|
|
|
Sõjameeste mälestusmärk
sai Pärnu Vanas pargis omal kohal olla vaid 9 päeva,
kui see Pärnu linnavalitsuse korraldusel õhtuhämaruses
maha võeti. Mälestusmärgil asetses tekst:
"Kõigile Eesti sõjameestele, kes II vabadussõjas
langesid kodumaa ja vaba Euroopa eest 1940 1945." |
Mis riik see on,
kus ühel pojal on obelisk lilledes,
teisel mutta trambitud haud?
tekst:
ke
Foto: leo tammiksaar
Nii küsis oma luuleridades tänavu
Vabadusristi Vendade päeval 16. juulil Jaan Tõnissoni
sünnikodus Viljandimaal Viiratsi vallas Surva külas
Mursi talus näitleja Merle Jääger.
12 aastat tagasi lõppes
Marduse aeg ning tundus, et meie loodavas iseseisvas Eestis ei
kamanda enam keegi meie suuri ning et ometi võime siinmail
toimunud lähiajaloo sündmustest rääkida tõetruult.
See lootus oli asjata.
Mardus valitseb
endiselt meie meeli
Meedia poolt loodud äärmiselt tendentslik ja negatiivne
foon ideele püstitada Pärnusse kavandatud II ilmasõjas
riikliku iseseisvuse taastamise eest võidelnutele mälestusammas
näitas, et meie riiklik iseseisvus on pealispindne ja näiline.
Mardus valitseb endiselt meie meeli.
Vaenlase propaganda on palju pasundanud, et sakslased mobiliseerisid
eestlasi kõikvõimalike rahvusvaheliste seaduste
vastaselt ning eestlased hukkusid mõttetult neile võõras
võitluses Hitleri kahurilihana. Kui asjaolud olnuks nii,
poleks eestlastel tõesti põhjust oma sõjameeste
üle uhkust tunda (välja arvatud vabatahtlikud, kes leidsid
“Hitleri võitlusel” mõtte olevat). Õnneks
oli tegelikkus sootuks teistsugune. Üldmobilisatsiooni läbiviimisest
Eestis veebruaris 1944 ei tahtnud sakslased alguses mitte midagi
kuulda. Pigem olid nad nõus Eesti venelastele loovutama
(seega reetma ka relvavenna Soome), kui laskma relvastude kümnetel
tuhandetel eestlastel. Palju vaeva nõudnud pealekäimise
tulemusena suutsid tolleaegsed eesti juhtivad isikud sakslasi
veenda Eestit veel siiski mitte maha jätma, lisaks saadi
nõusolek mobiliseerida 15 000 meest. Mobilisatsiooni toetama
ning relva haarama kutsus eestlasi ka tollal mitte küll ametlik
isik, kuid eestlastele kadunud vabariiki sümboliseerinud
peaminister presidendi ülesannetes prof. Uluots. Tõsiasi,
et kokku tulid umbes 40 000 meest, näitab rahva erakordset
usaldust tolleaegsete juhtide vastu. Seda mobilisatsiooni võib
kindlasti lugeda eestlaste vaba tahte põhjal toimunuks
ja ka korda läinuks.
Ka neil eesti meestel, kes mobiliseeriti Eesti korpusesse, oli
tagamõte lüüa vaenlane Eestist välja tema
oma relvadega. Ja tuletagem nüüd meelde, milliseks kujunes
Eesti kaadriohvitseride saatus Punaarmees.
Reamehed leidsid end rinde asemel tööpataljonist, mis
oma olemuselt ei erinenud vangilaagrist. Viimaks lasti äärmuseni
kurnatud ja praktiliselt ilma mingi väljaõppeta mehed
Velikije Luki all verest tühjast. See Eesti korpus, kes siit
läks, ei olnud enam see kontingent, kes siia “vabastajatena”
tagasi tuli.
Oleme unustanud, et ka Soome oli Saksamaa liitlane, kuid millegipärast
ei ole avalikkuses kordagi tõstatatud küsimust, mille
eest võitlesid Soome sõdurid ja eestlastest “soome
poisid” Jätkusõjas Karjala kannasel? Ja miks
läksid nad kollektiivselt lolliks ja tulid Soomest Eestisse
tagasi võitlema siinsetes kaitselahingutes? Kas ehk keegi
seletaks, mis oli vahet võitluse eesmärgil Karjala
kannasel ning Narva jõe rindel ja Sinimägedes? Vaenlane
oli ju lõppeks üksja seesama!
Meil ignoreeritakse ka võitjate poolel olnud USA ametlikku
seisukohta, mille kohaselt “Balti Waffen SS väeosi
(Balti leegionid) tuleb vaadelda nii eesmärgilt, ideoloogialt,
tegevuselt ja osavõtutingimustelt lahusolevaid ning Saksa
SSist erinevaid väeosi ja sellepärast ei pea komisjon
neid Ühendriikide valitsusele vaenulikeks nagu märgitud
parandusena pagendatud isikute seaduses, lõik 13.”
(Elamiskohast pagendatud isikute komisjoni otsus Washingtonis,
01.09.1950).
Okupandid võivad
Tallinna südalinnas avalikult pidutseda, karmoškat mängida
ning avalikus kohas alkoholi tarbimist keelavast seadusepügalast
hoolimata viina visata, samas kui need Eestimaa pojad, kes ei
olnud nõus vaenlasele vabadust hõbekandikul loovutama
ja oma kodu ja perekondi kaitsma läksid, peavad nüüd
taas vabas Eesti riigis endiselt käima ringi, silmad maas,
ja oma kokkutulekuid pidama peaaegu et salajas. Muidu ollakse
kohe meedia poolt omavalitsustel turjas – miks ja kuidas
taoliseks kokkutulemiseks luba anti? Ja hoitagu oma nahk, kui
mõni riigitegelane söandaks seal kasvõi oma
varjugi näidata! Kas tõesti on Marduse aeg tagasi?
Või püüdes oma selgrootus orjameelses araverelisuses
suurriikidele meele järgi olla või kartusest, et meid
ei mõisteta, toome taaskord ohvriks Eesti iseseisvuse eest
võidelnud meeste mälestuse?
Mida arvavad
asjaosalised?
“Olen mõelnud palju 1941. aasta sündmustest Eestis,
ajast, mil vennasrahvas tuli meile kultuuri tooma ja saatis sissejuhatava
tervitusena Siberisse 10 000 süütut eesti kodanikku,
sealhulgas rohkesti naisi, lapsi ja vanakesi ning mõrvas
mõned tuhanded, seejuures paljud eriti elajalikul ja piinaval
viisil. Olen uhkusega mõelnud sellest, et kui mõni
kuu hiljem avanes võimalus roimaritele mõistusevastase
ülekohtu eest kätte maksta – pole absoluutselt
oluline, kelle abil – oli minejaid palju,” räägib
Eesti Leegioni Muuseumi looja hr Leo Tammiksaar. “1990ndate
keskpaiku arvasid paljud, et pärast okupatsioonivägede
lahkumist pidanuks nende kangelaste mälestuse jäädvustamine
olema esimesi riiklikke aukohustusi. Need optimistid ei teadvustanud
endale, et sedakorda sündis vabariik esimesest korrast erinevate
sündmuste tulemusena ning hoopis erinevate inimeste osavõtul.
Eesti riigi ja rahva ees oma kohust täitnute mälestamine
uue aja juhtide plaanidesse ei mahtunud. Vähe sellest, neile
on südamelähedane olnud hoopis okupantide monumentide
kaitsmine. Sellises olukorras ei jäänud suuremalt jaolt
juba kaheksakümnenda sünnipäeva selja taha jätnud
meestel üle muud, kui panid ise oma kõhnast pensionist
hädavajaliku raha kokku ning lasksid oma langenud relvavendade
mälestuseks teha tagasihoidliku samba. Sammas tehti niisugune,
nagu sõjamehed ise leidsid endile sobiva olevat.
Mitmed inimesed ütlesid mulle juba ettevõtmise alguses,
aastal 2001, et kõnealuse ausamba püstitamiseks pole
aeg veel küps. Et kollaborandid, kes NSVL-i lagunedes lõid
Eesti territooriumil oma riigi, on erinevatel valitsevatel tasanditel
veel liiga suures enamuses ning ei lase päris kindlasti sõjameeste
ausammast üles panna. Et ärgu ma lasku ennast eksitada
ekskommunistide maskeeringutest, nagu näiteks see, et nad
kasutavad EW sümboolikat (seda seeläbi teotades). Et
kuigi nende tegusid vaadates võib jääda mulje,
et tegu on kõigest põhimõttelagedate saamameestega,
on kindel, et nad muutuvad vägagi aktiivseteks ja ideelisteks
võitlejateks, kui on vaja omi, s.t kommunistlikke sümboleid
kaitsta ja kommunismi vastu võidelnute mälestuse jäädvustamist
takistada.
Pidasin selliste juttude rääkijaid liialt skeptilisteks.
Paraku näitas aeg, et elukogenud inimeste juttu maksab tõsisemalt
kuulata. Esimene samba mahavõtmisele eelnenud pahaendeline
märk oli kõrgemalt poolt saabunud keeld Pärnus
paikneva sõjaväeosa osalemise kohta samba pidulikul
avamisel. Sõjameeste ausammas sai omal kohal olla 9 päeva
ning mõned päevad enne kavandatud pidulikku avamist
võeti see õhtuhämaruses maha. Sellele aktsioonile
järgnenud poleemikas domineeris rahva poolehoid sõjameeste
ausambale, samuti ilmus erinevates ajalehtedes mitmeid artikleid,
mis nõudsid samas pargis oleva kommunistliku ausamba mahavõtmist
(see on pühendatud lisaks muudele kommunistlikele tähtpäevadele
ka 1924 ja 1941 sündmustes osalenutele, seega riigipöörajatele
ja küüditajatele). Tolleaegne valitsuse juht, keda avalikkus
tunneb 10 miljoni dollari viluks lööjana, teatas avalikkusele
häbenemata, et kommunistide ausammast ei tohi puutuda ning
et kommunismivastases võitluses langenutele mälestussamba
püstitamine oli viga, mille eest ta palub andeks neilt, kes
end solvatuna tunnevad.”
Ära
on unustatud eesmärgid ja põhimõte
Sõjaväelendur Hendrik Arro meelest on ära
unustatud eesmärgid ja põhimõte. “Kui
ajalehtedes kirjutatu põhjal otsustada, püütakse
asja tasapisi pöörata selles suunas, et juhul, kui mingi
sammas ka üles pannakse, kujutaks see endast mälestusmärki
kõikidele II Maailmasõjas langenud eestlastele,
ükskõik kummal poolel ja milliste eesmärkide
nimel nad siis võitlesid. Selle õigustamiseks püütakse
toetuda ka rahva arvamusele. Nii näiteks toob Postimees oma
30. juulil ilmunud numbris online-küsitluse tulemused, mille
kohaselt 24% oma arvamust avaldanutest peab õigeks monumendi
rajamist saksa poolel võidelnud eestlastele, 76% aga kõigile
II Maailmasõjas langenud eestlastele. Asi peaks nagu selge
olema, kuid kas ikka on?
Kõigepealt tuleks selgeks rääkida kaks sambaga
seotud põhimõttelist küsimust, mida nii küsimuse
püstitajad kui ka vastajad endale ilmselt teadvustada ei
olnud suutnud või tahtnud. Nimelt: kellele see kavandatav
mälestussammas ikka on mõeldud? Mis on selle samba
püstitamise eesmärgiks? Väga paljude meie riigitegelaste
sõnavõtte kuulates-lugedes tundub, et Eestis on,
vähemalt ametlikult, II Maailmasõja ja sellele eelnenud
ning järgnenud sündmustest rääkides tehtud
panus eestlaste kannatustele. Umbes nii, nagu juudid on panuse
teinud holokaustile ja seda nüüd kogu maailmas edukalt
ekspluateerivad. Seega – kui leiame, et me antud sambaga
tahame lihtsalt mälestada oma hukkunud rahvuskaaslasi kui
märtreid, õnnetuid ohvreid, kes langesid või
hukkusid Nõukogude Liidu ja Saksamaa tegevuse tagajärjel,
on asi selge. Sammas tuleks kahtlemata püstitada kõikidele
langenud ja hukkunud eestlastele ning küsimus olekski lahendatud.
Kuid kas antud juhul on ikka seda taotletud?
Ilmselt mitte. On veel üks II Maailmasõja sündmustega
seoses olev asjaolu, mida riiklikul tasandil ei ole tänini
julgetud ega tahetud ametlikult tunnustada. Ja nimelt – eestlased
ei olnud mitte ainult okupantide ikke all ägav rõhutud
inimmass, kes lasi endaga teha, mida iganes ja ainult kannatas,
vaid eesti mehed julgesid vaenlasele ka vastu hakata. Üks
aasta nõukogude võimu oli eestlastele selgeks teinud,
et selle võimu vastu tuleb iga hinna eest võidelda
ja nii leidus siis eestlaste hulgas tuhandeid mehi, kes juba 1941.a
läksid vabatahtlikult sõtta. Tuleb sedagi märkida,
et mõiste II vabadussõda võeti tarvitusele
juba sel ajal, mitte aga nüüd, aastaid hiljem. Loodeti,
et Saksamaa ja NSVL vastastikku verest tühjaks jooksevad
ja korduvad 1918. aasta sündmused ning avaneb võimalus
Eesti iseseisvuse taastamiseks.
Tagantjärele tarkusega on nüüd muidugi selge, et
see oli naiivne lootus, kuid, nagu öeldakse – lootus
sureb viimasena. Ja ega millelegi muule õieti loota ei
olnudki. Üldine arvamus oli aga: selleks, et see saaks sündida,
ei tohi sõjategevuse lõppedes Eesti pinnal olla
Vene vägesid. Vabadussõja vaimus kasvatatud noorte
meeste põlvkond tõestas, et tuntud isamaalise laulu
sõnad “Eestimaa, su mehemeel …” ei osutunud
mitte tühjaks sõnakõlksuks. Tänapäeval,
kui kõik on ammugi selge, on muidugi lihtne neid mehi süüdistada
sakslastega koostöös ja Suur-Saksamaa eest võitlemises,
kuid sel ajal kui mindi, ei istutud nurgas ega filosofeeritud
selle üle, mida võitjad kunagi tulevikus asjast võivad
arvata. Eesti oli ohus ja see otsustas asja. Ja mitte keegi nende
meeste süüdistajatest ei ole osanud näidata, millised
võimalused Eesti vabaduse eest võitlemiseks tol
ajal siis reaalselt veel eksisteerisid.
Mis puutub Pärnusse kavandatavasse mälestussambasse,
siis tuleb endale aru anda, et selle idee autorid ei ole mõelnud
seda sammast mitte mälestusmärgiks II Maailmasõjas
langenud ja hukkunud eestlastele kui õnnetutele ohvritele,
vaid nendele meestele, kes julgesid relvaga käes Eesti iseseisvuse
eest võidelda. Sammas oleks selleks tunnustuseks, mida
Eesti riik ei ole julgenud ega tahtnud neile meestele osutada.
Oluliseks aspektiks on siin eesmärk, mille nimel võideldi.
See, et loodetud siht jäi saavutamata, ei ole oluline. Oluline
on põhimõte. On selge, et kui Eestis tahetakse,
et ka tulevikus leiduks mehi, kes vajaduse korral on valmis Eesti
vabaduse eest võitlema, siis ei saa piirduda ainult õnnetute
märtrite kultuse propageerimisega. Sellega mehemeelt ja rahvuslikku
uhkust ei kasvata. Rahvas, kes räägib ainult oma kannatustest,
võib äratada küll kaastunnet, kuid mitte austust.
Näitab see ju seda, et tegu on armetu, orjameelse rahvaga.
Austust on ikka ja alati väärinud need, kes on julgenud
oma õiguste ja vabaduse eest seista.
Põhimõtteliselt võiks püstitada isegi
kaks mälestussammast – üks kõikidele II
Maailmasõjas langenud ning hukkunud eestlastele ja teine
eraldi neile meestele, kes võitlesid Eesti vabaduse ja
iseseisvuse taastamise eest. See mälestussammas peab rõhutama
eestlaste valmidust oma kodumaa kaitsmiseks ja mälestussammas
lihtsalt kõikidele langenutele seda ei asenda. Samal ajal
need sambad üksteist ei välistaks.
Oma seisukohaga
on välja tulnud ka juudi ringkonnad
Oma 2. augusti numbris toob Postimees ära Vene Juudi Kongressi
31. juulil tehtud avalduse, milles mälestussamba püstitamist
igati taunitakse. Selles räägitakse natsikurjategijate
mälestuse jäädvustamisest, natsistliku inimvaenuliku
ideoloogia õigustamisest, holokausti õppetunni unustamisest
ja ka sellest, et Euroopa Liidu juhid peaksid Eestis toimuvale
reageerima.
Selle avalduse nahaalsus teeb esimesel hetkel sõnatuks.
Dikteerida teises riigis elavale rahvale, ilma selle riigi ja
rahva ajalugu põhjalikult tundmata, keda nad tohivad ja
peavad mälestama ja keda mitte, sellega võivad hakkama
saada ainult mõõdutunde kaotanud isikud. Kui mõni
Nõukogude Liidus elanud rahvus peaks oma rahvuskaaslaste
poolt sooritatud kuritegude eest teiste Nõukogude Liidu
rahvaste käest andeks paluma, siis esmajoones on see juudi
rahvus. On ju ajaloost teada, millist rolli mängisid juudi
rahvusest isikud Nõukogude Liidu moodustamisel ja kuritegelikuks
ühiskonnaks väljaarendamisel (Riikliku Julgeoleku organite
süsteemis töötas vägagi palju juute). See,
et leidus ka juute, kes said Nõukogude Liidus kannatada,
ei loe midagi, sest eks istus ka natsistlikes koonduslaagrites
sakslasi.
Kui vaadata asja eestlaste seisukohalt, siis algas juudi rahvusest
bolševike kuritegevus Eestis juba 1940.-1941. aastal. Eesti
rahvuslipu mahavõtjaks Pika Hermanni tornist 1940. a. oli
juut Viktor Feigin. On teada, et 1941. a suvel, kui moodustati
diversantide vastu võitlemiseks hävituspataljonid,
kes sooritasid Eestis tsiviilelanikkonna vastu raskeid kuritegusid,
astusid paljud juudid, keda Eesti Vabariigis ei olnud vähemalgi
määral taga kiusatud, nende koosseisu, hävituspataljonide
üldjuhatajaks oli aga juut Pasternak. Ja kui palju juute
teenis nendes julgeolekuorganites, kelle tegevuse tulemusena leiti
Eestis pärast punavägede sunnitud lahkumist sadu hukatuid.
Kui räägitakse sõja ajal hukkunud Eesti juutidest
ja juutidele Eestis osaks saanud ülekohtust, siis ei ole
kunagi nimetatud seda, kui palju oli hukkunute hulgas neid, kes
kuulusid hävituspataljonidesse või NKVD ridadesse.
Võib isegi öelda, et just nõukogude julgeolekuorganite
tegevus oli see, mis viis tuhandeid eestlasi sellele vaatamata,
et enne sõda olid eestlased valdavalt inglisesõbralikult
meelestatud, vabatahtlikult Saksa sõjaväkke, ning
aastatel 1940-1941 ja 1944 ning edaspidi metsavendadeks. Ilmselt
oleks liiga palju nõuda, et eestlased, enne kui oma maa
ja rahva eest võitlema hakkasid, oleksid pidanud kõigepealt
juudi rahva arvamust küsima ning ainult juutide heaolust
lähtuma.
Nähtavasti tuleks Venemaa Juudi Kongressile soovitada, et
nad enne, kui Eestis toimuva pärast kära tegema hakkavad,
tutvuksid Eesti tegeliku, mitte Nõukogude Liidus kokkusoperdatud
ajalooga.
Eestlased ei ole kunagi nõudnud, et juudid ei tohiks mälestada
neid rahvuskaaslasi, kes Nõukogude Liidu vägedes võideldes
langesid, ehkki nende võitlus viis lõppkokkuvõttes
Nõukogude Liidu okupatsiooni taaskehtestamisele Eestis,
rohkem kui saja tuhande eestlase, sealhulgas naiste ja laste represseerimisele
ning suures osas ka hukkumisele. On selge, et juutide jaoks oli
võitlus natsistliku Saksamaaga möödapääsmatu.
Samasugune paratamatus oli eestlaste jaoks ka võitlemine
Nõukogude Liidu vastu.
Kelle laulu
laulad, eesti meedia?
Leo Tammiksaar: “Veteranid tegid ettevalmistusi samba
pidulikuks avamiseks, koostati nimekiri, keda avamisele kutsuda.
Lisaks soliidsetele ajalehtedele otsustasid veteranid saata kutse
ka Postimehele. Juba järgmisel päeval pärast kutsete
välja saatmist, mitu päeva enne kutsele märgitud
avamise kuupäeva, olid Postimehe inimesed Pärnus sambast
lugu tegemas. Loo pealkirjaks panid nad “Pärnu sai SS-monumendi”.
Kirjutasin Postimehe valelikule artiklile vastuartikli, kus selgitasin,
et sambal ei olnud ei SS-märki, haakristi ega muud sellist.
Seda artiklit nad ei avaldanud, ütlesid, et nad pole huvitatud.
Selle artikli avaldas Eesti Päevaleht. Üks Postimehe
inimestest ütles mulle hiljem, et tal on juhtunu pärast
väga kahju ning et ei tema ega teised ajakirjanikud arva
asjadest nii, nagu nende lehes kirjutati. Nad olla vaid täitnud
oma ülemuse käsku, ülemus aga olla tähtsa
eks-KGB mehe poeg ja omavat isaga ühiseid aateid.
Asjaolu, et Postimees kasutas skandaali valla päästnud
artiklis tõele mittevastavaid andmeid, pole selle ajalehe
puhul erandjuhtum. Näiteks ilmus mõni aeg hiljem Postimehes
kellegi prof Ruutsoo artikkel, kus peale eestivaenuliku laimu
oli ka mitmeid sedavõrd olulisi vigu, mida isegi algkooli
õpilastelt ei oskaks oodata. Kirjutasin Postimehele kommentaariks
kõige olulisemate vigade paranduse, näiteks söandasin
vastu vaielda prof Ruutsoo seisukohtadele, nagu vabastanuks punaarmee
II Maailmasõja lõpus Taani ja Norra sakslastest.
Ka selle minu artikli kohta öeldi, et nad pole vigade parandamisest
huvitatud. Arvan, et tudengitel on õigus teada, et nende
õppejõud serveerib avalikus kirjasõnas tegelikkuse
pähe väljamõeldisi. Luulumaailmast võivad
ju pärineda ka sama isiku poolt koolis jagatavad teadmised.
Niisiis on Postimees ja tema kirjasaatjad täiesti teineteise
väärilised. Kui esimene samba kohta ilmunud artikkel
oleks olnud positiivset laadi, siis võimalik, et skandaali
poleks puhkenud ja sammas oleks avalikkuse poolt vastu võetud
lugupidamisega. Kuid järgnevad kommentaatorid võtsid
kahjuks omaks Postimehe poolt kätte näidatud suuna.”
