Kultuur ja Elu 4/2003

Kultuur ja Elu 3/2003

Memento toimetuse liikmed 1992. Vasakult tehniline toimetaja Ülo Ojatalu, peatoimetaja Viljar Ansko ja keeletoimetaja Anne Nõlvand.

Ajaleht Memento
mälestusmärk kirjasõnas

tekst: K&E
fotod: Viljar Ansko kogust

Seitsme aastaga kujunes EÕRL Memento samanimelisest häälekandjast säilitamisväärne kultuurileht. Suurimaks väärtuseks meie rahvuskultuurile on kahtlemata ajalehes avaldatud kommunismiohvrite omalooming.

Eesti rahvuskultuur hargnes 1940ndatel aastatel kolme harusse. Eesti rahvale on seni tuntuim nõukogude tsensuuri tingimustes ilmunud riiklikult doteeritud kirjandus, kunst, vähem tuntud eksiilis ilmunud eesti kirjandus. Seni peaaegu täielikult avaldamisvõimaluseta on olnud kolmas haru – represseeritute poolt sahtlisse kirjutatud looming. Seda kultuurilünka püüdis aastail 1989-1996 täita Eesti Õigusvastaselt Represseeritute Liidu ajaleht Memento.
“Kindlasti on vajalikud meie ränka minevikku meenutavad kivist ja metallist memoriaalid, mis saaksid mälestusrituaalide läbiviimise kohaks. Ent kahtlemata on olulisimaks mälestusmärgiks möödunule selles o s a l e n u t e l o o m i n g – kirjasõna, mis jõuab kõigi huviliste kodudesse, Eesti kui ka muu maailma raamatuhoidlatesse …Sellist monumenti ei suuda hävitada ükski võõrvõim!” kirjutas lehetoimetaja Viljar Ansko juubeliartiklis “ 5 aastat “Memento” ajalehte” oktoobris 1994.
Paraku jäi see esimeseks ja viimaseks juubeliks. Materiaalsed mured (algul paber, siis rahanappus) kurnasid toimetajad lihtsalt ära. Lisaks veel peamise lugejaskonna kiire vähenemine (Eestis olevast ca 20 000 endisest pollitvangist ja küüditatust sureb aastas ca 2000), hindade kasv ning eakate inimeste madal ostujõud, mille tõttu suur osa tiraaþist jagati eetilistel kaalutlustel tasuta, vaatamata igakuisele ilmumisele ebakorrapärane levi (esines juhtumeid, kus kiosköörid ajalehte üldse vitriini välja ei pannudki) ning ettevõtete ja toetusi jagavate fondide huvipuudus väikese tiraaþiga ajalehe toetamise vastu. Mitmel korral aitasid ajalehe kitsikusest välja väliseestlased, ent see ei saanud nii kestma jäädagi.

Kas liiga vaene ja nõrk?

Kas tõdeme, et Eesti on 300-500-lise trükiarvuga väikelehe jaoks vaene ja nõrk? Või on Eesti väike ja nõrk just rahvuslikke väärtusi ja aateid kandva ajakirjanduse jaoks? On ju avalikus meedias korduvalt kõlanud arvamused, et represseeritute läbielamisi ja saadud kogemusi ei ole vaja afisšeerida, kõik see on juba kauge minevik, läbitud etapp ning milleks enam torkida?
Koos lähimineviku sündmustega visatakse pühkmekasti represseeritute loodud subkultuur. Kui ENSV-s oli loomingu avaldamisest keeldumise põhjuseks “mittesobilik elulooline ankeet”, siis iseseisvas Eestis tuuakse ettekäändeks, et see looming pole “päevakajaline” ja “ei müü”. Nii ei ole meil võimalik lugeda, vähemalt mitte raamatuna, lastekirjanikuna tuntud Venda Sõelsepa haikusid ega laagrimälestusi, romaanikirjanikuna tuntud Raimond Kaugveri luulet, Rein Sepa avaldamata tekste, kunstnik Valdur-Olev Ohaka luulet või näiteks muusikakriitiku ja rahvamuusika uurija ning eesti muusikaajakirjanduse ühe rajaja Eduard Visnapuu vangilaagrist vabanemise järgsetel aastatel kirjutatud rahvamuusika alaseid uurimusi. Kas Läänemaa poetessi Magda Univeri poolt kokkupandud 10 käsikirjalise luulekogu saatus ongi koos teiste paljude saatusekaaslaste omadega jäädagi sahtlipõhja “paremaid avaldamisvõimalusi” ootama?
Tekib küsimus, mis maa see on, kus midagi ei mäletata, kus kõik on unustatud, kus mitte midagi ei teata ja ei tahetagi teada? Mis rahvas see on, kes ei mõista, et ajalooline mälu väärib jäädvustamist ja talletamist, ka tagantjärele? Mis rahvuskultuurist me ilma ajaloolise mäluta rääkida saame?
Represseeritute loomingu näol ei ole tegu poliitilise manifestiga, nagu võib-olla arvatakse, ega kellegi eralõbuga, vaid kultuurinähtusega, millel on oma sõnum tulevikku.

Kes seda sõnumit kannavad?

“Represseeritu” mõiste on meedias piisavalt segaseks aetud, poliitvange on nimetatud küüditatuteks jms. Et aduda, kui suur oli pinnas, millelt see omanäoline subkultuur sündis, vaatleme natuke statistikat.
Laias laastus võib represseeritud inimesed jagada märtriteks ja vabadusvõitlejateks.
Märtrid olid küüditatud ja ka tööpataljoni värvatud mehed. Lisaks juuniküüditamisele (10 000 inimest) ja märtsiküüditamisele (20 722 inimest), toimus veel vähemalt kolm väiksemat küüditamist. 1.-3.juulil küüditati inimesi Eesti saartelt (700 inimest), 15. 08. 1945 küüditati Eestis elavad sakslaste pered (407 inimest) ning 1. aprillil 1951 jehoovatunnistajad ja nelipühilased (259 inimest).
1941. aasta mobilisatsiooniga viidi Eestist Nõukogude Liidu tagalasse 33 000-35 000 noort eesti meest. Välismaa ajaloolaste andmetel hukkus neist nälja, haiguste ja ebainimlike elutingimuste tõttu 12 000-13 000 inimest ning nn Eesti rahvuskorpusesse jõudis neist meestest kõigest 18 000.
Vabadusvõitlejate hulka kuulub enamik poliitvangidest. Tõelised poliitvangid ei loegi end ebaseaduslikult represseerituteks, vaid õigusega vangistatuteks kui selle reþiimi ja riigi vastased. Selle üle ollakse uhked.
Piirid on küllaltki hajuvad. Näiteks suur osa küüditatutest osales vabadusvõitluses metsavendade varjajate ja toitjatena ning küllaltki paljud neist arreteeriti küüditamispaikades ja saadeti vangilaagritesse.
Stalinlike repressioonide käigus veeti Venemaale kokku umbes 100 000 inimest ehk iga kümnes Eestimaa elanik. Nemad ning nende lapsed olidki represseeritute mineviku-, oleviku- ja tulevikuprobleeme kompaktselt hõlmava ajalehe Memento tegijad ning lugejad. Nende represseerimata jäänud lapselapsed on vabadusaadete kandjad tänases Eestis.

Represseeritute häälekandja

EÕRL ajaleht Memento oli küll kuuleht, kuid vaid napilt 4 lk paks. Esimene number ilmus 1989. a oktoobris – pool aastat peale EÕRL Memento asutamiskoosolekut, mis toimus 25. märtsil – teise suurküüditamise 40. aastapäeval.

Viljar Ansko oma Balti ketiks tehtud plakatiga 22.08.1994 meeleavaldusel nõudmas vene sõjaväelaste lahkumist Eestist.

Esimesed kolm ajalehenumbrit toimetas ajakirjanik ja luuletaja Sulev Muttik. Ajalehe päisliistu autoriks oli nüüdseks meie seast lahkunud Harry Kõiva, kes oli ka esimese aasta jooksul nõu ja jõuga abiks lehe kunstilisel kujundamisel. 1990-1996 toimetas arstiameti kõrvalt Memento ajalehte Viljar Ansko (temast kirjutasime K&E numbris 2/2003). Toimetamisetöö põhiraskus langes pikaajalise toimetajakogemusega ajakirjanikule ja luuletajale Ülo Ojatalule. Lugupidamisest ilusa emakeele vastu võeti nappidest vahenditest hoolimata appi ka keeletoimetaja, endine Õpetajate Lehe korrektor Anne Nõlvand. Et töötasud olid sümboolsed, innustas lehte tegema entusiasm, missioonitunne ning arusaam sellise ajalehe kui represseeritute subkultuuri kandja vajalikkusest.

Ajaleht sotsiaalpsühholoogi rollis

Tegu ei olnud pelgalt minevikku suunatud mälestustelehega, vaid saatusekaaslasi koondava ning nende teabevajadusi rahuldava suhtluskanaliga. Üheks tähtsamaks sihiks oli represseeritute seisundi ja probleemide teadvustamine praeguses ühiskonnas ning kaasaaitamine ühiskonna ellusuhtumise ning väärtushinnangute kujundamisele, et seeläbi mõjutada olulisemate majanduslike, poliitiliste ja kultuuriliste probleemide lahendamist.
Tartu Ülikooli Filosoofiateaduskonna psühholoogiaosakonna sotsiaalpsühholoogia kaugõppe V kursuse kommunikatsiooniteooria arvestustöös “Ajalehe “Memento” teabelevi protsessi analüüs” (1992) tõi autor Viljar Ansko välja kuus olulist vajadust, mida tuli rahuldada, et tagada represseeritute turvalisus uues ühiskonnas ja rikastada eesti kultuurilugu seni mahavaikitud represseeritute subkultuuri elementidega:

1. vajadus tunnetada represseeritute seisundit ja kohta praeguses ühiskonnas, orienteeruda ümbritsevas sotsiokultuurilises süsteemis ning kohandada oma tegevust sellele vastavalt; vajadusel välja töötada oma nõudmised süsteemi muutmiseks. Konkreetselt hõlmavad need nõudmised represseeritute nii juriidilist, materiaalset kui ka vaimset rehabiliteerimist, nende seisukohtade tunnustamist jms.
   
2. vajadus enesetunnetuse järele – represseeritute kui erilise elukogemusega rühmituse ühiste vajaduste, eesmärkide jms fikseerimist ja teadvustamist.
   
3. vajadus tegevusjuhiste järele – tarve rakendada käesoleva ajajärgu poliitilises võitluses ühiseid meetmeid, seisukohavõtte, ühist programmi.
   
4. vajadust reguleerida oma suhteid teiste grupeeringutega – otsida ja leida liitlasi poliitilises võitluses oma õiguste eest, koordineerida tegevuskavu.
   
5. loominguvajadust – vajadust oma läbielatu ja kogetu vahendamiseks teistele – mälestuste, fotode, luule, joonistuste, karikatuuride jm vormides.
   
6. vajadust kompenseerida läbielatud õudused tollaste ja praeguste murede jagamise ja teatavaks tegemise teel. Saatusekaaslaste otsimine ja leidmine. Teadmata kadunud sugulaste ja sõprade otsimine.

Infoleht Memento oli oma ilmumise seitsme aasta jooksul ainsaks püsiväljundiks kõigile nõukogude võimu läbi kannatanutele ning Eesti vabaduse eest võidelnuile, samuti nende lastele. Samas oli ajalehel ka hariv roll, mistõttu pakkus ja pakub seal avaldatud materjal kindlasti huvi kõigile aatekaaslastele ja ajaloo-, poliitika- ja kultuurihuvilisele lugejaskonnale.

Värvikamad mälestustekillud

Kultuurilehele omaselt pööras toimetus suurt tähelepanu lehe väljanägemisele. Peale trükitehniliste võtete kasutati rikkalikult illustreerivat materjali. Ajalehe esikülgedel ilmusid represseeritud eesti kunstnike Ülo Soosteri, Valdur Ohaka, Henn ja Ester Roode ning praeguse Memento esimehe Endel Palmiste avaldamata tööd. Kultuurilooliselt olulised olid unikaalsed nõukogude vangilaagrite fotod poliitvangide isiklikest arhiividest, aga ka fotod küüditatute elust-olust. Päevasündmuste kajastamisel kasutati parimate Eesto fotograafide töid. Loomulikult tuli ka toimetajatel endil fotoaparaadiga ringi liikuda.
Ajapikku kujunes välja temaatika kuude lõikes. Jaanuaris püüti maha panna algava aasta rajajooned. Veebruarikuu numbris leidus ikka ruumi Vabariigi aastapäeva tähistamiseks. Märtsi- ja juuninumbrid meenutasid suurküüditamisi. Aprillilehes püüti olnus leida rõõmsaid ja lõbusamaid noote. Sinna on jätkunud karikatuure ka sõjapõgenikust ameerika eestlaselt, Pulitzeri preemia laureaadilt Edmund Valtmannilt. Maikuu lehenumber oli represseeritud eesti naiste – emade, abikaasade, õdede, tütarde päralt. Palju oli Eestis naisi, kelle saatus oli saada emaks kas metsas punkris, Patarei vanglas, tapivagunis, vangilaagris või muus võikas paigas. Mitmed neist on oma mälestused ajalehe veergudel avaldanud.
Näiteks võiks alustada 1995. a mainumbris avaldatud väljavõttest Ida-Virumaal elava Benita Kallikormi kirjast Ella Rajarile, kirjakatke kannab pealkirja “Vanglas sünnitanud, vanglas sündinud”. Benita Kallikorm sünnitas Patareis tütre Mare. Ella Rajaril, kunstnikul ja Virumaa Teataja sõjaaegse toimetuse liikmel tuli oma pisipoeg matta Siberi mulda, ka teine poeg sündis vangilaagris. Oma mälestused pealkirjaga “Määratud väljasaatmisele” on avaldanud juunis küüditatud ja Siberist põgenenud Astrid Puu (s. Rebas), kes sünnitas tütre Patarei vanglas. Aasta hiljem algas kaugtapp koos väikelapsega Siberisse. Astrid Puu luuletused on avaldatud laagriluuleveergudes mais 1994.
Oma memuaare on avaldanud ka Siberisse küüditatud või seal sündinud lapsed. Mitmelgi neist tuli Siberi tee läbi käia kaks korda, sest võimude poolt lubatud amnestia osutus ajutiseks ning lapsed asumiskohast omavoliliselt põgenenuteks...
Septembrinumber tutvustas õpinguid ränga elu ülikoolides ja endiste koolinoortest vabadusvõitlejate elu ning võitlusi. Nende hulka kuulus ka Ülo Ojatalu, kes oli Kadrina koolinoorte vastupanuorganisatsiooni Eesti Kotkad liige (vt septembrinumber 1994).

