|
|
|
Enno Piir |
Jõululaps ootab valgust
ENNO PIIR
tekst: jõulujuttu
Enno Piiriga vestis M-M. Koppel
fotod: e. piiri erakogust
Abielludes tõotas Enno
Piir vägivallale mitte alistuda. Komimaal vangilaagris
tõotas ta mitte unustada neid tuhandeid, kes Siberi haudadesse
jäid. Mõlemat vannet on ta pidanud. Taarausulise Enno
Piiri elutööd kroonib 13-köiteline valuraamatu
sari “Sakalamaa ei unusta”. Oma vihavärsid, aateluule
ja võrumurdelise haanjakeelse metsavennaluule raius ta
raamatusse “Sunnitöölise Mekka”.
Jaanuaris 94 aastat tagasi olid
Haanjamail külmad ja tuisused ilmad. Just siis sündis
Haanja vallas Kokemäe külas Kusma talu suitsutares jõululaps.
Vana kalender näitas kuupäeva 25. detsember 1909. Uue
kalendri järgi sündis Enno nuudipäeval, 7. jaanuaril.
Kuid ehkki pastori poolt oli antud käsk lapse sünd kolme
päeva jooksul registreerida, arvanud isa Jaan-Vidrik, et
ta ei tee Jumala ees pattu, kui kannab lapse kirikukirjadesse
natukene hiljem. Kirik asus küll vaid 7 kilomeetri kaugusel,
kuid sõit sinna oli ränkade ilmaolude tõttu
riskantne.
See “natukene hiljem” tähendas, et dokumentides
sai Enno ametlikuks sünnikuupäevaks 15. jaanuar 1910.
Et praegusest olukorrast õiget pilti saada, soovitab Enno
Piir liita oma vanusele veel seitse metsavennana elatud aastat
ning viis ja pool vangilaagriaastat. Need rängad ja närvesöövad
ajad on jätnud elukangasse kustumatu mustri ning väärivad
topeltarvestust.
Jõulud olid pühade
edetabelis esikohal
Kuigi Enno isa ei olnud kirikumees, olid Jõulud nende pere
pühade edetabelis esikohal. Jõuluöö algas
24. detsembri õhtul kell 3 ja lõppes 25. detsembri
õhtutundidel. Ema Anna-Marie (neiupõlvenimega Kurg)
oli, vastandina isale, “topelt kirikuinimene” ja käis
selle aja jooksul kaks korda kirikus, isa talitas loomadega. Oli
kirjutamata seadus, et jõululaupäeval käis peremees
ise või keegi lastest vaestele ja vanadele jõulurõõmu
viimas. Tavaliselt oli kaasas liha või rasva, tangaineid
ja püülijahu, jõuluvorsti ja saiapäts, vahel
ka küttepuid või vanadele üksikutele meestele
kindapaar. Talunikud, eriti perenaised, olid varem kokku leppinud,
kes kellele rõõmu teeb. See kena komme kestis kuni
1940. aastani.
Teine jõulupüha kulus enamasti pidude korraldamiseks
koolimajas.
Oleks huvitav vaadata, millised pühad veel eesti maamehe
edetabelisse mahtusid. Enno Piir pajatab oma artiklis “Kaks
jõuluõhtut, kaks liivatera Värska liivikult”
ajalehes “Sakala” 1992 jõululaupäeval, et
pühade eelisjärjestuses oli teisel kohal vabariigi aastapäev
24. veebruaril, mis algas lipu väljapanekuga. Isa luges ajaloolisi
raamatuid ja mõnel aastal viis ta kogu pere koolimajja
aktusele. Auväärsel kolmandal kohal oli aastavahetus,
mil tavatseti külas käia ning võõrustati
küllatulnuid. Noortel oli terve öö õnnevalamist
ja muud tähtsat tegemist.
Väga austati nende peres ka emadepäeva. Vanemad viisid
oma emadele kalmulilli ja isa sosistas lastele, et emale varakult,
kui ta veel voodis on, lilled ulatataks. Oli ilus päev, mil
talud olid lipuehtes ja igas koolimajas peeti aktust.
Võidupüha 23. juunil pühitses isa suure austusega,
sest tal oli kirjeldamatu vaen saksa raudrüütlite vastu.
Jaanipäeval 24. juunil peeti Munamäel alati rahvapidu.
Isa läks ise karja, et karjane saaks minna Munamäele
sõira sööma ja muusikat kuulama. Tähenduslikumad
pühad olid ka lihavõtted, mil sibulakoortega värvitud
munad pidid kolm päeva laual olema, ning suvisted.
Metsavenna
jõulud riidekapis
Valguse Aega on Enno Piiril tulnud oodata mitmel pool, kuid surmani
on meelde jäänud tema elu 37. jõululaupäeva
õhtu ja öö. Juba ligi aasta oli metsavenna elu
elatud. Ühinemine “Rohelise Leegioniga” oli sunnitud
käik peale ebaõnnestunud katset 1944. a augustis Läände
põgeneda. Selle mõistmiseks piisab pilgu heitmisest
Enno Piiri sõjaaegsele tegevusele.
1940. aastal juhatas Enno Piir Haanja rahvamaja ja keskraamatukogu.
Metsa varjus Enno 1941. aasta suvel. Juulis astus ta Omakaitsesse
ning tegutses aktiivselt Eesti Rahva Ühisabis, avaldas ajalehtedes
artikleid ning juhtis 1942 ehituskomisjoni esimehena Suur-Munamäel
14. juunil 1941 lõhutud Vabadussõja monumendi taastamist.
Ilmus ka tema toimetatud mälestusalbum “Vabal Munamäel”,
mis hiljem kuulutati nõukogudevastase sisu tõttu
eriti keelatud kirjanduseks. Praegu kõlab see absurdina,
aga toonane aeg oligi absurdne ja halastamatu, ning rahvuslasest
Enno Piirist sai saatuse tahtel lindprii.
Jõululaupäeval 1947 oli Enno olnud nädalapäevad
varjul naise onu talus. Onu ise puhkas juba kalmistul, kuid naisel
koos poja ja kahe tütrega oli metsaserval maantee ääres
talu. Õues valvas kaks koera. Kui päevavalges tuli
käia hädavajalikul toimingul, sündis see, rätik
peas ja seelik seljas. Õhtupoolikud ja osa ööst
möödusid kõlguses konutades, kuhu oli pealiskaudsema
haarangu puhuks tehtud väike varjend. Teise poole ööst
sai veeta elumajas, ka sinna oli pööningule väike
varjend meisterdatud.
“Jõululaupäeva hommikul oli süda väga
rahutu,” alustab Enno juttu. “Ütlesin söögilauas,
et peaks elukohta muutma. Onunaine hakkas seda kuuldes tõrelema
ja keelama, et jõuluõhtul ei lähe ma kuhugi.
Poeg toetas ema omalt poolt, öeldes: “Lää
ei’ kohegi. Rüüvli umavahõl tahtva kah täämbä
sannan kävves, jõuluküündlit palota ja hanssi
rüübädä.” Nii oligi asi otsustatud. Käisin
saunas ära ja enesetunne oli hea. Suitsusaunas vihtlemine
on nagu Abja mulgile mesiviin. Naised olid laua ilusti ära
katnud. Aurasid verivorstid searibiga, hapukapsad pohlamoosiga,
ahjust võetud kuumad saiad mahajahutatud piimaga. Noorem
peretütar süütas lauale asetatud kuusekesel igale
pereliikmele küünla. Kui kõhud olid täis
söödud ja hakati laulma kirikulaulu “Ma tulen taevast
ülevalt”, hakkas üks penidest äkki haukuma.
Esialgu arvati, et ehk keegi läheb mööda teed,
kuid siis ühines esimese peniga ka teine. Oli selge, et keegi
oli tulemas. Juba prõmmiti uksele ja prõmmimine
üha kõvenes. Siis ütles poeg, et nüüd
on kindel, et ollakse otsaga siin. Jõulupuuke visati ahju
ja ise läksin tahatuppa. Välja kargamisel poleks olnud
mõtet, sest hooned olid ilmselt ümber piiratud. Mida
teha? Siis tuli päästev idee. Mul soovitati riidekappi
pugeda. Ronisin kappi ja kapiuks keerati lukku. Esialgu kuulsin
rääkimist, aga siis hakkas kõrvus kohisema, hingamine
läks raskeks ja higi tuli kehale. Olin kapi põrandal
tükk aega kägaras olnud, kui kapiuks viimaks lahti tehti
sõnade saatel: “Tule no’ sa kah är’
kapist välla. Ära lätsi seokõrd. Veli pidi
sannast tulnult lämme kihägä kiutu minema. Saa
es vasta ka aija – pääasi ku’ innembõ
minema lääss!” Õuest tuli õde rõõmsa
teatega, et õhk on puhas. “Pataljoni meeste haisugi
inäp ei olõ’. Mii’ hobõsõga
kokku läts kolm kuurmat püssamehi Planni poolõ.
Vänni küla pini andsõ’ kõigile joba
signaali: “Hoitkõ! Mõrtsuka lätvä!”
Oli selge, et tuli oma valla piiridest lahkuda. Triigitud ihupesu,
mis alles kolm tundi tagasi sai saunas selga tõmmatud,
oli higist läbimärg – uskumatu, kui palju ikka
võib inimese ihu paarikümne minuti jooksul toatemperatuuril
vett välja pumbata! Mulle anti selga uus pesu, seljakott
täideti jõuluroogadega, jõulukingiks anti kaela
uus villane sall, kindapaar topiti ühte ja sokipaar teise
karmanisse. Seekordne jumalagajätt oli sõnulseletamatu….
Seadsin sammud naabervalda Viitinasse Häramäe tallu.
Järsku kuulsin paugutamist ja automaadivalanguid suunast,
kuhu kolm reetäit verejanulisi uue korra misjonäre oli
sõitnud. Häramäe öövaht, must pikakarvaline
Mudi tundis mu ära ja sai tänuks ahjusooja jõulusaia.
Koputasin tasakesi aknaklaasile ja uks tehti lahti. Kell näitas
südaööd. Esimesel jõulupühal magasin
keskpäevani ja siis pajatas peremees Elmar, et öösel
oli Kõomäe külas Savi talus tapetud üks
metsavend, noor mees, kuid teisel oli läinud vist õnneks
putket teha.”
Kodumullast,
kuuseokstest ja perepildist sai jõulualtar
|
Enno Piiri ja kaaslaste ettevõtmisel
püstitati Inta 2. laagri kalmistule raudbetoonist monument
kõigile Siberis hukkunud eestlastele. Monumendi kõrval
leinaseisakus Enno Piir. |
Saatuse juht hoidis Ennot veel viis aastat,
kuid reeturi tõttu tuli Jõulud 1952 veeta juba Inta
vangilaagris. 24. detsembril konvoeeriti vangid sõjameeste
ja verekoerte saatel kivimurdu tööle, kus tuli lõhkuda
kiilude ja suurte haamritega graniidilahmakaid. Lõhutud
kivid tuli tassida hunnikusse, õhtul töölt tagasi
minnes aga vedada regedega kahe kilomeetri kaugusele. Ilmad olid
külmad ja tuulised. Öötunnil, kui teised magasid,
lükkas ta küljealuse laastumadratsi pisut kõrvale
ja laotas vabale pinnale oma kõige hinnalisema vara, mis
tegi temast laagri kõige rikkama mehe: kaasas kantud nartsu
kodumullaga. Naine oli saatnud väikese nelja haruga kuuseoksakese
ja kolm jõuluküünalt. Põuetaskust võttis
ta koduste pildi, mille naine oli tema jaoks teha lasknud. Enno
pani mullale oksakese, oksakesele pildi ja mulla ümber kolm
küünalt – naisele, pojale ja tütrele. See
oli tõeline kodualtar ja sõnadeta kaugekõne,
mis nii hädavajalikku jõudu andis!
Jõuluküünlad põlesid ka Vabariigi aastapäeval
Inta kolmandas laagris, kus Võrumaa kooliõpetaja
Aaro Pihlapuu juures mõtteid vahetati. Olgu siin vahemärkusena
mainitud, et väljavõtted Aaro Pihlapuu metsavennapäevikust
on avaldatud ajakirjas “Kultuur ja Elu” nr.2/3, 2000.
