|
|
Holokaustivabrik
tekst:
Hannes Walter
Hannes Walter resümeerib New Yorki
ülikooli poliitikateooria juudist õppejõu Norman
Finkelsteini uurimust “The Holocaust Industry” omakäelist
tutvustust ajakirjas “Index on Censorship” 2/2000.
Fikelstein alustab tsitaadiga Briti ajaloolaselt
David Irvingilt, kes ütleb: “Holokaustivabrik topib
tema kritiseerijail suu kinni vaimse terrori ja moraalse väljapressimise
abil, kaevates mõned oponendid isegi kohtusse oma väidete
tõestamiseks.”
„Holokausti teadlikkus“ on Iisraeli kirjaniku Boas Evroni
järgi tegelikult ametlik propagandistlik doktriin, mis koosneb
maailma ajupesuks väljamõeldud valedest ja lööklausetest,
mille eesmärgiks ei ole mineviku mõistmine, vaid oleviku
manipuleerimine.
Holokausti ehitis tugineb kahel dogmal, mille järgi holokaust
on ajaloos ainulaadne sündmus ja mittejuutide mõistusevastase
juudivihkamise haripunkt. Need teesid on nii holokaustikirjanduse
kesksed teemad kui ka judaismi ja sionismi olulised tugisambad.
Unikaalsuse
dogma
“Holokausti harukordsuse” dogma on Peter Novicku, teose
“The Holocaust in American Life” autori järgi “ametliku
juudi keelekasutuse lahutamatu, aksiomaatiline, fetišeeritud
ja kultuslik” komponent. Suurim kuritegu on kasutada sõnu
holokaust ja genotsiid teiste rahvaste katastroofide iseloomustamiseks.
Ajaloolane David Stannard oma paljastavas essees ironiseerib:
“Holokaustivabriku pühakuloolaste väike seltskond
väitleb juutide kogemuse ainukordsuse ümber kogu oma
võltsteoloogilise energia ja ägedusega.”
Unikaalsuse dogma on mõttetus. Iga ajalooline sündmus
on oma ajas ja kohas ainulaadne ja kõigil ajaloosündmustel
on jooni, mis muudavad ta sarnaseks teiste sündmustega. Holokausti
erilisuse tunnistamine või eitamine on aga proovikivi.
Need, kes tunnistavad holokausti ainulaadsust, sooritavad osava
mustkunstniku triki. Isoleerides holokausti kogu muust ajaloost,
luuakse ühekülgne eelis, kasutada ühe või
mõne meelevaldselt valitud tunnuse võimendamist
ja teiste mahavaikimist või labastamist.
Seletamatu
ja ainulaadne
Kõik holokausti kirjanikud on ühel meelel erakordsuse
teesi tunnustamises, kuid varieeruvad põhjendused. Alati,
kui üks põhjendus paljastatakse valelikuna, leiutatakse
uus. Jean-Michel Chaumont’ järgi on holokausti erakordsuse
põhjendused vastakate ja üksteist välistavate
väidete segadik, mille puhul “teadmus ei kasva eelmise
argumendi täiendamisel järgmisega, vaid iga kord algab
kõik nullpunktist”.
Finkelstein eemaldab holokausti võltspühaduse, küsides:
kui holokaust oligi ainulaadne, mis sellest? Mis muutub, kui holokaust
polnud esimene ja ainus, vaid neljas või viies sarnane
katastroof? Ta vastab ise, alustades Stephen Katzist, holokausti
totalisaatori uusimast mängurist, nagu Finkelstein iseloomustab
oma väitel ligemale 5000 allikat kasutanud kirjameest, kes
“pühib ära kogu inimkonna ajaloo tõestamaks,
et holokaust on fenomenoloogiliselt ainulaadne ja seepärast
mõistusega hoomamatu… oma ainukordsuses väljaspool
ajalugu seisev sündmus”. Finkelstein resümeerib
seda nn loogikat, ironiseerides: “Holokaust on ainulaadne,
sest seda ei saa seletada ja seletamatu, sest ta on ainulaadne.”
Sest kannatasid
juudid
Novick nimetab holokausti “sakraliseerimise ja müstifitseerimise
esikaupmeheks” Elie Wieselit, kelle töödes holokaust
on “müsteeriumiusund”. Wiesel kasutab väljendeid
nagu “teekond pimedusse”, “kõikide vastuste
eitus”, “ajaloo piiritagune”, “allumatu mõistmisele
ja kirjeldamisele”, “seletamatu ja kujutamatu”,
“ajaloo lõpp”, “kosmiline väärastumine”,
“mõistetamatu ja vahendamatu” jne.
“Ainuüksi holokaustist pääsenud-preestrid
(s.t Wiesel) on suutelised seda müsteeriumi jumalikult seletama,”
muigab Finkelstein ja jätkab tsitaadiga Wieselilt: ”Igal
pääsenul on rohkem öelda kui kõigil ajaloolastel
kokku.” Holokausti müsteerium on Wieseli järgi
vahendamatu, millest me ei saa isegi rääkida. Niisiis
on isegi holokausti kirjeldamine võrdne selle eitamisega,
sest nii eitatakse holokausti erakordsust ja müstikat.
Taoline arutlus viib väiteni, et holokausti desakraliseerimine
ja demüstifitseerimine on kurikaval antisemitism. Võrrelda
holokausti teiste rahvaste kannatustega on aga Wieseli järgi
juudi ajaloo totaalne reetmine. Wieseli järgi on vaid juutidel
holokaust ja see termin on mittejuutidele keelatud. Väite
alltekstiks on see, et holokaustis väljendub ainulaadne kurjus.
Novick ütleb, et taolisel moel on holokausti ainulaadsuse
tees sama kui väide juutide ülimusest teiste rahvaste
suhtes. Finkelstein resümeerib: “Nõue tunnustada
holokausti erakordsust võrdub nõudega tunnustada
juutide erakordsust. “Mitte see, et juudid kannatasid, vaid
see, et kannatasid juudid, muudab holokausti erakordseks. Holokaust
on erakordne, sest juudid on erakordsed.”
Kõik
on eriline
Ismail Schorsch, Juudi teoloogilise seminari rektor, nendib, et
holokausti erakordseks tunnustamise nõue on “LABANE
ILMALIK VASTE ÄRAVALITUSE TEESILE”. Ja tõepoolest
ütleb Wiesel otse välja: “KÕIK, MIS MEID
PUUDUTAB, ON ERILINE”. Meid tähendab muidugi juute.
Vast suurima äärmuseni jõuab Abraham Foxman,
Anti Defamation League (ADL) ehk “laimu levitamise vastase
liiga” peamees. Ta ütleb, et holokaust “polnud
lihtsalt genotsiid, vaid PEAAEGU ÕNNESTUNUD KATSE TAPPA
ÄRAVALITUD JUMALALAPSED, SEE TÄHENDAB – TAPPA JUMALAT
ENNAST.”
Oma kirjutise järgnevas osas toob Finkelstein näiteid
holokausti kirjanduse räigematest ajaloovõltsingutest,
mis “tõestavad”, et holokaust on juutide aastatuhandepikkuse
tagakiusamise apoteoos. Üks selliseid kirjanikke on Poola
juut Jerzy Kosinski, kelle “mälestusteraamatu”
pealkirjaga “The Painted Bird” (linnumaal) holokaustivabrik
maailmakuulsaks väntas. Raamat on jutustus poola külaühiskonna
loomuvastasest juudivihast. Läbi lapsesilmade on kirjeldatud
sadistlikke seksuaalpiinu, mida poolakad valmistasid juutidele.
Finkelstein nimetab raamatut vägivalla pornoks.
Ent probleem pole autori ilmses vaimuväärastuses, vaid
selles, et kõik “mälestused” on väljamõeldis.
Tegelikult elas autor koos vanematega sõja üle tänu
sellele, et poola külainimesed, kes väga hästi
teadsid, et riskivad juutide pärast eluga, varjasid neid
sakslaste eest.
Kohe, kui raamat ilmus, ülistas Wiesel seda New York Times
Review’s taevani. Talle sekundeeris Cynthia Ozick ja peagi
sai “Linnumaalist” holokaustikirjanduse kanoniseeritud
tekst. Ka pärast seda, kui Kosinski võltsing paljastati,
kaitses New York Times teda raevukalt kui “vandenõu
ohvrit”. Kosinski ise aga murdus. Ta sooritas enesetapu,
öeldes enne seda lahti oma laimust poolakate aadressil. Kosinski
rebis maha juutide erakordsuse müüdi, pöörates
tähelpanu poolakate, mustlaste ja venelaste kannatustele.
Ühel konverentsil purskas ta vihaselt, et see, mida poolakad
tegid juutide heaks, on teada, kuid mida on juudid teinud poolakate
heaks!?
Väljamõeldud
valud
Kosinski varisedes ilmus uus petis – Binjamin Wilkomirski.
Ka tema kasutas lapse naiivsust, et kirjeldada detailselt väljamõeldud
vägivallaorgiat. Tema järgi oli viimnekui koonduslaagri
valvur sadistlik monstrum, kes mõnuga murdis juudi vastsündinute
luid. Auschwitzist pääsenud Dr Ella Lingens-Reiner lükkab
selle otsustavalt ümber, öeldes: “Seal leidusid
mõned sadistid. Mitte rohkem kui viis kuni kümme protsenti.”
Ja ometi on ennenägematu saksa sadism holokaustikirjanduse
sundteema. Wilkomirski kirjeldab holokausti läbinud lapse
kannatusi oma šveitsi kasuvanemate juures, kes sunnivad teda
unustama “halba unenägu”. Binjamin aga teab, et
“koonduslaagrid on ikka alles – peidus ja hästi
maskeeritud. Nad on võtnud seljast vormid ja riietunud
ilusatesse rõivastesse, et neid ära ei tuntaks…
Aga anna neile vaid vihjamisi teada, et oled juut ja sa tunned
seda: need on samad inimesed ja ma olen selles kindel. Nad suudavad
tappa ka ilma mundrit kandmata.”
Taolise avaliku viha õhutamise eest mittejuutide vastu
sai Wilkomirski Juudi Rahvusraamatu Auhinna, juudi kvartalikirja
(Jewish Quarterly) auhinna jne. Ta muutus holokausti konverentside
staariks ja Ameerika holokausti muuseumi teeneliseks rahakogujaks.
Raamat tõlgiti holokaustivabrikus tosinasse keelde ja muutus
klassikaks ning Wilkomirskist sai holokausti kaanepoiss.
Ajaloolane Raul Hilberg tegi peagi kindlaks, et Wilkomirski elas
terve sõja põgenikuna Šveitsis, ega koonduslaagreist
midagi. Teda aga tormasid kaitsma ajaloovõltsijad nagu
Daniel Goldhagen “Hitler’s Willing Executioners”
(Hitleri innukad timukad) autor ja Heebrea ülikooli holokausti
lektor Israel Gutman, kellel jätkus brutaalsust öelda,
et see pole üldse tähtis, et Wilkomirski kirjutab väljamõeldisi,
sest “tema valu mõjub ehtsalt”. Ta võitleb
mittejuudi saatanaga ja mittejuudid on alati süüdi.
Wilkomirski fabritseeris oma holokaustimineviku, kuid tegelikult
on ta holokaustivabriku toodang, resümeerib New Yorker oma
paljastavas kirjutises “varastatud holokaust”.
Sakslaste haiglane viha
Holokaustivabriku töölised nagu Heebrea ülikooli
lektor Yehuda Bauer vahetavad oma seisukohti nagu kindaid. Novick
meenutab, et enne Goldhageni raamatut väitis Bauer, et sakslased
tapsid juute ilma neid vihkamata (s.t masinlikult). Pärast
Goldhageni “avastusi” märgib sama Bauer, et enamik
sakslasi samastus reþiimiga ja mõrvas mõnuga.
Kui Bauerilt küsiti seletust tema väidete kohta, vastas
ta, et ei näe mingit vastuolu nende avalduste vahel. Goldhagen
ise, kelle “teaduslik uurimus” tõlgiti 13 keelde
ja ilmutati pooles miljonis eksemplaris, läheb kaugemale
kui ükski juut enne teda ja väidab, et sakslastele on
omane haiglane vihkamine, mille avaldumiseks Hitler andis vaid
võimaluse juutide mõrvamise abil.
Kui Iisrael sooritas 1982. a oma ebaõnnestunud kallaletungi
Liibanonile, sündis ametliku propaganda tellimusena “uus
ajalugu”. Bernard Lewis kvalifitseeris juudivastasuse “araabia
natsismiks”. Leon Wieseltier nimetas palestiinlasi “Hitleri
väikesteks abilisteks”.
Meie eitus,
meie jaatus
Kuigi Ameerikas praktiliselt puudub juudiholokausti eitamise probleem,
mõtleb holokaustivabrik selle lihtsalt välja, et müüa
oma toodangut nagu raamatud, muuseumid, filmid ja teleprogrammid
masstiraaþis. Holokausti eitamist esineb aga küll.
Prantsuse kohus mõistis näiteks süüdi genotsiidi
eitamises Bernard Lewisi, kes eitas türklaste poolt toimepandud
rahvusmõrva armeenlaste vastu. Miks? Aga seepärast,
et Türgi on väheseid Iisraeli liitlasi Lähis-Idas.
Wiesel, Harvardi professor Alan Derschowitz ja rabi Arthur Hertzberger
boikoteerisid rahvusvahelist konverentsi, kus käsitleti armeenlaste
saatust. USA holokausti nõukogu tsenseeris armeenlaste
katastroofi välja Washingtoni holokausti muuseumi ekspositsioonist
ning juudi lobby Kongressis blokeeris Armeenia genotsiidi mälestuspäeva
tähistamise.
Hoopiski keelatud on meenutada Liitlaste sõjakuritegusid,
näiteks genotsiidi saksa rahva vastu terroripommitamiste
abil. Holokaustivabrik nõuab, et ainult Saksamaa on süüdi
sõjakuritegudes II maailmasõja ajal.
Ka on keelatud võrrelda näiteks serblaste kuritöid
Kosovos sakslaste kuritöödega juutide vastu, sest serblased
ei teinud midagi muud kui Iisrael ise 1948. a araablaste vastu.
Nii aga võiks ilmneda “hirmus” tõsiasi,
et Iisrael on pannud toime holokausti.
Hannes Walter (51) on filosoofia
doktor ja Laidoneri Muuseumi direktor
|
|
|