Põhjalikumalt kirjutab viidatud lehes koolinoorte organisatsioonidest kunagise Viljandi koolipoiste põrandaaluse rühmituse Triumviraat liige Udo Josia. Laagrikoolis omandas keskhariduse ka Memento kauaaegne esimees Jüri Pertmann. Tiit Birkani kooliteest võisite lugeda meie ajakirja eelmisest numbrist. November on hingedekuu ja detsember jõulukuu – ka nendesse lehtedesse leidus küllaga temaatilist – loodut asumisel, traataia taga või hiljem olnut meenutades.
Ühed mälestused pälvivad erilist tähelepanu. Mustveest pärit Fjodor Berezin arreteeriti EV sõjaväelasena ja viidi Norilskisse kui “ebausaldatav element”. Oma memuaarid on hr Berezin kirjutanud vene keeles, need avaldati ajalehe 1995. a veebruari- ja märtsinumbrites. Mille poolest need mälestuskillud erilised on? Aga sellepärast, et Nerezin jutustab 37 hispaanlase saatusest, kes kõik hukkusid Norilskis. Tegu oli NSVL piirivalve poolt 1939. a kinni peetud hispaania kaubaauriku meeskonnaga. Kuni sõja alguseni hoiti neid hotellis “Leningrad”. 1941 saadeti nad asumisele Kaug-Põhja, Norilskisse. Alates 1943. a jaanuarikuust hakkasid mehed seal surema üksteise järel kurnatusse, nälga, skorbuuti, düsenteeriasse jm. Kõigi hädade kõrval oli hispaanlaste suurim vaenlane julm pakane.
Nii nagu Berezin tundis kaasa hispaanlastele, elas saksa armeesse värvatud ning nõukogude vägede kätte langenud eesti poiste saatusele kaasa Raudtee Ehituse 500-NKVD (sovetskaja Gavan-Komsomolsk) tapilaatsaretis töötanud, samuti represseeritud Bella Reitman. Memento 1990. aasta jaanuarinumbris, artiklis “Pärlid NKVD kaelakees” avaldatakse tema kiri, milles ta jutustab 1945. a algul tappi toodud eesti ja läti poiste traagilisest saatusest. Nende, enamikus 17-20aastaste poiste seas oli palju raskes seisundis toksikoosse difteeria põdejaid. Eriti on tal jäänud meelde üks neist – Edvin Kerner (Kärner), insener, kes suri seal, olles eelmisel päeval saanud 26. aastaseks. “Püüdsin kõigest hingest pisutki kergendada nende õnnetute noorukite saatust. Olid nad siis kurjategijad?” küsib Bella Reitman. “Kahjuks ei tea, mis nendest noorukitest edasi sai. Olen ikka kandnud lootusesädet, et ehk osalgi nendest noortest meestest õnnestus taas Baltikumi taevast näha.”
Viimaste aastakäikude lehti sirvides leidsin huvitavamaid mälestusi Gunvor –Rootsi sulest. Ta küüditati Siberisse juunis 1941. Ajalehes Memento avaldas ta naljakamaid seiku Venemaa elust ehk mida kõike tuli teha, et ellu jääda. Värssidesse on praeguseks mitme lasteraamatu autorina tuntud Gunvor Rootsi oma eluloo talletanud nii:

Kes võinuks uskuda

Kas võinuks uskuda mu haritud võõrasisa
kes mind rangelt kasvatama oli visa
et see vaikne ja heade kommetega laps,
kes õppima oli küllalt tubli ja kraps,
äkki üleöö hoopis seda ette võtab,

et lihtsalt kartulivargile tõttab
või siis trügib küünarnukkidega leivasabas
või siis seda, et ühel päeval saab tast paras
talveküttepuudegi varas.

Ja et ta kasvatab aastate jooksul kokku
omale paar kitse ja neile ka soku.
Ja elama saab ühes kõledas barakis,
kus venelaste rida akna alla “kakib”,
Ja et ta ikka näljane ja vilets näib
ning et tal seljaski ja peaski on täid…

Ja nüüd kui lõpuks veel tõttki öelda – sellist lugu poleks kunagi osanud välja mõelda.

Lausa järjejutuna juulikuust 1995 kuni augustini 1996 avaldas oma mälestusi Kalju Pajupuu pealkirjaga “Spassk – GULAGi invakeskus”. Talle sekundeerisid oma mälestustega Spasskist Ella Rajari ja laagrivelsker Oskar Surva.
Omapärase vaatenurgaga memuaarid elust kambris ja kaasvõitlejate saatustest on avaldanud Endel Ritsu, kes vahistati kooliõpilasena 23. septembril 1940, kui ta koos aatekaaslastega püüdis takistada Reaalkooli ees asuva Vabadussõjas võidelnud koolipoistele püstitatud mälestussamba mahavõtmist.
Esimene lühike Endel Ritsu mälestustekatke avaldati veebruarinumbris 1994. Hiljem ilmusid pikemad meenutused “Surmale määratud noored” (august 1996), “Kamber 46, VI jaoskond” (november 1996), “Päevad ilma päevata, ööd ilma ööta” (detsember 1996). Varasemates aastakäikudes on huvitavaid mälestustekilde avaldanud Venda Sõelsepp, Tartu arst Valve Pillesaar, meie ajakirja lugejatelegi tuttav Tiit Birkan, rakkelasest endine metsavend ja poliitvang Eldor Traks, ajakirjanik Rudolf Aller ja paljud teised.
Viimaseks jäänud ajalehenumbris on huvitav ja värvikas artikkel tuntud arsti Peeter Mardna isast dr Leonhard Mardnast, kes oli humanist sõna parimas tähenduses. Memento 1990. a mainumbris ilmusid Bessaraabiast noore neiuna GULAG-i tõugatud Jefrosina Kersnovskaja joonistused naistelaagritest. Need olid võetud ajakirja “Ogonjok”, kus tutvustati J. Kersnovskaja raamatut – tema saatuselugu piltides. Üks eksemplar sellest vapustavast elulooraamatust on ka Eestis – autori pühendusega oma elupäästjale ja saatusekaaslasele, dr Leonhard Mardnale. Laagrist vabanedes oli Mardnal valmis unikaalne uurimustöö – laagrihaigla statistiline aruanne haigestumiste ja ravi kohta. Nüüdseks on nii autor kui elupäästja juba manalas. Üks Kersnovskaja joonistus kirjeldab dr Mardnat uurimas haiglasse toodud düstroofikut – Eestile 1936. a Berliini olümpiamängudelt poksis hõbemedali võitnud Nikolai Stepulovit. Dr Mardnal õnnestus meie rahvuslik uhkus üle noatera siiski jalule turgutada.

