|
|
Eesti Vabadusvõitlejatele
püstitatud mälestussammaste avamiselt aastal 2003
tekst:
ke
foto:
m. koppel, l. tammiksaar
25. oktoobril tegi endine metsavend Artur
Kittus teoks oma unistuse
Koostöös SA Mälestusfondi “Ristideta
Hauad” ja Admiral Pitka Relvavendade Ühendusega püstitas
ta mälestuskivid oma haarangus hukkunud punkrikaaslastele.
|
August Laanesaar ja puust rist.
|
Põlvamaal Tõdu külas Kõju
talus püstitati mälestuskivi 18. aprillil 1945 mõrvatud
metsavennale Karl Timmuskile. Artur hakkaski end varjama Karl
Timmuski hoiatusel ning Karlist sai tema esimene punkrikaaslane.
Tol aprillikuu päeval kammis Veski valda läbi 300 sõdurit.
Otsiti kõiki, kes olid olnud saksa sõjaväes,
omakaitses või kes end varjasid. Lahingus KGB sõduritega
tappis Karl Timmusk kolm vene sõdurit. Tema vend Jaan arreteeriti.
Artur oli tol päeval koos lellepoja Taavetiga üle jõe
asuvas Kõlleste vallas 1,5 km kaugusel. Sinna haarangut
tol päeval ei tulnud.
Tõdu külas, Metsavahi talus 1926. a sündinud
August Laanesaar meenutas mälestuskivi avamisel, kuidas nad
koos metsavend Rudolf Talvega Karl Timmuskit matsid. Karl Timmusk
varjas ennast Augusti ristiema Kirja Iina juures Kõju talus,
kus ta mõrvatigi. August Laanesaar meisterdas aastate jooksul
kolm puust risti. Iga kord, kui eelmine ära mädanes,
tuli ju uus teha.
Mälestuskivi avamisele olid tulnud ka
Tõdu küla Palu talu peretütar Koidula Tartu ja
perepoeg Heino Pähklimägi, kelle talus samuti metsavennad
peavarju said. Tol aprillipäeval arreteeriti ka nende vanemad,
isa Karl Pähklimägi ning ema Hilda Pähklimägi.
Ka Koidula ise ja Arturi isa Hans ja õde Aino viidi Maaritsasse
ülekuulamisele. Arturi lellepoeg Martin Kittus arreteeriti.
Koidula ja Aino küüditati märtsis 1949 Siberisse.
Koidula vennast Heinost sai haarangupäevast alates metsavend.
14. juunil 2003 püstitati Tartus Raadi
kalmistul puhkavale Oskar Nõmmela hauale mälestuskivi.
|
Oskar Nõmmela kalm. Austust
avaldavad EÕRL Memento Tartu osakonna ja KL liige Hando
Kruuv ning endine metsavend Artur Kittus. |
Vabadusvõitleja ning Kaitseliitlase
Ants Vooremaa sõnul oli KL Triigi-Kõue kompanii
ülem, Jaagu talu peremees Oskar Nõmmela see mees,
kes varjas admiral Johan Pitkat ning ta ka mattis.
22.11.1944 sai admiral Pitka lahingus punastega rängalt haavata.
Et mitte elusalt vaenlase kätte langeda, hammustas ta mürgiampulli.
Tuisk kattis tema keha ning punased, kes olid läinud haavatu
äraviimiseks hobust tooma, ei suutnud Pitkat enam leida.
O. Nõmmela arreteeriti 1946. a ja määrati 10
aastaks vangilaagrisse. Tagasi pääses ta alles 1963.
J. Pitka peitehauda ta enam üles ei leidnud, sest heinamaa
oli võsastunud. Kirjavahetuses sõbra dr Gustav Vilbastega
oli admirali saatusest korduvalt juttu. G. Vilbaste soovis, et
Nõmmela kõik üksikasjalikult kirja paneks.
Kahjuks suri dr Vilbaste vähki. Peiedel O. Nõmmela
poolt sugulaste kätte antud kiri “läks kaduma”
ja kirja viija , kes elas Tartu Vanadekodus, sinna tagasi ei jõudnud.
