|
|
|
Astrid, sülekoer Hiireke ja
Marina eesti jõulude eel, 2003. |
Eestis on ilus elada!
tekst:
jaanika kressa
Foto: J. Kressa; perearhiiv
Kuulsa eesti väejuhi, Alfons
Rebase õde Astrid
ja õetütar Marina
on tagasi Eestis.
Nii ehtsat ja tulist eestlust, nagu Rebaste Pirita kodus, ei kohta
tänapäeval enam kuigi sageli. See on huvitav kombinatsioon
kunagise eesti kõrgseltskonna hoiakutest, mis läänes
elades pole kuhugi kadunud, vaid loomulikku rada pidi edasi arenenud.
“Me oleme eestlased, sellepärast tulime tagasi,”
ütlevad ema ja tütar, pidades küsimuse niisugust
asetust peaaegu rumalaks.
Kuulsa eesti väejuhi,
Alfons Rebase õde Astrid ja õetütar Marina
on tagasi Eestis. Nende uus kodu sai Tallinnas valitud selle järgi,
et Metsakalmistu lähedale jääks: seal puhkavad
peale Saksamaalt Augsburgist ümber maetud kolonel Alfons
Rebase veel ka mamma ja papa ehk Alfonsi ja Astridi ema ja isa.
Küsimusele, kuidas on Eestis elada, vastab teist aastat Eestis
pensionipõlve nautiv Marina, kelle eesti keel iga päevaga
paremaks muutub: “Ilus!”
Me sõidame mööda maalilist Pirita maastikku ja
Marina tunnistab, et Tallinna ta küll autoga ei sõida,
sest siinne sõidukultuur on tema jaoks ikka pisut metsik.
Kui Marina veel väike tüdruk oli, rääkisid
mamma ja papa talle Saksamaal, et siis kui tema kord vanaks saab,
saab Eesti vabaks. Oli selge, et siis tuleb kodumaale tagasi minna.
Usku Eesti vabanemisse ei kaotanud kunagi. Nüüdseks
on mamma ja papa soov täidetud, perekond on kodumaale jõudnud.
Olen võimaluse eest koos Marinaga Metsakalmistul viibida,
tänulik. Mõtlen, et nii tugeva hingesidemega perekondi
pole palju. Marina räägib vanaemast, vanaisast ja onust
nii, nagu nad oleksid alles eile lahkunud või nagu nad
oleksid ikka veel tema kõrval. Küllap ongi.
Kodus ootavad meid proua Astrid, kes on oma kõrge ea kohta
väga vitaalne, ja vana, väärikas sülekoer,
kellega daamid ainult saksa keeles kõnelevad.
Eestist
tuli lahkuda
Enne sõda elas Rebaste pere Narvas. Robert ja Olga Rebaste
laste vanusevahe oli seitse aastat. Kui vend Alfons läks
kadetikooli, lõpetas õde Astrid alles algkooli.
Narva oli paljurahvuseline linn, kus kõneldi ka igapäevaselt
mitmeid keeli, kõigil olid omad kirikud, kuid mingeid konflikte
eri rahvuste vahel ei tuntud.
1939. aastal sündinud Marina Iwanowa-Rebane oma isa ei mäleta,
sest isa mobiliseeriti punaarmeesse, kust ta esimesel võimalusel
Saksa poolele üle läks.
Kaua ei teadnud Astrid oma mehest midagi, väike tütar
aga küsis iga saksa mundris meest nähes, et kas see
on tema isa. Alles 1989. aastal uuesti Eestisse naastes kuulis
Astrid oma kooliõdede käest, et ta mees jäänud
1945. aastal Nõmme rongi alla ning on maetud Tallinna kesklinna
kalmistule.
Aastaid nägi Marina Saksamaal elades ühte ja sama halba
unenägu: Harju tänaval, ühe maja rõdul seisis
vana mutike. Majad varisesid, keegi ei jõudnud talle appi
ja ta kukkus tulle.
|
Vana perekonnapilt. Mamma Olga
ja papa Robert Rebane. Vend Alfons ja õde Astrid. Enne
sõda elas Rebaste pere Narvas. |
Alati eestlased
1944. aastal polnud Rebastel midagi otsustada. Oli selge, et Eestist
tuleb lahkuda, sest Alfons Rebase sugulastele poleks bolševikud
mingil juhul halastanud. Valikuvõimalus kui niisugune puudus
täiesti. Astrid lahkus koos tütrega juba maikuus, sõites
Königsbergi kaudu rongiga läbi Saksamaa. Mamma ja papa
lahkusid Eestist viimase laevaga, mis veel minema pääses.
Astrid peatus koos tütrega Lõuna-Saksamaal. See piirkond
sattus Prantsuse tsooni, kus elu oli tunduvalt kehvem kui Inglise
või Ameerika tsoonis. Üle piiri, teise tsooni minna
oli võimatu, Alfonsi kohta ei teatud pikka aega isegi seda,
kas ta on elus või mitte. Hiljem, kui üksteist üles
leiti ja rohkem suhtlema hakati, ei rääkinud vend oma
ohtlikust tööst luureorganisatsioonides õele
midagi. “On parem, kui sa ei tea,” ütles vend.
Esimestest Saksamaa päevadest saadab Marinat läbi elu
mälestus pagariäris nähtud valgest leivast, mida
ta süüa ei julgenud, arvates, et see ei saa olla päris,
vaid on kindlasti kunstlik, näiteks paberist. Eestis polnud
ju enam aastaid kukleid nähtud ja peagi kadusid need ka Saksamaalt.
Prantsuse tsoonis olid korda loomas marokolased, kes nii mõnigi
kord tsiviilelanikega jõhkralt käitusid. Eestlastesse
aga ei suhtutud halvasti.
Jõhkrust, vägivalda ja naiste-laste julma kohtlemist
tuli sõja ajal palju ette. Astrid mäletab, et Narva
saabudes lubasid ka Saksa väed endale üht-teist ebainimlikku.
Elades Saksamaal, ei soovinud Rebased saksastuda, vaid jäid
hinges alati eestlasteks. Juba väikese tüdrukuna sai
Marina aeg-ajalt mõne sakslanna haletseva repliigi osaliseks,
et ise nii kena ja terane tüdruk, aga kahjuks untermensch...
Vastutasuks tundis ta südames omakorda üleolekut ja
kui mõni sakslane ei teadnud, kus Eesti asub, ütles
Marina ikka, et see on riik, mille sakslased Stalinile sahkerdasid.
Usk noortesse
ja Eesti tulevikku
Olles elanud ja töötanud Saksamaal, kus kõik
põgenikud ja immigrandid kohaliku keele ära õppisid,
peavad Astrid ja Marina loomulikuks, et see ka Eestis peab toimima
hakkama.
“Üks taksojuhti tahtis minuga vene keelt rääkida.
Ma ütlesin talle, et prantsuse, inglise, saksa, ja itaalia
keeles saate minuga rääkida, aga vene keelt ma, jumal
tänatud, ei oska!” meenutab Marina seika elust Tallinnas.
Noortel venelastel polevat aga keelega suuri probleeme.
Ema ja tütar usuvad üksmeelselt, et olukord Eestis muutub
täielikult siis, kui sovjetiaegsed tegelinskid, kes praegu
veel paljudes ametites tooni annavad, kord ära surevad. Astridi
ja Marina usk noortesse ja eesti tulevikku on vankumatu.
“Ma olen ainult natukene pettunud,” tunnistab Astrid.
“Miks on väikeses Eestis nii palju erinevaid parteisid,
korruptsiooni ja skandaale? Ja miks eestlased ei taha enam tööd
teha?”
“Eesti demokraatia on alles liiga noor, seepärast on
ka loomulik, et on palju erakondi,” kaitseb Marina Eesti
riiki. Samas on ta emaga nõus, et tööd ei viitsita
Eestis teha küll, et pole kerge leida häid töömehi,
kes oma töö tulemuste eest ka vastutavad.
“See on samamoodi nagu ossidega,” lisab ema, ”kohusetunne
ja ka täpsus on ära kadunud.”
Euroopa
Liit annab kindlusetunde
Suhtumine Saksamaasse tundub Rebaste peres olevat vastuoluline.
Ühelt poolt on see maa, kes andis neile varju, võimaldas
normaalset elu ja maksab nüüd ka pensioni, mis lubab
Eestis olla materiaalselt sõltumatu. Ometi algasid kõik
segadused just Saksamaast ja poleks olnud Molotov-Ribbentropi
pakti, poleks Eesti ka oma iseseisvusest ilma jäänud.
Positiivse ellusuhtumisega inimestena püüavad Rebased
võtta igast head. Saksamaa-kogemusele tuginedes on nad
kindlad, et Euroopa Liitu kuulumine kaitseb Eestit Venemaa provokatsioonide
ja võimalike rünnakute eest.
“Venelased ei saa siia enam siis tulla, kõik teised
aga õpivad selgeks kohaliku keele, nagu on õppinud
kõik põgenikud igal pool Euroopas,” usuvad
nad. “Ja neegrid siia ei tule, neil hakkab külm,”
lohutab 88aastane elu näinud daam neid eestlasi, keda suur
neegri-hirm elada ei lase.
Vanadele sõjameestele, eriti Idapataljonide Võitlejate
Klubile, on Astrid Rebane omamoodi kultusobjektiks muutunud. Rebasekutsikatele,
nagu Alfons Rebase otseses alluvuses olnud mehi hüütakse,
on eriline au teda tervitada.
Ema ja tütar osalevad jõudumööda kokkutulekutel,
sest ka neile on venna ja onu mälestus kallis. Kokku tulevaid
mehi jääb aga iga aastaga vähemaks.
Astrid ja Marina peavad põhjendamatuks hirmuks, et Euroopa
Liitu minnes sõjameeste olukord halvemaks võiks
muutuda. Igal väikesel riigil oli selles sõjas oma
eriolukord, teavad nad. Samas usuvad nad kaljukindlalt, et siinne
elu läheb igal juhul ülesmäge.
Nii palju optimismi elukogenud inimeste poolt mõjub nakkavalt
ja annab kindlusetunnet mullegi. EESTIS ON ILUS ELADA!
|
|
|
