|
|
ANDORRA – maa kultuuride
ristteel
tekst:
k&e
|
Andorra suursaadik Pariisis pr
Imma Tor. |
Ühel pisimal riigil Euroopas
on Eestiga rohkem ühist, kui esmapilgul ehk arvatagi oskaks.
Tänavu möödus kümme aastat, mil Andorras jõustus
konstitutsioon ja temast sai suveräänne vürstiriik.
Selle aja jooksul on kaua isolatsioonis olnud maa vaesusest välja
rabelenud ja saavutanud majandusliku õitsengu. Andorra
fenomeni avab Andorra suursaadik Pariisis pr Imma
Tor.
Eestlasele seostub Andorra riik jalgpalli,
hüpermarketite ja suusakuurortidega. Siia juurde lisandub
traditsioon, kunst ja kultuur, sport, emotsioonid ning ööelu.
Kõigele lisab värvi nauding imeilusast mägisest,
jõgede ja järvede rikkast loodusest. Geograafiliselt
asendilt on see 467, 76 ruutkilomeetrise pindalaga mägine
maa surutud keset võimsat Püreneede ahelikku, Valira
jõe orgu, Hispaania ja Prantsusmaa vahele. Kõrgeim
tipp on Coma Pedrosa, mis küünib 2946 meetri kõrgusele
üle merepinna. Elanikke on Andorras vaid mõned tuhanded
rohkem kui Tallinnas Mustamäel – 69000. Kõige
rohkem inimesi, ümmarguselt 21000, elab pealinnas Andorra
la Vellas ning selle ümbruses. Peaaegu kogu riik asub metsavöötmest
kõrgemal ja on kaetud eelalpiliste või alpiliste
niitudega. Põllumajanduseks kõlbulikku maad on vaid
2,22 protsenti, mistõttu ongi siin üheks peamiseks
elatusallikaks olnud lambakasvatus, tubakatööstus, mööblitööstus
ning viimasel ajal ülekaalukalt turism, mis annab tervelt
80% rahvuslikust koguproduktist. Aastas käib maad uudistamas
9 miljonit turisti ja 78% tööga hõivatud inimestest
teenib leiba teenindussfääris. Tulumaksuvaba maksupoliitika
tõttu on sellest riigist kujunenud tõeline ostuparadiis,
kus hinnad on 40% odavamad kui Eestis.
Andorras
on modernne feodalism
Et seda kõike mõista, tuleb vaadata ajas tagasi.
Esmakordselt on Andorrat mainitud aastal 805. Foix’ krahvi
ja Seo de Urgeli piiskopi lepingu “Paréages”
alusel 1278. a sai Andorrast nende ühisvaldkond, millel oli
kaks kõrgemat võimukandjat. Urgel on Hispaania küla,
umbes kümne kilomeetri kaugusel vürstiriigist. Niisiis
on Andorra iseseisev riik juba keskajast saati. See dokument määrab,
et Foix’ krahv ja Urgel’i piiskop on jagamatult Andorra
kaasprintsid. Nemad esindavad riigivõimu. Aastal 1607 läksid
Foix’ krahvide õigused Prantsuse kuningale, hiljem
presidendile. See olukord säilis aastani 1993, mõnede
sajandite jooksul andorralaste kasuks sisse seatud institutsiooniliste
muudatustega. Eesti ja Andorra ajaloos on üks tähenduslik
aastaarv – 1991. Meil lõppes sel aastal okupatsioon
ja Andorra sai esimese kirjaliku konstitutsiooni, mis jõustus
kaks aastat hiljem. Nii moderniseeriti seni kehtinud feodaalset
süsteemi ja nüüd on Andorra parlamentaarne kaasvürstiriik,
kus valitsus peab vastust andma parlamendi ees.
1993. aasta põhiseadusega läks tegelik võim
andorralaste kätte läbi valitsuse ja parlamendi, mida
kutsutakse Üldnõukoguks (Conceil Général).
Esindus-, läbirääkimis- ja otsustusõigus
nii sise- kui välispoliitilistes sfäärides kuulub
valitsusele. Parlament (Üldnõukogu) koosneb kahekümne
kaheksast liikmest, kes valitakse neljaks aastaks üldistel
valimistel poolriikliku, poolkihelkondliku esindatuse alusel.
Parlament vastutab seaduste redigeerimise ja heakskiitmise, riigieelarve
vastuvõtmise, valitsusjuhi ametisse määramise
ja valitsuse tegevuse kontrollimise eest.
