Kultuur ja Elu 3/2003


Kultuur ja Elu 2/2003

 

 

 

 


Scoutspataljon loomisest taassünnini – 85


“Scoutspataljoni loomine ja taassünd” 143 lk, 80 fotot, saadaval raamatukauplustes.

tekst: Evi Johandi

Sellist pealkirja kannab käesoleva aasta maikuus ilmavalgust näinud raamat. Scouts-pataljoni loomine ja taassünd on teos, mis aitab turgutada meie ajaloomälu.
Iseseisev Eesti ei ole suutnud oma noortele piisavalt kodanikukasvatust kaasa anda. Kõnesolev raamat aitab seda lünka täita, meenutades üht Vabadussõjas edukalt võidelnud väeosa. Hinnatav on see, et scouts-pataljon on taasloodud ja järjepidevalt kujutab endast eliitväeosa. Nii on ka raamatus minevik tihedalt seotud tänase päevaga.

Raamat ei ole krõbekuiv lahingute kirjeldus, teksti on pikitud nii rusuvaid kui koomilisi sündmusi. Huvitav on lugeda ka Vabadussõja-aegsete skautide meenutusi Lõuna-Eesti keelepruugis. Väärtuslikud on ka teksti illustreerivad fotod, millest paljud ilmuvad esmakordselt ja aitavad lugejat ajaloosündmusi ja neis osalenud isikuid silme ette manada.


Scoutspataljoni ülem kapten Friedrich Pinka 1919. a.

Eesti ajaloos on Vabadussõjal eriline koht. Vabadussõda algas Eestile äärmiselt rasketes tingimustes. Eesti rahvusväeosad olid Saksa okupatsioonivõimude poolt laiali saadetud ja punaarmee pealetungi tõkestamiseks oli algul võimalik vastu saata vaid väheseid halvasti relvastatud Kaitseliidu salku. Seetõttu oldi sõja algul punaste pealetungi eest sunnitud taanduma. Detsembris 1918 pöördus sõjaministeeriumi poole 1870. a Viljandis sündinud ja Ameerikas elanud laevakapten Henry Reissar ettepanekuga formeerida tema kulul rood sõjaväge nimetusega Eesti Scout. Selle kohta vormistatigi leping.

Loodavale väeosale oli vaja leida julgeid ja energilisi ohvitsere, kes ka oma isikuga võidaksid poolehoidu loodavale väeosale.
19. detsembril 1918 jõudsid Viljandisse esimesed ohvitserid, kes hakkasid väeosa formeerima Need olid: staabikapten Friedrich-Karl Pinka, tema vend Herbert Pinka, lipnik Johannes Paulmeister ja lipnik Anton Allik.
Juba 3. jaanuaril 1919, kui Viljandi oli ohus, väljusid skaudid võitlusteele Karksi mõisa. Karksi-Nuia ja Taagepera tagasivallutamiseks, millega hoiti ära Viljandi langemine punaste kätte. Järgnesid lahingud dessantmeeskonnana kitsrööpmelisel soomusrongil nr 2 Mõisakülast kuni Valga vallutamiseni ja edasi Marienburgi (Aluksne). Skaudid läbisid võideldes Põhja-Lätimaa, Võru- ja Petserimaa, tungisid Venemaale Porhovi ja Ostrovini, osalesid Krasnaja Gorka operatsioonis ning Vabadussõja lõpul olid tegevad Narva kaitsel.
Pärast Vabadussõja lõppu algas väeosade koondamine ja ka scouts-pataljon likvideeriti. 1924 loodi aga uuesti ja alates 1932. aastast oli scouts-üksiku jalaväepataljoni koduks Haapsalu-Uuemõisa, kus tegeldi meie noorte sõjalise ettevalmistusega.
Pärast okupeerimist 1940 Eesti sõjavägi likvideeriti ja scouts-pataljon lakkas olemast. 61 aastat hiljem, aastal 2001 loodi scouts-pataljon taas.

Raamatu väljaandmise eesmärk oli selle Eestile kuulsust toonud väeosa tutvustamine tänasele põlvkonnale. Jääb soovida, et teos, mis tõstab eestlase iseteadvust, leiaks oma lugeja ja teadvustaks, kuivõrd ennastsalgav oli skautide võitlus noore Eesti Vabariigi vaenlaste vastu. Pealegi täidab meenutamine olulist kohta inimese elus. Selle abil luuakse sild mineviku ja oleviku vahel.
Autor Erik-Herbert Pinka on püstitanud raamatuga scouts-pataljonist mälestussamba oma isale, kes 18. detsembril 1918 omal soovil ilmus scouts-väeossa, detsembri lõpul formeeris scouts-pataljoni ja oli selle pataljoni- ja rügemendiülem Vabadussõja lõpuni ja kuni aastani 1921.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv