|
|
|
Valgre 1936. a Tallinnas Londonist
tellitud itaalia akordioniga “Ciusaroli”. Foto:
Eve Haugi erakogu/ Eino Avarsoo Valgre arhiiv/ ”Eesti
elu” 8.10.1993. |
Tuntud ja tundmatu Valgre
tekst:
Margit-Mariann Koppel
1930ndate lõpul elas Eesti
muretult swingi- ja dzässirütmis. Sellesse maailma kuulus
romantilise unistajahingega pillimees Raimond Valgre. Tema 90.
sünniaastapäeval teeme kummarduse muusikule, kelle loodud
meloodiad olid nagu päikesehelk pimedas öös, mis
ei lasknud kustuda unistusel puhtamast, ilusamast maailmast täis
muusikat ning armastust.
“Ema, mängi
palun Saaremaa valssi,” palub mu üheksa-aastane tütar
iga kord, kui oleme vanavanemate pool klaverit mängimas.
Nii tema tutvus Raimond Valgrega algas. Soovist lugu ka ise osata,
õppis ta ära noodikirja. Visalt pusides on ta avastamas
oma Valgret samast, juba veidi narmendavate pruunide kaantega
laulikust, kust minagi.
Maailmas on väga vähe viisiseppi, kelle loodud laule
mõistab suur osa tema rahvast ümiseda une pealt. Üks,
kelle laule roostetamine ei ähvarda, on Raimond Valgre. Dirigent
Eri Klas ütleb 7.10.2003 Postimehe artiklis “Valgre
sving suudab rohkem kui lohutada” nii: “Heliloojaks
võib lugeda inimest, kes on loonud vähemalt ühe
meloodia, mida rahvas armastab ja laulab. See on Jumala and, kui
heliloojal on anne teha südamelähedasi ja haaravaid
viise. Sellise meloodia tegemine ei saa tulla pliiatsist noote
välja imedes, vaid see tuleb südametuksetega ja koos
armastusega.” Südametuksetega ja armastusega loodud
meloodiatesse kätkes Valgre pea kogu oma elu. Rõõmud
ja kannatused, armastused ja luhtumised, unistused ja lootused…
Romantik
Valgre
Oma emalt, keda ta väga hoidis, oli Raimond pärinud
galantsuse ja viisakuse. Ta valdas perfektselt inglise keelt,
oli kodus saksa ja prantsuse keeles. Lisame siia väga hea
pillimeheoskuse ja särava naeratuse ning pole imestada, et
temale sai naiste poolt osaks palju hellust, aga ka palju õnnetut
armastust. Kuid Raimile naiste üleaisalöömine meeldis,
sest nagu ta 10 aastat tagasi ajalehes “Eesti elu” temaga
omal ajal koos musitseerinud helilooja Arved Haugile kujuteldavas
lüürilises intervjuus vastab: ”Ilma selleta oleksime
emotsioonideta hall mass.”
Valgre unelmate linn ja inspiratsiooniallikas oli Pärnu,
kus ta veetis oma kõige romantilisemad aastad. Roosiks
rannaliival oli Alice Feuillet, kellega 25. juulil 1939 sündis
ühistöös igihaljas “Muinaslugu muusikas”,
esialgselt “I hear a Little Story in the Music”. Kolleeg
Valter Ojakäär meenutab oma mälestusteraamatus
“Omad viisid võõras väes”, et Raimondiga
oli kerge sõbruneda, muusikast rääkida ja koos
pilli mängida. Tihti sai õhtuti Valgre ärklitoas,
Vahtra (P. Kerese) tn 7, Ameerika lööklaule mängitud.
“Maja merepoolses otsas oli pööninguluuk, selle
ees redel, mis viis tema “korterisse”. See oli tavaline
laepealne, mille keskelt, nagu ikka, läks korsten läbi
viilkatuse välja. Laudpõrandat polnud, selle asemel
oli allolevate tubade soojustamiseks mõeldud kiht liiva.
Luugist vasakul oli madrats magamiseks, aga ka istumiseks. Mingit
mööblit peale ühe pakk-kasti ma ei mäletagi.
See oli laua eest, kuhu oli laotud seep, habemeajamistarbed ja
mõni raamat. Otsaseina ja katuse vahele tõmmatud
pesunööril rippusid riidepuu ja supellina. Ainuke asi,
mis viitas soovile teha sellest katusealusest kodu, oli korstnale
kinnitatud akvarell, mis kujutas musta kitarristi. Selle oli mitmekülgselt
andekas Valgre ise maalinud. Nii vähenõudlik elamine
rahuldas teda täiesti, sest muuks kui magamiseks ta seda
peavarju vaevalt vajas,” kirjeldab Valter Ojakäär
Valgre spartalikku kasinust.
Kuid tol ajal tunti Valgret eelkõige väga hea pillimehena.
Tema laulud olid tundmatud. Ja tema saatuseks oligi lahkuda noorelt
ja tundmatuna maailmast, mis ei olnud enam tema oma – et
saada legendiks aastakümneid hiljem. Tänavu suvel tuli
Valgre Pärnusse tagasi – skulptor Rait Pärgi poolt
pronksi valatuna. Ta istub Rannasalongi kõrval pingil,
pikad õrnad sõrmed sõrmitsemas akordionit.
Pilk vaatab ainiti merele, kaugusse, unistustesse: “Üht
muinaslugu muusikas ma kuulen…”
Muinasloo
katkestas sõda
Alanud II Maailmasõda võttis Raimondilt tema idüllilise
maailma. Oma raamatus meenutab Valter Ojakäär, et viimasel
tööpäeval Rannasalongis pühapäeval, 22.
juunil 1941 arutasid pillimehed omavahel, kas poleks mõistlikum
jääda kuni olukorra selginemiseni Pärnusse. Kuid
Valgre otsustas siiski Tallinnasse sõita, et ema muretsema
ei hakkaks. Kui saadi kätte lõpparve, istuti kombekohaselt
seda tähistama. “Nagu tähistamaks seda, et pillimänguga
on seks korraks lõpp, võttis Valgre kastist akordioni
ja hakkas mängima. See oli esimene kord, mil ma nägin
teda üsna palju joomas, kuid sõrmed ei eksinud klahvidel,
ja minu kainele silmale polnud ta märgatavalt purjus,”
kirjeldab Ojakäär. “Salongis oli peale meie veel
üks seltskond, neli-viis meest-naist, arvatavasti perenaise
tuttavad, kes samuti midagi pühitsesid. Kuuldes pillimängu,
hüüti sealt: ”Hei, pillimees! Tule tõmba
meile ka üks lugu pilli!” – “No näete,
nüüd saab veel haltuurat ka,” ütles Valgre
meile, tõusis, jäi kutsujate laua juurde seisma ja
küsis, mida mängida. “”Postipoissi, postipoissi”,”
hõigati lauast.” Juhtus aga midagi ootamatut. Valgre
oli mänginud ühe salmi ja siis ootamatult laulma hakanud.
Sellele populaarsele viisile olid rahvasuus tekkinud uued sõnad
ning sinna olid kuhjatud kokku kõik pähetulevad roppused.
Pillimehed ei uskunud oma kõrvu, kui Valgre laulis seda
laulu just nende vängete sõnadega.
“Arvan, et sel hetkel oli Valgre nagu trotslik laps, kes
vastumeelses olukorras hakkab karjuma ja jalgadega trampima, viskab
koguni pikali maha. Me kõik tajusime, et midagi kordumatult
ilusat on möödas, et nüüdsest peale määravad
meie saatust jõud, kellele meie kui isiksused midagi ei
tähenda, et meie tahtmine ei lähe korda mitte kellelegi.
Nii näen selles ootamatus inetusepurskes Valgre jõuetut
trotsi kogu maailma ja lõpuks ka iseenese vastu: kui te
tahate, et minust saaks teiesugune, siis palun – niisugune
ma olen!”
|
Pronksist Raimond Valgre, skulptor
Rait Pärg, saadet “Pärnu Suvi” tegev näitleja
Ahti Puudersell ja Valgre kuju jaoks poseerinud modell Veiko
Rea, kes avamisel ka ise akordionit mängis. Foto: M.
Koppel. |
Päikesepoisist
sai inimvare
Valgret nagu paljusid teisi eesti poisse ootas vangilaagriga võrdne
tööpataljon, näguripäevad ja metsatöö
krõbekülmas. Kõhetu ja nõrgavõitu
Valgre päästis määramine 917. polku, kus loodi
ansambel. Sõdurisinelis viisistas ta ligi 30 laulu. Peale
tuleristseid Velikije Luki all haigestus Valgre raskelt tüüfusesse.
Ta kiindus sügavalt oma põetajasse, kes lubas teda
oodata, kuid abiellus ohvitseriga. Sellest valusast hoobist sündiski
laul “Ei suutnud oodata sa mind”. Suure Eesti Korpuse
dþässorkestri repertuaaris kõlasid Valgre laulud
“Tartu Marss”, “Eidekene hella”, “Peagi
saabun tagasi su juurde” ja “Hall sõdurisinel”,
aga ka juba kodumaal loodud “Tartu valss”, “Narva
valss”, “Viljandi serenaad”, “Aegviidu valss”
ja “Pärnu ballaad”.
Näitleja Selma Ruubel pajatas sel suvel huvitava loo Valgrest.
Peale kontserti Valga “Sädes” algas tants. Tüdrukud
istusid seina ääres toolidel. Korraga ilmus uksele üks
sõjaväevormis noorsand, seiras terava pilguga iga
tüdruku põhjalikult üle. Tuli üle põranda
Selma ette ning võttis tantsima. Tantsu ajal ei rääkinud
ta ühtegi sõna, puuris vaid oma ainitise pilguga neiu
silmi, nii et Selma tundis, kuidas keha hõõguma
hakkas ja aiva palavamaks läks…. Kes teab, kuidas oleks
võinud asi areneda, kui mitte Selma tulevane abikaasa,
näitleja Paul Ruubel ei oleks neiut peale tantsu lõppu
ära kutsunud. Pauli käest saigi Selma teada, et too
kena noormees oli Raimond Valgre.
Endisest romantilisest päikesepoisist oli saanud muserdatud
hingega inimvare, kellel oli palju austajaid ja kambamehi, aga
mitte ühtegi sõpra. ENSV Heliloojate Liidu ametnikud
ei söandanud tema laule viseerida, sest need olid “läänelikud”
ja neis puudus “kaasaegne temaatika”. Lõplik
hoop anti 1948. aastal, mil jazzmuusika esitamine üleliiduliselt
ära keelati. Valgre lugudest pälvis halastuse vaid “Saaremaa
valss” seetõttu, et laulu sõnad pärinesid
Debora Vaarandilt. Mõned kuud enne surma mängis Valgre
taas Pärnus, Siimu silla ääres asunud Kajaka õllesaalina
tuntud kõrtsis. Tasuks kala ning viin. Viimasel eluaastal
kirjutas ta kolm lugu. “Tiiu, Tiiu”, “Ma olen naine,
kes ei armu” ja “Viimne valss”. Vaid 36. aastaselt
vandus ta alkoholile ja elule alla ja lahkus siit ilmast psühhoneuroloogiahaiglas
31. detsembri hommikul 1949.
8. jaanuaril 1950 maeti ta Metsakalmistule. Ka viimsel teekonnal
oli tal seljas triibuline tumesinine konsommeejälgedega trööbatud
lemmikülikond, mille ema oli puhtaks pesnud.