O. Nõmmela laip leiti kolm päeva hiljem rentslist.
Pikemalt oleme sellest kirjutanud oma ajakirjas nr. 1/2002.
Oli vististi saatuse tahe, et just selsamal päeval, 14. juunil
avati ka Kõue vallas Alansi külas Lemomäel J.
Pitkale püstitatud mälestusmärgi juures mälestuskivid
tema poegadele.
Põlvamaal avati mälestuskivi
Intsupalu lahingus 1. oktoobril 1949 Eesti vabaduse eest langenud
seitsmele metsavennale
|
Artur Kittus asetab pärja.
|
Neist meestest kirjutasime pikemalt artiklis
“Rästik hoiatas reetmise eest.” (vt “K&E”
nr 4/2001). Tol varahommikul langesid Kiidjärve vallas Sõru
külas Vooremäel telklaagris umbes tund aega kestnud
lahingus Voldemar Piho, Feliks Kiilgas, Arnold Vaher, Aksel Ratassepp,
üks mees hüüdnimega “Vunts” ja teine
hüüdnimega “Jaak”. Samuti sõpra Karl
Timmuskit matta aidanud Rudolf Talv. Raskelt haavatuna pääses
ainsana eluga metsavend Kalev Arro, kes langes 2. juunil 1976.
Kirikuõpetaja Üllar Kask ütles mälestuskivi
õnnistamisel, et need noored mehed ei olnud loodud surema,
vaid elama, töötama ja lapsi kasvatama. Kuid nende saatus
kujunes juudase Jaan Voitki, KGB agendinimega “Kotkas”
tahtel teistsuguseks. Jaan Voitk teatas julgeolekule grupi asukoha
ja juhatas operatiivgrupi kohale (vt. ERAF, f.131, s. 73, lk.277-278,
266-269, 249-272).
Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit peab
meeles Vabadussõja kangelasi
12. septembril avati Valga linnas Tartu tn
kalmistul mälestuskivi kolonelleitnant Joann Hiobile, kes
oli KL Valga Maleva kõige pikaajalisem pealik. Kokku 13
aastat, aastatel 1925 – 1938. J. Hiob mõrvati Venemaal
Saranskis 17. veebruaril 1942. Ta oli siis 45aastane. Tema vend
Konstantin oli apostliku õigeusu preester, hiljem õppis
juristiks ja töötas kohtunikuna. Konstantin küüditati
juunis 1941 koos abikaasa ja ämmaga Sverdlovski oblastisse,
kus nad 23. detsembril 1941 mõrvati. Sangaste vallas krahv
Bergile kuuluva metsa metsavahi Andu Hiobi pere viienda ja viimase
lapsena sündinud Joann Hiob oli autasustatud Eesti Vabadusristi
mälestusmedaliga, Kotkaristiga III kl, KL Valgeristiga, Läti
KL Teeneteristi ja Läti iseseisvuse 10. juubeli mälestusmedaliga.
|
 |
12. septembril avati Elva kalmistul mälestuskivi
kolonelleitnant Hugo Kulbokile. Teenete eest Vabadussõjas
autasustati Hugo Kulbokit Vabadusristiga II/3. Lisaks on ta pälvinud
Vabadussõja mälestusmedali, Kotkaristi IV kl., Läti
iseseisvuse 10. juubeli mälestusmedali, Stanislavi ordeni
lindiga “Hoolsuse eest” ja Georgi Risti 4. järk.
Hugo Kulbok sündis 1890. a Viljandi (nüüd Valga)
maakonnas Kuigatsi vallas. Ta oli KL Tartu Maleva pealik 1936
– 1938 ja KL Valga Maleva pealik 1938 – 1940. Kolonelleitnant
Hugo Kulbok arreteeriti 14. juunil 1941, kogenud isamaad armastava
sõjamehe viimased sõnad tütrele Asta-Lainele
olid: “Ma teid enam ei näe.” Hugo Kulbok mõrvati
Sverdlovski oblastis Sosva vangilaagris 13. aprillil 1942. Tütar
Asta-Laine, poeg Ado ja abikaasa Elsa-Natalie olid sunnitud asumisel
Siberis 17 aastat.
