Kultuur ja Elu 4/2003

Kultuur ja Elu 3/2003

Looduskaitse –
klorokommunistide tulus äri

tekst: Hans Korge, K&E

Kuidas Karula looduskaitsealade juhtidest on saanud ümbruskonna suurimad kinnisvaraomanikud. Kui küsimus on rahas, ei takista neil miski ajamast õigusvastaselt võõrandatud maadega tulusat äri. Edukas ärinaine on ka Karula rahvuspargi valitsejanna pr Pille Tomson.

Kaardil on näha, kuidas kinnistud Madsa ning Jaaga on osavalt kaheks jagatud. Madsa ja Jaaga enne jagamist 105,24 ha, pärast jagamist 47,60 ha. Madsamäe ja Jaagamäe kokku 57,68 ha. Maad asuvad Valga maakonna Karula valla Rebasemõisa külas. Allikas Maa-amet.

Täpselt aasta tagasi kirjutasime, kuidas Karula rahvuspargis ja ka mujal seistakse vankumatult “riigi huvide” kaitsel põlistele maaomanikele maa tagastamise vastu. Tänini pole mürkrohelised klorokommunistid suutnud selgitada, mida saab riik teha või ära hoida, mis õigusjärgsele maaomanikule üle jõu käiks.

Proloog

2003. a 17. oktoobri Äripäevas ilmunud Gea Velthut-Sokka artiklis “Vilsandi looduskaitsjate küüsis” kirjeldatakse, kuidas Vilsandi rahvuspargi direktor Arvo Kullapere, asedirektor Andres Jõeorg jt keskkonnategelased ning nende sõbrad ajasid looduskaitsealal suurejoonelist kinnisvaraäri ning panid pihta miljoneid kroone regionaalpoliitilist laenu. See lugu tuletas meelde Merike Pitki artikli “Riigi käed on lühikesed” (“Maaleht”, 3. juuni 1999), mille resümee on järgmine: “Riigil on rahvusparkides ja looduskaitsealadel maa eelisostuõigus, kuid raha selle õiguse kasutamiseks napib. Liiatigi kipuvad tehinguosalised ostu-müügilepingus näitama tegelikust märksa kõrgemat hinda, et riik ei jaksaks oma ostueesõigust rakendada.” Nimetatud artikkel on inspireeritud sellest, et looduskaitsja ja patrioot Arvo Kullapere püüab vältida kauni vaatega ülikalli maatüki sattumist eesti-soome osaühingu kätte taotledes nii riigi eesostuõigust kui ka haarates kaasa “eestimaised” ärimehed. Riik loobus ostmisest “peale hinna ka seetõttu, et sellel polnud suurt looduskaitselist väärtust”. Lisaks tõdeb Arvo Kullapere, et peale maa sattumise riigi kätte on probleem ka selles, et Vilsandi saare tuhandest hektarist on riigi käes kõigest 15 hektarit.
Samas artiklis on peakonsultandiks Karula rahvuspargi direktor Pille Tomson, kes väidab, et kaitsealadel on ostu-müügilepingutesse märgitud hinnad kindlasti blufitud, s.o ülespuhutud, et riik ei rakendaks eesostuõigust: ”Notaritasu ja riigilõiv on liiga väikesed, et pettusest loobuda. Seetõttu on tekitanud kahtlusi ka [ülalmainitud] maaüksuse notariaallepingus märgitud hind”.
Jätkame refereerimist: “Pille Tomson oli küsinud justiitsministeeriumist nõu, mida teha ilmselgelt ülepakutud hinna puhul. Sealt oli talle vastatud, et kahtluse puhul on õigus apelleerida teeseldud tehingule. “Kui aga müüja ja ostja on omavahel kokku leppinud selles, et kui riik ostueesõigust kasutab, jagavad nad vaheltkasu omavahel, siis kokkuvõttes on väga raske tõestada, et tegelik rahasumma oli lepingus näidatust väiksem,“ kirjeldab Tomson kohtusse pöördumise mõttetust. Asja aitaks parandada seadusesäte, et riik saab koos ostueesõigusega rakendada keskmist turuväärtust, nagu see on suundvõõrandamise puhul. Riik ei peaks praegu maad kõrge hinnaga ostma, kui oleks jätnud looduskaitsealadel ja rahvusparkides oleva maa kunagistele omanikele tagastamata, nagu algul plaanitigi.” Viimase lause juurde tuleme artikli lõpus veel tagasi.
Varem, oma intervjuus Toomas Jüriadole (Eesti Raadio, 18. märtsil 1997) oli Pille Tomson väga õnnetu selle üle, et endist õigusvastaselt võõrandatud maad ostetakse metsafirmade poolt variisikute kaudu või teise suuna kohaselt – “ostueesõigusega, tähendab erastamisskeemiga kollaste kaartide eest ja kus see hind on, eks ole, mitte sularahas, vaid EVP kroonides ja tegelikult muutub selle kaudu veelgi naeruväärsemaks. Noh, üks võimalus [on otsida] lihtsalt kedagi, kellel on erastamisõigus, aga kes ise erastada ei jaksa, siis selle kaudu see tehing teha või siis osta mingi vundament ja ülejäänud, ümbritsev, mitukümmend hektarit metsamaad juba erastada niisuguse paigalise elanikuna n.ö”.
Seega on Pille Tomsoni meelest taunitavad nii madalad kui ka kõrged hinnad, ei meeldi talle ka ostjad või erastajad ning nende oletatavad eesmärgid, aga selles loos on oluline see, et Pille Tomson on kursis kõigi erastamise ja seejuures maksimaalse kasu saamise nippidega täpselt samade taunitud skeemide alusel. Vaatlemegi Pille Tomsoni poolt “juba niisuguse paigalise elanikuna” erastatud Madsa ja Jaaga talude näitel, kuidas on võimalik teha looduskaitsest seaduslikult tulus kinnisvaraäri.

