Kultuur ja Elu 3/2003

Kultuur ja Elu 2/2003

Hüüru veski. Hurraa! Esimene forell on käes!

Ettevõtja Arno Pavel andis Hüüru vesiveskile uue elu

tekst: Margit-Mariann Koppel
foto: M. Koppel, A. Paveli erakogu

Ajal, mil paljude ärimeeste silmis takistavad muinsuskaitsealused ehitised progressi ning neid omanike poolt lihtsalt küünilise külmaverelisusega laguneda lastakse (nt Muraste või Hõreda mõis), võttis paadunud ajaloohuviline ja ettevõtja Arno Pavel (56) kätte ning andis omal kulul 16. sajandist pärit Hüüru vesiveskile uue sisu. Maikuus avati seal forelligrill.

Praegu on väga moodne rääkida kodanikuühiskonnast ning kodanikualgatusest. Eelmises ajakirjanumbris kirjutasime pikemalt ühistegevusest – meie rahvusliku teadvuse kantsist. Just kohalikust majandus- ja seltsielust kasvasid välja tulevased poliitikud ning omavalitsustegelased.
Arno Pavel olekski justkui oma vaimu pärinud ennesõjaaegsest Eestist. Enne taasiseseisvumist töötas ta bussijuhina, siis siirdus ettevõtlusse ning müüs ligi kümme aastat jalgrattaid. Kõik firma juhtimise ja majandamisega seonduv tuli ise omale selgeks teha, ka valusate kogemuste kaudu. Selle kõrvalt hakkas ta ka kultuuriüritusi korraldama. Tegija mees pälvis rahva usalduse. Nii valiti Rahvaliitu kuuluv Arno Pavel Kose valla volikogu liikmeks.
Arno Paveli juured on Tarvastu vallas, Võrtsjärve kaldal asuvas Saaremõisa talus. Omal ajal oli see päris suur koht. Paraku tuli sealt 1949. a märtsiküüditamise eest põgeneda, koju jäi vaid voodihaige vanaema. Kunagisest kodutalust on nüüd alles vaid ait ja kivimüürid. Elumaja oli lastud ära mädaneda. Kui Arno Pavel talu tagasi sai, oli katus sisse kukkumas, ent 3 tala olid okupatsiooni üle elanud ja leidsid omale väärika koha Hüüru renoveeritud vesiveskis.

Hüüru vesiveski oli kohaliku elu tuiksoon juba 16. sajandil

Hüüru on paik, mis asub Tallinnast kiviviske kaugusel. Südalinnast mööda Paldiski maanteed välja sõites on sinna 14 km, Õismäelt vaid 7 km. Me ei oska aimatagi, et sellel paigal on pikk ning väärikas ajalugu. Hüüru küla – Hiurenkylae – on esmakordselt leidnud mainimist Taani Hindamisraamatu Eestimaa nimistus 1241. aastal. Legendide järgi on siin lähikonnas toimunud ka Eduard Bornhöe “Tasujas” kirjeldatud Jüriöö ülestõusuga seotud sündmused.
Ajalooliselt on vesiveski olnud paiga tuiksoon, mille ümber koondus muu elu. Vesiveski peab olema olnud siin vähemalt aastatest 1540 – 1550, sest just siis eraldus Harku mõisast Hüüru mõis. Tähelepanuväärselt rajati mõis vesiveski juurde, mitte vastupidi. Arno Paveli palvel koha ajalugu uurinud Peep Pillak tsiteerib vesiveskite uurijat Anto Jusket, kelle arvates õppisid eestlased veskiratta abil vilja jahvatama viikingitelt. Ja mitte kaugel Jägala joast asus muistne linnamägi, mis oli tuntud sadama- ja kaubitsemiskoht teel viikingite juurest kreeklaste poole. Oli kuidas oli, tõsi on see, et vanimad kirjalikud ürikud vesiveskitest pärinevad Põhja-Eesti aladelt.
Vana Hüüru küla eraldab uutest majadest sild. Vesiveski asub otse silla ääres, Vääna jõe kaldal. Praegune veskihoone on ehitatud ilmselt 19. saj lõpul ning jahvatanud vilja veel 1980ndatel aastatel.

Arno Pavel, paadunud ajaloohuviline ja ettevõtja, võttis kätte ning andis omal kulul 16. sajandist pärit Hüüru vesiveskile uue elu. Oma veskitiigi forell maitseb hea.

