|
|
Hariduse ja kultuuri ekspansioon
süsteemi stabiliseerijana Eesti 1940-1956
tekst:
Olav Mertelsmann
|
I4 põhjust, miks uurida
Eesti sovetiseerimist:
1. Sõjajärgne
stalinism on kõige vähem uuritud epohh Nõukogude
Liidu ajaloos. Välismaiseid kontakte oli vähe
ja arhiivid on Moskvas ikka veel osaliselt kinni. NEP-ist,
suurest terrorist või Brezhnevi ajast teame palju
rohkem. Eestis on aga kõik arhiivid lahti.
2. Eestis on võimalik
uurida mitte ainult võimumeeste perspektiivist, vaid
ka ühiskonna vaatevinklist. Paljud Eesti kolleegid
ei võta intervjuusid, Eesti eluloo kollektsiooni
Kirjandusmuuseumis või Eesti Rahva Muuseumi KV-arhiivi
tõsiselt. Nende meelest kuulub see materjal etnoloogia,
mitte ajaloo valdkonda. Mina arvan aga vastupidi, et niisugune
materjal annab arhiividokumentide kõrvale väga
palju lisaks.
3. Ajaloolasena
huvitavad mind ühiskonna muutused, mida on võimalik
eriti hästi uurida just Eestis, stalinismi ajal, ja
eriti väikses ühiskonnas.
4. Samal ajal oli
Eesti aga ka nõukogude vabariik, nagu suur Venemaa
või Ukraina, sarnaste institutsioonidega, lihtsalt
palju pisem. Nõukogude Liidu ajalugu kirjutatakse
tavaliselt Moskva perspektiivist. Miks mitte proovida vaadata
pilguga provintsis.
|
Tavaliselt vaadeldakse stalinistliku
süsteemi suhet kultuuri ja haridusse kui rõhuja ja
tsensori suhet ohvritesse. Siinkohal üritan probleemistikule
läheneda veidi teise vaatenurga alt.
Nikolai Krementsov viitas oma töös
stalinistlikust teadusest asjaolule, et teadus ja stalinism moodustasid
sümbioosi. Riik oli lõppude lõpuks ainus finantseerimisallikas.
Mõlemad pooled, nii diktatuur kui ka kultuur ja haridus
profiteerisid teineteisest. Süsteem legitimeeris end. Kultuur
ja haridus said rahalisi vahendeid ning võisid laieneda.
Samaaegselt stabiliseeris mainitud kultuuri ja hariduse ekspansioon
diktatuuri. Bolševikud ise paigutasid end valgustuslikku
traditsiooni. Kui alguses tegeldi Venemaal veel kirjaoskamatuse
kõrvaldamisega, siis hiljem moodustati arvuliselt maailma
kõige suurem teaduslik aparaat. Ka abiturientide ja tudengite
arv kasvas erakordsel viisil. Samuti kasvas muude kultuuriasutuste,
muuseumide, teatrite, kultuurimajade ja erinevate klubide arv.
Sellisel kultuuri ja hariduse ekspansioonil olid mitmed põhjused:
1. Rezhiim interpreteeris rahva vähest toetust kui märki
puudulikust haridusest ja madalast kultuurilisest arengutasemest.
Juhul, kui taset tõsta, tõuseks ka toetus diktatuurile.
2. Kulturnost’i printsiip. Selle all mõistsid bolševikud
kõike võimalikku, alates oskusest kahvli ja noaga
süüa ja lõpetades kõrgkultuuriga massidele,
mida pidi vahendama klassikaline kaanon kirjanduses, muusikas,
maalikunstis jne. Kul’turnõj tšelovek oli üks
sotsialismi vaieldamatu eesmärk.
3. Riigikunst, alates Stalinist niisiis sotsialistlik realism,
oli ka propaganda- ja mõjutusvahend. Sarnast funktsiooni
täitis koolis ja ülikoolis nn punane sisu. Süsteem
üritas niiviisi nõukogude inimese tekkimist toetada.
4. Läbi üldise haridus- ja kultuuritaseme tõstmise
legitimeeriti süsteemi. Kui ka elatustase ja majanduslik
tootlikkus ei suutnud läänega konkureerida, oli vähemalt
kõrgkooli lõpetajate või raamatukogude arv
edu mõõdupuuks.
5. Kodanliku kaadri väljavahetamine nõukogude kaadri
poolt juhtivatel positsioonidel.
6. Kommunistlik Partei pidas end rahva kõige tähtsamaks
kasvatajaks. Ka Stalinil oli generalissimuse või teaduse
korüfee tiitli kõrval alati „õpetaja“
nimetus. Sellele vastavalt pühendasid diktatuuri kesksed
organid palju aega hariduse ja kultuuri küsimustele.
