|
|
|
“Looming” lugeja kohtu ees
– “Eluajaks vesisemale toidule”. Gori. Waba
Maa, 17.12.1935. |
“Looming” lugeja
kohtu ees
tekst:
Martti Soosaar
Ajakirja “Looming” sünnivaludele
ja kasvuraskustele elas kaasa esimese Eesti Vabariigi “tuntuim
inimene” – karikaturist Gori. Gori kauaaegse kolleegi
ja sõbra, fotograaf Hans Soosaare poeg Martti on Gori pärandi
paremiku koondanud raamatusse pealkirjaga “Tuntud ja tundmatu
Gori”. Ning rõõm on meilgi sellest osa saada!
Eesti Wabariigi kultuurielu suuremaks intriigipesaks
või sasipuntraks oli ümmarguselt 60-pealine kirjanikkond.
Gori oli loomulikult pidevalt kogu selle supi sees. Aastas joonistas
ta sadu karikatuure, mis olid seotud kirjanduselu päevasündmuste,
kirjanike omavaheliste suhete, juubelite ja kõige muuga.
Gori kümnetesse tuhandetesse ulatuva loomingu tähtsuse
eestlasele võttis kokku kunagi ajalehe “Waba Maa”
toimetusele saadetud kiri: “Lehes polnud midagi – polnud
Gori karikatuuri!” Seda igal hommikul oodatud pilti kutsuti
rahva hulgas ka “gorikatuurika”.
Tänu isiklikule sümpaatiale, võluvale
ekstravagantsusele ja seltskonna suurele tähelepanule tõusis
Gori lemmikuks Friedebert Tuglas. Palju karikeeris Gori ka August
Gailitit ja Henrik Visnapuud. Seejuures polnud Visnapuu Gori kirjanduslik
maitse – “Amorest” pidas ta labaseks, kuukirja
“Peninukid” loomise ideed (koos Gailitiga) aga lausa
naeruväärseks.
Gori kirjanduslike eelistuste üle saan otsustada ainult küllaltki
juhuslike mälestuste ja sadade karikatuuride põhjal.
Viimaste puhul on tore paradoks. Näiteks oma sümpaatiatest
Underist, Tammsaarest, Suitsust, Lutsust ja Semperist tegi Gori
vaid üksikuid karikatuure, samas joonistas ta Tuglast kõige
rohkem, kuigi hindas teda vaata et eesti parimaks! Oluline on
muidugi, millises kontekstis, millises olukorras Tuglast on kujutatud.
Muidugi oli eesti tolleaegsete kirjanike hulgas Gori meelest ka
lausa grafomaane, kelle peale ta oma joont isegi raha eest poleks
raisanud. Raske on öelda, kui palju Gori luges. “Ma
pean nüüd minema, hommikuks on kümme raamatut lugeda,”
oli ta teinekord naljatanud. Vähemalt natuke oli selles tõtt,
sest kõrge eneseuhkus ei lubanud tal ühelgi kultuurialal
olla profaan, liiati kirjandusküsimustes.
1920. aastate algul hakkasid meie kirjanikud
organiseeruma – loodi Eesti Kirjanikkude Liit ning peagi
ka selle häälekandja “Looming” (1923), millel
ilusad demokraatlikud põhimõtted ja esimeseks toimetajaks
küllap võimalikest parim – Friedebert Tuglas.
Kuid oh häda! Juba mõne numbri järgi tekkisid
nääklemised. Kes polnud rahul ajakirja honorariga, kes
kirjatükkide valikuga, kes kujundusega… Tuglas katsus
algul oma entusiasmi ja avara silmaringiga argikemplemistest ja
mudilamentaliteedist üle olla. Kuid temagi ei pidanud täit
viit aastat vastu.
