|
|
Quo vadis, Eesti haridus?
tekst:
k&e
|
Haridus- ja teadusminister hr
Toivo Maimets. |
Meie kultuuri-ja haridusalaste probleemide
kuhjumisel on üks ja seesama ning kõige hullem algpõhjus
– aastatepikkune otsustamatus. Haridus- ja teadusminister
hr Toivo Maimets
on mees, kes saadeti kastaneid tulest välja tooma. Quo vadis,
Eesti haridus?
Pime usk, et küll
turg kõik paika paneb, on tekitanud olukorra, kus omandatav
haridus ei pruugi olla vastavuses reaalse tööturu ning
elu vajadustega. Paljud haritud noored ei näe endal Eestis
tulevikku, eelkõige liiga madalate palkade tõttu,
võrreldes muude riikidega. Seoses liitumisega Euroopa Liiduga,
seisab Eesti valitsevatel ringkondadel ning kogu ühiskonnal
ees tõsine väljakutse: kuidas luua keskkond, et välismaal
kogemust omandanud noored oma teadmised siia tagasi tooksid ning
Eesti muutuks seestpoolt rahvusvaheliseks.
T. Maimets: “Ma arvan, et madalad palgad ei ole ainukeseks
põhjuseks, miks haritud noored ei näe endale Eestis
tulevikku. Pigem on see keskkond, milles elada ja töötada
tuleb – nii materiaalne kui vaimne. Samas, ega Euroopa Liiduga
liitumine ise olukorda hullemaks tee, võimalus lahkuda
oli ka enne. Mul on aastatepikkune kogemus sellest, kuidas välismaale
lahkunud andekaid Eesti teadlasi siis tagasi tuua. Selleks oli
vaja asutada nn “repatrieerimisgarantiid” (alguses George
Sorosi rahadega, hiljem finantseeris seda ka riik), mis katsid
inimeste kulud tagasipöördumiseks ja võimaldasid
probleemidevaba töötamise esimeseks paariks aastaks.
Edaspidi on need teadlased juba ise olnud võimelised vahendeid
hankima ning teistele paremat töö- ja elukeskkonda looma.
Täna on meil neid võimalusi võrratult rohkem,
nii Euroopa Liidu programmide kaudu kui erainitsiatiivide (näiteks
Wellcome Foundation) toel. Haridusministeeriumi ülesanne
on tugevasti kaasa aidata teadmistepõhise majanduse väljaarendamisele
ning haridusinvesteeringute efektiivsemaks muutmisele. Seeläbi
tõuseb noorte konkurentsivõime üldiselt, aga
Eesti riik muutub perspektiivis tunduvalt atraktiivsemaks ka töökohana.“
Tuleb tunnistada,
et ajal, mil kõik pürgivad gümnaasiumisse ja
ülikooli, on kutsehariduse areng vaeslapse ossa jäänud.
Probleeme hakati teadvustama alles hiljuti, kui tööandjad
hakkasid kurtma, et neil ei jätku kvalifitseeritud oskustöölisi.
Samas ei leia “ületoodetud valgekraed” omale korralikku
rakendust ning maksumaksja raha nende koolitamiseks on sisuliselt
maha visatud. Kuidas on kavas hakata kutse- ja inseneriharidust
järgi aitama ning viia see vastavusse tööandjate
vajadustega? Kas ei oleks siiski mõttekas ka gümnaasiumis
õppivatele noortele mõni amet selgeks õpetada,
et juhul, kui nad kõrgkooli ei pääse, oleks nad
tööturul siiski konkurentsivõimelised?
Sellest, et tööandjad juba kurdavad, on vähe. Nad
peavad hakkama ka arvestatavaks partneriks riigipoolse tellimuse
kujundamisel. Tõsi, seni on meil ettevõtteid, kes
suudavad oma arengut strateegiliselt 10-15 aasta peale planeerida,
veel liiga vähe. Viimasel ajal on aga selgeid märke
ettevõtjatepoolse aktiivsuse suurenemise kohta.