Valgre loomingul
ei lasknud ununeda Ray Swing Band
Raimond Valgre 70. sünniaastapäeva eel tekkis Eino Avarsool
mõte kutsuda kokku Valgre-aegsed pillimehed ning luua Valgre
loomingut tutvustav ansambel. Esimeses koosseisus mängisid
Emil Laansoo, Arved Haug, Ahto Veerme ja Eino Avarsoo. Valgrel
ja aastaid tema uurimisele pühendunud Eino Avarsool oli paljugi
ühist. Mõlemad olid pärit väikelinnast,
Eino Elvast ja Valgre Raplast. Mõlemad pandi 8aastasena
klaverit õppima. Nii Eino kui Valgre võeti sõtta
elukutseliste pillimeestena, kuid katsumustest tööpataljonis
Eino pääses. Mõlemad põdesid plekilist
soetõbe ja Eino mängis 917. polgu ansamblis samuti
akordioni. Pärast sõda astus Eino Tehnikaülikooli
õppima ehitusinseneriks. Omaloodud ansamblis sai Einole
au mängida Raimondi pilli – akordionit.
Ansambli algne nimi oli “In Swing Band”, siis tuletas
Eino Raimondi hüüdnimest “Rai” ansambli nimeks
“Ray Swing Band”. Orkestriga ühinesid veel Hans
Hindpere, Albert Heinsaar, Agu Püve ja Olaf Olmann. Solistidena
esinesid Angela Kaasik, Anneli Tõevere, Villem Loonde,
Katrin Rändvee ja Eve Haug. Esinemised kujunesid pigem loeng-kontsertideks,
kus Eino Avarsoo jutustas iga loo kohta lustakalt ja mõnusa
huumoriga selle saamisloo. Loo “Tiiu, Tiiu” sünnilugu
on solistile Eve Haugile meelde jäänud. Valgre kohtas
10. jaanuaril 1949 Tallinnas ühes õllebaaris Pelgulinnas
oma sõpra, kelle tütar Tiiu oli just aastaseks saanud.
Valgre tegi temast kohe laulu ja esitas selle sealsamas. Järgmisel
päeval sai ta selle eest tasuks toobi õlut. Umbes
30 aastat hiljem kohtus Eino Avarsoo sellesama Tiiuga ja sai tema
käest Valgre enda käega kirjutatud originaalnoodi, millest
Eve on seda laulnudki. Originaalis on see natuke teistmoodi kui
hilisemas seades. Eve käest on ka küsitud, et miks ta
valesti laulab?
Eve isa Arved Haug oskas Raimi lugusid väga ilusti ja lihtsalt
esitada. Ainuke duett, mida nad paar korda koos laulsid, oli Valgre
lugu “Ma olen naine, kes ei armu”.
1930ndate
muusikat armastava Mart Sanderi jaoks on Raimond Valgre saladus
“Tema looming suudab kuulajas äratada selle, kes meis
üha harvemini pead tõstab: romantiku, armunud teismelise
või muinasjutte pimesi uskuva lapse. Raske on taibata,
kuidas mõistis Valgre sõnastada meloodiaisse ja
tekstidesse sellise valemi, mis muistsete nõiasõnadena
nagu mingisse lummusesse haarab ja näitab, kui vähe
erinevad teineteisest tegelikult põlvkonnad, mida lahutavad
enam kui pool sajandit ning mitmed erinevad ideoloogiad. Iga kord,
kui naaseme sellelt retkelt iseendasse, kuhu Valgre laulud on
meid hetkeks saatnud, oleme rikkamad ja paremad.
Ametlikult ei tohiks eestlased Valgret armastada. Eestlased hindavad
jõulisi kangelasi ega vaja melanhoolset sentimentaalsust.
Ka mitte erihariduseta muusikut, kes, tunnustust saavutamata,
vannub alla alkoholile ja elule endale. Sellest hoolimata ei lase
tema muusika ennast unustada. Võib-olla suudab Valgre looming
rebida – kasvõi vaid korraks – eestlase hingelt
maski ja tõestab, et meiegi rinnus ei asetse mitte paekivi,
vaid tuksuv süda, mis võib armastada, igatseda, valusalt
veritseda. Võib-olla me ei vajagi kangelasi. Võib-olla
vajame hoopis kedagi, kes ainult julgeb unistada, ehkki tema unelmad
purunevad üksteise järel – nagu tihti meil kõigil.
Valgre on meie viimane ja vastupidavaim sillapea nendesse väärtustesse,
mida inimkond on hinnanud sajandeid ja mis uuel aastatuhandel
pigem häirivana jalgu jäävad kui meelde tulevad.
Tema looming tõestab, et saatuse vastu, mis võib
mänglevalt hävitada terveid rahvaid, võib astuda
üksainus mees, kes ei pruugi isegi olla kangelane. Valgre
relvaks oli tema unistus. Ja ta väljus sellest võitlusest
võitjana.
On muidugi veel üks vaatenurk: kas pole Valgre teiste Eesti
heliloojate ees ületähtsustatud? Tema looming on tõrjunud
tahaplaanile paljude teiste autorite loomingu, mis niisamuti nutab
taasavastamise järele. Minu isiklikuks lemmikuks on Evald
Vain, kelle helikeel on Valgrega vahest sarnane, kes aga haritud
heliloojana (ta kirjutas palju ka “akadeemilist” kontsertrepertuaari)
oskab sageli oma mõtteid napimatesse fraasidesse ja motiividesse
sõnastada. Tänapäeva kuulaja teab ehk tema loomingust
ainult laulu “Ei kunagi, ei iial keegi”. Suurepäraseid
laule tollest perioodist on Valter Ojakäärul, Leo Normetil,
Hans Hindperel ja teistel. Boris Kõrveri “Sa heidad
mulle ette ebatruudust” aastast 1940 oleks vabalt võinud
olla internatsionaalne hitt, milles on hollywoodilikku eepiliselt
laia joont. Tema oskas ka hiljem jazzilikku muusikat kavalalt
avalikkuse ette tuua, näiteks põimides seda oma operettidesse
– eks ikka negatiivsetele kangelastele. Valgre-kultuse kõrval
jääb tõesti mulje, et neid heliloojaid pole olemas
olnud.
Eestlased on väga visad midagi juurde õppima –
heaks näiteks on siinkohal Valgre 1937. a loodud pala “Swing
mind ikka lohutab”. Esitame seda juba aastast 1986 igal võimalikul
juhul ning oleme korra ka plaadistanud – aga ei pääsenud
ta isegi eelmisel aastal ilmunud suurde ja põhjalikku kogumikku
“Muinaslugu muusikas”. Kui välismaal leitakse näiteks
Schuberti visandlik, lõpetamata laul (see olukord oli umbes
tosina aasta eest), lüüakse klassikalise muusika maailmas
lokku, antakse välja uued antoloogiad ja plaadistatakse kogu
repertuaar uuesti. Eestlasel näikse aga olevat ükskõik:
“Ah, aitab neist Valgre lauludest küll, eks neid ole
ka juba omajagu.” Just sellepärast panime selle unustatud
laulu pealkirja oma kontserditsükli ning CD nimeks. Loodetavasti
jõuab see hea, veel optimistlik ja muretu laul, nüüd
avalikkuse teadvusse. Tegelikult leiab sellest palast palju sümboolset:
laul, mida õigel ajal keelduti avaldamast, on ju nagu Valgre
elumoto. Swing oli tõesti kogu ta elu ja lohutas teda siis,
kui kõik hakkas allamäge minema. Ja kui seegi lohutus
ära keelati, ei jäänudki enam midagi, mis oleks
suutnud andekat heliloojat nii palju trööstida, et talle
vajalikul määral elujõudu anda.
Tuleb märkida, et ringluses on Valgre loomingust – teadaolevast
101 laulust – siiski ainult umbes kolmandik. Teine kolmandik
on lood, mida oled kusagil kuulnud ja millest tead mõnda
fraasi, ja viimane kolmandik lood, mille nimetamisel kergitad
üllatunult kulme. Eelmainitud loo “Swing mind ikka lohutab”
käsikirjalised noodid saime kunagiselt kirjastajalt Artur
Ranne-Pastaruselt. 30. aastatel oli ta ainsa regulaarselt ilmuva
lauliku “Modern Lööklaul” vastutav toimetaja.
(1939. aastal lisandus konkurent “Helivõlu”.)
Muideks, nagu arvata, on see laulik andnud meie orkestrile tema
nime esimese poole. Loomulikult tutvustas Ranne end kui Valgre
lahutamatut sõpra ja kolleegi, noodilgi oli ta Valgre kõrval
autoriks kirjutatud. Tegelikkus tundus aga olevat hoopis teistsugune.
“Modern Lööklaul” avaldas Valgre laule aastail
1933 ja 1934, ja siis korraga – ei enam. Räägitakse
tülist Valgre ja Ranne vahel, ja ilmselt tegi Ranne ausa
eestlasena kõik, et Valgre laulud Eestis enam ei ilmuks.
Kui see oli nii, siis võib ilmselt just teda pidada inimeseks,
kes andis tõuke Valgre hukuks – oli ju Valgre looming
enne sõda Eestis suhteliselt tundmatu, seda ei avaldatud
ega plaadistatud (teada on laulu “Sinilind” instrumentaalvariant
Läti Bellacord stuudio orkestrilt). Ei usu, et ka peale sõda
olukord palju parem oli. Tuhnisin nooruses Eesti Raadio fonoteegis
ja lindistasin endale ümber kõik vanad salvestused,
mis arhiivis leida oli. Kokku sain umbes 5 tundi muusikat aastatest
1942 – 1955. Kogu selle materiali hulgas leidub ainult 3
Valgre lugu, mis on salvestatud tema eluajal: ilma lõputa
“Keset hoogsat tantsuringi”, suurepärane “Aegviidu
valss” ja “Saaremaa valss”. Kui ma mõtlen
muusikuna sellele situatsioonile, olen veendunud, et Valgre oli
väga pettunud. Kui siis veel Eesti NSV Heliloojate Liit muusikaelu
kamandama hakkas ja 1948. aastal jazzmuusika üleliiduliselt
ära keelati – ma ei imesta, et ta suri. Tal sisuliselt
polnud millegi nimel elada. Kõik, mis ta tegi, tembeldati
halvaks. Raske on siinkohal kellelegi näpuga osutada, aga
kaikaid kodaraisse pildusid talle ilmselt paljud, kes “õige”
asja eest väljas olid.
Olen küll kuulnud räägitavat, et ka Valgre on loonud
laule Stalinist, kuid ise ei ole eales neid kuulma juhtunud. Tõsi,
ka sellised heliloojad nagu Mart Saar ja Veljo Tormis hõiskasid
toona sookuivendamisest ja purjespordist, aga selles pole iseenesest
midagi laiduväärset, sest teatud aspektist vaadatuna
peab helilooja siiski ajaga ühte sammu astuma. See, et Valgre
seda ei teinud, näitab kas ülimat vaprust või
täielikku käegalöömist kõigele sellele,
mis talle võõras oli, pagemist oma unelmatemaailma.
Arvan, et me ei saa seda kunagi teada; liiga paks kultuurkiht
on talle peale kasvanud – kohustuslikud legendid ja müüt
on varjutanud inimese. Õnneks on tema looming imekombel
säilitanud täieliku steriilsuse – nagu pühad
reliikviad, mis ei sammaldu ega kolleta.”
Kes teab, kui saatus, aeg ja inimesed
oleks olnud tema vastu leebemad, kas ta olekski nii vanaks elanud?
Sest materjal, millest ta valmistati, oli kergesti süttiv
ja põles liiga heleda leegiga. Nii ütles pisut kühmus
ja alati muhelev Raim oma pisut kareda häälega kümme
aastat tagasi Metsakalmistul kujuteldavas vestluses Arvile. Igaühel
meist on aga võimalus püüda sinilindu, kuulata
muinaslugu muusikas ja avastada oma Raimond Valgre. Nagu selgub,
on pooled laulud veel laulmata.
|
|
|