7. Utilitaristlik taotlus paremini koolitatud rahvastikuga kõrgemat
majanduslikku tootlikkust saavutada ja teaduslikud saavutused
majanduslikult realiseerida.
Tähtis
oli kvantiteet, mitte kvaliteet
20-30ndatel aastatel tehti Nõukogude Liidus mitmeid katseid
lühendatud õppeaja, nn praktikute ning töölis-
ja talupojamiljööst pärit kaadri edutamise abil
endiseid spetsialiste asendada. Enamasti need katsed ebaõnnestusid.
Insener, kes on kuus aastat koolis käinud ja läbinud
lühikese insenerikursuse, ei valda tegelikult oma ametit.
Seega panustas reþiim traditsioonilistele standarditele,
karmistas tulevaste tudengite valikut, vähendas tööliste
ja talupoegade soodustamist ja laiendas samm-sammult kogu oma
haridussüsteemi. Peale üldise koolikohustuse sisseviimist
1930. aastal fikseeriti hiljem reegliks seitsmeklassiline kool.
50ndatel aastatel oli isegi plaan muuta keskkooli lõpetamine
linnades normiks.
Üldiselt oli hilise stalinismi ajal tendents diktatuuri professionaliseerumisele.
Kui Eesti 1940. aastal Nõukogude Liidu poolt okupeeriti,
istus küll paar prominentset intellektuaali ja kunstnikku
marionettvalitsuses, kuid kokkuvõttes kaotas riik siiski
suure osa oma intelligentsist. Läbi vahistamiste ja deportatsioonide,
1944. aasta põgenemiste ja pärastsõjaaegsete
puhastamiste, eriti peale 8. pleenumit, kadus suurem osa seniajani
toiminud vaimsest eliidist.
Juba nõukogude võimu esimesel aastal üritas
reþiim kaotused tasa teha. Nõnda kasvas hariduse
valdkonnas töötavate inimeste arv, kelle eesmärgiks
oli uut kaadrit välja õpetada, kolmandiku võrra.
Kunstnikke ja teadlasi peibutati ametikohtade ja preemiatega.
50ndate alguses oli Nõukogude Eestis peaaegu poole rohkem
põhikohaga õpetajaid, kunstnikke ja teadlasi kui
Eesti Wabariigis.
Peale rasket sõjajärgset aega tõusis oluliselt
ka kõrg- ja keskkoolilõpetajate arv, samuti kultuuriasutuste,
nagu raamatukogude, klubide ja kultuurimajade arv. Siinkohal tuleb
mainida, et kvantiteet oli ebasoodsas suhtes kvaliteediga. Nõndaviisi
tõusid näiteks tiraaþid, aga kokkuvõttes
langes aastas avaldatud raamatute arv oluliselt ning valik ei
olnud sõjaeelse olukorraga üldse võrreldav.
EKP Keskkomitee debateeris tihti hariduse ja kultuuri üle.
Üsna selgelt öeldi välja, miks nendesse valdkondadesse
nii palju raha investeeritakse: rahvastik tuli ümber kasvatada,
samuti õpetajad, kunstnikud, professorid. Stalin nimetas
kirjanikke hinge insenerideks, ka eesti õpetajad said selle
nördimapaneva nimetuse osaliseks. Siia lisandusid laialdased
rahvale mõeldud poliitilised „haridusprogrammid“,
mida viisid läbi agitaatorid ja lektorid. Kui keskkomitee
tegeles näiteks kultuurimajadega, siis oli huviringide arv
edu indikaatoriks, siia kuulusid ka nn poliitringid. Kõik
need propagandaaktsioonid toimusid loomulikult hariduse egiidi
all. Partei ei domineerinud mitte ainult riigi ja majanduse alal,
vaid omistas enesele ka juhtrolli kultuuri ja hariduse vallas.
Keskkomitee otsustas avaldamislubade andmise ja teksti muudatuste
üle. Partei kontroll ilmnes ka tellimuste jagamisel. Kuna
kunstnikel polnud peale riiklike vahendite peaaegu mingeid sissetulekuallikaid,
olid nad sunnitud vähemalt osa neist tellimustest vastu võtma
ja vastavaid laule, pilte või teatrietendusi tootma.