Vahekord gümnaasiumis õppijate ja kutsekooli minejate
vahel ei ole õiges paigas. Kõik tunnistavad seda
hetkeni, kuni oma huvid hakkavad “tööle”:
näiteks ei taha lapsevanem panna oma last kutsekooli, mis
tihti kahjuks on hariduse tupiktee. Või ei taha omavalitsus
lapsi kutsekooli lasta, sest gümnaasium kuulub omavalitsusele,
kutsekool riigile. Rahastamine aga sõltub õpilaste
arvust.
Probleemid ei ole lihtsad ning on kuhjunud aastatepikkuse otsustamatusega.
Nii kurb kui see
ka pole, on kõrgharidusest Eestis saanud ka üks osa
allilmaärist. Sellele on juhtinud tähelepanu ka ajakiri
Kultuur ja Elu. Pean silmas siin tegutsevaid Venemaa kõrgkoolide
illegaalseid filiaale, kes harrastavad “diplomipesu”.
Mismoodi on võimalik, et pätistumist akadeemilisel
alal ei suuda tõkestada ühegi ametkonna hammas?
Olen öelnud, et kui rebane ja kass käsivad Buratinol
tukatid Lollidemaale maha matta, et jääda ootama rahapuu
kasvamist ning Buratino seda teebki, siis siin ei saa ka riik
Buratinot takistada. Küll aga saame jagada informatsiooni,
millised on Eesti riigi poolt aktsepteeritavad diplomid ja millised
mitte. Samuti oleme leppinud Venemaa haridusministriga kokku ühise
tegevuse osas ning loodan, et see ainult jutuks ei jää.
Võib muidugi väita, et saatke politsei, las paneb
kooli kinni. Seda olemegi teinud. Aga kui tegu on näiteks
internetis tegutseva kõrgkooliga. Mida ja kus sulgeda siis?
Nn Bologna protsessiga ühinenud ülikoolide vahel oleme
ka rääkinud võimalikust “musta nimekirja”
koostamisest, millesse kuuluvate ülikoolide diplomid ei leiaks
tunnustust üheski ligi 40-st riigist.
Eelneva valguses
on tagumine aeg hakata rääkima intelligentsi vastutusest
antava hariduse kvaliteedi ning noorsoole õpetatavate tõekspidamiste
ja väärtuste osas. Millega aga tegeleb Eesti intelligents
olukorras, kus endised punaprofessorid, kes on kultiveerinud maailma
võikamat ideoloogiat, kujunduvad noorsoo vaimu ka praegu?
Kas tunnistame jätkuvalt, et Moskva NLKP Kõrgema Parteikooli
diplom väärib selle omanikule Eesti vabariigis filosoofiamagistri
kraadi andmist või ütleme, et see paber on akadeemilises
mõttes täielik nonsenss, mille teadusliku väärtustamise
ja kon- verteeritavuse saavad välja mõtelda üksnes
haige aju ja kuritegelik küünilisus?
Minu kandidaadidiplom on ka pärit Moskva Ülikoolist
ja ma olen selle üle üsna uhke, sest tegu oli kindlasti
tugevaima ülikooliga, mis molekulaarbioloogia alal mulle
sel ajal kättesaadav oli. Seetõttu tuleks selliste
küsimuste käsitlemisel olla võimalikult konkreetne.
Ma ei tea näiteid, kus oleks vaid parteikooli diplomi eest
kellelegi magistrikraad antud.
Need noored, kes
tänavu asusid ametit õppima, tulevad tööturule
5-10 aasta pärast. Olukord tööjõuturul on
siis praegusest ju hoopis erinev. Ometi ei märganud ma keset
hoogsat arutelu kusagil ühtegi artiklit sellest, milliseid
spetsialiste vajab Eesti Euroopa Liidu liikmesmaana ehk mida tasuks
õppida? Kus kohast on noortel võimalik sellist infot
saada?
Puudutasin seda oma vastuses teisele küsimusele. Hulk inimesi
töötavad selliste prognooside kallal. Ometigi, ega nüüd
5aastases perspektiivis asjade nägemine nii keeruline ka
pole, et ainult akadeemikud sellega hakkama saaksid. Puit, transporditeenused
jm jäävad siia pikaks ajaks. Et meie majandus muutuks
enam teadmistemahukaks ja ka andekatel noortel oleks üha
enam põhjust siin töötada, selleks töötab
praegune valitsus ja haridus- ja teadusminister pingsalt.”
Avatud kodanikuühiskonnas
on oluline roll täita mittetulundusühingutel. Lisaks
sotsiaalsfäärile on kindlasti haridus üks valdkondi,
kus nad saaksid olla kasulikud partnerid. Milline on Teie visioon
MTÜ-de rollist hariduse arengule kaasaaitamises?
Kunagise Avatud Eesti Fondi Nõukogu liikmena on mu kindel
veendumus, et hariduse kui kõige laiema tarbijaskonna probleemide
lahendamiseks tuleb maksimaalselt kaasa haarata nn kolmandat sektorit
– mittetulundusühinguid, sihtasutusi, kodanikeühendusi.
Tõsi, mõnikord avastan üllatusega, et nn valitsusevälise
MTÜ nimel esineb juriidiline isik, kes kogu oma tegevuskulud
riigieelarvest saab. Milles seisab siis tema riigist sõltumatu
arvamus?
Praegu käib
äge arutelu projekti 21. sajandi kool ümber. Mis on
selle suurejoonelise projekti eesmärkideks ja kuidas tagada,
et seda projekti jätkaksid ka järgmised valitsused?
Projekti eesmärgiks on saada korda koolide õpikeskkond:
lagunevad koolimajad ja puuduvad õppevahendid. Projekti
elujõulisuseks on vaja kahte asja: seadusandlikku alust
ja raha. Mõlema heaks käib praegu kibe töö.
Seadusandliku aluse annaks Riigikogu poolt kinnitatud riiklik
programm. Raha on vaja 6,5 miljardit krooni. See ei ole väike
raha ja nõuab tõepoolest ühiskondlikku kokkulepet:
on selge, et praeguses tempos 200-300 miljoni eelarvekrooni tilgutamisega
aastas jõutakse ring peale alles 20-30 aastaga. Selleks
ajaks juba esimene ots laguneb...
Kuivõrd
aitab vastuvõetud õppetoetuste seadus kaasa sellele,
et tuua õppivad noored toimetulekutoetuste saajate ringist
välja?
Õppetoetuse seaduse hea uudis on see, et meil õnnestus
tuua tudengite toetuseks kolm korda rohkem raha kui seal oli enne
– 53 miljoni asemel peaaegu 160 miljonit krooni aastas. Samuti
hakkasid toetusi saama keskhariduse baasil õppivad kutseõppurid.
Kas seda on piisavalt, selgub ehk lähema aasta jooksul ning
Riigikogul on võimalik neid summasid suurendada.
Viimasel ajal
on palju räägitud koolis mittekäivatest lastest
ja koolis lokkavast vägivallast. Olukorras, kus meil sünnib
niigi vähe lapsi, ei tohiks neist ühegi elukäik
kahe silma vahele jääda. Ometi on tuhandeid lapsi, kes
ei käi koolis ja kelle käekäik ei olegi kedagi
huvitanud.
Kirjutan neid vastuseid ajakirja Kultuur ja Elu küsimustele
Itaalias, kus Euroopa Liidu haridusministrid kohtuvad just neil
teemadel: koolist väljalangemine ja uneasiness. See teine
sõna hõlmab endas ka koolivägivalda, ent ei
piirdu sellega. Siia hulka kuuluvad ka kõik muud asjaolud,
mis põhjustavad selle, et lapsel on koolis halb olla. Nende
peale mõtlema ja neid asjaolusid vähendama peaks iga
haridustöötaja, õpetajast ministrini. Euroopa
Liit tähtsustab üha enam taoliste probleemidega toimetulekut
ning käsitleb neid põhiliste näitajate seas,
mis ühe riigi haridussüsteemi edukust iseloomustavad.
Ja veel. Ka kohtumine ise toimub mõneti sümboolses
paigas. See on San Partignano suletud territoorium, kus elab ja
töötab ligi 1400 noort inimest, kes on otsustanud lahti
saada narkosõltuvusest. Eelkõige aitavad nad siin
iseennast. Aga neid aitab ka riik ja valitsusväline sektor.
Ja mitte sõnades, vaid tegudes.
|
|
|
