|
|
|
Einar Sanden Erik Schmidti maaliga,
Tartus 2003. a |
Kirjanik Einar Sanden:
vabanemine oleks pidanud saabuma varem
tekst:
ke intervjuu
Foto: erik teder
Mitmes romaanis lugejatele sovjetiimpeeriumi
spionaazi saladusi serveerinud kirjanik Einar
Sanden leiab, et 60 aastat okupatsiooni
on olnud väga pikk aeg, mistõttu on ka tagasipöördumine
normaalse elukorralduse juurde pikaldane protsess.
1944. aastal 12aastaselt
seljakott seljas läände põgenenud Einar Sanden
omab nüüd Euroopas mitut kodu, üks neist Tartus.
Kuidas Teil oli julgust tulla
okupeeritud Eestisse?
Helsingi noortefestivalil 1962. a sain kokku Uno Lahe ja Randar
Hiirega. Randar oli punaluuletaja Erni Hiire poeg, VEKSA sekretär,
KGB major. Ta hakkas mulle kirjutama, kutsus mind Eestisse VEKSA
külalisena.
Kas te ei kartnud,
et Teid ei lasta enam läände tagasi?
Ei. Olen võrdlemisi külma närviga. Sõitsin
Helsingisse, kus sain kohe viisa ja paar päeva hiljem olin
Tallinnas. Randar Hiir oli kohe vastas, nagu kadunud vend –
ta oli liiga sõbralik. Sain kolme päeva viisa, käisime
isegi Tartus. Tahtsin veel kolm päeva pikendust, Randar ütles,
et see pole mingi probleem. Ta tahtis mu passi. Küsis, kas
ma ei usalda neid ja tegi väga kurva näo. Tegin kirjaliku
avalduse ja sain viisapikenduse, aga üheks päevaks.
Lubati, et kui järgmine kord tulen, saan Eestis olla nii
palju kui tahan.
Seda järgmist
korda tuli kaua oodata.
Kolmkümmend aastat! Uuesti tulin Eestisse 1993. aastal.
Millised muljed
jäid ikkagi tollest esimesest korrast? Kuidas olid inimesed
muutunud?
Nelja päevaga ma palju ei näinud. Inimesed olid minu
vastu umbusklikud, mis oli ka arusaadav, sest Hiir või
Laht olid kogu aeg mu kõrval. Kellel sai olla minu vastu
usaldust, kui ma niisuguste sellidega ringi käisin ja napsitasin.
Nad lootsid siis
koostööle?
Lootsid. Tartus sain Hamaniga kokku. Ta tegi ettepaneku, et tuleksin
Tartusse inglise keele lektoriks. Haman kirus kogu aeg kommunismi.
Mida Te tundsite
niisugustega rääkides?
Ei midagi. Ma ju teadsin, et kõik on suitsukate. Tegin
lihtsalt halva mängu juures hea näo nagu nemadki.
Kas nad üritasid hiljem kätte maksta?
Üks autoõnnetus oli mul küll. Sõitsin
Inglismaalt uue Wolkswageniga Hispaaniasse. Valencia ja Barcelona
vahel juhtus autoga midagi. Et olin sõitnud väga rahulikult,
ei juhtunud hullu midagi. Autoteeninduses uuriti kaua, mis võis
juhtunud olla. Sain neilt kirjaliku tõendi, et mingi tross
oli läbi saetud. See ei saanud olla juhus. Arvatavasti jäi
see ainukeseks katseks.
Veedate nüüd
palju aega oma Tartu-kodus. Millist suhtumist olete kogenud?
Üldiselt ollakse minu vastu viisakad, mingeid konflikte pole
tekkinud. Muidugi tajun ma mõnikord sulaselget inimlikku
kadedust. Otse nad ei räägi, aga näost on näha.
Mõeldakse, et näe, meie elasime okupatsioonis ja vaesuses,
teie seal läänes kogusite mammonat.
On Teil olnud kokkupuuteid
venelastega?
Meediast kuulen, et kriminaalne element on peamiselt vene nimedega.
Tartu on aga suhteliselt rahulik.
Olen rõõmus, et pole kunagi pidanud vene keelt õppima.
Räägin inglise, saksa ja hispaania keelt, aga vene keelt
ei oska. Kui keegi mind selles keeles kõnetab, siis jalutan
lihtsalt edasi.
Kes on selles süüdi, et venelased Eestis kohalikku keelt
ära pole õppinud?
Eestlased on liiga flegmaatilised, venelasi oleks tulnud rohkem
kontrolli all hoida. Eesti parlament ja valitsus on algusest peale
olnud venelaste vastu liiga leebed.