Arno Pavelil on alati olnud ettevõtlik vaim

Tõsine ajaloohuvi oli mehel juba algkoolis, seda märkas ka ajalooõpetaja, kes kiitusega kitsi polnud. “Kunagi elasin Olustveres, Lõhavere linnuse lähedal ning sattusin kaheks aastaks väljakaevamistele. Et sinna saada, tuli oma vanust natuke vanemaks valetada. Noore tudengina oli seal ka arheoloog Vello Lõugas, hiljem viis elukäik temaga uuesti kokku. Kui loodi Muinsuskaitse Selts, osalesin ka selles päris aktiivselt. Töötades Tallinna Autobussikoondises bussijuhina, moodustasin muinsuskaitse seltsi osakonna. Kuidagi märkas seda ka Vello Lõugas ja kui oli vaja usaldusväärset bussijuhti, et tuua ära president K. Pätsi põrm, kutsus ta kaasa minu. Säilmete otsimiseks kulus kaks aastat, enne kui leiti.” Sealtpeale viis elukäik ta kokku paljude ajaloolastega.
“Peale vene aja lõppu lõi ettevõtlikkus paljudel inimestel välja,” kommenteerib hr Pavel aega, mil temast sai ärimees. “Vene ajal organiseerisin mõnda võistlust, näiteks Kose triatloni. Sellest ka mõningad ürituste korraldamise kogemused. Ühel hetkel leidsin, et Kose lauluväljak on väga räämas ning mitte midagi seal ei toimu. Õigemini toimus küll, aga need olid pigem joomapeod. Mõtlesin, et seal saab ka üht-teist korralikku teha. Organiseerisin pidusid viis-kuus aastat, kuid ükskord saavad kõik asjad otsa. Ürituste korraldamine nii väikeses kohas on rohkem nagu heategevus ja ükskord pidi hakkama ka enda peale mõtlema, pealegi võttis veski juba suure osa ajast. Käesoleva aasta talvel lõpetasin vallaga lepingu ja enam neid üritusi ei korralda.”

Veski vana sisseseade on igati töökorras.

Kuue aastaga andis mees vanale veskile uue sisu

Ettevõtliku inimesena oli Arno Pavelil mõte teha rahvuslikus stiilis kõrts, sest eestipäraseid söögikohti on lubamatult vähe. Tööreiside käigus Paldiskisse märkas mehe terav silm, et pealtnäha ilmetute vanade paekivimüüride taga midagi ei toimu. Ta hakkas asja uurima. Ootus, et seest vahib vastu vaid neli müüri, osutus ekslikuks. Vesiveski sisemuses avanes jahune ja lubjane, ent vaimustav pilt. Kogu endisaegne sisseseade oli säilinud! See otsustas asja.
Praeguse õue asemel vohas tihe lepavõsa ning nõgesed. Mitte millestki ei olnud aimata, et selles rägas peitus praktiliselt toimiv veski. Tasapisi hakkas Arno Pavel veskit taastama. Ta pesi ja puhastas oma pereliikmete abiga kogu säilinud sisseseade ning jättis selle uudistamiseks alles. Samuti jättis ta paljaks paekiviseinad. Vaid ühest kohast tuli seina tervisekaitsenõuete tõttu krohvida. Vanast hoorattast sai laelamp. Säilinud veskikivid leidsid rakenduse õues söögilaudadena ning lipumastialusena. Uued uksed meisterdati täpselt eelmiste eeskujul. Uljaid rullnokki tõkestab autodega kõrtsi sisse kimamast lasipuu. Põrandat katab Saaremaa dolomiit. Lae ja muude puitdetailide tegemiseks vajaminevad palgid tõi Arno Pavel isiklikust metsast. Kavas on tasapisi koguda veel veskiga seotud vanavara, esemeid ja pilte ning need siia üles panna.
Veskis töötab kuus inimest kahes vahetuses, lisaks Arno ise, tütar ja poeg. Poeg on lõpetanud Kõrgema Kommertskooli ning oskab majandusasjades nõu anda. Tütar töötas varem turismifirmas ning nüüd langevad need asjad väga hästi kokku. 27. septembril võõrustas Hüüru Venemaa turismifirmade esindajaid, kes olid tulnud just seda veskit vaatama.
Sellist rahvusliku hõnguga söögikohta on Arno Paveli meelest vaja nii oma inimestele kui turistidele. Ta on näinud, millise pilguga turistid seda veskit vaatavad ja selle ajalugu uurivad, kuidas nad vaimustusse satuvad ning aina rohkem teada tahavad. Ajalugu annab veskile kordumatu lisaväärtuse ja seda tulebki ära kasutada. On kindel, et aja jooksul saab selle paiga väärtus vaid kasvada ning siia maetud raha hakkab end ära tasuma. “Konkurente praktiliselt praegu Paldiski mnt ääres ei ole, aga kui ka ehitatakse kuskile mingi pubi, siis sellist veskit nad ehitada ei saa. See jääb ikkagi meie trumbiks,” on mees kindel.