Seejärel suutis Jaan Kärner veelgi vähem. Alles
Johannes Semper oskas prantslasliku rafineeritud huumorimeelega
kõike filosoofiliselt võtta ning Kirjanike Liidu
häälekandja “Loomingu” veergudelt “diletandikärpsed”
eemale tõrjuda. Sellest ka Gori karikatuur “Wabas
Maas” 18. aprillil 1935 “Looming ja “Looming””,
kus ajakirja toimetaja Johannes Semper tõrjub liikmepiletita
sissetrügija:
“Asjata näed kurja vaeva, sa ei pääse sisse
– sul pole Liidu patenteeritud muukrauda!”
Gori üheks huvitavaks kirjandusalaseks karikatuuriks on minu
meelest 1935. a 17. detsembri “Wabas Maas” ilmunud “”Looming”
lugeja kohtu ees”. See kujutab tinglikku olukorda, kus kohtunikuks
on maski taha varjunud anonüümne Lugeja, kellel “Jenowewa”
kui peamine kirjanduslik reeglikogumik või eeskuju käes
ja kelle vandekohtunikeks on reastatud hoopis teisest “maailmast”
kultuuriinimesed: Oskar Luts, Hugo Raudsepp, Gustav Suits, Friedebert
Tuglas, Henrik Visnapuu, August Jakobson, August Gailit, Juhan
Sütiste ja August Mälk. Peatoimetaja Johannes Semper
on “kohtu” ees kaelast ja jalust seotud – vasakult
ahistab teda Rahvuskirjanikkude Liidu ninamees Ferdinand Karlson,
paremalt sikutab jalust Eesti Kirjanikkude Liidu tollane esimees
Eduard Hubel (Mait Metsanurk), kelle käes on ka rahakassa.
“Kohtust” lahkub Karl August Hindrey, kuid nagu alati
on löögivalmis August Alle.
Kohtuotsus: “Eluajaks vesisemale toidule!”
Mida Gori siin ikkagi välja naeris? Ferdinand
Karlsoni juhitud “Rahvuskirjanikkude” loominguliselt
nõrk grupeering nõudis algajaile, peamiselt debütantidele
avaldamisvõimalusi “Loomingus”, sisuliselt siis
allahindlust ajakirja kunstilise taseme suhtes. Teisalt soovis
ka haridusministeerium, et “Loomingu” sisu muutuks rahvuslikumaks
ja keel rahvalikumaks. Semperit süüdistati eluvõõras
akademismis ja estetismis, tema üle isegi ironiseeriti, et
esteet mis esteet – “lips ees ja terved püksid
jalas.”
Gori karikatuurikompositsiooni võib pidada pilkenooleks
jenovevaliku maitselageduse leviku vastu eesti kirjanduselus 1930.
aastate keskel. Kuid see oli ka hoiatus positiivse rahvuslikkuse
ja tööeestluse pealetungi eest, mida ametlikult toetati.
Nn positiivne suund taotles isamaa idealiseerimist enam vähem
ärkamisaja vaimus a la Koidula.
Avalike kallaletungide mõjul korraldas
“Looming” 1937. a ringküsitluse: “Mida arvate
positiivsusest ja negatiivsusest meie tänapäeva kirjanduses?”
Gori nägi positiivsuse jutlustamises ka mitme tuntud kirjaniku
– Visnapuu, Gailit, Adson, Metsanurk – poosi ja auhinna-ootusi.
“Ta tahab näida positivistina, kuid on ainult poositivist,”
pani Gori ühe oma kohvikupildi allkirjaks.
Nõudlik esteet ja maailmamees Ants Oras pidas mitmesuguseid
riiklikke toetusi, võistlusi ja auhindade jagamisi vaikival
ajastul kirjanike ideoloogiliseks mõjutamiseks, mis kunstilisele
tasemele kasuks ei tulnud. 1937. a kirjutas ta:
“Olen kaks korda kuulunud Riigivanema auhindamiskomisjoni,
aga kuna see töö tõesti ei ole tegijale endale
kuigi vaimustav, siis mineval aastal kategooriliselt keeldusin
vastu võtmast Akadeemilise Kirjandusühingu ettepanekut
minna uuesti neelama lugematute halbade ja keskpäraste raamatute
rasket hõngu.”
Järgmisel aastal kirjutas “Rahvalehes” meie keskpäraste
kirjanike pretensioonikusest Evald Voitk. Tema tegi “Waba
Maa” väljaannete juures lausa tähelennu ning oli
1930. aastate lõpul arvestatav kultuuritoimetaja. Tsiteerin
Voitki:
“Paistab, et meil on tekkinud isegi liiga palju elukutselisi
kirjanikke, kelle anne võib-olla selleks ei paku vastavaid
eeldusi. Kuid siin ei ole esialgu midagi teha – meie kirjanike
ametiühinguline liikumine (Eesti Kirjanike Liit), mis aastate
kestel on harrastanud omapärast kirjanduslikku poliitikat,
on loonud võimalusi, et ka mõned õige väheste
annetega inimesed võivad kultuurkapitali ja muudel toetustel
esineda loovate isiksustena.”
Lisaksin siia ühe mälestuskillu Gorist.
Ta oli õhtul Dunkri tänava “Metropolis”,
kust “leheneegrid” armastasid läbi käia ja
mida baltisakslased “Röövlikoopaks” kutsusid.
Sinna tulnud ka kaks solvunud “raffakirjanikku”, keda
Kunstihoone KuKu klubisse pole sisse lastud. Mehed hakanud kohe
laiutama, et kirjanikud ja mis kõik…Ajakirjanikud
olevat tiibadeta linnud, müüdavad hoorad, kes raha eest
valmis kõigeks.
Tülinorimine jätkunud, kuni Gori, keda kõik tundsid,
ulatanud kelkijatele sulepea: “Kirjutage mõlemad kaks
lauset – nii enam-vähem vigadeta, kus kirjavahemärgid
paigas ja võimaluse korral ka mõte sees! Mina maksan
teie joogid. Ja jätke meelde, et ajakirjanik peab tundma
elu, tundma õigekirja ja kirjavahemärke, ajakirjanik
teeb päev läbi tööd…Teie ei tunne ühte
ega tee teist. Norite vaid Kulkalt raha. Vaat’ nii, härrad
“tabamata imed“!”
Martti
Soosaar
“tuntud ja tundmatu Gori”
Gori oli inimene, keda loodus oli tõesti õnnistanud
võimega näha inimlikke veidrusi ja nõrkusi
läbi luubi, näha reaalsust nihkes – tõsist
naljakana ja naljakana näivat tõsisena, riigipead
lollina ja lolli riigipeana…Gori ei sündinud hõbelusikaga
suus. Vaesus ei kasvatanud temast alistujat. Alistujaid nägi
ta niigi igal sammul. Mõistis neid ja tundis kaasa, kuid
uskus, et ema pole teda selleks sünnitanud. Jumala and oli
Gori kindel käsi, mida võib ainult imetleda. Kui ta
tõmbas sule või pintsliga kaarjoone, siis oli see
puhas kaar – ei võbinaid ega värinaid. Uuri kas
või luubiga! Kui tal oli kiire, tuli tal keskenduda esimese
joone lõplikkusele. Isegi portreid joonistades. Kuigi Gori
armastas detaile, ei armastanud ta “nikerdamist”. Kuigi
Gori armastas groteski, vahel üsna julgetki, ei läinud
ta tavaliselt üle mõistetavuse piiri. See oli üks
tema fenomene – mängida noateral, kuid mitte kaotada
publikut. Igaüks, oli see pätt või riigivanem,
sai aru, mida Gori välja naeris. Vahel on seda nimetatud
Gori kunsti demokraatlikkuseks.
Paljud Gori pildid mõjuvad nii tänastena, nagu joonistaks
kunstnik meie keskel, nagu oleks Gori ka meile ja meie probleemide
peale mõelnud. Tema loomingusse on joonistatud inimesele
ja inimsuhetele igiomast koomikat. Ja poliitikale igiomast teesklust.
Ehk otsida siit ka põhjust, miks Gori oli esimene ja on
suurim. Gori oli liiga uhke inimene, et lasta end kitsaks raamida
ja minna võimudega jätkuvale kompromissile. Selles
oli tema au ja traagika. Okupatsioonide ajal oli poliitiline surve
Gorile alandav, kuid elada ja peret toita tuli …kuni saksa
vangistustest ja vene ülekuulamistest murtud kunstnik enam
ei suutnud. Gori valis poomissurma 7. oktoobril 1944.
Kui Gori näeks oma nime kõrval ühte sõna,
võiks see minu arvates ainult “humanist” olla.
Minu isa, Hans Soosaar, tegi osaühisuse
“Waba Maa” väljaannetele “Waba Maa”,
“Rahvaleht” ja nädalalehele “Esmaspäev”
ning lisaks veel mitmele ajakirjale ja kaasannetele fotod ning
Gori joonistas karikatuurid. Gori teadis, et Hans Soosaar tema
karikatuure vahel välja lõikas ja mappidesse kogus.
Ta olevat sellesse näiliselt ükskõikselt suhtunud.
Ainult aeg-ajalt olevat vihjamisi tähelepanu juhtinud: “Mis
sa arvad, täna tuli vist välja?” Arvatavasti Gori
siiski ei teadnud, et isa teinekord ka mõne toimetuses
või väljaspool seda juhtunu üles märkis.
Isa oli saanud 1927. a kirjastusühingu “Waba Maa”
omanikult Aleksander Veilerilt Oleviste kiriku vastas asuvasse
Pikk tn 54/58 majja ametikorteri ja fotolaboratooriumi. Sama katuse
all olid ka kõigi “Waba Maa” väljaannete
toimetused ja trükikoda. Fotograaf pidi nagu tuletõrjuja
olema ööpäev läbi võtta. “Waba
Maa” juures algaski isa pikaajaline koostöö ja
sõprus Goriga. Sellest ajast, millest mina juba midagi
mäletan, siis 1930ndate aastate lõpust, oli onu Gori
meie suures elutoas omainimene. Vahel ta isegi joonistas meil
ning lubas mul üle õla vaadata.
Kui mina sündisin, olevat Gori tahtnud emale-isale midagi
mälestuseks jätta. Ta oli pool päeva joonistanud
ja näidanud siis isale paberikorvi…
“Naine oli minu jaoks liiga kena olevus, eriti veel ema.”
Nii tegigi Gori tolle päeva tähistamiseks šarþi
isast. Toonitas seda õrnalt akvarelliga ning kirjutas alla
1933.
Tartu Ülikoolis avanes mul võimalus
Gori pärandiga tegelda. Materjali kogusin üsna palju,
kuid kasutada sain seda väga valikuliselt, sest 1950ndate
lõpul oli Gori poliitiliselt endiselt hell teema. Seda
näitab Romulus Tiituse raamat oma kauaaegsest kolleegist.
Tema enda sõnade järgi oleks see vabades oludes hoopis
teine tulnud. “Tuntud ja tundmatu Gori” sai raamatu
nimeks seepärast, et kunstniku loomingut tuntakse tänapäeval
peamiselt vaid paarisaja karikatuuri põhjal, mis ilmusid
kogumikus “Knock-out” (1928). Tundmatu on Gori kahekümne
aastane looming “Waba Maa” väljaannete juures.
Gori ainulaadses “ümbersulatuses” näeme, kui
huvitav, põnev ja lõpuks dramaatiline oli nende
kahe aastakümne Eesti poliitiline elu. Ja kui kaugel see
oli idüllist, mida mõned poliitikud on Eesti Vabariigi
oludest püüdnud luua. Sama vaevaline ja intriigiderikas
oli noore riigi kultuurielu jaluletõus.
Raamat “Tuntud ja tundmatu Gori” on katse anda sissevaade
Gori kümnetesse tuhandetesse ulatuvasse loomingusse. Aitäh
Kultuuriministeeriumile, Eesti Kunstimuuseumile, Underi ja Tuglase
Kirjanduskeskusele, kõigile, kes on aidanud säilitada
Gori pärandit.
|
|
|
