|
|
|
Aruhärma talu pererahva mälestuseks
avab mälestuskivi endine lendur ja metsavend Tarmo Rae,
kes elab praegu Kanadas. Foto: Mall Putmakeri erakogu. |
Lennuväelaste kokkutulek
algab Aruhärmalt
tekst:
k&e
Anija vallas Kõrve külas
Arukalda (endisaegse nimega Aruhärma) talu õuel on
mälestuskivi kirjaga: “Külarahva abiga alustasid
Põhja-Kõrvemaa metsades 1941. aastal vastupanuliikumist
eesti sõjaväelendurid. Lendurite perede abistajad
Marie ja Hans Oskar mõrvati 19. VIII 1941.”
EELK Kuusalu koguduse
matmisraamatus on kiretud read:
Kõrve külast –
HANS OSKAR, Joosepi pg.
Sünd. 28. VI 1875. Surn. 19. aug.1941
MARIE OSKAR, Hans Allemanni tr.
Sünd. 12. VI 1880, surn. 19. aug.1941
Andmete taga on märge:
“Vene hävituspataljoni poolt maha lastud Ruunoja vahtkonnas.
Abikaasa ei jäänud mehest maha, vaid läks kaasa,
siis lasti koos mehega maha.”
“Punase
mehe“ terror
14. juunil 1941.a küüditamisest pererahvas pääses,
sest olid Kuusalus. Oma kirjas kirjutab Rootsis elav perepoeg
Kalev, et ta mäletab, kuidas kogu küla oli ärevil
ja katsuti ennast varjata. Ta nägi, kuidas vene sõjaväe
autod sõitsid inimestega püssi valve all neilt mööda.
Kõrve küla 12st talust küüditati 7 inimest.
Järgmisel päeval tulid vene autod ja viskasid saksakeelseid
propagandalehti, mis olid mõeldud saksa sõjaväele.
Samal hetkel tuli vene lennuk ja tulistas omad mehed surnuks.
Uus võim tutvustas end Kalevile sellega, et viskas ta Tallinna
Tehnikumist kui kulaku poja välja. Esimesed nõukogude
võimu aastad möödusid Kõrve külas
kõva pressi all, sest külas elas isik, kes käis
elanike peale kaebamas ning öösiti luuramas, mille üle
kaevata. Kes see isik oli, talle ei öeldud, kuid seda tüüpi
kutsuti “punaseks meheks”.
Metsad on
vabad. Kes julgevad ja tulevad kaasa
Toonaste sündmuste kirjeldamisel võtan appi sõjaväelenduri
Hendrik Arro poolt koostatud raamatu “Eesti lendurid lahingute
tules” (1995) ning lennuväelaste ja hilisemate metsavendade
Remi Milki ja Tarmo Rae poolt kirjutatu. Nõukogude okupatsioonivõimude
poolt moodustati Eesti lennuväelastest Üksik Lennuväe
Eskadrill, mis arvati Punaarmeele alluva 22. Territoriaal Laskurkorpuse
koosseisu asukohaga vabariigiaegsel välimanöövrite
lennuväljal Jägalas. Pidevalt käis väeosas
GPU mees Rodionov ning ootamatud öised arreteerimised ei
lasknud end kaua oodata. Ühena esimestest arreteeriti eskadrilli
ülem kolonelltn. Hans Kitvel, kes hukati Kirovis 1942. aastal.
Sõjaväelendur Tarmo Rae meenutab ajalehes “Sõnumitooja”
12. juulil, 2000. a, et aja möödudes meeleolu üha
langes, sest pääsu polnud näha. “Aga lootus
Eesti meeste jõusse ja asja õigusesse polnud veel
täiesti kadunud. Ainsaks lootuseks oli Saksamaa sõjakuulutamine
Venemaale. Sõda algaski 22. juunil ja vaevalt et kunagi
varem oleks ühegi sõja puhkemisest rõõmu
tuntud, kuid nüüd nähti selles võimalust
painajalikust olukorrast vabanemiseks. Ohvitserkond tundis end
jälle inimesena, kes on määratud juhtima ja oma
tegevusega eeskuju andma.”
Sõjaväelendur Remi Milk kirjutab ajalehes “Võitleja”
juuni/juuli 2001 järgnevatest otsustavatest päevadest.
