|
|
|
Tiina Tarve koos poja Tannariga
Kastellaanimaja galeriis akvarellinäituse “Kümme”
avamisel 27. 08. 2003. |
Kunstnik Tiina Tarve –
pidu mere ääres
tekst:
Margit-Mariann Koppel
24. septembril pidas maalikunstnik Tiina
Tarve kahekordset juubelit. Esiteks täitus ühel meie
parimal pastellmaalijal 40 eluaastat. Teiseks jõudis ta
10 aasta järel Eesti Meremuuseumisse tagasi.
Just siin toimus, samuti septembris, aastal
1993 tema diplomeeritud kunstniku esimene isiknäitus pealkirjaga
“Veepildid”. Ja ka nüüd on Tiina mere ja looduse
teema juurde naasnud ning peab “Pidu mere ääres”.
Vaataja silma rõõmustavad 20 pastellmaali, mis on
valminud aastatel 1994 – 2003. Näituse kuraatoriks aga
ei ole keegi teine kui Eesti Meremuuseumi tuntud teadur hr Vello
Mäss. Näituse avamisel tõdes hr. Mäss, et
randlase hingega Tiina on nii palju mererannas istunud, et isegi
merekivid on juba tema sarnaseks muutunud. Oma sõnade kinnituseks
kinkis ta Tiinale sünnipäevaks ühe paraja piraka
merekivi, millel võibki kujutlusvõimet appi võttes
kujutleda Tiinat mere ääres istumas ja maalimas, värvipalett
käes.
“On väga liigutav tunne jälle siin muuseumis tagasi
olla ja nende maalide kaudu meenutada kohti ja inimesi, kes nende
tööde valmimisega seotud on,” räägib
Tiina Tarve. “Just seetõttu, et kõik need pildid
on valminud koha peal. Ja kui ma seda pilti vaatan, tuleb mulle
alati meelde see paik, need inimesed ning loomad, keda ma jooksmas
nägin, see ilm ja atmosfäär, need värvid ja
meeleolud. Üksnes objektil viibides saan kätte tunde,
mis on seotud selle kohaga ja üritan seda oma töös
edasi anda. Usun, et mu maalidel on midagi öelda nii kunstisõpradele
kui ka kiiresse äriilma süüvinud inimestele, kui
nad vaatavad kas adrust randa Tallinna külje all, kivist
mereäärt Saaremaal, kuldset päikeseloojangut Lübeckis
või sinirohelist ööhämarust polaarpäevases
Soome kalurikülas.”
Lemmikpaikade hulka, kus võib Tiina Tarvet rannas istumas
ja maalimas näha, kuuluvad kindlasti Laulasmaa, Lohusalu
ja Neeme kant, samuti Saaremaa.
Kaasaja kunstis on meri ja loodus haruldane teema, kuid Tiina
Tarve ei ole kaasa läinud sellega, mis moes on. “See
on teiste mõte, mis tuleb kuskilt kõrvalt. Olen
tegelenud sellega, mis on minu enda mõte ja tuleb minu
enda seest. Kujutan teemat, mis mind huvitab, aga mitte seda,
mida publik ootab. Siis tuleb see töö ka tõetruum
ning tõeline kunstiaustaja tunnetab nendes maalides ära
ka selle siiruse ning piltide tegemise lusti,” kõlab
tema ilu loomise kreedo.
Tiina Tarve on Kunstiülikooli lõpetanud
graafikuna. Tõsine huvi pastellmaali vastu tärkas
ülikooli lõpus ja selles tehnikas valmis samuti diplomitöö
“Tartu sillad”, kus maalide kõrvale olid valitud
ka luuletused. Talle meeldib väga joonistada ning see kajastub
ka tema maalikäekirjas. Eriti hästi on joonistust näha
just linnavaadetes. Temale iseloomulik stiil ongi selline, et
ta joonistab spetsiaalse rasvase pliiatsiga ette ja pärast
puhastab osa värvi pealt maha. Pastellmaal meeldib eelkõige
sellepärast, et seda saab just kohapeal teha ning meeleolu,
vahelduva valguse ja muutlikud vee värvid kiiresti jäädvustada.
“Õlimaaliga näi- teks oleks väga raske kuskile
välja maalima sõita. Meremaali peab saama poole päevaga
valmis, sest järgmisel päeval tagasi minnes on juba
kõik muutunud ning siis sünnib hoopis midagi muud.
Kui taimi vaadata erinevatel päevadel, siis nad nii palju
ühe päevaga ei muutu, kuid mere maalimise teebki huvitavaks
just see värvide vaheldusrikkus. Detaile on seal vähe.
See on selline sile pind, aga huvitav on just see, kuidas ta valguse
ja värvidega mängima hakkab,” kirjeldab Tiina mere
maalimise lummavat maagiat.
Et kunstniku loomingus on vahetu emotsioon ja meeleolu loomine
olemuslik, siis pole raske arvata, et kunsti maailmas on teda
kõige rohkem mõjutanud impressionistid. Tema piltide
seest õhkuvast siirusest, elurõõmu, värvi-
ja nüansirikkusest ja energialaengust saab oma osa kindlasti
näituse külastaja.
Armastuse looduse vastu võttis Tiina
kaasa oma kodust. Ehkki Tallinnas sündinud, kolis ta viieaastaselt
koos vanematega Keilasse. Lasteaias ta ei käinud ning tema
lemmiktegevuseks oligi joonistamine. Et tal jagub kunsti tarvis
kätt ja silma, paistis välja ka koolipõlves.
Huvi looduse vastu aga on nii sügav, et peale Kunstiülikooli
lõppu leidis Tiina ennast Räpina Kõrgemast
Aianduskoolist. Sinna läks ta üksnes enda pärast
sooviga neid taimi ja puid rohkem ning paremini tundma õppida.
Nii omandas ta ka aiandusagronoomi eriala. Loodus on mängus
ka tema teise suure hobi kokakunsti puhul. Hobi ise aga on võtmas
suuremaid mastaape, sest neljandat aastat järjest avaldab
Tiina Tarve ajakirjas “Kodukiri” hoidiste retsepte.
“Peangi juba igal suvel ette huvitavaid asju välja mõtlema,
milliseid hoidiseid teha. Kindlasti on osa inimesi, kes piltidest
niivõrd ei huvitu.”
|
Tiina Tarve Maal “Vanasti
sõid lambad kõik Saaremaa kadastikud rohust
puhtaks.” (Atla külas, 1999) |
Vabakutselise kunstniku leib on praegu mõru,
sest Eesti kunstiturg on veel imeõhuke. Nii tulebki igapäevast
leiba hoopis maisemate asjadega teenida. Ka toetuste saamine näituste
korraldamiseks on raske. Üheks meie kunstielu suuremaks kordaminekuks
võib lugeda küll seda, et Tiina Tarve oli üks
väheseid rahvusvahelise þürii poolt välja
valituid kunstnikke, kellelt oli eelmisel sügisel rahvusvahelisel
näitusel “Euroopa kaasaegne pastell” väljas
koguni 2 tööd. Konkurents näitusele pääsemiseks
oli tõeliselt tihe. “Taotlesin Kultuurkapitalilt toetust,
et minna Itaaliasse näitust vaatama, kuid ei pälvinud
seda. Õnneks läks näitus edasi Sankt Peterburgi
ning koos Eesti Kunstimuuseumi graafika- ning pastelliosakonna
juhataja Anne Lõugasega käisime seda seal vaatamas.
Näitus, mille eesmärgiks oli pastellitehnikat tutvustada
ja propageerida, oli osaks Sankt Peterburgi juubeliürituste
programmist. Ürituse suurejoonelisusest annab aimu see, et
kokku oli eksponeeritud 28 riigi 236 kunstnikult 318 tööd.
Selline näituse avamine oleks iga kunstikriitiku unistus!
Nägin oma silmaga seda, et muuseumi ukse taga on hommikul
järjekorrad ning miilits reguleerib rahvasumma tunglemist.
Ermitaaþis avatava kunstinäituse kõrvalsaali
pääseb ainult miilitsale näitusekutse esitaja,
et kuidagigi piirata näitusekülastajate hulka.
Tiinat teeb kurvaks see, et kui näiteks
lüüa lahti Eesti Ekspress, siis on seal sageli suured
persooniartiklid pättidest või maffiabossidest. “Tean,
et ma ei saa mitte kunagi nii pikka artiklit ja nii suurt portreefotot.
Mina neid artikleid varastest ja mõrtsukatest ei loe, ma
leian, et need ei anna mulle midagi,“ leiab Tiina. “Asi
on võib-olla ka selles, et kuna Eestis on pastellimaalijaid
niivõrd vähe, siis inimesed selles vallas lihtsalt
ei orienteeru. Euroopas on see tehnika populaarsem, võimalused
avaramad ja kandepind suurem. Samuti tegutsevad seal pastellimaalijate
organisatsioonid, meil selline asi kahjuks veel puudub.”
Tiina Tarve on aastail 1991 – 2003 osalenud 41 näitusel.
Neist 13 on olnud isiknäitused Eestis ja erinevates välisriikides.
Teist aastat kuulub ta Eesti Akvarellistide Ühendusse. Viimasel
ajal ongi pastellmaali kõrvale tõusnud akvarell.
Paralleelselt mere ja looduse temaatikaga on teda päris kaua
hoidnud oma lummuses Hansa linnad. Kuid samuti on ta maalinud
kodulinna Keila vaateid. Keila linn peabki Tiinat enda kunstnikuks
ja pidas teda linna 65. aastapäeva puhul teenetemärgiga
meeles. See oli kahtlemata ilus tunnustus, millest võiksid
teisedki linnad eeskuju võtta. Osa neist maalidest Keila
vaadetega on tallel Harjumaa Muuseumis.
Hirmu vanaduse ees Tiina Tarvetil ei ole, sest
kunstnikud näevad tihti välja nooremad, kui tegelikult
on. “Paljud asjad on minu jaoks tulnud hiljem. Ülikooli
sain hiljem sisse, mis tähendas seda, et ka hiljem lõpetasin,
hiljem abiellusin ja hiljem sündis laps. Nii tunnedki ennast
nooremana kui tegelikult oled,” avaldab Tiina oma hinge nooruslikkuse
retsepti.
Hetkel on Tiina Tarvet avastanud paberile talletamiseks juba uue
põneva teema - taimed. Ehk tuleb järgmine pidu mõnes
botaanikaaias, mine sa tea!
|
|
|
