|
|
Kuidas Euroopa identiteedid
Eestis kokku said
tekst&foto:
Annekreet Heinloo
|
Itaallased, portugaallased ja eestlased
Portugali eepost etendamas. See oli tõeliselt fun! |
Kultuuriloolasel Annekreet
Heinlool turgatas koos sõpradega
pähe mõte midagi lahedat ja enneolematut korraldada.
Teoks sai rahvusvaheline noortelaager.
Augustikuul sõitsid Eestisse külla
noored Portugali pealinnast Lissabonist, Itaalia suurlinnast Milanost
ja Hispaania veinipiirkonnast La Riojast. Sellise kirju seltskonnaga
hakati arutama keerulist teemat – rahvuslik identiteet ja
selle tähtsus.
Nii sarnased ja nii erinevad
Kokku sai äärmiselt põnev
seltskond! Hispaanlasi, itaallasi ja portugaallasi võib
esmapilgul pidada üpris sarnasteks. On nad ju ühtemoodi
temperamentsed romaani rahvad ja ka nende keeled on lähedased.
Nende kõrval paistavad eestlased pärinevat teiselt
planeedilt. Aga ainult esmapilgul! Loomulikult on romaani rahvaste
sarnasuses paljugi tõtt, kuid lähemal tutvumisel nende
tõelise olemusega, leiame palju erinevusi romaanide vahel
ning palju sarnasusi eestlastega. Sarnasusi, mis ei olene otseselt
rahvustest, vaid tingimustest, milles nad elavad.
Võrreldes Hispaania ja Itaaliaga on Eesti ja Portugal mõlemad
väikesed riigid, kuigi Portugal pea kaks korda suurema pindalaga
uhkustada võib. Ometi tundub, et maa väiksus lähendab
meid kahte muidu nii erinevat rahvast. Meie maailmavaade ja –tunnetus
on sarnane. Oleme avalamad ja laiema silmaringiga. Kui väikeriikide
esindajad näivad janunevat teadmiste järgi teistest
maadest ja võõrastest kultuuridest, siis hispaanlaste,
itaallaste olemus on väga oma maa keskne. Välismaailma
tajutakse hoopis erinevalt – seda on raskem ja tülikam
vastu võtta. Vahe ilmneb näiteks ka keeleoskuses.
Eestlane, kes ei räägi ühtegi võõrkeelt,
on ebatavaline nähtus. Tal puuduks konkurentsivõime
tööturul ja see tooks kaasa elukvaliteedi langemise.
Itaalias, veelgi enam Hispaanias võib saada väga hästi
hakkama ka ühtegi võõrkeelt oskamata. Asi pole
siiski ainult võimalustes tööturul, vaid tahtes
ja suutlikuses keeli õppida ning praktiseerida. See ilmneb
pisiasjades: Hispaanias ja Itaalias ei KUULE inimesed teisi keeli
– telesaated ja kinofilmid on peale loetud kohalikes keeltes.
Meil aga loeb silm subtiitreid ja kõrv kuulab keelt. Praktika
missugune!
Selliste mõtteavalduste järel on ehk lihtsam mõista,
miks eesti ja portugali noored kiirelt ühise keele leidsid.
Mõlemad olid selleks valmis. Itaallased vajasid harjumisruumi
ja aega, et kogu pealetulvavat informatsiooni vastu võtta.
Mul on hea meel nende kahe riigi üksteise avastamise üle.
Portugal on üks Euroopa riike, millest me väga vähe
teame. Itaaliat oskab igaüks seostada pasta, pizza, moe ja
odava nahkgalanteriiga ning Hispaaniat pullide, flamenco ja paellaga,
ent Portugaliga seoses meenub tavaliselt vaid jalgpallitäht
Luis Figo.
Mis asi on identiteet?
Identiteedi mõiste on ühtaegu kitsas
ja lai. Me kõik teame, mis asi see on, aga täpselt
seletada ei oska keegi. Tuleb välja, et see polegi nii lihtne
kui alguses tundub. Interpretatsioonid on erinevad – kes
mida väljendada julgeb. Kas jäädakse rahvuslikule
tasandile või jätkub julgust mõelda isiklikul
tasandil. Jagasime noored segarahvuselistesse gruppidesse ja püüdsime
välja selgitada, mida identiteet neile tähendab. Rahvuslik
identiteet, see tähendab kultuuri, keelt, traditsioone, ajalugu,
territooriumi, keskkonda, arvavad noored. Personaalse identiteedi
juures jagunetakse kaheks. Ühed, kes sõnastavad seda
järgmiselt: teadmine sellest, kes ma olen, kust ma tulen,
mis teeb mind teistest erinevaks. Tähtsad on perekond ja
haridus. Teised: identiteet koosneb inimese unistustest, lootustest,
tunnetest. Tähtsustades sisemust. Mõlemad suunad on
õiged ning sisaldavad teineteist. Kumba poolt paremaks
pidada, on seetõttu täiesti vaieldav.
Mis juhtub, kui identiteedid kaovad?
Kas on võimalik, et identiteedid Euroopas
kaovad? On see tõenäoline? Kas me peame seda kartma?
Sel teemal arutledes mõtlesid paljud Euroopa Liidu peale.
Sest just eestluse kadumist on paljud euroskeptikud referendumiga
seoses kuulutanud. Kuid mis ohustaks Eestit Euroopast? Hispaania
kultuur? Vaevalt. Prantsuse mõjud? Vähetõenäoline.
Rahvuslik identiteet ei kao niisama kiiresti. Liiga tugevalt on
kanda kinnitanud erinevate Euroopa maade traditsioonid. Kas Euroopa
Liiduga ühinemine mõjutaks seda? Kas me peaksime seda
kartma? Mulle meeldib ühe noortegrupi vastus: “Jah ja
ei, sest enamasti me ei usu, et identiteedi kaotus oleks võimalik,
kuid me võiksime ja peaksime sellele võimalikkusele
rohkem mõtlema.“
Avastada iseend läbi teiste
silmade
Selline rahvusvaheline noorte kohtumine oli
kahtlemata põnev kogemus kõigile. Uhkusetunne väreles
rinnas, kui lõunamaalased Soomaale puutumatut loodust vaatama
viisime. Sõitsime tunde suurel maanteel ning ühtegi
suurt linna ei tulnud vastu. Metsik ja naturaalne Eesti jahmatas
ja üllatas võõramaalasi. Nii palju loodust!!!!
Nii palju ruumi! Eestlased on naljakad… Humoorikat arusaamatust
tekitas eestlaste täpsuseihalus – õigel ajal
kohale jõudmine tundus külalistele ülemäära
tähtsustatuna. Samas said eesti inimesed ainult komplimentide
osaliseks – heatahtlikud, abivalmis, väga viisakad,
soojad ning sõbralikud.
Suur heameel oli kõike näidata ja jagada, sest teistele
väga meeldis. Ka meis endis tõusis identiteedi tähtsus
ja taju märgatavalt – justkui iseenda avastamine läbi
teiste silmade.
Mis me sellest kasu saime? Kogemuse, mida on raske millegagi võrrelda.
Elamuse, mis jääb meelde kauaks. Lisaks hulk imelisi
mälestusi ja mitu tosinat uusi sõpru. See oli kahtlemata
suve parim sündmus.
|
|
|
