Kultuur ja Elu 3/2003


Kultuur ja Elu 2/2003

 

 

 

 



Aruhärma talu pererahva mälestuseks avab mälestuskivi endine lendur ja metsavend Tarmo Rae, kes elab praegu Kanadas. Foto: Mall Putmakeri erakogu.

Lennuväelaste kokkutulek algab Aruhärmalt

tekst: k&e

Anija vallas Kõrve külas Arukalda (endisaegse nimega Aruhärma) talu õuel on mälestuskivi kirjaga: “Külarahva abiga alustasid Põhja-Kõrvemaa metsades 1941. aastal vastupanuliikumist eesti sõjaväelendurid. Lendurite perede abistajad Marie ja Hans Oskar mõrvati 19. VIII 1941.”

EELK Kuusalu koguduse matmisraamatus on kiretud read:
Kõrve külast –

HANS OSKAR, Joosepi pg.
Sünd. 28. VI 1875. Surn. 19. aug.1941

MARIE OSKAR, Hans Allemanni tr.
Sünd. 12. VI 1880, surn. 19. aug.1941

Andmete taga on märge: “Vene hävituspataljoni poolt maha lastud Ruunoja vahtkonnas. Abikaasa ei jäänud mehest maha, vaid läks kaasa, siis lasti koos mehega maha.”

“Punase mehe“ terror

14. juunil 1941.a küüditamisest pererahvas pääses, sest olid Kuusalus. Oma kirjas kirjutab Rootsis elav perepoeg Kalev, et ta mäletab, kuidas kogu küla oli ärevil ja katsuti ennast varjata. Ta nägi, kuidas vene sõjaväe autod sõitsid inimestega püssi valve all neilt mööda. Kõrve küla 12st talust küüditati 7 inimest. Järgmisel päeval tulid vene autod ja viskasid saksakeelseid propagandalehti, mis olid mõeldud saksa sõjaväele. Samal hetkel tuli vene lennuk ja tulistas omad mehed surnuks. Uus võim tutvustas end Kalevile sellega, et viskas ta Tallinna Tehnikumist kui kulaku poja välja. Esimesed nõukogude võimu aastad möödusid Kõrve külas kõva pressi all, sest külas elas isik, kes käis elanike peale kaebamas ning öösiti luuramas, mille üle kaevata. Kes see isik oli, talle ei öeldud, kuid seda tüüpi kutsuti “punaseks meheks”.

Metsad on vabad. Kes julgevad ja tulevad kaasa

Toonaste sündmuste kirjeldamisel võtan appi sõjaväelenduri Hendrik Arro poolt koostatud raamatu “Eesti lendurid lahingute tules” (1995) ning lennuväelaste ja hilisemate metsavendade Remi Milki ja Tarmo Rae poolt kirjutatu. Nõukogude okupatsioonivõimude poolt moodustati Eesti lennuväelastest Üksik Lennuväe Eskadrill, mis arvati Punaarmeele alluva 22. Territoriaal Laskurkorpuse koosseisu asukohaga vabariigiaegsel välimanöövrite lennuväljal Jägalas. Pidevalt käis väeosas GPU mees Rodionov ning ootamatud öised arreteerimised ei lasknud end kaua oodata. Ühena esimestest arreteeriti eskadrilli ülem kolonelltn. Hans Kitvel, kes hukati Kirovis 1942. aastal. Sõjaväelendur Tarmo Rae meenutab ajalehes “Sõnumitooja” 12. juulil, 2000. a, et aja möödudes meeleolu üha langes, sest pääsu polnud näha. “Aga lootus Eesti meeste jõusse ja asja õigusesse polnud veel täiesti kadunud. Ainsaks lootuseks oli Saksamaa sõjakuulutamine Venemaale. Sõda algaski 22. juunil ja vaevalt et kunagi varem oleks ühegi sõja puhkemisest rõõmu tuntud, kuid nüüd nähti selles võimalust painajalikust olukorrast vabanemiseks. Ohvitserkond tundis end jälle inimesena, kes on määratud juhtima ja oma tegevusega eeskuju andma.”
Sõjaväelendur Remi Milk kirjutab ajalehes “Võitleja” juuni/juuli 2001 järgnevatest otsustavatest päevadest. 27. juunil anti käsk lahkumiseks Jägala lennuväljalt sõiduks Nõmmele ja sealt rongiga Venemaale “täiendõppele” evakueerumiseks…”Meie otsus oli valmis: okupantide käsku me ei täida ja kuni võimaluseni neile relvastatud vastuhakuks, varjame endid kodumaa vabades metsades,” meenutab Remi Milk. Seda tegid 85% lendavast koosseisust 40 meest kahes grupis. Üks gruppidest, 22 sõjaväelendurit ja üks aviomotorist sõitsid veoautoga Nõmme asemel Kuusalusse, sealt liiguti edasi Kõnnu metsadesse, kus jäädi Järvi küla lähedale laagrisse. Hendrik Arro raamatust loeme, et kiirustamise tõttu ei satunud autole mitte kõik need, keda seal näha oleks tahetud. Aruhärma talus suve veetmas käinud kapten Harry Anelin andis autojuhile korralduse riket simuleerida, mida see ka tegi. Ülejäänud voorile näidati, et sõitku mööda, küll järgi sõidetakse. Kui voor oli möödunud, tuli kapten Alfred Nõmmikul kui kommunistlikult meelestatud ohvitseril lahkuda. Narva maanteeni jõudes olevat kapten Anelin oma kaaslastele öelnud: “Mehed, me oleme Eesti ohvitserid ja andnud oma vande eesti rahvale, me võtame oma saatuse endi määrata. Metsad on vabad. Kes julgevad ja tulevad kaasa?” Kõhklejaid ei olnud. Need kartmatud aatelised mehed olid eskadrilli ülem major Peeter Juhalain, kaptenid Harry Anelin, Aavo Ürgsoo, Edgar Mesikep, Oskar Aksel, Juhan Kalmet, Arnold Streimann, Oskar Pirbe, Johannes Talvik, Anton Kuuspalu ja nooremleitnandid Jaan Leppiko, Elmar Lepp, Martin Terts, Mart Napa, Ants Repnau, Osvald Talmet, Valdo Kopli, Leopold Kruusmägi, Raimund Ots ning portupeiaspirandid Harry Kõllo, Remi Milk ja Leino Oru ning allohvitser Johannes Metsla (autojuht). Järvi küla juures laagrisse jäänud mehed leidsid endale abistaja metsavaht Tarmo Kooviti näol.
Meie loo puhul olulise, teise grupi lahkumist meenutab hr Tarmo Rae oma artiklis nii: “Esimese veoautode kolonni lahkumise eel, umbes kella kümne paiku õhtul levis suust suhu teade, et lendurite veokiga on otsustatud mitte Nõmme jaama sõita, vaid metsa pöörduda ja sellepärast mahajääjatel, kes olid otsustanud metsamineku kasuks, tuleb pärast kolonni lahkumist mõnekümne minuti jooksul jalgsi Jägalast metsa liikuda.” Algas kiirmarss Põhja-Kõrvemaa metsadesse. Osa mehi tegutses põgenedes ka omal käel ning kadus vaikselt ära (kpt Otto Pork, Artur Asu, Juhan Ainjärv jt). Meestel olid seljas lendurite nahkjoped, mis osutusid metsas väga praktilisteks riietusesemeteks. Puhati paarikaupa koos ning puhkuseks laotati üks nahkkuub maha ja teine võeti sääskede kaitseks peale. Relvastuseks oli igal mehel viie padruniga nagaan ning isiklik väike püstol. Selle grupi abistajateks saigi Aruhärma talu pererahvas.


Perekond Oskar 1924.a. Marie ja Hans Oskar koos poja Gustavi, tütre Õilme ning pisipoja Kaleviga. Foto: Kalev Oskari kogust.

Aruhärma perest on sirgunud nii tuntud fotograaf kui kunstnik

Et Aruhärmale jõuda, tuleb Tallinnast sõita mööda Piibe maanteed 42 kilomeetrit, siis kilomeetriposti juurest vasakule keerata ja veel mõnisada meetrit edasi sõita. Talu asub ilusas kohas, Soodla jõe kaldal.
Suguvõsa legend pajatab perekonnanime saamise kohta nii, et siis, kui nimesid pandi, oli küsitud esivanematelt, mis nad nimeks tahavad? Vastuseks oli, et noh, mis ma o s k a n ütelda… ja siis öeldi, et noh, olgu su nimeks OSKAR.
Kalevi vanaisa Joosep ostis selle talu umbes 1850. a. Enne seda kuulus koht Kuusalu kirikumõisale. Joosep Oskar oli Kuusalu kirikuõpetaja tallimees ja kutsar. Tema abikaasa nimi oli Maria. Neile sündis neli poega ja kaks tütart: Joosep, Gustav, Hans, Ludvig, Maali ja Anna. Vanema poja Joosepi elutee viis Venemaa kaudu Madagaskari saarele. Poeg Gustav oli tuntud fotograaf Tallinnas ning elas Nõmmel. Ta läks Venemaale ning peale revolutsiooni pole edasise saatuse kohta ühtegi jälge. Hans oli noorelt 12 aastat tsaariarmees ning osales sõjas Jaapani vastu. Vabadussõja aastatel oli Anija vallavanem. Oma tulevase naise Marie Allemanniga tutvus ta naaberkülas Laane talus, kus neiu teenijaks oli. Tema vennad saatsid ta Soome kodumajandust õppima ja ta oskas teha ilusat käsitööd ning väga hästi süüa teha. Samuti oli ta väga musikaalne ja laulis ilusti. Muusikalembus on kandunud ka poegadele. Nii perepojad Kalev (sünd. 1924) kui Gustav (sünd. 1912) olid väga laululembesed ja armastasid pilli mängida. Tütar Õilme (sünd. 1918) uppus 14aastase tüdrukuna Soodla jõkke.
Kõige tuntum on vast noorem poeg Ludvig, kes elas Tallinnas Pikajala tornis ja oli kunstnik. Ludvigi töid võib näha Eesti Kunstimuuseumis, Viimsi mõisas ja A. H. Tammsaare memoriaalmuuseumis Tallinnas. Ludvigil oli maja Kuusalus, kus elas tema noorem õde Anna, kes oli abielus sakslasega.. 1943. a põgenes ta Saksamaale ja suri seal seitse aastat hiljem. Tema põrm on maetud Soome, Helsingisse.
Vanem tütar Maali oli Võnsi talu perenaine Kiius.



Elu koopas


Venemaale saatmise eest põgenenud lennuväelased viis Aruhärma pererahvaga kokku kapten Karl Roovet, kelle perekond oli varem seal talus suvitanud. Samuti oli seal suve veetnud lennuväekapten Harry Anelin, kus teda külastasid teised lennuväelased.
Gruppi kuulusid kpt. Johannes Kant, kpt. Walter Reili, kpt. Oivo Soots, kpt. Richard Teder, n.-ltn. Koit Kava, n.-ltn. Evald Mardo, n.-ltn. Hugo Nõmm, port. asp. Karl Lumi, port. asp. Lembit Raidal, port. asp. Juhan Laanes, port. asp. Vello Maks ja port. asp. Tarmo Rae ja mõne päeva pärast liitus meestega ka endine lennukooli motorist seersant Herman Tombach, kes oli eskadrilli asemel paigutatud jalaväe koosseisu, asukohaga Tallinna läheduses ning Venemaale evakueeritavate sõjaväelaste rongist maha hüpanud. Hiljem liitus grupiga veel kolm Erna pataljoni meest.
Perepoeg Kalevile on kõige rohkem meelde jäänud kapten Reili, kes oli grupijuht. Ühele talule oli sellise meesteväe söötmine ülejõukäiv, kuid hakkaja peremees leidis ümbruskonnast abilisi. Peidupaigaks oli koobas Soodla jõe kaldas, mis asus talust umbes 300 meetri kaugusel. Koopasse pääses sisse vee seest. Toitu sai viidud salaja. Näiteks võeti kahekordse põhjaga ämber, all toit ja peal piim vasikatele. Vasikad jõid piima, ämber loputati vees ja sel hetkel visati sinna toidupurk, mille vesi koopasuu ette kandis. Vene sõdurid istusid sillal ja ei märganud midagi. Mehed käisid öösel salaja väljas. Seal koopas elasid nad umbes kuus nädalat.
Teine moodus toidu saamiseks oli see, et toidu- ja piimanõud viidi metsas kokkulepitud kohta. Tühjad anumad toodi tagasi ja kaeti okstega kinni. Isiklikku kokkusaamist püüti vältida ja julgeoleku mõttes nimetati omavahelises kõnes abistajaid lihtsalt pererahvaks.

