idee põhines algsele arhitekti Karl Lüüsi poolt 1932 esitatud Vabadussõja monumendi kavandile. See on avaldatud Vabadussõja Mälestamise Komitee sõjaajaloo albumis.

Mitte aated, vaid ärihuvid

Linnavalitsuses istuvad sovjetiaegsed kosmopoliidid nägid suurepärast võimalust püstitada eesti rahva kulul ausammas iseendile ja lüpsta suurel hulgal riigi raha. Monument ei hakka teenima mitte aateid, vaid ärihuve. Tõestuseks kasvõi tõik, et kuigi konkursile ei laekunud zhürii hinnangul ühtegi tasemel võistlustööd, premeeriti konkursi I vooru esimese 10 luhtunud kavandi autorit ikkagi 25 000 krooniga. Et maksumaksja raha oli laialt käes, ei peetud komejandi täiuslikkuse huvides paljuks määrata preemiaks 200 000 krooni kolmele neist kümnest teistkordselt, vaatamata sellele, et I vooru kavandite eest oli raha juba taskus.
19. detsembril tiksuma hakkava monstrumi maksumuseks arvestati algul 1,5 miljonit krooni, siis kerkisid kulud ootamatult 2,3 miljoni kroonini, sest eelnevalt tegemata uuringute eest tuli linnavalitsusel tellida töid juurde 200 000 krooni eest. See on reetmise hind. Kell on teadagi saatuse ja paratamatuse sümbol. Ralf Kaup ja kaasvõitleja Vello Raie kutsuvad Vabaduse kella tabavalt võllapuuks.

Meie ühine võlg

Rahvas ei ole rumal. Tuletagem meelde prof Eduard Vääri sõnu, et arhitektuurilisest väärtusest tähtsam on rahva jaoks sellesse ausambasse kätketud sõnum. Monument peaks elama üle aegade mullistused ja olema mõistetav ilma igasuguse seletuskirjata. Savisaare kellast ei saa iial rahvuslikku sümbolit nagu nt Reaalkooli juures Vabadussõjas võidelnud koolipoiste auks püstitatud mälestussambast või Julius Kuperjanovi hauamonumendist Tartus Raadi kalmistul.
Seda on tajunud ilmselt ka linnavõimud. Ilmselt kartusest rahva viha ees toimus nurgakivi panek Vabaduse kellale vaat et põrandaaluse üritusena.
Eelneva taustal on ka selge, miks ei ole tagasi pandud Okupatsiooni Muuseumi ehitamise ajaks väidetavalt ajutiselt kõrvaldatud rahva omaalgatuse korras ning üleriikliku korjandusega kogutud raha eest suurejooneliselt avatud ausammast admiral J. Pitkale Kaitseliidu Peastaabi juures. Kurioosne on siinjuures tõik, et avamistseremoonial osales toona ka linnapea Edgar Savisaar, seejuures veel isamaalise kõnega.
EVTÜ Põhja piirkonna meestel jagub särtsu ja nad jätkavad võitlust selle eest, et meie rahva ajalooline võlg Vabadussõja kangelaste ees saaks tasutud. „Vabaduse monumendi konkurssi korraldanud komsomolimentaliteediga tegelinskid läksid vaid raha teenimise peale välja. Meie hind on kõrgem. Meie ei taha raha, tahame hoopis rohkemat. Me tahame Vabadussõja monumenti ja seda ei taha mitte üksi meie, vaid kõik tõsimeelsed eestlased, kes seda ideed on toetanud!” ütleb Ralf Kaup. “Meie esivanemate aade on meie aade ja see kohustab meid!


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv