|
|
|
Annekreet Püreneede südames
kesk päevalilli. |
Püreneede süda
tekst: Annekreet
Heinloo
foto: Annekreet Heinloo, repro
Kultuuriloolane Annekreet
Heinloo käis metsikus prantsuse
Lõunas, Püreneede südames. Rannaparadiisidest
muudab Püreneed võluvaks see, et seal elavad tavalised
inimesed. Sai õppida tundma ja taluma lihtprantslaste võlusid
ja veidrusi.
Lõuna-Prantsusmaaga seostuvad tavaliselt
kuulsad suvekuurordid Nice, Cannes, St Tropez, Marseilles…
Kuid tegelikult on prantsuse Lõuna hoopis metsikum ja vähem
väljapeetud. Ligi 800 km Pariisist otse alla asub Prantsusmaa
koobasterikkaim maakond Ariege, Püreneede süda.
See on Prantsusmaa kõige vähem asustatud ja looduslikult
puutumatuna säilinud regioon, kaugel suurlinnade saastest.
Ümber külade laiuvad tohutud päevalillepõllud.
Looduses leidub ligi 60 liiki orhideesid, lisaks lugematu arv
liblikaid ja kotkaid. See on Euroopa eelajalooliste mälestiste
üks suurimaid leiukohti.
Piirkonna üheks uhkuseks on Mas d’Azil, 400 meetri pikkune
kõrge koobas, mida läbivad kõrvuti jõgi
ja autotee. See on esimene vaatamisväärsus, mida külastan
ja alustuseks just sobiv – iseloomustades kõike sellele
piirkonnale omast: eelajalooline koobas ühendatud modernse
maanteega, ümberringi puutumatu loodus. Eriti vaimustavad
näevad välja tohutu koopa sissepääsud, kus
päevavalgus ilmestab erinevate aastatuhandete kivimikihistusi.
Kuid teistmoodi kui meie Taevaskojas. Looduse imeks peetakse ka
varieeruva veehulgaga Fontestorbes’ allikat Belesta linna
lähedal. Läte voolab kakskümmend minutit ja peatub
siis taas kahekümneks minutiks. Vaikuse hetkel võib
külastada koobast, kus allikas alguse saab, kuid tuleb olla
ettevaatlik, et mitte ootamatult märjaks saada. Allika veehulk
vaheldub 20 liitrist sekundis 1800-ni ja veetaseme muutumist saab
jälgida oma silmaga.
Tagasi orjaaega
Üheks Ariege’i turismimagnetiks on kindlasti Riviere
Souterraine de Labouiche – karstikoobastes voolav jõgi,
kus väidetavalt on võimalik teha pikim maa-alune paadisõit
Euroopas. Koobaste maapealne piletikassa näeb välja,
nagu poleks ajad seda muutnud avamisest saati (alates 1938. aastast).
Pigem meenutab see sissepääsu Kohtla kaevandusmuuseumi
– väsinud ja tolmune. Kui laskume 60 meetrit maa alla
ja istume suurde paati, selgub, et oleme ajas veelgi tagasi läinud
– siin toimib orjanduslik kord. Paat, kus istub sees 16 erineva
raskusega inimest, liigub edasi tänu giidi kätejõule
– koopa seintele on kinnitatud trossid, mida mööda
üsna õbluke mees, kindad käes, paati edasi vinnab.
Hoolimata raskest füüsilisest tööst, räägib
giid palju, ilmselt on ta ka suur naljamees, sest prantslased
paadis lõkerdavad tema sõnade peale naerda. Minule
kommenteerib ta inglise keeles stalaktiitide ja -miitide kujusid:
“See on sünnipäevatort,” või “see
on jõuluvana.” Kokku peab giid paati edasi tõmbama
1500 meetrit. Kui sõit läbi ja tagasi maa peale minek,
küsib ta uudishimulikult, kust ma tulen. Minu vastuse peale
nendib, et veider küll, tavaliselt on inglise keelt kõnelevad
külastajad Hollandist. See arvamus tutvustab hästi tavalise
prantslase loogikat.
Lihtsad
prantsuse inimesed
Cote d’ Azuri rannaparadiisidest põnevamaks muudab
Püreneed ka see, et siin elavad tavalised inimesed. Ei peeneid
koketseid daame, lakutud juustega dändisid ega välismaalasi,
vaid lihtsad prantslased. Lustakate tumedate silmadega inimesed,
kes bensiini- ja toiduvarusid käivad täiendamas lähinaabrite
juures Hispaanias või Andorras – sealseid supermarketeid
on kombeks külastada üle paari nädalavahetuse.
Külalisena just ühes sellises perekonnas, avaneb mul
suurepärane võimalus õppida tundma (ja taluma)
lihtprantslase kõige tavalisemaid võlusid ja veidrusi.
Esimese hämmastuse tõi hommikueine: küpsised,
šokolaadikreem ja kausitäis kohvi. Küpsisele määritakse
kreem, kastetakse kohvisse ja luristatakse siis häbenemata
vedelikust tühjaks. Ja nii, kuni kohv otsa saab. Sama kordub
ka õhtusöögi ajal, ainult et küpsis ja šokolaad
asenduvad saia ja juustuga. See on muutumatu menüü ja
püsinud aastakümneid. Ning püsib edasi. Lõunasöögiks
saame verise liha kõrvale ubadega segatud tavalisi kartulikrõpse.
Kogu Ariege’is oldud aja ei suuda ma ära imestada nende
lihtsate prantslaste kitsarinnalisust ja väikest silmaringi,
nende väiklust ja egoismi, kuid seda mitte halvas mõttes.
Nad ei ole pahatahtlikud, ei midagi isiklikku, lihtsalt –
nad on prantslased! See vabandab kõik. Niisiis lepin sellega,
et mind hoiatamata kell 4 hommikul üles aetakse (ostureis
Hispaaniasse) või mõne uhke ajaloolise linnaga tutvumiseks
vaid 20 minutit aega antakse. Neid see ei huvita ja nad ei vaevu
ka kellegi teise pärast pingutama. Kui meil Eestis oleks
see ebaviisakas, siis seal lihtsalt asjad käivad nii.
Müütiline
Montsegur
Sõidame vaatama Montseguri ning kästakse kaasa võtta
matkasaapad. Üle metsade hakkab teele paistma tohutu mägi.
Kui prantslased teatavad, et sinna otsa me nüüd ronime,
tundub see esialgu täiesti võimatu, sest mäekülg
näib minevat otse üles, ilma igasuguse kaldeta. 1207-meetrise
Pogi nimelise kalju otsas asub Montseguri loss. Tegelikult on
mäel ka laugem külg, mida mööda külastajad
(väikestest lastest vanuriteni välja) üles rühivad.
Rada on täiesti looduslik, ei mingeid treppe ega tugesid.
Kokku võtab ülesminemine aega keskmiselt 45 minutit
(vähemalt väidab nii Montseguri tutvustav brozüür).
Prantslasliku kavalusega on mäe keskele ehitatud piletikassa
– kes pool mäge juba roninud, tagasi minema vahest ei
hakka. Niisiis tuleb loobuda 4 eurost inimese kohta. Kui varemeteni
jõuame, avaneb imeilus vaade ümbruskonnale. 13. sajandi
algul ehitatud müüride ajalugu on täis müüte.
Montsegur olevat viimane paik, kus teadaolevalt asus Püha
Graal. Legendi kohaselt smuugeldati Graal kahe naisterahva poolt
1244. aasta piiramise ajal lossist minema. Pärast pole seda
aga enam kunagi nähtud. Ka peetakse lossi kohaks, kus kummardati
Päikesejumalaid, sest ehitise aknad on paigutatud täpselt
nii, et suvise pööripäeva esimesed päikesekiired
sisenevad ühelt ja väljuvad teiselt poolt. Ka on loss
olnud oluliseks katarismi keskuseks.
Kui lõpuks alla jõuame ja pilgud jälle lossile
tõstame, tundub uskumatu, et nii kõrgel sai käidud!
Keskaegsete
linnade paraad
Kuigi Prantsusmaa kõikide aegade uhkeim keskaegne kindluslinn
Carcassonne ei jää Ariege’ist kaugele (ka seda
tasub kindlasti külastada), leidub siin hulganisti väikeseid
võluvaid stiilipuhtaid linnakesi. Suureks lemmikuks on
kahtlemata Mirepoix, kus iga aasta juulikuus toimuvad suurejoonelised
keskaegsed pidustused. Linna südameks on suur väljak,
mida ümbritsevad erivärvilised keskaegsed majad, mis
puidust tugipiilaritele toetudes poolenisti õhus püsivad.
Nende äärealustes peitub skulptuuridega kaunistatud
galerii. Mitmed majad on kaunistatud puitnikerdistega: loomad,
inimesed ja groteskid. Igal esmaspäeval peetakse väljakul
suurt turgu, ka see on keskaegne komme. Satume Mirepoix’sse
päeval, mil seal peetakse antiigilaata (või vanakraamiturgu)
– imetleme vanu portselanserviise, sorime uhketes pitsides,
lappame kulunud raamatuid, püüdes haarata kõike,
kuid seda on liiga palju. Selles linnas tahaksin ma elada! Kohe
keskväljaku kõrval asub gootistiilis St Maurice’i
katedraal (12.-16. sajand), mille kaarlööv on suurim
Prantsusmaal ning suuruselt teine kogu Euroopas.
Püreneede jalamil asub palju gallo-romaani linnakesi. 1900
elanikuga väike Saint Lizier tõuseb esile oma uhke
katedraali ja Moissac’ kloostriga. Nagu tihti kombeks, kannab
linn ka liignime City of Art and History. Kõige põnevam
on siin Moissac’ kloostri ristikäik. See on ümbritsetud
sammasgaleriiga, mille kõik sambad on erisugused –
nende kapiteelid on valminud erinevate meistrite kätetööna.
Kokku on sambaid 88 ning neid liigitatakse teemade kaupa: sambad,
millel on kujutatud Vana Testamenti, sambad, mis on pühendatud
Saint Lizier’ kaitsepühakule Püha Peetrusele, teistele
pühakutele pühendatud sambad, sümbolistlikud sambad
ja lehemotiividega sambad. Romantilist võlu lisavad linnale
karpkaladega purskaev kirikuesisel platsil ja keskaegsed majakesed.
|
Moissac´ kloostri sammaskäik,
mille kõik sambad on erisugused. |
Inglite
linn
Kaunimad vaated Püreneedele avanevad linnast, mis kannab
nime Carla-Bayle. Selle lõunaserva kutsutakse Püreneede
rõduks. Linna tutvustatakse mulle kui City of Angels, inglite
linn. Pärin uudishimulikult, millest selline nimi. Vastus
on kummaline – seepärast, et neid nähakse tihti
linna kohal lendamas. Tükk aega olen täielikus hämmingus,
kuid lõpuks selgub, et tegemist on lihtsalt prantsuse keelevääratusega,
tegelikult lendab linna kohal palju kotkaid ja sellest ka aunimi
City of Eagles. Linna nimega on häda olnud varemgi, kunagi
kutsuti seda Carla-le-Peuple, hiljem muudeti see linnanõukogu
otsusega kohaliku filosoofi Pierre Bayle auks ümber. Praegu
on avatud ka filosoofi majamuuseum, mis on taastatud täiuslikult
oma ajastu vaimus.
Põnevaid vaatamisväärsusi
on rohkem, kui nimetada jõuab ja vaadata jaksab. Esile
toomist vääriks veel ka Ax les Thermes’i linn (tõlkes
tähendab see “Ma ei tea kuumaveeallikad”). Nagu
nimigi aimata lubab, on linna keskmeks kuumaveeallikad. Keset
väljakut on suur kivibassein, kuhu allikavesi juhitakse.
Nii saavad soovijad basseiniveerel istudes jalgu 76-kraadises
vees leotada. Vesi ise on suure väävlisisaldusega ja
haiseb üsna pahasti.
Ariege’is ei kohta eriti välismaalaste ekskursioone.
Pigem on see prantslaste siseturismimeka. Kõik koopad,
dolmenid, allikad, lossid, linnad on prantslaste seas populaarsed
külastuskohad, nii nagu meie ise käime Munamäel
ja Taevaskojas või Palmses ja Otepääl. Huvitaval
kombel armastavad lõunalased ise end samastada rohkem hispaanlastega
kui ülejäänud Prantsusmaaga. Nad õpivad
usinasti hispaania keelt ja armastavad seda tavaelus praktiseerida.
Küllap ka seepärast, et Hispaania ja sealsed suurlinnad
on lähemal kui sadade kilomeetrite kauguses asuv Pariis.
|
|
|