Äraandjad tellisid haarangud

Tarmo Rae kirjutab artiklis, et oldi arvamusel, nagu oleks laagri asupaik ülimalt salajane, ent hilisemad sündmused näitasid vastupidist. Ümbruskonna inimeste hulgas oli teadjaid asupaiga kohta, kuid õnneks ei ulatunud see teave reeturite kõrvu. Esimesel grupil aga nii hästi ei läinud. Äraandjate abil korraldati neile 13. juulil paarisaja- mehelise vene piirivalve üksuse poolt haarang. Enamikul õnnestus piiramisahelast läbi murda, kuid kolm meest langes tulevahetuse käigus. Need olid kpt. Juhan Kalmet, kpt. Arnold Streiman ja n-ltn. Martin Teras. Kolm päeva varem oli langenud kpt. Oskar Aksel, kes oli läinud luurele kontakti loomiseks Erna grupi meestega. Sattus aga juhuslikult patrulli kätte ja sai põgenemiskatsel surma.
3. aug. 1941 langes Mahtra lähistel Harjumaa Omakaitse staabiülem, sõjaväelendur n-ltn. Eero Saag. 27. aug. langesid Tallinna vabastamise lahingutes major Hirvelaane pataljoni ridades võidelnud sõjaväelendurid portupeiaspirandid Leino Oru ja Vello Maks. Vabadusvõitluses andis oma elu ka aviomotorist Herman Tombach. Kõigile neile langenud kaaslastele avasid relvavennad 12. juulil 1942. aastal Kõnnu metsas mälestuskivi langenute nimedega. Langenute mälestamiseks tuldi kokku veel 1943. aastal. Olude sunnil peideti nimetahvel 1944. a ning jäigi kadunuks. Lendurite Kivi uue mälestustahvliga avati Kuusalu Muinsuskaitseseltsi algatusel 1994. aastal.

Saatuslik 19. august 1941

Teave varem toimunud haarangutest oli pererahvani jõudnud. Perepojad olid redus. “Sakslaste ja venelaste vaheline lahing käis meie külas edasi tagasi,” meenutab Mall Putmaker (neiuna Madjak), kes oli siis kolm ja pool aastat vana ja suvitas Aruhärmal koos vanaema Magdaleenaga, kes oli perenaise õde. Lennuväelasi Mall ei mäleta, küll aga on meeles, et rehe alla heinte sisse oli peidetud ühe lenduri auto. “Tol päeval käis ümberringi ragistamine ja tulistamine,” jutustab Mall. “Peale lõunat läksime Soodla jõe äärde istuma. Ei mäleta enam täpselt millepärast. Istusin vanaema süles ja kartsin õudsalt. Ütlesin ikka, et hoia mind väga kõvasti. Seda ma küll ei tea, kaua me saime istuda, kui järsku selja taga asuvalt väikeselt kõrgendikult, kus kasvas palju piibelehti ja tammi ning mida me sellepärast Tammemäeks kutsusime, kõlas läbilõikav vile. Pöörasime ja nägime tervet rida vene sõdureid seismas. Üks neist kutsus onu Hansu. Hans tõusis püsti ja hakkas tema poole minema. Tädi Marie krapsas samuti püsti ja ütles, et kus te mu mehe viite, mina tulen ka! Vanaema viis minu ja nende kasulapse Tiina tuppa. Läksime suure leivaahju taha ning istusime seal. Lapse jaoks olid need paugud kõik kohutavalt kõrvulukustavad. Siis süttis laut suure leegiga põlema ja kohe seejärel rehealune. Oli kärin, mürin ja tulemühin. Õnneks oli karjapoiss Ilmar Viruneem näinud, et talu juures on laskmine ja ajas loomad metsa ning ei tulnud ise ka koju. Pärast selgus, et ka elumaja oli leekkuulidega läbi lastud, kuid millegipärast meie õnneks põlema ei läinud. Kuulid olid ukse sisse pidama jäänud ning nende jälgi oli veel mitmel pool. Ise ma ei kuulnud, aga vanaema ikka rääkis, kuidas ta kuulis üle tee asuvast metsast automaadivalanguid. Seda aga mäletan küll, kui vanaema ütles, et nüüd neid enam ei ole ja et meie neid enam ei näe.”

Aruhärma talu ajaloo lõpp ja Harju Maavalitsuse häbiplekk

Kuuskümmend aastat hiljem sai Mall teada onu Hansu ja tädi Marie mõrvamise tegeliku põhjuse. Neilt nõuti, et nad näitaksid, kus lendurid end varjavad. Nad ei näidanud. Poeg Kalev jõudis Aegviidust koju kaks päeva hiljem. Tädi rääkis, mis oli juhtunud ning näitas suunda, kus poolt oli olnud kuulda tulistamist. “Esimeseks leidsin metsast maha lastud viis vene sõdurit. Edasi otsides leidsin koha, kus oli värskelt kaevatud. Hakkasin käsitsi kaevama ja peagi leidsin ema ja isa. Päev hiljem jõudis koju vend Gustav, kes tõmbas sinna puule risti, mille juurest vanemad leiti,” kirjeldab Kalev jubedat hetke. Tuli hakata matuseid korraldama, aga kuidas sa korraldad, kui pole kusagilt võtta ei kirstu ega kirstutegijatki? Surnuidki ei saanud korralikult pesta ega riietada, sest nende kehad olid tääkidega puruks torgitud. Lõpuks leiti külast keegi, kes tegi puukastid. Marie õde Magdaleenale valmistas selline olukord suurt piina ja Mallele on meelde jäänud vanaema sõnad: “Olid suure talu peremees ja perenaine. Aga lähevad hauda nagu vallasandid.” Teel Kuusalu surnuaeda tuli mitmeid kordi eespool käiva sõjamöllu tõttu peatuda. Matusetalituse pidas Hiljamäe talu peremees, sest ka Kuusalu kirikuõpetaja oli mõrvatud…
Talu jäi edasi pidama poeg Gustav. Tema juurde tulid Leningradi lähedusest eesti külast üks tütarlaps koos emaga. Üks nende sugulane oli Aruhärmalt varem puid ostnud. Nad asusid sinna elama nagu peremehed ja sundisid venna tütrega abielluma. Sellest kooselust sündis kolm tütart. Vanem tütar jäi talu pidama. Keskmine visati halbade elukommete tõttu kodunt välja. Noorem tütar koolitati ja temast sai kooliõpetaja ning komsomolifüürer. Vend Gustav suri 1979. a Ennem Eesti vabanemist müüs vanem tütar nende emapoolse sugulase mõjutusel maja 1991. a maha ja kolis Tallinnasse tollesama sugulase juurde elama. Praegu peavad talu uued omanikud Taneli Leivat ja Marili Tammaru.
Nad on andnud talule uue nime – Arukalda. Vaid põllud on veel ajaloolise Aruhärma nime all. Perepoeg Kalev on maja müügi üle väga kurb ja ka kuri. Loole lisab värvi ülekohus talu tagastamisel, kus Kalevit ei peetud õigeks pärijaks. Leeritunnistusest ei piisanud ja sünnitunnistust ei leitud. Nähtavasti oli keegi nii toiminud, et seda mitte leida. Kalevi abikaasale öeldi Harjumaa valitsusest, et valetad. Maavalitsuse ametnik oli endine Harjumaa täitevkomitee esinaine, mis juba ütleb kõik. Toimikut otsides seda Oskari nime all ei leitud. “Sellega on Aruhärma talu ajalool lõpp ning Harjumaa valitsusel suur häbiplekk,” võtab Kalev olukorra kokku.
Esimesest vene mobilisatsioonist pääses Kalev sellega, et noorte jagu minekuks Gorkisse vedurijuhtide kooli sai just enne teda täis. Ka saksa mobilisatsioonist pääses ta seetõttu, et sai töökoha Tallinna Garnisoni orkestrisse. 1942. a põgenes ta Soome, sest sakslased mobiliseerisid orkestrist noori Leedu metsadesse, põgenenud talupoegi taga ajama. Soomes oli ta mereväeteenistuses. 1944. a vabastati ta teenistusest ja Soome sõjaväe abiga viidi nad Rootsi Umeå linna. Algas elu metsa- ja sadamatöölisena ning mõned aastad meremehena. Aastast 1951 töötas ta tehases mehaanikuna kuni pensionini.

Maailm on väike ja oma puänt on ka sellel lool. Ei tea, kas oli see juhus või saatuse sõrm, mis viis Malle kokku samuti lennuväelase, aga veel tuntuma omaaegse korvpalluri Arvo Putmakeriga. Arvo Putmakeri tegudest saab lugeda relvavenna Kaljo Alaküla mälestusteraamatust “III eskadrill”. Kui Arvo leseks jäi, algas kooselu Mallega, mis on kestnud 38 aastat.
Aruhärma talu üks ajajärk on lõppenud, kuid mitte unustatud. Igal suvel algab endiste sõjaväelendurite kokkutulek just siit Põhja-Kõrvemaa metsadest.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv