Kultuur ja Elu 4/2003


Kultuur ja Elu 3/2003

 

 

 

 



Näituse avamine Tartu Ülikooli kunstimuuseumis 1. 12. 03. Vasakult paremale: kunstimuuseumi dir. Inge Kukk, rektor prof Jaak Aaviksoo, Antikensammlungi dirprof. Wolf-Dieter Heilmeyer.

17 eesti keraamikut
Arkaadia teel

tekst: Airi Ligi, Tarbekunstimuuseum

Tartu Ülikooli Kunstimuuseumi 200. juubeli üks tähtpäevaüritusi on samas 1. detsembril 2003 avatud näitus PÕLETATUD SAVI ANTIIGIST TÄNAPÄEVANI.

Tarbekunstimuuseumi teadur Airi Ligi viib lugejad Karl Ristikivi luule saatel koos eesti keraamikutega Arkaadia teele.
Hilissügisese väljapaneku ajaloolise osa vaieldamatuks naelaks on Berliini Riigimuuseumist Tartusse toodud Vana-Kreeka originaalkeraamika.
Anumad pole küll mõõtmetelt suured, ent hinnatud ometi ning seetõttu täiesti võrreldavad Etruski kunsti näitusel Rahvusraamatukogus aastavahetusel 2000/2001 eksponeeritud samast muuseumist pärit töödega.
Berliini Antikensammlungi direktori prof dr Wolf-Dieter Heilmeyeri valitud eri perioodi nõutüübid ja -vaasimaaling koos eesti keraamikute valdavalt just praeguseks näituseks loodud taiestega ja ka Ülikooli Kunstimuuseumi enda kogudes oleva keraamikaga moodustab meeleoluka ühenduse. Näitusele lisab värvi fotomaterjal siiani anastatult Voroneþis paiknevatest esemetest.
Kõike raamistavad muidugi Ülikooli Kunstimuuseumi nüüd küll juba mõni aasta tagasi direktriss Inge Kuke eestvõttel restaureeritud ruumid.

Sellest rikkast kooslusest on allakirjutanu võtnud vaagida just eesti keraamikute tegemised, mis osutusid võimalikuks tänu Tartu Ülikooli Kunstimuuseumi direktrissi Inge Kuke Tarbekunstimuuseumile esitatud sümpaatsele koostööpakkumisele.
Ühisprojekt eeldaski eesti keraamikute (mõttelist-käelist) suhestumist antiikmaailmas tarvitusel olnud keraamikaga, loomaks oma nägemust tollasest ja tänasest. Sild möödanikku kulgeb keraamikatpidi ajas – üks ots antiigis ja teine tänapäevas. Lõpp ja alguspunkt oli iga autori enda leida.
Mõtiskleda võib, kust kuhu ja kuidas kulgeb kahe maailma vaheline piir, kui seda on?
Valigem paljudest võimalusist ühe pelutavama.

Seitseteist eesti keraamikut (ligemale seitsmekümnest Eesti Keraamikute Liitu kuuluvast persoonist) reageeris üleskutsele suhestuda ahvatleva antiigitemaatikaga.
Veelgi meeldivam: näitusele esitatud töödest moodustus ka üllatavalt ühtne kooslus; välja praakida ja seega diskrimineerida ei tulnud kedagi.
Miks ikkagi on viimasel ajal ajaloolist ainest kaasavad (kunsti)näitused osutunud kõnekaiks? Kas pole mõneti tegu nähtusega, kus korilus ja nomaaditsemine aitab teadvustada vaimset päritolupiirkonda?
Nõnda on siis vägagi mõistetav, et näiteks Arkaadia pole sugugi juhuslikult Anu Soansi töö pealkirjaks sattunud, sest kuhu veel oleks meil pürida, kui mitte Arkaadiasse, marssalikepike paunas, kui Karl Ristikivi tsiteerida.
Seda võib täie julgusega teha; teadupärast jäi Pandora laeka avanedes petlik lootus inimeste sekka laskmata. Taas Ristikivi poole pöördudes ei tasu seda teps mitte unustada, sest kas pole järgnev, sama luuletuse kolmas salm, üksiti ka hea tsitaat valgustamaks kontseptualismi kunstis: Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,/ vesi ja kõledad kaljud./ Lahkunud viimne kui lootsikumees /Lahkunud lauldes, et vesi on ees,/ nii nagu laulavad paljud.
Antiigist kui Euroopa kuldajast või lapsepõlvest mõeldes pole (vähemalt kunstis) küll põhjust võõrandumisest kõnelda. Tarbeeseme toimevald polnud kahetine; vorm, dekoor, funktsioon töötasid ühe terviku nimel – kunst ei olnud veel paradiisist välja aetud.


Tartu Kultuurkapitali preemia pälvinud Annika Tederi vaasid “SANTORINI”, 2003.

Mis siis ikkagi tinglikult 20. saj keskpaigast alates on tarbenõu või vaasi loojas tekitanud sageli tunde,et – kuhu ka lähen, seal vesi on ees? Millise initsiatsiooniriituse läbimine on käsil ja kuhu jõutakse?
Kui sageli tekib teel(isel) tunne (nagu näha, ei pääse me luuletuse lõpuridadest, ent teadkem: lohutu, petlik lootus ei suuda meid kalju külge aheldada): Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,/ vanduda ennast või saatust./Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,/ nõnda on elu … Sest teie ei tea,/Ei tunne mu isamaatust.
Nõnda naastakse kosutavate alglätete manu ja paistab, et mitte tulutult, nagu seekordne väljapanek kinnitab.

Konkursile esitatud tööde eest premeeris Tartu Kultuurkapital Karin Kalmanit, Maanus Mikkelit, Aigi Oravat, Annika Tederit ja Viive Väljaotsa.
Näitust võib Tartus vaadata saabuva aasta märtsi lõpuni ja edaspidi, kahjuks küll Berliini Riigimuuseumi antiikkeraamikata, Tallinnas, Tarbekunstimuuseumis 2004. aasta juunist alates.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv