|
|
Scoutspataljon loomisest taassünnini
– 85
|
“Scoutspataljoni loomine ja
taassünd” 143 lk, 80 fotot, saadaval raamatukauplustes.
|
tekst:
Evi Johandi
Sellist pealkirja kannab käesoleva aasta
maikuus ilmavalgust näinud raamat. Scouts-pataljoni loomine
ja taassünd on teos, mis aitab turgutada meie ajaloomälu.
Iseseisev Eesti ei ole suutnud oma noortele piisavalt kodanikukasvatust
kaasa anda. Kõnesolev raamat aitab seda lünka täita,
meenutades üht Vabadussõjas edukalt võidelnud
väeosa. Hinnatav on see, et scouts-pataljon on taasloodud
ja järjepidevalt kujutab endast eliitväeosa. Nii on
ka raamatus minevik tihedalt seotud tänase päevaga.
Raamat ei ole krõbekuiv lahingute kirjeldus,
teksti on pikitud nii rusuvaid kui koomilisi sündmusi. Huvitav
on lugeda ka Vabadussõja-aegsete skautide meenutusi Lõuna-Eesti
keelepruugis. Väärtuslikud on ka teksti illustreerivad
fotod, millest paljud ilmuvad esmakordselt ja aitavad lugejat
ajaloosündmusi ja neis osalenud isikuid silme ette manada.
|
Scoutspataljoni ülem kapten
Friedrich Pinka 1919. a. |
Eesti ajaloos on Vabadussõjal eriline
koht. Vabadussõda algas Eestile äärmiselt rasketes
tingimustes. Eesti rahvusväeosad olid Saksa okupatsioonivõimude
poolt laiali saadetud ja punaarmee pealetungi tõkestamiseks
oli algul võimalik vastu saata vaid väheseid halvasti
relvastatud Kaitseliidu salku. Seetõttu oldi sõja
algul punaste pealetungi eest sunnitud taanduma. Detsembris 1918
pöördus sõjaministeeriumi poole 1870. a Viljandis
sündinud ja Ameerikas elanud laevakapten Henry Reissar ettepanekuga
formeerida tema kulul rood sõjaväge nimetusega Eesti
Scout. Selle kohta vormistatigi leping.
Loodavale väeosale oli vaja leida julgeid
ja energilisi ohvitsere, kes ka oma isikuga võidaksid poolehoidu
loodavale väeosale.
19. detsembril 1918 jõudsid Viljandisse esimesed ohvitserid,
kes hakkasid väeosa formeerima Need olid: staabikapten Friedrich-Karl
Pinka, tema vend Herbert Pinka, lipnik Johannes Paulmeister ja
lipnik Anton Allik.
Juba 3. jaanuaril 1919, kui Viljandi oli ohus, väljusid skaudid
võitlusteele Karksi mõisa. Karksi-Nuia ja Taagepera
tagasivallutamiseks, millega hoiti ära Viljandi langemine
punaste kätte. Järgnesid lahingud dessantmeeskonnana
kitsrööpmelisel soomusrongil nr 2 Mõisakülast
kuni Valga vallutamiseni ja edasi Marienburgi (Aluksne). Skaudid
läbisid võideldes Põhja-Lätimaa, Võru-
ja Petserimaa, tungisid Venemaale Porhovi ja Ostrovini, osalesid
Krasnaja Gorka operatsioonis ning Vabadussõja lõpul
olid tegevad Narva kaitsel.
Pärast Vabadussõja lõppu algas väeosade
koondamine ja ka scouts-pataljon likvideeriti. 1924 loodi aga
uuesti ja alates 1932. aastast oli scouts-üksiku jalaväepataljoni
koduks Haapsalu-Uuemõisa, kus tegeldi meie noorte sõjalise
ettevalmistusega.
Pärast okupeerimist 1940 Eesti sõjavägi likvideeriti
ja scouts-pataljon lakkas olemast. 61 aastat hiljem, aastal 2001
loodi scouts-pataljon taas.
Raamatu väljaandmise eesmärk oli
selle Eestile kuulsust toonud väeosa tutvustamine tänasele
põlvkonnale. Jääb soovida, et teos, mis tõstab
eestlase iseteadvust, leiaks oma lugeja ja teadvustaks, kuivõrd
ennastsalgav oli skautide võitlus noore Eesti Vabariigi
vaenlaste vastu. Pealegi täidab meenutamine olulist kohta
inimese elus. Selle abil luuakse sild mineviku ja oleviku vahel.
Autor Erik-Herbert Pinka on püstitanud raamatuga scouts-pataljonist
mälestussamba oma isale, kes 18. detsembril 1918 omal soovil
ilmus scouts-väeossa, detsembri lõpul formeeris scouts-pataljoni
ja oli selle pataljoni- ja rügemendiülem Vabadussõja
lõpuni ja kuni aastani 1921.
|
|
|