Tundeehe laagriluule

Läbi raskuste on ilmunud 8 endise poliitvangi luuleraamatut. Kui palju lebab veel sahtlites? Kokku on Memento toimetanud üle 30 luuleraamatu.

Alates ajalehe 6. numbrist on püsirubriigiks olnud laagriluule veerud, kus on tutvustatud ligi 70 autori värsse. Avaldati eesti kirjanduses hästi tuntud loomeinimeste Artur Alliksaare, Helmut Tarandi, Jaan Krossi, Raimond Kaugveri, Rein Sepa, Venda Sõelsepa, Adolf Rammo, Arvo Valtoni, Heino Mikiveri, Valdor-Olev Ohaka, Enn Uibo, Enno Piiri, Teet Kallase, Tarmo Urbi, Virve Osila, Ottniell Jürissaare jt vähemtuntud eluloolisi fakte ja nende kannatusaastate luulet. Enamik autoreist oli avalikkusele täiesti tundmatud, praeguseks on mõnigi neist jõudnud ära oodata oma raamatu kaante vahele jõudmise. Laagriluule veergudel ilmus ka sõjavangilaagrites kirjutatud värsse. Üks huvitav autor on Kiidjärve vesiveski viimane omanik Karl Torro, kes põgenes 1944. a Läände ja suri Saksamaal 1960. Karl Torro on väidetavalt kirjutanud sahtlisse üle 400 luuletuse, mitu romaani, pikemaid novelle ja lastelaule.
Viimaseks jäänud ajalehenumbri luuleveerul on oma eripära. Selle autor on sakslane Otto Lutz, kes 4aastase sõjavangipõlve jooksul Kohtla-Järvel õppis eesti keele sedavõrd selgeks, et oli võimeline end väljendama luulevormis. Ta hakkas eesti keelt õppima ühe naise soovitusel: “Õpi eesti keelt ja kõik Eesti aitab sind!” Tagasi kodumaale jõudis hr Lutz 1949. aasta mais.

Memento luuleraamatud

Ajalehe “Memento” laagriluuleveergude esimeseks autoriks oli Venda Sõelsepp, kellele sai saatuslikuks sõjaaegne toimetajatöö ajalehes “Lääne Sõna”ning lehes ilmunud aateluuletused. Nüüdseks on V. Sõelsepa laagriluuletused ilmunud ka kirjastusühisus “Anamnesia” poolt avaldatud “Memento luuleraamatu“ sarjas pealkirjaga “Narilaulud” (1993).

Oratoorium

miljonitele häältele,
kõlksuvatele trellidele,
undavale okastraadile,
kägisevale kärule,
korisevale kõhuorelile
ja tuhisevale tuulele
üle jäljetute kääbaste.

Igas toimetuses koguneb hulgaliselt põnevat ja sisukat materjali. Palju jääbki väljaannete piiratud mahu tõttu avaldamata. Nii juhtus ka ajalehes Memento. Kogutud ainese põhjal teostus peatoimetaja Viljar Ansko eluunistus – laagriluuleraamatute sari. Represseeritute luulekogumike avaldamiseks loodi koos Lembit Kuubeniga kirjastusühistu “Anamnesia”. Plaanitud paarikümnest ühtses kujunduses luulekogumikust on seni jõudnud ilmuda 8. Esimene luuleraamat, Ilmar Ontoni “Ebakõlad” (Tartu 1972/Tallinn 1993) ilmus tänu trükikoja Ühiselu toetusele.
Neid luuleraamatuid oleks võinud ilmuda rohkem, kui omaalgatuse toetamiseks ellu kutsutud Eesti Kultuurkapital, Eesti Rahvuskultuuri Fond, Avatud Eesti Fond oleksid väärtustanud represseeritute loodut meie rahvuskultuuri osana ning värvika ajastu dokumendina ja oleksid toetanud nende andekate inimeste loomingu avaldamist veel nende eluajal. Kahjuks ei peetud eelmainitud fondide poolt võimalikuks “Anamnesia” tegevust toetada. Viimased luuleraamatud sellest sarjast pääsesid trükki juba autori enda kulu ja kirjadega.
Oma kirjas Eesti Rahvuskultuuri Fondile (1993) meenutab Viljar Ansko, et eelmisel aastal paluti neilt “Memento” luuleraamatute seeria käivitamiseks 10 000 eesti krooni. “Tollaste hindadega oleks me tänaseks välja saanud anda 3 raamatut. Raha meile ei eraldatud. Praegu läheb ühe raamatu trükkimine maksma 15-20 000 krooni (oleneb mahust). Seejuures teeme toimetamisetöö ise ja tasuta,“ kirjutab Viljar Ansko kirjastusoludest. 10. märtsil 1995 kirjutatud rahalise toetuse taotluses Eesti Kultuurkapitalile Võrumaalt pärit Artur Pihlapuu valikkogu “Püramiidi siluett” avaldamiseks toob Viljar Ansko näite, et kui neid oleks 2,5 aasta eest toetatud 10 000 krooniga, oleks selle eest saanud kolm raamatut. Viimase Memento luuleraamatu, Enn Uibo “Testamendi” (1995) trükkimine läks maksma juba 37 826 krooni…

Avaldage lehesabades!

Ühes rahalisest toetusest äraütlevas vastustes soovitatakse avaldada inimese elu ja loomingut hõlmava raamatu asemel represseeritute loomingut ajakirjades, nagu Looming, Vikerkaar jt, ning ajalehtedes. Aga mõelgem korraks, mida see represseeritute loomingu tähtsust pisendada püüdev katse tähendab? Esiteks näitab see endiste kommunistide ja komnoorte mõjujõudu, mis soosib rahvuslikku valikulist “mälukaotust”, kus ohvrid peaksid unustama ja edasi elama, nemad aga itsitavad karistamatult pihku. Seepärast ei soovitagi väga võimast ja kontsentreeritud sõnumit kandvate luuleraamatute ilmumist. Ajakirjanduses ilmuvad tekstid, fotod ja luuletused jupikaupa ja hajali, isegi ajalooliselt huvipakkuvate materjalide, unikaalsete fotode või kirjanduslikult väga heade luuletuste ilmumine ei ületa uudisekünnist. See tähendab, et laiema avalikkuse jaoks on need sama hästi kui olematud. Üks luuletus või memuaarikatke ei asenda tervikpildist saadud elamust.
Hiljuti võisime lugeda, et Rein Sepa tekste hakatakse avaldama ajakirjas Akadeemia. Usun, et antud juhul on eesmärgiks need tekstid lihtsalt kusagil ära avaldada, sest võib juhtuda, et need ei pruugi muidu trükivalgust nähagi. Laiema kultuuriavalikkuse jaoks jääb nii Rein Sepa ja paljude teiste saatusekaaslaste looming endiselt sahtlisse ja mineviku pühkmekasti.

Memento toimetaja Viljar Ansko tunneb heameelt, et ajakiri Kultuur ja Elu on suures osas ajalehe Memento temaatika enda kanda võtnud. Püüdkem siis ühiselt tegutsedes ja hoolides seda “rahvusliku renessansi kantsi“, nagu on meie ajakirja nimetanud ajaloolane Andres Ehapalu, püsti hoida.