Sellel koosistumisel anti vanne jääda eestlaseks elu
lõpuni ja töötada igas olukorras Eesti riigi
ja rahva kasuks. Koos meenutati neid, kes olid surnud, ja otsustati
nende hauaasemed üles otsida, korrastada ning haudadele nimega
ristid paigutada. Mõlkuma hakkas ka idee püstitada
Intas surnud eestlastele ühine mälestusmärk. Suveks
jõuti välja selgitada, et Intas surnud eestlasi oli
üle 30. Neist 22 said oma hauale Vabadusristi kujulise lattrauast
valmistatud hauatähise. Suurt abi osutas nende ristide valmistamisel
samuti meie ajakirja lugejatele tuttav mees, Jaan Nõmmik
(vt “Kultuur ja Elu” nr.4/2000), kes töökojas
töötas.
Eesti Vabariigi 39. aastapäevaks loobiti kohati üle
pea ulatuvast lumest puhtaks Inta teise laagri kalmistule maetud
eestlaste kalmud. Iga haud ehiti rohelisega ja värvilisega
– kodumaalt saadetud oksakeste ja õitega. Koos Heino
Jalakaga, kes on preagu Harjumaa Memento esimees, punus Enno Piir
ajaloolise ja unikaalse pärja, kus oli oksi, õisi
ja viljapäid saadetud üle Eestimaa rohkem kui 20 eri
paigast. See oli sünnimaa viimne õnnistus oma vägivaldselt
võõrsile veetud ja seal väsinud ning puhkama
heitnud lastele.
Inta teise laagri kalmistule püstitati kõigi surnud
eestlaste mälestuseks ligi kolme meetri kõrgune obelisk.
Sammas oli valatud raudbetoonist, vundamendi jaoks sai igikelts
läbi raiutud ja nii ulatus vundament külmumata mullani.
Tippu oli mõeldud panna Vabadusrist ja seintele paigutada
surnute nimed, kuid need jäid “koputajate “ tööviljana
panemata. Võimud nõudsid samba lammutamist. “Meie
keeldusime ja seletasime, et sammas on püstitatud tubli töömehe
Eduard Vabamäe hauale, kes oma testamendis palus seda teha
ja pärandas selleks vajaliku summa. Surnu soovi oleme täitnud
ning ükski eestlane seda sammast lõhkuma ei hakka!”
meenutab Enno Piir ajalehes “Sakala” artiklis “Viis
aastapäeva sunnitööl”. Võimud kapituleerusid
ja sammas jäi püsti. Hiljem lisati siiski obeliskile
ka raudrist. Eestlaste eeskuju järgisid lätlased, kes
samuti ausamba tegid.
Enno vanglavärsid aitasid elujõudu
ja -usku üleval hoida ka kõige rängemates tingimustes.
Meil on see teadmata,
aeg täis mil saab.
Haud tundras lilleta,
ristita jääb.
Või avab kodutee
Jumal veel minule?
Sõbrad, teid surmani mälestame.
Poljarnajas, 14. 01. 1955, kl 18.30
On oma vannet pidanud
Juba Intas alustas Enno Piir andmete kogumist seal vangis viibivate
eestlaste kohta. Tal õnnestus saada kokku peaaegu täielik
andmestik, kus oli kirjas rohkem kui 1000 eestlast. Päevselge,
et sellise ulatusega andmebaasi laagris hoida ei saanud ja nii
otsustas Enno selle ühe väljaspool laagrit elava sõbra
kätte anda. Pagan seda nüüd teab, kas hooletusest
või hirmust, kuid mees hävitas andmekogu ära
ning seda nimekirja enam olemas ei ole. Mis ei läinud korda
siis, õnnestus 44 aastat hiljem, kui kaheksa aastat kestnud
uurimistöö tulemusena oli ilmunud 13 valuraamatut sarjast
“Sakalamaa ei unusta”, kokku 8688 ühel või
teisel moel punavõimu poolt vaenatud inimese nimega. See
on Enno Piiri monument Sakala rahvale, kelle seas on ta elanud
nii metsavenna päevil kui Venemaalt vabanemisest tänaseni.
Kuid nüüd pelgab ta, et see ajajärk kipub meil
üldse unustusse jääma, sest represseerituid ja
nende omakseid jääb iga päevaga vähemaks ning
võõrad inimesed ei ole sellest temaatikast huvitatud.
Tulgem ammustest aegadest tänasesse päeva ja küsigem
Enno Piirilt, kas praegune Eesti riik on see, mille eest ta võitles?
Enno Piir: “See on väga halb küsimus. Meil on tehtud
palju vigu. Kõige rohkem on kannatanud põllumajandus,
aga ka teised erialad. Ma ei anna tehtule täit tunnustust,
sest võiks teha paremini. Väga palju tegeletakse ja
viidetakse aega üksteise sõimamisega, ühist asja
nagu ei taheta ajada. See on vastumeelt, kuigi rahvas ootab seda.”
Jah, mees, kellele rahvuslus on olnud tähtsam kui isiklik
heaolu, peab taluma seda, et okupatsioon tema sünnitalus
kestab. Anname olukorra kirjeldamiseks sõna poeg Kallele,
kes on eestiaegne mees, sünniaastaks 1939. Kalle sõnul
on asja kurbloolisus selles, et kolm korda tehti nad paljaks kommunistide
poolt, neljandat korda aga toimus see iseseisvuse taastanud Eesti
riigis. Süüdistada ei tohi ja ei saa mitte riiki, vaid
endisi kommunistidest aferiste. Nimelt oli Gaasianalüsaatorite
tehas ehitanud isa kodutalu järve äärde sauna.
Kui avanes võimalus maad tagasi saada, siis ei antud kohalike
võimude poolt võimalust sauna tagasi osta, vaid
see munsterdati salakesi Kaitseliidu Ohvitseride Kogule, kes selle
tehase käest “heauskselt” 15000 krooni eest ära
ostis. Kodutalu on nüüdseks lõhutud ja kuperjanovlased
käivad seal pummeldamas. Pika punnimise ja ponnistamise tulemusena
on õnnestunud ajada asjad nii kaugele, et saab tagastatud
kinnistu katastrisse kanda, kuid hektar maad koos saunaga on ikkagi
ära võetud. Lugu ei ole aidanud parandada ka kirjavahetus
Riigikantseleiga.
Üldse ei anna Enno Piirile rahu see, millist nalja praegu
Konstantin Pätsiga tehakse. “Nüüd enam ei
teagi, kes see Päts siis õieti oli,” imestab
Enno Piir, kellel oli presidendiga omal ajal väga sõbralik
vahekord. “Arvan, et Päts oli õige mees. Mul
on see arvamine, et kui seda pakti ei oleks tehtud, siis oleks
eesti rahvas hävitatud. Samuti oli Laidoner tubli mees. Selline
oli ka vangide seisukoht. Sai tehtud küsitlus ja oli hulga
vastajaid. Esimene, keda pooldati oli Päts, teine oli Laidoner
ja alles viiendal kohal oli Tõnisson, olgugi, et ta oli
väga ideeline inimene. Aga see on vaid minu, vana mehe arvamine,
mis on nagu õhk. Kas rahvas võtab seda omaks, ei
tea, aga seda kuradi loru, kes nüüd julgeb Laidoneri
teotada, seda meest ma küll raputaks praegu, kui ta mul siin
käes oleks!”
Euroopa Liitu astumisse tuleb Enno Piiri meelest suhtuda kui paratamatusse,
sest tema arvates meil ei ole teist valikut: “Punane Venemaa,
olgugi, et tema praegu pole Stalini Venemaa, vaid on Putini (kutsun
teda Rasputiniks) Venemaa, aga tema on nüüd ikka meile
väga kardetav. Sinna midagi teha ka ei saa, sest oma maad
kuhugi mujale me viia ei saa ja siin ei saa muud valikut olla,
kui et me peame kõik abistajad vastu võtma, kes
meid tahavad toetada. Et kahesaja aasta pärast ikka eesti
rahvas elaks ja siin maal kõlaks veel eesti keel.”
Tundes vajadust oma pikka ja sündmusterohket elu kokku võtma
hakata, rõhutab Enno Piir, et ta on põhimõtteline
taaralane. “Kuid usk ja usuteema ei ole jutuajamiseks, vaid
elamiseks. Tuleb niimoodi elada, kuidas Eestile haiget ei tee.
Ja ma olen püüdnud nii elada. Mul on hea meel, et ka
minu lapsed ei ole viinamehed, vaid eesti inimesed.”
|
|
|