Võiks ju mõelda, et ausammas Eesti vabaduse eest
võitlejatele on nüüd Püha Jüri kuju
näol Tori kiriku juures olemas. Kuid kuigi see sümbol
on kasutusel olnud mitmel pool mujalgi, ei tohiks eestlased Leo
Tammiksaare arvates mööda vaadata tõsiasjast,
et Püha Jüri (venelastel Georgi) on üks meie põlise
okupandi Venemaa sümbolitest. “Jüri on kujutatud
Venemaa ja Moskva linna vappidel, Georgi Rist oli vene sõjaline
autasu. Kurb on, et eesti sõjamehi meelitatakse kummardama
puuslikku, mis on pigem meie rahva küüditajate ja mõrvarite
sümbol. Süüdistada pole kedagi, sedakorda tehti
eestlased lolliks meie omade ullikeste poolt. Ometi on meil olemas
Tasuja, Lehola Lembitu, Suur Tõll jne, kes oleksid olnud
sobilikud pronksi valamiseks. Loogikavabaduse kulminatsiooniks
võib pidada Jüriöö ülestõusu
mälestamist Tori kirikus sama, Jüri kuju püstitajate
seltskonna poolt. Ristiusu kirikus mälestati neid, kes hukkusid
ristiusu importijate vastu võideldes...”
Erinevalt eestlastest, julgevad lätlased selgoogu ilmutada,
oma ajalugu tunnistada ning oma vabadusvõitlejatest väärikalt
lugu pidada. Laupäeval, 27. septembril 2003 avati Lätis
pidulikult ausammas kahe läti SS-diviisi auks. Lisaks sambale
avati ka kangelaskalmistu kivisse raiutud rohkem kui 11000 langenud
leegionäri nimega. Rahvast oli pidulikule avamisele tulnud
nii palju nagu Eestis laulupeole. Läti valitsuse esindajatest
osalesid avamisel kultuuriminister ja sõjavägede ülemjuhataja.
Erinevalt meist ei värise lätlased ei Venemaa ega Euroopa
ega juutide ees ning ei põe sellepärast, mida võidakse
neist kusagil arvata. Lätis võivad leegionärid
oma rahva seas käia ringi püstipäi.
Vajame uut
Nürnbergi
Et võitjate poolt kirjutatud subjektiivse ajaloo asemel
objektiivne ajalugu võidule pääseks, peab Euroopas
jõutama äratundmisele, et kommunistlik diktatuur oli
olemuselt sama kuritegelik kui fašistlik. Ajal, mil võitlus
valguse ja pimeduse vahel taas ägedamaks muutub, vajab Euroopa
tervenemiseks teist Nürnbergi!
Vabakutseline ajakirjanik Jaanika Kressa hellitab lootust,
et Euroopa saab kord terveks: “Gotthold Ephraim Lessingul
on luuletus, kuis Zeus kord Euroopast joovastudes teda kolmel
moel peibutamas käis. Kui jumal asetas ta Euroopa ette taeva,
mesikeeli anus siis, kui mängis meest, Euroopa kirg sai kirgastuse
hoopis sõnnis...
Seda pessimismi on põhjust jagada: Euroopa on haige, teda
tuleb ravida. Pärast II Maailmasõda on Euroopa jällegi
muutunud – ta on killustunud ja iseennast kaotanud, nagu
pärast kolmekümneaastast sõdagi. Mina kannan
uhkusega Pärnu samba kujutisega särki, mu pojad samuti.
Kiri sellel on meie meelest väga täpne. Teises maailmasõjas
võideldi Euroopa vabaduse eest ja kui iga koolipingist
sõtta läinud reamees seda endale ei teadvustanud,
ei muutu sellest midagi.
Sõja võitjad tahavad kirjutada oma subjektiivset
ajalugu, seda kogu maailmale peale suruda. Bolševike liitlased
leiutavad enda eksistentsi õigustuseks välja uusi
holokaustimüüte.
Ma usun, et kõik pole kaugeltki kadunud. Mis juhtuma peab,
see juhtub. Ei ole ju juhuslik, et küsitava väärtusega
Euroopa Liit kasutab oma tunnusmuusikana Shilleri-Beethoweni “Oodi
rõõmule”. Sama laulu, mis Adolf Hitleri ajal
eesti laulupeol saksa vaimu esindas. Ongi suhkrutükk, mis
teeb pipratera magusaks!
Ma ei tea millal, aga pööre tuleb. Uinutatud rahvad
ärkavad ja Euroopast saab taas rahvusriikide Euroopa, kes
ei lösuta enam sõnni ootel, vaid suudab rõõmu
tunda mehest ning vastu võtta ja ka endast anda jumalikku
energiat.”
|
|
|