On avaldatud ju
isegi arvamust, et Ida-Virumaast võiks üldse venelaste
kasuks loobuda.
Olen põhimõtteliselt ka selle vastu, et meie Ida-alad,
Narva tagune ja Petseri ära anti. Mõned nädalad
tagasi käisin Ida-Virumaal. Narva oli masendav. Me ei näinud
isegi Hermanni kindlust, läksime kohe minema.
Järeleandmised
Venemaale ja venelastele jätkuvad.
Aleksiuse austamine oli vale. Aleksius sõimas KGB agendina
eestlasi aastaid.
Lasnamäele sibulakuplitega vene kirik ehitada on absoluutselt
skandaalne! Kui säärast kirikut üldse lubada, peaks
ta asuma kusagil madalal. Nüüd rikub ta Tallinna panoraami
ja merele paistavad ära juba kahed sibulad!!!
Kas Euroopa mõistaks
meid, kui me venelaste vastu jäigema hoiaku võtaksime?
Nüüd oleme juba Euroopas sees, mida nad ikka teha saavad.
See ju Eesti siseasi. Meil pole aga selgroogu. Pole saadud Tõnismäelt
pronksmeestki ära koristatud.
Kas Euroopa Liit
ei hakka nõudma, et me jälle korpusemehi austama hakkaksime?
Tuletagem meelde, kes olid sõjas Venemaa liitlased! Või
nõutakse ühel päeval saksa poolel sõdinutelt,
et istugu punastega ühte lauda?
Nii kaugele see küll ei arene, nad ei saa niisugust asja
nõuda. 50 aastat okupatsiooni on aga pikk aeg, mille jooksul
on üles kasvanud kaks generatsiooni. Tartus on praegugi Raekoja
platsil ühe maja küljes teise korruse akna all suured
sirbid ja vasarad. Kui ma inimestele sellest räägin,
selgub, et keegi pole neid tähele pannud. Ometi on nad suured
jurakad, täpselt iga akna all. Kuidas saab neid mitte tähele
panna?
Sovjetiaegsed tegelased
on meil ju endiselt kõrges hinnas.
Rüütli valimine presidendiks on Eesti reputatsioonile
teinud palju halba. Maailmas on levinud arvamus, et Eestis pidi
nõukogude ajal olema hea elu, et tolleaegne president valiti
tagasi.
Kas Balti riikidel pole ükskord
ometi aeg hakata kokku hoidma?
Seda oleks pidanud juba enne Teist maailmasõda tegema.
Elu on näidanud, et inimesed ei õpi üldse midagi,
nende analüüsivõime on nõrk ja ajalugu
vajub kaduvikku.
Mis saab Välis-Eesti
vaimsest pärandist? Kuidas selle vastu huvi tekitada?
Kirjandust on ilmunud palju, see on nüüd kättesaadav
ka Eestis. Kuidas huvi äratada? Tundub võimatu olevat.
Vabanemine oleks pidanud tulema varem. Väliseestlased on
liiga vanad, nad ei suuda enam Eestis kohaneda. Kas neid on üldse
100 kokku, kes on siia elama tulnud? 60 aastat on väga pikk
aeg. Inimestel on mujal välja teenitud haiguskindlustused
ja paljude järeltulijad ei räägi enam eesti keelt.
Üksikud on
tahtnud siin tegutseda, aga nad on välja söödud.
Siin valitseb endiste komsomolitöötajate kambavaim.
Einseln tuli siia, kõrge aukraadiga Ameerika Kindralstaabi
ohvitser, kes on kasvanud distsipliini all. Ta nägi siinseid
joodikutest punaarmee ohvitsere, kes iga päev tööle
tulles lehkasid ja hakkas neid välja kupatama. Tulemus oli,
et polnudki enam ohvitsere. Lihtsam oli Einselnist lahti saada.
Üksikud on küll siia jäänud, nagu Jüri
Estam, Karl Laantee jt.
Kas kaua läänes
elades ei kippunud nõukogude totrus ununema?
Vastupidi – see püsis hästi meeles. Pagulastel
oli pilt isegi selgem, meil olid üksikasjalikud andmed, olid
ka numbrid.
Inglased ei teadnud midagi muud kui et Hitler oli hirmus ja tappis
6 miljonit juuti. Seda haamerdati 60 aastat. Meie õppisime
ka lääne naiivsusesse suhtuma huumoriga.
Tooge lääne
naiivsusest mõni näide.
Käisin vürtspoes, kus müüja oli Margareth
Thatcheri isa. Kord ütles ta: “Mu tütar on poliitikast
väga huvitatud.”
Saime siis Maggie’ga kokku, rääkisin talle Eesti
olukorrast ja vene värgist. Kui rääkisin Katõni
massimõrvast, ütles Thatcher: “Ma olen sellest
lugenud. Need olid sakslased, kes poola ohvitserid ära tapsid!”
Tema oli mingisugusest inglise lehest seda lugenud. Ütlesin,
et tean täpselt, et need olid punaarmeelased. Ja ta vastas
mulle, et kui järgmine kord Londonisse läheb, küsib
Vene saatkonnast järgi.
Naiivsus!!! Lääne inimene jääb uskuma, et
saatkond ikka ei valeta...
Kas Teil on kunagi
elus olnud ebamugav sellepärast, et olete eestlane?
Ei. Seda ei ole kunagi mõtelnud, et tahaks keegi teine
olla.
Kas keevavereliste hispaanlaste hulgas pole ette tulnud mingeid
raskusi?
Nad on suhtunud nii, et kui oled üks estoniano, siis ole.
Et mu nimi on Sanden, on mind naljatades kutsutud ka pühaks
taanlaseks (San Den).
Kord tuli mulle sõber külla, New Yorgis välja
antud Jaaksoni passiga. Sõitsime koos piirile, karabineero
küsis passi, sõber andis eesti passi. Republique d´Estonie.
Pole kuulnudki! Kutsus ülemuse.
Ülemus tuli, hakkas kätega vehkides vabandama: “Franco
ajal oli parem kord, ei saadetud idioote siia. Tema ei tea, et
Eesti on üks Ameerika osariike! Idioto!”
Kas neid, kes elasid
Jaaksoni või välismaalase passiga, oli eestlaste hulgas
palju?
Varem oli põhimõttelisi inimesi rohkem, nüüd
on neid vähemaks jäänud.
Mõni põhimõtteline
lugu Teie elust?
Ilusas Catalonia linnakeses nimega Segur de Calafell hakati panema
tänavatele Euroopa riikide nimesid. Läksin linnavalitsusse
ja teatasin, et kolm tänavat on puudu. Näitasin neile
Eestit, Lätit ja Leedut ka kaardil. Neil oli muidugi teine
kaart, mille põhjal nad väitsid siin olevat Nõukogude
Liidu.
Robert Raidi 1953. aastal Saksamaal välja antud raamat “Kui
venelased tulid” oli aga juba hispaania keelde tõlgitud.
Kinkisin raamatu kõikidele linnavalitsuse tegelastele.
Paari kuu pärast linnapea helistas ja lubas, et Eesti ja
Leedu tänavad tulevad. Üks otsustajatest ei sallinud
lätlasi, tänu kellele saanud Lenin pukki.
Küsisin, mis tänava nad siis Eesti ja Leedu vahele panevad
ning soovitasin Lõuna-Eestit. Nii läkski. Hiljem ostsin
sellele Lõuna-Eesti tänavale maja.
Kes on kõige paremad
eesti kirjanikud läbi aegade Teie jaoks?
Tammsaare, Gailit, Mälk, Kross. Gailitiga sain tuttavaks
Stockholmis, Eesti Kirjanike Kooperatiivi koosolekul. Ta oli tegelikus
elus veelgi andekam kui kirjatöös. Viskas hästi
nalja, oli alati seltskonna hing. Tavaliselt on eesti kirjanikud
vaiksed vennad, kes kaine peaga palju ei räägi.
Valik Einar Sandeni
sulest ilmunud raamatuid
Tuul üle Andaluusia, luuletusi Stockholm 1954, 64 lk.
Ungari sügis, romaan ORTO, Toronto 1959, 295 lk
September, luuletusi 1954-1959 ORTO, Toronto 1959, 64 lk
Viimane veerand veini I -II kd., romaan ORTO, Toronto 1962,
262 lk
KGB kutsub Evet Free Europe Press, Stockholm 1968, 245 lk
Alcopill, komöödia Free Europe Press, Gardiff 1973,
50 lk
Mitme näo ja nimega, BOREAS, Gardiff 1978, 224 lk
Loojangul lahkume Tallinnast, BOREAS, Gardiff 1979, 240 lk
Süda ja kivid, romaan BOREAS, Gardiff 1982, 256 lk
Võllamäe kavalkaad BOREAS, Gardiff 1984, 128 lk
The Painter from Naissaar, a biography BOREAS, Gardiff 1985,
224 lk
Ùr eldinum til Ìslands Reykjavik 1988, 252 lk
An Estonian Saga BOREAS, Gardiff 1996, 400 lk
Hommikutunnid, romaan BOREAS, Tallinn 2001, 280 lk
Näod ja maskid, romaan Varrak, Tallinn 2003, 296 lk
|
|
|