Pärnu sai poolpõrandaaluse kompromissausamba
|
 |
23. novembril avati
Pärnus Leinapargis ausammas II Maailmasõjas Eesti
riikliku iseseisvuse taastamise eest võidelnuile, “mis
sel kujul ei tohiks küll mitte kedagi riivata”.
Tähendab, ajaloolist mälu tohib meil olla vaid nii paljukest,
et see kedagi ei riivaks, sest nagu meediast loeme, ei suuda me
“oma ajalugu Euroopale selgitada”. Eelmine sõjameeste
endi poolt kavandatud ausammas sai Pärnu vanas pargis omal
kohal olla vaid 9 päeva. Ehkki sõdurikujul polnud
ühtegi SS-sümbolit, tembeldati see koheselt SS-sõduriks.
Ajab naerma, et ka “asendussamba” püstitamine toimus
vaat et poolpõrandaaluse ettevõtmisena. KGB asemel
jäädvustas osalejate nägusid Kaitsepolitsei. ”Kahtlase
väärtusega” ettevõtmisele ei söandanud
ilmuda valitsuseliikmed ning ei osalenud Kaitseliit (aga milleks
teile siis ERNA retk? Tulid ju ERNA poisid Soomest siia just iseseisvuse
eest võitlema!).
Siiski julgesid ausamba avamisele tulla linnapea Väino Hallikmägi,
riigikogulased Trivimi Velliste ja Urmas Reinsalu. “Postimehe”
sõnul “peaaegu et kättpidi tagasi hoitud”
justiitsminister Ken-Marti Vaher saatis pärja ning tervituse.
Kohal olid üliõpilasorganisatsioonid.
Kirikuõpetaja praost Andres Põder ei saanud jätta
rääkimata juuda rahvast ja Iisraelist. Paljud endised
sõjamehed olid sellest negatiivselt üllatunud ja solvunud.
Eesti Lennuväepoiste Klubi veebil avaldab oma arvamuse Pärnu
Postimehe ajakirjanik Kalev Vilgats: “Kuni Eesti juhid ei
soovi suhtuda Eesti ajalukku nii, nagu see oli, pole mõtet
kurta, et Läänes meid ei mõisteta. Näib,
et praegune Eesti ei toimi ajaloolise järjepidevuse alusel,
vaid on ENSV järglane. Häbi Rüütel, Ergma,
Parts & CO!”
Aga kui riikliku iseseisvuse eest võidelnutele püstitatud
mälestuskivi on “kahtlane” , siis ehk on meie riiklik
iseseisvus üldse üks “kahtlase väärtusega”
lugu? Ent milleks siis meile Võidupüha,Vabariigi aastapäev
ja taasiseseisvumispäev?
Kes nii arvavad – nende kohtumispaik on Tõnismäe
pronksmehe ja Savisaare vabaduse kella all!
Toris kummardatakse
puuslikku
20. augustil, taasiseseisvumispäeval,
avati Toris monument Vabadussõja võidu ja Eesti
taasiseseisvumise auks. Mati Karmini skulptuur kujutab Püha
Jüri võitlust lohega. Püha Jüri on sõjameeste,
maaharijate ja süütute neitsite, kõikide skautide
ja kogu Inglismaa kaitsepühak. Kuid nagu ütles ajakirja
eelmises numbris Leo Tammiksaar: “Kuigi see sümbol on
kasutusel mitmel pool mujalgi, ei tohiks me, eestlased, vaadata
mööda tõsiasjast, et Püha Jüri (venelastel
Georg) on üks meie põlise okupandi Venemaa sümbolitest.
Jüri on kujutatud Venemaa ja Moskva linna vappidel, Georgi
Rist oli vene sõjaline autasu. Kurb on, et eesti sõjamehi
meelitatakse kummardama puuslikku, mis on pigem meie rahva küüditajate
ja mõrvarite sümbol.”
|
|
|
