|
|
|
Näituse avamine Tartu Ülikooli
kunstimuuseumis 1. 12. 03. Vasakult paremale: kunstimuuseumi
dir. Inge Kukk, rektor prof Jaak Aaviksoo, Antikensammlungi
dirprof. Wolf-Dieter Heilmeyer. |
17 eesti keraamikut
Arkaadia teel
tekst: Airi Ligi,
Tarbekunstimuuseum
Tartu
Ülikooli Kunstimuuseumi 200. juubeli üks tähtpäevaüritusi
on samas 1. detsembril 2003 avatud näitus PÕLETATUD
SAVI ANTIIGIST TÄNAPÄEVANI.
Tarbekunstimuuseumi
teadur Airi Ligi viib lugejad Karl Ristikivi luule saatel koos
eesti keraamikutega Arkaadia teele.
Hilissügisese väljapaneku ajaloolise osa vaieldamatuks
naelaks on Berliini Riigimuuseumist Tartusse toodud Vana-Kreeka
originaalkeraamika.
Anumad pole küll mõõtmetelt suured, ent hinnatud
ometi ning seetõttu täiesti võrreldavad Etruski
kunsti näitusel Rahvusraamatukogus aastavahetusel 2000/2001
eksponeeritud samast muuseumist pärit töödega.
Berliini Antikensammlungi direktori prof dr Wolf-Dieter Heilmeyeri
valitud eri perioodi nõutüübid ja -vaasimaaling
koos eesti keraamikute valdavalt just praeguseks näituseks
loodud taiestega ja ka Ülikooli Kunstimuuseumi enda kogudes
oleva keraamikaga moodustab meeleoluka ühenduse. Näitusele
lisab värvi fotomaterjal siiani anastatult Voroneþis
paiknevatest esemetest.
Kõike raamistavad muidugi Ülikooli Kunstimuuseumi
nüüd küll juba mõni aasta tagasi direktriss
Inge Kuke eestvõttel restaureeritud ruumid.
Sellest rikkast kooslusest
on allakirjutanu võtnud vaagida just eesti keraamikute
tegemised, mis osutusid võimalikuks tänu Tartu Ülikooli
Kunstimuuseumi direktrissi Inge Kuke Tarbekunstimuuseumile esitatud
sümpaatsele koostööpakkumisele.
Ühisprojekt eeldaski eesti keraamikute (mõttelist-käelist)
suhestumist antiikmaailmas tarvitusel olnud keraamikaga, loomaks
oma nägemust tollasest ja tänasest. Sild möödanikku
kulgeb keraamikatpidi ajas – üks ots antiigis ja teine
tänapäevas. Lõpp ja alguspunkt oli iga autori
enda leida.
Mõtiskleda võib, kust kuhu ja kuidas kulgeb kahe
maailma vaheline piir, kui seda on?
Valigem paljudest võimalusist ühe pelutavama.
Seitseteist eesti keraamikut
(ligemale seitsmekümnest Eesti Keraamikute Liitu kuuluvast
persoonist) reageeris üleskutsele suhestuda ahvatleva antiigitemaatikaga.
Veelgi meeldivam: näitusele esitatud töödest moodustus
ka üllatavalt ühtne kooslus; välja praakida ja
seega diskrimineerida ei tulnud kedagi.
Miks ikkagi on viimasel ajal ajaloolist ainest kaasavad (kunsti)näitused
osutunud kõnekaiks? Kas pole mõneti tegu nähtusega,
kus korilus ja nomaaditsemine aitab teadvustada vaimset päritolupiirkonda?
Nõnda on siis vägagi mõistetav, et näiteks
Arkaadia pole sugugi juhuslikult Anu Soansi töö pealkirjaks
sattunud, sest kuhu veel oleks meil pürida, kui mitte Arkaadiasse,
marssalikepike paunas, kui Karl Ristikivi tsiteerida.
Seda võib täie julgusega teha; teadupärast jäi
Pandora laeka avanedes petlik lootus inimeste sekka laskmata.
Taas Ristikivi poole pöördudes ei tasu seda teps mitte
unustada, sest kas pole järgnev, sama luuletuse kolmas salm,
üksiti ka hea tsitaat valgustamaks kontseptualismi kunstis:
Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,/ vesi ja kõledad
kaljud./ Lahkunud viimne kui lootsikumees /Lahkunud lauldes, et
vesi on ees,/ nii nagu laulavad paljud.
Antiigist kui Euroopa kuldajast või lapsepõlvest
mõeldes pole (vähemalt kunstis) küll põhjust
võõrandumisest kõnelda. Tarbeeseme toimevald
polnud kahetine; vorm, dekoor, funktsioon töötasid ühe
terviku nimel – kunst ei olnud veel paradiisist välja
aetud.
|
Tartu Kultuurkapitali preemia pälvinud
Annika Tederi vaasid “SANTORINI”, 2003. |
Mis siis ikkagi tinglikult
20. saj keskpaigast alates on tarbenõu või vaasi
loojas tekitanud sageli tunde,et – kuhu ka lähen, seal
vesi on ees? Millise initsiatsiooniriituse läbimine on käsil
ja kuhu jõutakse?
Kui sageli tekib teel(isel) tunne (nagu näha, ei pääse
me luuletuse lõpuridadest, ent teadkem: lohutu, petlik
lootus ei suuda meid kalju külge aheldada): Nõnda
ma istun ja tõesti ei tea,/ vanduda ennast või saatust./Ärge
vaid öelge, et nõnda on hea,/ nõnda on elu
… Sest teie ei tea,/Ei tunne mu isamaatust.
Nõnda naastakse kosutavate alglätete manu ja paistab,
et mitte tulutult, nagu seekordne väljapanek kinnitab.
Konkursile esitatud
tööde eest premeeris Tartu Kultuurkapital Karin Kalmanit,
Maanus Mikkelit, Aigi Oravat, Annika Tederit ja Viive Väljaotsa.
Näitust võib Tartus vaadata saabuva aasta märtsi
lõpuni ja edaspidi, kahjuks küll Berliini Riigimuuseumi
antiikkeraamikata, Tallinnas, Tarbekunstimuuseumis 2004. aasta
juunist alates.
|
|
|