Madsa erastamine Pille Tomsoni poolt: esmalt “vundament”, siis maa

Pille ja Kaido Kama tulid Karulasse 1980ndate algul ja asusid esialgu elama Kolski talu poollagunenud elamusse, kust hiljem kolisid Kaika kanti Liivakingule. 1990ndate esimesel poolel oli neljalapseline perekond Kama muutunud Eesti eliitperekonnaks: Kaido Kama oli olnud uue Eesti Vabariigi justiits- ja siseministriks ning Pille Kama sai augustis 1994 Karula rahvuspargi direktoriks. 1995. a suvel Kaido Kama poolt pakitsevate sarvede mõjul purjuspäi katki tulistatud konkurendi aknad lõhkusid idülli ja asi lõppes lahutusega. Peale seda omandas nüüd juba Pille Tomson Madsa talu hooned, s.t “mingi vundamendi” ja seega ka õiguse “ülejäänud, ümbritsev, mitukümmend hektarit metsamaad juba erastada niisuguse paigalise elanikuna n.-ö”, sest Madsa talu õigusjärglased loobusid oma õigustest. Madsa talu viimase peremehe Viktor Ilsjani Valgas elav vend Valdeko Ilsjani sõnul ei soovinud nad talu tagasi põhjusel, et seal polnud enam midagi teha. Elu oli läinud oma rada ning pojalgi hoopis muu eriala ja töö. Madsa talu eest maksti neile kompensatsiooniks ca 500 000 EVP krooni.
Äripäeva “Ametlike Teadaannete” kinnistamisteadete rubriigist 26. aprillil 2001 võib lugeda, et Valga Maakohtu Kinnistusametile on esitatud kinnistamiseks Karula vallas Rebasemõisa külas Pille Tomsoni nimele 58,66 ha katastriüksus, mis hakkas kandma Madsa nime (tunnused 28 902:003:0381&0382). Niisiis oli üks talu juba Pille käes, kuid hundi isu veel suurem.

Madsa talu uusmaasaaja koht erastati Jaaga nime all

Veidi hiljem (17. mail 2001) ilmus samas allikas teade, et Rebasemõisa külas on kohalikele täiesti tundmatu inimese Jaan Ruusmanni poolt kinnistamiseks esitatud tundmatu nimega katastriüksus Jaaga, pindalaga 46,58 ha (tunnus 28 902:003:0391). Hiljem selgus, et J. Ruusmann on Tõrva elanik ja kõiki toiminguid kohapeal teeb tema volitatud esindaja Pille Tomson. Võidu talu perepoeg ja õigusjärgne omanik Hans Korge on ise näinud Pille Tomsonit assisteerimas maamõõtjaid nüüdse Jaaga maadel.
Ilmselt pidas vägagi külmavereline Pille Tomson liiga riskantseks 105,24 ha maatüki otsest erastamist olukorras, kus ta seisab vankumatult “riigi huvide” kaitsel põlistele maaomanikele maa tagastamise vastu, ja eelistas kasutada variisikut ning kohanime muutust.
Praeguse Jaaga (endise Kungla) maadel asub majake, kus elasid Leili ja Uno Herssovid. Leili Herssov päris selle maja oma vanematelt, kes said osa Madsa talust uusmaasaajatena, ja see jäigi koos maaga nende kätte, sest Madsa viimane peremees Viktor Ilsjan sai Saksa ajal raudteel õnnetult surma.
Et saada õiguse Jaaga erastamiseks, ostis Pille Tomson Leili Herssovi käest Kungla majakese ja pani sellele uue katuse. Leili suri mõne aasta eest, kuid Uno elab praegugi selles majas. Niisiis kasutati skeemi analoogselt Madsaga: enne “vundament”, s.t Kungla majake, siis maa. Kokkuvõttes ei toimunud mitte midagi muud kui Madsa talu neljaks tükiks jagamine.

Maa erastamine ja müük – ülimalt tulus äri!

Niisiis, omandas Pille Tomson 2001. a kevadel Karula rahvuspargis täiesti seaduslikke skeeme kasutades kaks maaüksust Madsa ja Jaaga, kogupindalaga 105,24 ha. Nagu nähtub Maa-ameti andmetest, toimus 2001. a augustis maaüksuste ümbermõõdistamine jagamise eesmärgil. Ehk “vaba põllumajanduslikku maad” ei kasutatud sihtotstarbeliselt, vaid sellest sai äritsemisobjekt: 13. novembril 2001 on registreeritud Jaaga jagamine kaheks: Jaagaks (pindala 27,64 ha, katastritunnus 28 902:003:0391) ja Jaagamäeks (18,97 ha, tunnus 28 902:003:0392). Päev hiljem on registreeritud ka Madsa jagamine kaheks: Madsaks (20,03 ha, 28 902:003: 0382& 0383) ning Madsamäeks (38,71 ha, 28 902:003:0384). Seejuures on Madsa ja juba ka Jaaga omanikuks Pille Tomson, Madsamäe ja Jaagamäe omanikuks Maret Kübar Pukast. Tema volitatud esindaja ja poeg Margus Kübar on Karula mail üsna hästi tuntud metsaärimees.
4. jaanuaril 2001 näidati “Kanal 2” saates “Keskkonnauudised” lõiku Karula rahvuspargist, kus Maret Kübarile [nii käänati nime saates] kuuluva endise Keremi talu kinnistul on (tsitaat Hans Korge käsutuses olevalt saate videolindilt): “lankide vaheline ala, kus peab olema 100 m vahe, on läbi raiutud, valikraide asemel haigutab lageraie ning üleraie võib olla umbes mitu tuhat tihumeetrit. Metsaalust on lõhutud ja naaberkinnistutel, näiteks riigimetsas ning rahvuspargis endas on sõidetud ja jäljed maha jäetud, sest maamõõtja näib kas tahtmatult või tahtlikult rajalt eksinud olevat. Nõnda ongi tegelik metsaraiuja ehk volitatud esindaja Margus Kübar toimetanud kõigile lisaks ka kalakotka pesa lähedal ning on põhjust arvata, et kotkas seda kohta kevadel ära ei tunne ja omaks ei võta…”. Saates tsiteeritud keskkonnainspektsiooni Valga büroo vaneminspektori Volli Kurvitsa hinnangu kohaselt oli Karula rahvuspargi piires loodusele tekitatud kahju vähemalt veerand miljonit krooni.
“Keskkonnainspektsiooni Valga Büroo juhataja Rein Laut kinnitab, et neil on teada Margus Kübara metsaraietega seotud tegevus kuuldavasti varem Keremile kuulunud, nüüd “Mähkli” nime kandval maaüksusel alates novembrist 2000.a. kuni suveni 2001.a. Meie tähelepanu pälvis see esmalt Karula RP kaitse-eeskirja rikkumisega, mille avastasid RP töötajad. Meie karistasime rikkumise toimepanijat halduskorras. Hiljem, kui raietööd jätkusid ja meie inspektorid avastasid Metsaseaduse või selle alusel antud õigusaktide muid rikkumisi, millega tekitati kahju keskkonnale, algatasime KrK § 155 lg 1 tunnustel kuriteo toimepandnud isikute leidmiseks ja keskkonnakahjude hüvitamiseks kriminaalasjad nr 00282001432 ja nr 01282000670, mõlemad edastati pärast meiepoolsete ettenähtud uurumistoimingute sooritamist vastavalt 05.01.2001.a. ja 23.07.2001.a. edasiseks menetlemiseks Valga Politseiprefektuurile. Menetlus lõpetati teadaolevalt kuriteokoosseisu puudumise tõttu.”
Ei ole õnnestunud kuulda ega lugeda, et Margus Kübarile oleks ebaseadusliku raie eest trahvi määratud. Hans Korge sõnul hakkas millegipärast hoopis liikuma kumu, nagu ei olevatki röövraie toimunud rahvuspargi maadel! Ebausutav, et rahvuspargis ei teata rahvuspargi piire! Selles valguses on Hans Korge arvates tõenäoline, et kuna Margus Kübar astus oma ema Maret Kübari kaudu ärilistesse suhetes rahvuspargi valitsejanna Pille Tomsoniga, lükati lugu lihtsalt tasakesi kalevi alla. Sellele oletusele lisab kinnitust tõik, et Margus Kübar tegutseb rahvuspargi piirides endistviisi julgelt ja varjamatult edasi.

Kui palju võis Pille Tomson teenida erastatud maa müügi pealt Maret Kübarile

Erastamisel hinnati 58,66 ha suuruse Madsa talumaa väärtuseks ümmarguselt 200 000 kr ja kasvava metsa väärtuseks 700 000 kr, kokku 906 500 kr. Sellest lähtudes tuleb 1 ha kasvava metsa keskmiseks hinnaks 16 000 kr. Erastatavaid maid sai välja osta EVPde eest ja järelmaksuga. Viimasel juhul oli erastatava maa peale seatud hüpoteek Eesti Vabariigi kasuks aastaintressiga 5 %. Tuletame nüüd meelde, et Madsa talumaa erastati õigusjärgsetelt pärijatelt vaid 500 000 EVP krooni eest!
Müüdud Madsamäe osa maa hinna leidmiseks lähtume keskkonnaministri 30. novembri 2001 määruse nr 50 “Maa korralise hindamise tulemuste kehtestamine” lisast 206, millest saame maa hinnad Karula valla hinnatsoonis H0289003. Hindamiseks võime seda hinnakirja kasutada, sest Karula vallas maa hind oluliselt ei muutunud. Seda kinnitab ka nende hindade alusel leitud jagamata Madsa ja Jaaga hinna võrdlus ametliku hinnaga. Nii toimides saame müüdud Madsamäe hinnaks 726 000 kr:

- looduslik rohumaa 0,44 ha ´ 500 kr/ha = 220 kr
- metsamaa 36,05 ha ´ 4100 kr/ha = 147 805 kr
- muu maa 2,22 ha ´ 500 kr/ha = 1110 kr
- kasvav mets 36,05 ha ´ 16 000 kr/ha = 576 800 kr
____________________________
Kokku 725 935 kr

Jagamata Jaaga (46,58 ha) erastamise hinnaks oli kokku 382 000 kr, millest kasvava metsa väärtus oli 224 500 kr, seega kasvava metsa keskmine hind on 7400 kr/ha. Mahamüüdud Jaagamäe hinnaks saame ümmarguselt 184 000 kr:

- looduslik rohumaa 2,72 ha ´ 500 kr/ha = 1360 kr
- metsamaa 15,87 ha ´ 4100 kr/ha = 65 067 kr
- muu maa 0,38 ha ´ 500 kr/ha = 190 kr
- kasvav mets 15,87 ha ´ 7 400 kr/ha = 117 438 kr
____________________________
Kokku 183 865 kr

Niisiis, ka kõige tagasihoidlikumate hinnangute järgi ja eeldusel, et müük toimus ametliku, mitte kokkuleppehinnaga, tõi Madsamäe ja Jaagamäe müük Pille Tomsonile maksustamata tuluna sisse 900 000 kuni miljon krooni. Kui siit lahutada riigile tasutav hind EVPdes ja võttes EVP kursiks tasumise aegu 0,50 – 0,55 kr/EVP, saame puhaskasuks ikkagi 400 kuni 500 tuhat krooni. (Selle hinna aluseks on fakt, et 26. juunil 2001 müüs Hansapank EVPsid kursiga 0,53 kr/EVP ja eeldus, et erastaja pidi kõik vajaminevad EVPd ostma umbes sel ajal.)

Lausa kullaauk!

See juhtum on tüüpiline näide riigiametniku korruptiivsest tegutsemisest, kes oma ametipositsiooni kasutades erastas EVPde eest odavalt 57,7 ha maad ja müüs selle edasi tõelise raha eest.
Resümeeriv epiloog: mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale
Igat masti keskkonnakaitsjad, alates lihtsalt “teadlikest” ja spetsialistidest kuni ministriteni välja, süüdistavad pidevalt maaomanikke kõiksugu pattudes: nad kas on lihtsalt kurjad, kasuahned, tekitavad loodusele kahju, raiuvad metsa või erastavad maid ja äritsevad nendega jne. Võtame või artikli “Kranich: maid erastab liiga palju sulisid” (EPL, 10. 07. 2002.). Tolleaegse keskkonnaministri hinnangul toimub vaba põllumaa ja metsamaa erastamisel liiga palju pettusi: vaba põllumaa ei lähe sihtotstarbelisse kasutusse, vaid muutub äritsemisobjektiks, samuti kui vaba metsamaa.
Kuidas nimetada selles valguses Karula rahvuspargi direktorit, kes erastab 105,24 ha “vaba” maad rahvuspargis ja mõne kuu pärast müüb üle poole sellest (57,68 ha) metsaärimehele?
Mida aga teeb metsaärimees, kelle majanduslikke huvisid ja tegevust piiravad rahvuspargis kehtivad kitsendused? Tõenäoliselt vahetab ta selle maa vabade riigimaade vastu väljaspool rahvusparki ja Madsamäe ning Jaagamäe maad jõuavad ringiga tagasi riigi omandisse, kuigi nad oleks võinud jääda riigi omandisse vahetult pärast seda, kui riik kompenseeris õigusjärgsetele omanikele nende loobumise maade tagasivõtmisest. Nüüd, kui ostja otsustab maad ümber vahetada, peab riik sisuliselt teist korda kompenseerima kord juba kompenseeritud maad. Ja sellise suri-muri korraldamise pealt teenib printsipiaalne, riigi huvisid kaitsev Karula rahvuspargi direktor vähemalt pool miljonit.
Peale direktori on Karula rahvuspargis veel maad erastanud rahvuspargi nõukogu esimees, TÜ dotsent Kalevi Kull (Küünimetsa, 13,7 ha, tunnus 14 303:001:0860) ja nõukogu liige Kaido Kama (Liivakingu, 19,2 ha, tunnus 14 303:001:0390). Sellise mastaapsuse kõrval tunduvad Vilsandi rahvuspargi erastajad kääbused olevat, neil on kolme peale õnnestunud kokku erastada 82,34 ha, millest pealegi 20 ha on Arvo Kullapere tagasi saanud õigusjärglasena, ning edasi on müüdud vaid 12,41 ha.
Pille Tomson, Kaido Kama ja Kalevi Kull on olnud Karula rahvuspargi loomise initsiaatorid, selle tsoneerimise kaasautorid ja teostajad, mille alusel 1995. a kaitse-eeskirjad “jätavad riigi omandisse” looduskaitsemaana reservaadis ja täielike piirangutega sihtkaitsevööndis suurema või väiksema osa Taropedaja-Laane, Võidu, Lillemäe, Kolski, Alakonnu, Ahero, Plaagi, Järve, Kärna Karli, Printsimäe ja mingis saladokumendis oleva Lauksilla talumaid. Enamik neist on põlistalud, mis on meie vaarisad tsaari ajal mõisnike käest raske talupojatööga kogutud kuldrublade eest ostnud ja mis võeti käest kollektiviseerimise ning küüditamise käigus. Nende jaoks pole direktoril ega teistel keskkonnakaitsjatel mõistmist ega kaastunnet. Standardse suhtumise näiteks on Võrumaa Teataja(29. märts 2003, ”Kas rahvuspark iga hinna eest?”) reporterile Mari-Anne Lehele öeldu: “Tomsoni sõnul kordavat Korge ühte ja sama juttu ning nägevat asja ainut isiklikust vaatepunktist. “Olen ametnik, kes peab seadusi järgima. Seadus ja eeskiri ütlevad, et see maa ei kuulu tagastamisele ning see pole minu suva, et üks saab maa tagasi, teine aga mitte,” peab Tomson veel vajalikuks märkida ja lisab, et käigu Korge pealegi ühe ajakirjaniku juurest teise juurde.” Selles on ka vihje sellele, et ajakiri “Kultuur ja Elu“ (nr 4/2002) on juba kirjutanud, kuidas need eeskirjad kehtestati ja mida nad on kaasa toonud Karulas. Karula Rahvuspargi tegelik pale on hoopis teine kui see potjomkini küla, mida maaliti Karula Rahvuspargi kümnenda aastapäeva puhuks 11. detsembri Maalehe vahel ilmunud Rohelises Väravas Kristel Vilbaste artiklis “Karula rahvuspark pidas esimest juubelit”. Artikli laused “Rahvuspargi metsad on terved ja püsti, niidud ja põllud hooldatud”, “Korrastatud maastik kutsub üha enam külastajaid, kuid ka alaliselt elama asujate arv kasvab pidevalt. Põhjuseks on kindlustunne, et mets maja taga jääb püsti”, “Inimestel ja loomadel on rahvuspargis hea elada” tekitavad pehmelt öeldes hämmeldust.
Tegelikkuses peavad õigusjärgsed omanikud abitult pealt vaatama, kuidas koprad metsa järavad ja mets mädaneb, tohtimata kohtukulli ähvardusel ilma loata oma metsast võtta ainumastki puud. Järved ning ilusad Karula vaated kasvavad mitte pargiks, vaid padrikuks. Kunagi kaitsmist väärinud inimese ja looduse ühistööna kujundatud maastikku enam ei ole, sest pole piisavalt talusid, inimesi ega loomi, kelle pärast heina teha. Üks rahvuspargi poolt ostetud hobune ja mõned talunikele kasvatamiseks antud lihaveised, rahvuspargi traktor, kaaruti, heinaniiduk ja heinapress lihtsalt ei suuda kõigest üle käia.

Tehti kõik, et õigusjärgsed omanikud tagasi ei tuleks

Karula Rahvuspargi kümne aasta tähtsamaid tegemisi kajastavast osast loeme reetlikku lause, et võsast on puhastatud üle 60 ha endisi heina-ja põllumaid ning niidetud üle 300 ha avamaastikke. Nimelt asub Karula Rahvuspark 127 endise talu maal, tänaseks on neist taludest alles 68. Ametnike poolt tehti kõik, et rahvuspark luua enne, kui tekivad eraomanikud ja et okupatsioon kaitse-eeskirjadega põlistada. Hiljem kanti hoolt selle eest, et õigusjärgsed omanikud tagasi ei tuleks. Millegipärast arvab rahvuspargi valitsejanna Pille Tomson, et küüditatute järeltulijatel on paigaga emotsionaalne side kadunud ning et tagastatud maade omanikel ei saa muud huvi ollagi, kui saag sisse... Eesti raadios Toomas Jüriadole 18.03.1997 antud intervjuus väidab Pille Tomson, et kui elumaja enam ei ole, siis on side kodukohaga kadunud ja ainus eesmärk saaks olla maade müük: ”Ega kui inimesel, noh, see seos kohaga kadunud, tal seal elumaja ei ole enam, noh, me teame, sellest kohast on küüditamine väga rängalt üle käind, siis iseenesest on ju mõistetav, et neid maid müüa tahetakse.” 27.01.1995. Eesti Ekspressi artiklis “Loodusuhke Kamamaa” ütleb veel rahvuspargi peaspetsialisti Kaido Kama abikaasa Pille Kama otse välja, et nad püüavad igati vastu tulla kohalikele talunikele, kelle jaoks metsamüük on üks väheseid kindlaid sissetulekuallikaid, kuid teistsugune suhtumine ootab neid, kes saavad praeguse rahvuspargi maa-alal tagasi kunagisi talumaid, aga kes ei kavatsegi sinna elama asuda või seal midagi muud teha, kui ainult kogu mets kähku maha võtta ja rahaks teha.
Eelkirjeldatud õigusvastaselt võõrandatud maadega äritsemise valgusel omandavad need Pille Tomsoni poolt väljaöeldud seisukohad kurioosse värvingu. On aga ümberlükkamatu tõsiasi, et väga paljude õigusjärgsete omanike maad “jäeti” rahvuspargi loomisel kaitse-eeskirjadega “riigi omandisse”, ettekäänel, et need maad “olid juba looduskaitse all”. Maade tagastamisel tehtud takistuste ja kaitse-eeskirjadega kehtestatud majandustegevuse kitsenduste tõttu lõid paljud vintsutatud inimesed lõpuks käega ja eelistasid võtta välja kompensatsiooni erastamisväärtpaberites. Mitmed, kes maad tagasi said, olid sunnitud need hiljem müüma ja taas lahkuma, sest kaitse-eeskirjadest tulenevalt ei saanud nad arendada praktiliselt mingit majandustegevust. Kujukas fakt on see, et 1996. a kevadel oli tagastatud kinnistuid rahvuspargi mail vaid 13 ja Karula vallas üksnes 1.
Lõpetuseks tuleme alguses tsiteeritud Pille Tomsoni lause “Riik ei peaks praegu maad kõrge hinnaga ostma, kui oleks jätnud looduskaitsealadel ja rahvusparkides oleva maa kunagistele omanikele tagastamata, nagu algul plaanitigi” juurde tagasi.
Esiteks oleks see tähendanud Eesti nelja rahvuspargi ja umbes 400 kaitsealal stalinliku küüditamise ja kollektiviseerimise absoluutset põlistamist, mis oleks tähendanud niigi hõreda maa-asustuse täielikku kadumist nendel aladel. See oleks ortodokssete keskkonnakaitsjate seisukohalt olnud vägagi teretulnud, kes ainsana on pidanud nõukogude okupatsiooni õnnistuseks. Tänu sellele olla meil täisehitamata mererannad, inimtühjad alad polügoonidel Kõrvemaal, Aegviidus ja mujal, raketibaaside ümbruses, mis kõik olevat olnud hea loodusele. Peab ikka olema väärastunud mõtteviisiga, et tuhandete inimeste küüditamist ja kodude hävitamist okupantide poolt pidada heateoks.
Teisalt aga oleks see läbi lõiganud kõiksugu keskkonnaametnike ja funktsionääride võimaluse endale soodsalt maid erastada ja nendega äritseda ja sel “õilsal” põhjusel õnneks läbi ei läinud.
Kui ekskeskkonnaminister Heiki Kranich muretses, et maid erastab liiga palju sulisid, siis võinuks ta huvi tunda ka, kui palju maid ja kuidas on erastanud Karula jt rahvusparkide ning kaitsealade juhtivtegelased ning kui palju ja kellele maha müünud.
Algselt kardetud konfliktid õigusjärgsete omanike või pärijate vahel moodustavad kohtuasjadest vaid tühise osa. Eriliseks teemaks on praegu tõusnud just riigi ja avalike-õiguslike huvide vastandamine õigusjärgsete omanike huvidele ning ametnike tegevusetus probleemide lahendamisel. Sageli võib nendes tegudes täheldada korruptiivseid elemente. Tuleb nentida, et riigikontroll nende juhtumite üle on mitte küllaldane ja episoodiline, sest omavalitsustes puudub rohkema või vähema omavahelise isikliku seotuse tõttu tihti huvi küsimust lahendada.
Et klorokommunistide puhul on eetikast ja moraalist rääkimine mõttetu, jääb üle vaid küsida, kas Karula Rahvuspargi valitsejanna Pille Tomson ja teised temataolised kasutasid enda kurssiviimiseks äritsemise skeemide ning vastavate seadusepügalatega maksumaksja poolt tasustatavat tööaega ja töövahendeid või tehti seda oma vabast ajast metsas kännu otsas, palavalt armastatud kobraste keskel?