Mainisin juba riigi, hariduse ja kultuuri sümbioosi. Samas,
kui Eesti majanduse tootlikkus üldiselt oli madalam kui enne
sõda ja elu raskem, said haridus- ja kultuuriasutused suurema
lõigu tordist kui iseseisvuse ajal. Samal ajal kui tavalised
õpetajad, kunstnikud või noored teadlased raske
eluga toime pidid tulema, isegi vaesuse piiril vegeteerima, oli
paljude silmapaistvate isikute olukord teistsugune. Juhtivate
teadlaste või kunstnike sissetulekud olid koos partei juhtivate
funktsionäride ja suuremate ettevõtete direktoritega
kõige kõrgemad staliniaegses Nõukogude Liidus,
näiteks Eesti Teaduste Akadeemia liikmete palk oli 1950.
aastal 10 kuni 30 korda kõrgem kui tavatöölisel.
Siia lisandusid arvukad muud privileegid, nagu näiteks sisseostude
tegemise võimalus eripoodides või suurem korter.
Koostöö juhtivate ajudega saavutati reþiimi poolt
piltlikult öeldes pistist andes.
Nälg
hariduse järele
Rahvastik võttis suurenenud haridusepakkumise igati vastu.
Ühest küljest oli põhjuseks kindlasti eestlaste
vanasõnaline „nälg hariduse järgi“.
Mälestustes leidub ikka ja jälle lõike, et vaatamata
raskele elule pärast sõda oli ikkagi võimalik
lõpetada kesk- või ülikool. See haridusvõimalus
kohustas teatud lojaalsusele reþiimi suhtes, samas ei pidanud
vastava haridusega enam kolhoosi jääma, võis
maalt ära minna. Lihtsate vabrikutööliste elu oli
samuti raske. Õige lõputunnistuse abil sai võimalikuks
põgenemine tootmisest ja karjäär ametnikuna.
„Põgenemine tootmisest“ võis aga ka alamakstud
töökohta administratsioonis või kultuurimajas
tähendada – senikaua, kui ei pidanud musta ja rasket
füüsilist tööd tegema, oli see siiski lahenduseks.
Paljude inimeste jaoks tähendas samm hariduse ja kultuuri
valdkonda ka võimalust eneseteostuseks, isegi kui elatustase
jäi madalaks. Enamuse jaoks oli haridus aga tee sotsiaalseks
tõusuks, „kodanlikud“ spetsialistid tuli ju välja
vahetada.
Sõjajärgne
põlvkond aitas Eesti Wabariigi jälgi kaotada
Peale Stalini surma kohandus enamik eestlasi lõplikult
reþiimiga. „Valge laeva“ ootamine lõppes,
nõukogude elu ei vaadeldud enam kui ajutist nähtust.
Säärasele arengule aitas kaasa just kultuuri ja hariduse
levik. Inimesed olid juba mingi osa kommunistlikust propagandast
sisse hinganud. Nad ei pruukinud küll kõike uskuda,
aga nii mõndagi võeti vaatamata sellele üle.
Generatsioonil, mis peale sõda oma haridustee lõpetas,
olid suured võimalused karjääri teha ning neid
kasutati. Elu pidi edasi minema ja nii mõnegi stalinistliku
ülikooli lõpetanu jaoks tähendas see karjääri.
Nendest said, kas tahtlikult või tahtmatult, reþiimi
alustoed. 40ndatel aastatel tegi rahvas alalõpmata Eesti
kommunistliku kaadri haridustaseme ja ilmselge lolluse kulul nalja.
Head näited on siin militsionäär, kes vaevalt kirjutada
oskas või vabriku direktor, kes ei teadnud, kuidas raamatupidamine
välja näeb.
50ndatel aastatel õnnestus tänu hariduse ekspansioonile
kaadri kvaliteeti oluliselt tõsta. Need uued noored inimesed
suutsid oma ülesannetega tsensori või osakonnajuhatajana
tunduvalt paremini toime tulla. Selline hilisstalinismiaegne professionaliseerumine
oli maailmasõja võidu ja alates 50ndatest tasapisi
tõusva elustandardi kõrval üks olulisemaid
süsteemi stabiliseerimisfaktoreid. Teatud seos oli ka hariduse
ja parteisse kuulumise vahel. Kui 1940. aastal oli parteil veel
tõsiseid raskusi liikmete leidmisel, kellel oleks olnud
põhikoolist kõrgem haridus ning keda oleks võinud
vastutavatel ülesannetel rakendada, siis 50ndatel oli kõrgkooli
lõpetanute osakaal parteis tunduvalt suurem kui rahvastikus.
Haridus ja karjäär viisid tihtilugu parteisse astumiseni.
Laulupeod
Üks näide parteivõimu legitimeerimisest ENSV-s
on laulupeod. Vaatamata osalejate eesmärkidele, tähendasid
suured laulupeod ju ka nõukogude kultuuripoliitika edu.
Vastavalt motole „vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik“
kasutati eesti rahvuskultuuri, et demonstreerida stalinistliku
rahvuspoliitika positiivseid aspekte. Reþiim edendas rahvatantsu
ja rahvamuusikat, et neid enese legitimeerimiseks välismaa
ees kasutada ja nende abil oma rahvuspoliitika õigsust
demonstreerida.
„Kodanliku“ kaadri väljavahetamine oli samuti edukas.
See ei õnnestunud küll täielikult ja keskkomitee
tahtis Tartu Ülikooli „kodanlikud“ professorid
senikauaks ametisse jätta, kuni neist veel kasu on. Aga lõppkokkuvõttes
aitas uus väljaõpetatud eliit iseseisva Eesti Wabariigi
jälgi kaotada. Uue kaadriga kaasnes mitmetes institutsioonides,
mis seniajani olid veel vana traditsiooni järgi toiminud,
ka uus, nõukogulikum mõtlemine. Ka utilitaristlik
taotlus, läbi parema väljaõppe suurem majanduslik
tootlikkus saavutada, läks täide. Maavaradevaene nõukogude
Eesti muutus just tänu oma paremale haridustasemele eeskujulikuks
näidisvabariigiks. Muud moodi ei ole selline suhteline majanduslik
edu, kus inimeste sissetulekud olid ühed kõrgemad
Nõukogude Liidus, seletatav.
Kuigi me täna teame, et paljudes 40ndate ja 50ndate haridusasutustes
hõljus veel vana eestiaegne vaimsus, olid paljud lõpetajad
siiski piisaval määral sovetiseeritud. Isegi kui nad
ise seda tunnistada ei tahtnud.
Tõusnud
haridustase sai reziimile saatuslikuks
Samas tekitas see edu ka pikaajalisi probleeme. Nõukogude
Liidus ja ka Eestis õpetati suur osa hilisemast juhtivast
kaadrist just stalinismi ajal välja. Need inimesed kujundasid
maa edasist arengut kuni 80ndate aastateni. Kas nad tahtsid või
ei, ikkagi jäid nad kinni teatud stalinistlikesse mõtlemismustritesse.
Kuna stalinism oli paljudel aladel realiteedi suhtes pime, jäi
selliseks ka juhtiv kaader. Nõukogude Liidu ja Nõukogude
Eesti puudulik reformivalmidus on seletatav ka stalinistlikes
mõtteviisides kinni olemisega. Nagu täna intervjuudest
ja autobiograafiatest selgub, oli see stalinismi ajal väljaõppe
saanud kaader eriti majanduslikes küsimustes üllatavalt
pimestatud. Hariduse ja kultuuri levikuga arendas nõukogude
riik iseenda kriitikuid.
Paljude inimeste puhul võis propagandistlik ajupesu võib-olla
edukalt toimida, aga kuni 80ndate aastateni olid intellektuaalidest
dissidendid siiski ainsad, kes reþiimi tõesti küsitavaks
pidasid. Ometi edendas tõusnud haridustase ka võimalikku
kriitikat. Ühest küljest toimis hariduse ja kultuuri
ekspansioon seega igati süsteemi stabiliseerivalt, teisest
küljest aga võis see pikemas perspektiivis reþiimi
seestpoolt nõrgendada.
Olav Mertelsmann pidas 29.3. 2003 Tartus,
Jüri Kuke mälestuseks korraldatud aulakonverentsil selleteemalise
ettekande.
Eluloolised andmed:
Loo autor Olav Mertelsmann on sündinud Hamburgis 1969.
Abielus Marju Mertelsmanniga.
1988 Keskhariduse omandamine Quickbornis
1990-95 Hamburgi Ülikool (ajalugu, saksa keel ja kirjandus,
soome-ugri keeled, pedagoogika) 1995 gümnaasiumi öpetaja
esimene riigieksam (ajalugu, saksa keel ja kirjandus)
1996-98 Tartu Ülikooli külalislektor saksa keele kateedris,
öppejöud ajaloo osakonnas
1998-2002 Novosibirski Riikl. Ped. Ülikooli dotsent
2000 doktorikraadi kaitsmine Hamburgi Ülikoolis (lähiajaloos)
2002-03 Tartu Ülikooli külalislektor ajaloo osakonnas
Praegu töötab õppejõuna Hamburgi Ülikoolis
Uurimisteema: Eesti sovetiseerimine 1940-56 (habilitatsiooni teema,
nn teine doktoritöö, et saada Saksamaal professoriks)
|
|
|