27. juunil anti käsk lahkumiseks Jägala lennuväljalt
sõiduks Nõmmele ja sealt rongiga Venemaale “täiendõppele”
evakueerumiseks…”Meie otsus oli valmis: okupantide käsku
me ei täida ja kuni võimaluseni neile relvastatud
vastuhakuks, varjame endid kodumaa vabades metsades,” meenutab
Remi Milk. Seda tegid 85% lendavast koosseisust 40 meest kahes
grupis. Üks gruppidest, 22 sõjaväelendurit ja
üks aviomotorist sõitsid veoautoga Nõmme asemel
Kuusalusse, sealt liiguti edasi Kõnnu metsadesse, kus jäädi
Järvi küla lähedale laagrisse. Hendrik Arro raamatust
loeme, et kiirustamise tõttu ei satunud autole mitte kõik
need, keda seal näha oleks tahetud. Aruhärma talus suve
veetmas käinud kapten Harry Anelin andis autojuhile korralduse
riket simuleerida, mida see ka tegi. Ülejäänud
voorile näidati, et sõitku mööda, küll
järgi sõidetakse. Kui voor oli möödunud,
tuli kapten Alfred Nõmmikul kui kommunistlikult meelestatud
ohvitseril lahkuda. Narva maanteeni jõudes olevat kapten
Anelin oma kaaslastele öelnud: “Mehed, me oleme Eesti
ohvitserid ja andnud oma vande eesti rahvale, me võtame
oma saatuse endi määrata. Metsad on vabad. Kes julgevad
ja tulevad kaasa?” Kõhklejaid ei olnud. Need kartmatud
aatelised mehed olid eskadrilli ülem major Peeter Juhalain,
kaptenid Harry Anelin, Aavo Ürgsoo, Edgar Mesikep, Oskar
Aksel, Juhan Kalmet, Arnold Streimann, Oskar Pirbe, Johannes Talvik,
Anton Kuuspalu ja nooremleitnandid Jaan Leppiko, Elmar Lepp, Martin
Terts, Mart Napa, Ants Repnau, Osvald Talmet, Valdo Kopli, Leopold
Kruusmägi, Raimund Ots ning portupeiaspirandid Harry Kõllo,
Remi Milk ja Leino Oru ning allohvitser Johannes Metsla (autojuht).
Järvi küla juures laagrisse jäänud mehed leidsid
endale abistaja metsavaht Tarmo Kooviti näol.
Meie loo puhul olulise, teise grupi lahkumist meenutab hr Tarmo
Rae oma artiklis nii: “Esimese veoautode kolonni lahkumise
eel, umbes kella kümne paiku õhtul levis suust suhu
teade, et lendurite veokiga on otsustatud mitte Nõmme jaama
sõita, vaid metsa pöörduda ja sellepärast
mahajääjatel, kes olid otsustanud metsamineku kasuks,
tuleb pärast kolonni lahkumist mõnekümne minuti
jooksul jalgsi Jägalast metsa liikuda.” Algas kiirmarss
Põhja-Kõrvemaa metsadesse. Osa mehi tegutses põgenedes
ka omal käel ning kadus vaikselt ära (kpt Otto Pork,
Artur Asu, Juhan Ainjärv jt). Meestel olid seljas lendurite
nahkjoped, mis osutusid metsas väga praktilisteks riietusesemeteks.
Puhati paarikaupa koos ning puhkuseks laotati üks nahkkuub
maha ja teine võeti sääskede kaitseks peale.
Relvastuseks oli igal mehel viie padruniga nagaan ning isiklik
väike püstol. Selle grupi abistajateks saigi Aruhärma
talu pererahvas.
|
Perekond Oskar 1924.a. Marie ja Hans
Oskar koos poja Gustavi, tütre Õilme ning pisipoja
Kaleviga. Foto: Kalev Oskari kogust. |
Aruhärma
perest on sirgunud nii tuntud fotograaf kui kunstnik
Et Aruhärmale jõuda, tuleb Tallinnast sõita
mööda Piibe maanteed 42 kilomeetrit, siis kilomeetriposti
juurest vasakule keerata ja veel mõnisada meetrit edasi
sõita. Talu asub ilusas kohas, Soodla jõe kaldal.
Suguvõsa legend pajatab perekonnanime saamise kohta nii,
et siis, kui nimesid pandi, oli küsitud esivanematelt, mis
nad nimeks tahavad? Vastuseks oli, et noh, mis ma o s k a n ütelda…
ja siis öeldi, et noh, olgu su nimeks OSKAR.
Kalevi vanaisa Joosep ostis selle talu umbes 1850. a. Enne seda
kuulus koht Kuusalu kirikumõisale. Joosep Oskar oli Kuusalu
kirikuõpetaja tallimees ja kutsar. Tema abikaasa nimi oli
Maria. Neile sündis neli poega ja kaks tütart: Joosep,
Gustav, Hans, Ludvig, Maali ja Anna. Vanema poja Joosepi elutee
viis Venemaa kaudu Madagaskari saarele. Poeg Gustav oli tuntud
fotograaf Tallinnas ning elas Nõmmel. Ta läks Venemaale
ning peale revolutsiooni pole edasise saatuse kohta ühtegi
jälge. Hans oli noorelt 12 aastat tsaariarmees ning osales
sõjas Jaapani vastu. Vabadussõja aastatel oli Anija
vallavanem. Oma tulevase naise Marie Allemanniga tutvus ta naaberkülas
Laane talus, kus neiu teenijaks oli. Tema vennad saatsid ta Soome
kodumajandust õppima ja ta oskas teha ilusat käsitööd
ning väga hästi süüa teha. Samuti oli ta väga
musikaalne ja laulis ilusti. Muusikalembus on kandunud ka poegadele.
Nii perepojad Kalev (sünd. 1924) kui Gustav (sünd. 1912)
olid väga laululembesed ja armastasid pilli mängida.
Tütar Õilme (sünd. 1918) uppus 14aastase tüdrukuna
Soodla jõkke.
Kõige tuntum on vast noorem poeg Ludvig, kes elas Tallinnas
Pikajala tornis ja oli kunstnik. Ludvigi töid võib
näha Eesti Kunstimuuseumis, Viimsi mõisas ja A. H.
Tammsaare memoriaalmuuseumis Tallinnas. Ludvigil oli maja Kuusalus,
kus elas tema noorem õde Anna, kes oli abielus sakslasega..
1943. a põgenes ta Saksamaale ja suri seal seitse aastat
hiljem. Tema põrm on maetud Soome, Helsingisse.
Vanem tütar Maali oli Võnsi talu perenaine Kiius.
Elu koopas
Venemaale saatmise eest põgenenud lennuväelased viis
Aruhärma pererahvaga kokku kapten Karl Roovet, kelle perekond
oli varem seal talus suvitanud. Samuti oli seal suve veetnud lennuväekapten
Harry Anelin, kus teda külastasid teised lennuväelased.
Gruppi kuulusid kpt. Johannes Kant, kpt. Walter Reili, kpt. Oivo
Soots, kpt. Richard Teder, n.-ltn. Koit Kava, n.-ltn. Evald Mardo,
n.-ltn. Hugo Nõmm, port. asp. Karl Lumi, port. asp. Lembit
Raidal, port. asp. Juhan Laanes, port. asp. Vello Maks ja port.
asp. Tarmo Rae ja mõne päeva pärast liitus meestega
ka endine lennukooli motorist seersant Herman Tombach, kes oli
eskadrilli asemel paigutatud jalaväe koosseisu, asukohaga
Tallinna läheduses ning Venemaale evakueeritavate sõjaväelaste
rongist maha hüpanud. Hiljem liitus grupiga veel kolm Erna
pataljoni meest.
Perepoeg Kalevile on kõige rohkem meelde jäänud
kapten Reili, kes oli grupijuht. Ühele talule oli sellise
meesteväe söötmine ülejõukäiv,
kuid hakkaja peremees leidis ümbruskonnast abilisi. Peidupaigaks
oli koobas Soodla jõe kaldas, mis asus talust umbes 300
meetri kaugusel. Koopasse pääses sisse vee seest. Toitu
sai viidud salaja. Näiteks võeti kahekordse põhjaga
ämber, all toit ja peal piim vasikatele. Vasikad jõid
piima, ämber loputati vees ja sel hetkel visati sinna toidupurk,
mille vesi koopasuu ette kandis. Vene sõdurid istusid sillal
ja ei märganud midagi. Mehed käisid öösel
salaja väljas. Seal koopas elasid nad umbes kuus nädalat.
Teine moodus toidu saamiseks oli see, et toidu- ja piimanõud
viidi metsas kokkulepitud kohta. Tühjad anumad toodi tagasi
ja kaeti okstega kinni. Isiklikku kokkusaamist püüti
vältida ja julgeoleku mõttes nimetati omavahelises
kõnes abistajaid lihtsalt pererahvaks.
Äraandjad
tellisid haarangud
Tarmo Rae kirjutab artiklis, et oldi arvamusel, nagu oleks laagri
asupaik ülimalt salajane, ent hilisemad sündmused näitasid
vastupidist. Ümbruskonna inimeste hulgas oli teadjaid asupaiga
kohta, kuid õnneks ei ulatunud see teave reeturite kõrvu.
Esimesel grupil aga nii hästi ei läinud. Äraandjate
abil korraldati neile 13. juulil paarisaja- mehelise vene piirivalve
üksuse poolt haarang. Enamikul õnnestus piiramisahelast
läbi murda, kuid kolm meest langes tulevahetuse käigus.
Need olid kpt. Juhan Kalmet, kpt. Arnold Streiman ja n-ltn. Martin
Teras. Kolm päeva varem oli langenud kpt. Oskar Aksel, kes
oli läinud luurele kontakti loomiseks Erna grupi meestega.
Sattus aga juhuslikult patrulli kätte ja sai põgenemiskatsel
surma.
3. aug. 1941 langes Mahtra lähistel Harjumaa Omakaitse staabiülem,
sõjaväelendur n-ltn. Eero Saag. 27. aug. langesid
Tallinna vabastamise lahingutes major Hirvelaane pataljoni ridades
võidelnud sõjaväelendurid portupeiaspirandid
Leino Oru ja Vello Maks. Vabadusvõitluses andis oma elu
ka aviomotorist Herman Tombach. Kõigile neile langenud
kaaslastele avasid relvavennad 12. juulil 1942. aastal Kõnnu
metsas mälestuskivi langenute nimedega. Langenute mälestamiseks
tuldi kokku veel 1943. aastal. Olude sunnil peideti nimetahvel
1944. a ning jäigi kadunuks. Lendurite Kivi uue mälestustahvliga
avati Kuusalu Muinsuskaitseseltsi algatusel 1994. aastal.
Saatuslik
19. august 1941
Teave varem toimunud haarangutest oli pererahvani jõudnud.
Perepojad olid redus. “Sakslaste ja venelaste vaheline lahing
käis meie külas edasi tagasi,” meenutab Mall Putmaker
(neiuna Madjak), kes oli siis kolm ja pool aastat vana ja suvitas
Aruhärmal koos vanaema Magdaleenaga, kes oli perenaise õde.
Lennuväelasi Mall ei mäleta, küll aga on meeles,
et rehe alla heinte sisse oli peidetud ühe lenduri auto.
“Tol päeval käis ümberringi ragistamine ja
tulistamine,” jutustab Mall. “Peale lõunat läksime
Soodla jõe äärde istuma. Ei mäleta enam
täpselt millepärast. Istusin vanaema süles ja kartsin
õudsalt. Ütlesin ikka, et hoia mind väga kõvasti.
Seda ma küll ei tea, kaua me saime istuda, kui järsku
selja taga asuvalt väikeselt kõrgendikult, kus kasvas
palju piibelehti ja tammi ning mida me sellepärast Tammemäeks
kutsusime, kõlas läbilõikav vile. Pöörasime
ja nägime tervet rida vene sõdureid seismas. Üks
neist kutsus onu Hansu. Hans tõusis püsti ja hakkas
tema poole minema. Tädi Marie krapsas samuti püsti ja
ütles, et kus te mu mehe viite, mina tulen ka! Vanaema viis
minu ja nende kasulapse Tiina tuppa. Läksime suure leivaahju
taha ning istusime seal. Lapse jaoks olid need paugud kõik
kohutavalt kõrvulukustavad. Siis süttis laut suure
leegiga põlema ja kohe seejärel rehealune. Oli kärin,
mürin ja tulemühin. Õnneks oli karjapoiss Ilmar
Viruneem näinud, et talu juures on laskmine ja ajas loomad
metsa ning ei tulnud ise ka koju. Pärast selgus, et ka elumaja
oli leekkuulidega läbi lastud, kuid millegipärast meie
õnneks põlema ei läinud. Kuulid olid ukse sisse
pidama jäänud ning nende jälgi oli veel mitmel
pool. Ise ma ei kuulnud, aga vanaema ikka rääkis, kuidas
ta kuulis üle tee asuvast metsast automaadivalanguid. Seda
aga mäletan küll, kui vanaema ütles, et nüüd
neid enam ei ole ja et meie neid enam ei näe.”
Aruhärma
talu ajaloo lõpp ja Harju Maavalitsuse häbiplekk
Kuuskümmend aastat hiljem sai Mall teada onu Hansu ja tädi
Marie mõrvamise tegeliku põhjuse. Neilt nõuti,
et nad näitaksid, kus lendurid end varjavad. Nad ei näidanud.
Poeg Kalev jõudis Aegviidust koju kaks päeva hiljem.
Tädi rääkis, mis oli juhtunud ning näitas
suunda, kus poolt oli olnud kuulda tulistamist. “Esimeseks
leidsin metsast maha lastud viis vene sõdurit. Edasi otsides
leidsin koha, kus oli värskelt kaevatud. Hakkasin käsitsi
kaevama ja peagi leidsin ema ja isa. Päev hiljem jõudis
koju vend Gustav, kes tõmbas sinna puule risti, mille juurest
vanemad leiti,” kirjeldab Kalev jubedat hetke. Tuli hakata
matuseid korraldama, aga kuidas sa korraldad, kui pole kusagilt
võtta ei kirstu ega kirstutegijatki? Surnuidki ei saanud
korralikult pesta ega riietada, sest nende kehad olid tääkidega
puruks torgitud. Lõpuks leiti külast keegi, kes tegi
puukastid. Marie õde Magdaleenale valmistas selline olukord
suurt piina ja Mallele on meelde jäänud vanaema sõnad:
“Olid suure talu peremees ja perenaine. Aga lähevad
hauda nagu vallasandid.” Teel Kuusalu surnuaeda tuli mitmeid
kordi eespool käiva sõjamöllu tõttu peatuda.
Matusetalituse pidas Hiljamäe talu peremees, sest ka Kuusalu
kirikuõpetaja oli mõrvatud…
Talu jäi edasi pidama poeg Gustav. Tema juurde tulid Leningradi
lähedusest eesti külast üks tütarlaps koos
emaga. Üks nende sugulane oli Aruhärmalt varem puid
ostnud. Nad asusid sinna elama nagu peremehed ja sundisid venna
tütrega abielluma. Sellest kooselust sündis kolm tütart.
Vanem tütar jäi talu pidama. Keskmine visati halbade
elukommete tõttu kodunt välja. Noorem tütar koolitati
ja temast sai kooliõpetaja ning komsomolifüürer.
Vend Gustav suri 1979. a Ennem Eesti vabanemist müüs
vanem tütar nende emapoolse sugulase mõjutusel maja
1991. a maha ja kolis Tallinnasse tollesama sugulase juurde elama.
Praegu peavad talu uued omanikud Taneli Leivat ja Marili Tammaru.
Nad on andnud talule uue nime – Arukalda. Vaid põllud
on veel ajaloolise Aruhärma nime all. Perepoeg Kalev on maja
müügi üle väga kurb ja ka kuri. Loole lisab
värvi ülekohus talu tagastamisel, kus Kalevit ei peetud
õigeks pärijaks. Leeritunnistusest ei piisanud ja
sünnitunnistust ei leitud. Nähtavasti oli keegi nii
toiminud, et seda mitte leida. Kalevi abikaasale öeldi Harjumaa
valitsusest, et valetad. Maavalitsuse ametnik oli endine Harjumaa
täitevkomitee esinaine, mis juba ütleb kõik.
Toimikut otsides seda Oskari nime all ei leitud. “Sellega
on Aruhärma talu ajalool lõpp ning Harjumaa valitsusel
suur häbiplekk,” võtab Kalev olukorra kokku.
Esimesest vene mobilisatsioonist pääses Kalev sellega,
et noorte jagu minekuks Gorkisse vedurijuhtide kooli sai just
enne teda täis. Ka saksa mobilisatsioonist pääses
ta seetõttu, et sai töökoha Tallinna Garnisoni
orkestrisse. 1942. a põgenes ta Soome, sest sakslased mobiliseerisid
orkestrist noori Leedu metsadesse, põgenenud talupoegi
taga ajama. Soomes oli ta mereväeteenistuses. 1944. a vabastati
ta teenistusest ja Soome sõjaväe abiga viidi nad Rootsi
Umeå linna. Algas elu metsa- ja sadamatöölisena
ning mõned aastad meremehena. Aastast 1951 töötas
ta tehases mehaanikuna kuni pensionini.
Maailm on väike ja oma puänt
on ka sellel lool. Ei tea, kas oli see juhus või saatuse
sõrm, mis viis Malle kokku samuti lennuväelase, aga
veel tuntuma omaaegse korvpalluri Arvo Putmakeriga. Arvo Putmakeri
tegudest saab lugeda relvavenna Kaljo Alaküla mälestusteraamatust
“III eskadrill”. Kui Arvo leseks jäi, algas kooselu
Mallega, mis on kestnud 38 aastat.
Aruhärma talu üks ajajärk on lõppenud, kuid
mitte unustatud. Igal suvel algab endiste sõjaväelendurite
kokkutulek just siit Põhja-Kõrvemaa metsadest.
|
|
|