Vallavalitsused võiks tegijaid rohkem toetada

Kose vallas toetatakse päris aktiivselt külavanemate liikumist. Otsitakse aktiivseid inimesi, et edendada külade elu ja ühtlasi tuua külainimesed volikogu liikmetele lähemale. Samas tõdeb hr Pavel, et kahjuks on paljud inimesed ääretult passiivsed. Mõned üksikud on tulnud tema juurde ning öelnud, et kuule, te olete volikogus, vaat seda ja seda ning seda asja oleks vaja teha. Oodatakse, et keegi teeb nende eest ära. Kuna tegijaid inimesi on vähe, siis tuleks neid igati aidata ja toetada. Tihti ei olegi tähtis see materiaalne toetus, kuivõrd hea nõu ja meelespidamine.
Praegu tunneb Arno Pavel end juba rohkem Saue valla elanikuna. Siinne vallavalitsus on olnud igati toeks ning neil on hea meel, et Hüürus on nüüd selline koht. “Vallas oleks aga vaja sellist nõustajat, kes inimest aitab, kuidas mingit ideed teostada, projekti kirja panna jne. Tagantjärgi olen targaks saanud, et kõik need kaevud, veepuhastusseadmed ning filtrid oleksin ma võinud SAPARDi rahadega ehitada. Ma muidugi teadsin, et selline võimalus on, aga mõtlesin, et see on kellegi teise jaoks. Kulutatud raha eest oleksin võinud praegu hoopis teist korrust ehitada,” leiab Arno Pavel. “Pean ütlema, et Saue valla inimesed on uskumatult abivalmid. Suvel oli kriitiline periood, kus kalad hakkasid kuumadest ilmadest tingitud hapnikuvaeguse tõttu tiigis massiliselt surema. Kogemuste puudusel ei saanud aru, millest see täpselt tingitud on. Tõin veel ühe tiigitäie kalu ja need hakkasid ka surema. Olin juba käega löömas, kuid õnneks tuli siia üks tuttav külaelanik, kes organiseeris siia pumbad ja abi ning me mässasime nende kaladega siin poole ööni. Sellist abivalmidust ja osavõtlikkust ei olnud ma varem Kosel kogenud.”
Praegu on Hüürus käsil teise korruse ehitamine, kuhu tuleb korralik köök, töötajate olmeruumid, nõudepesuruum ja suur kohvikusaal. Ka alumist korrust soovib Arno veelgi õdusamaks muuta ja juba varsti võib Hüüru vesiveskis ahjus leiba ning kala küpsetada. Minul õnnestus Hüürus käies kohtuda grilliahju juures askeldava oma ala meistri Lauri Roosilillega (27). Lauri jumaldab nii kalastamist kui grillimist, seda nii tööl kui puhkehetkel.
Ehk kujuneb Hüüru vesiveski nagu minevikus, nii ka tulevikus paigaks, kus elu keeb 12 tundi päevas. Peagi valmiv kohvikusaal teeb võimalikuks nii kontsertide kui tantsuõhtute korraldamise, mis peaks kohalikku elu tunduvalt elavdama. Arno näeb vaimusilmas, et Hüüru vesiveskit arendaksid edasi tema lapsed. Ise läheks ta parema meelega oma juurte juurde Võrtsjärve kaldale, kus hakkaks kunagist kodutalu arendama ning vesiveski tarvis vajalikku juurvilja ja aiasaadusi kasvatama.

Veskiomanikke ühendab Veskivaramu

Et veskiomanike näol on tegu aktiivsete inimestega, annab tunnistust MTÜ Veskivaramu asutamine. 20. septembril kogunesid vesiveskite, tuulikute ja hüdrojaamade omanikud ja muidu huvilised Hellenurme veskisse. Ürituse idee autoriks on kirjanik-ajaloolane Anto Juske, kes muuhulgas on avaldanud raamatu ka vesiveskitest. Loodud organisatsiooni sihiks on kaardistada olemasolev hetkeseis ja aidata kaasa Eesti veskitega seonduva pärandi teadvustamisele, säilitamisele ning taastamisele ja alternatiivsete taaskasutamisvõimaluste leidmisele. Samas aga jätkata ajalugu, sest aastatel 1937 – 1940 tegutses Eestis taoline veskiomanikke koondav ühing. Ühingut on plaanis esialgu majandada liikmemaksudest, kuid edaspidi on kavas hakata ka elluviidavate projektide jaoks toetusi taotlema.
Hüüru vesiveski on tänu asjatundlikule ning ettevõtlikule inimesele uue elu ja Eestimaa ühe looduskauni ja eripärase rahvusliku ajaloolise miljööga söögipaiga võrra rikkamaks saanud. Oleks selliseid Arno Paveli suguseid hakkajaid inimesi vaid rohkem, kes ei tõttaks ajaloolise väärtusega hoonet mitte lammutama, vaid mõistaks seda hinnata.