Valitsus (Govern) koosneb kuuest kuni kaheksast liikmest, kes
määratakse ametisse neljaks aastaks. Valitsus juhib
siseriiklikku ja rahvusvahelist poliitikat ning teostab täidesaatvat
võimu. Valitsusjuhi valib Üldnõukogu, seejärel
määratakse ta ametisse kaasprintside poolt. Praeguse
valitsuse juht Marc Forné alustas tööd veebruaris
2001.
Kihelkondade haldurid (les Comuns) esindavad vürstiriigi
seitset kihelkonda: Andorra la Vella, Canillo, Encamp, Escaldes
– Engordany, La Massana, Ordino ja Sant Julia de Loria. Nad
tegutsevad korralduste, dekreetide ja reglementide kohaselt.
Mis puutub kaasprintsidesse, kes vastutavad Andorra iseseisvuse
eest, siis nemad omavad tegelikult võimu, mida võib
pidada sümboolseks. See on ligilähedane Inglismaa võimule
Commonwealthi riikide üle. Et hajutada meis viimsedki kahtlused
sellest, kui iseseisev Andorra sellise valitsuskorralduse juures
ikkagi on, viitab suursaadik pr Imma Tor Andorra põhiseadusele
aastast 1993: “Andorra on täieõiguslik iseseisev
demokraatlik ja sotsiaalne riik” (paragrahv 1), “Suveräänsus
peitub Andorra rahvas” (paragrahv 3).
Nagu meiegi, on ka andorralased pidanud selleks, et iseseisvaks
jääda, otsima tasakaalu suurte naabrimõjude vahel.
“Vastab tõele, et Andorra, väike maa, mis on
raskesti ligipääsetav ja piiratud looduslike ressurssidega
paik, kutsub harva huvi või iha esile. Kuid samavõrd
on tõsi ka see, et andorralased on alati osanud oma kaasvürstiriigi
staatusest kasu lõigata, saavutades kord ühe, kord
teise kaasvürsti toetuse. Üks hämmastav näide
pärineb Prantsuse Revolutsiooni päevilt: prantsuse revolutsionäärid
keeldusid vastu võtmast austusavaldusi, mida andorralased
traditsiooniliselt oma kaasprintsile omistasid. Kartes Hispaania
iket, mis ohustaks nende väikest riiki, kui see jääks
edaspidi üksnes Urgel’i piiskopi võimu alla,
läksid andorralased Napoléonilt paluma Prantsusmaa
õiguste taastamist Andorra üle, mida imperaator 1806.
aasta dekreediga ka tegi,” toob pr Imma Tor näite.
Andorralasi
iseloomustab diskreetsus
Andorra väiksus on petlik. Sisemiselt on Andorra riik, nagu
ka Island, väga rahvusvaheline. Siin on ristunud ja segunenud
hispaania, katalaani ja kastiilia, portugali, prantsuse ja veel
mitmed erinevad kultuurid. 1998. a elas siin hispaanlasi 43%,
andorralasi 33%, portugaallasi 11% ja prantslasi 7%, muid rahvusi
6%. Sellest, et oled sattunud tõepoolest Andorrasse ja
mitte Hispaaniasse ega Prantsusmaale, annab esmalt märku
kõrv. Andorra on ainuke riik maailmas, kus rahvaladina
keelest arenenud katalaani keel on ametlikuks riigikeeleks. Seda
keelt kõneldakse veel teatud regioonides Prantsusmaal ja
eriti Hispaanias.
“Füüsiliselt ei erista andorralane end Püreneede
ahelike, Lõuna-Prantsusmaa ega Põhja-Hispaania elanikest,
kuid moraalselt iseloomustab andorralasi äärmine diskreetsus.
See ongi katalaani ütluse “andorralast tegema”
mõte. Vanasõna “Et olla õnnelik, elagem
peidetult” iseloomustab sageli hästi minu maa elanikke.
Ometi on tegemist klišeega ja Andorra, piiride maa, rikastub
pidevalt tänu mitmekülgsele läbikäimisele
ja vahetustele oma naabritega. Tõeline andorralane on avatud
kultuurilisele mitmekesisusele. Andorralased on oma päritolu
üle ülimalt uhked ning nende rahvuslik identiteet on
väga tugev. Hirm selle identiteedi kaotamise ees selgitab
ka Andorra seadusandluse piiravat iseloomu: selleks, et olla andorralane,
peab olema sündinud Andorras või elanud seal vähemalt
25 aastat.”
Ja meie arutleme siin tõsimeeli, et rahvusriigi idee on
ajast ja arust, Eesti kodakondsusnõuded liiga rängad
ning kas ei tuleks neid äkki lihtsustada?!
Andorralaseks saamise seaduse rangus on taganud selle, et immigratsioon
on suudetud valitsuse poolt regulaarselt kehtestatavate kvootide
abil hoida kontrolli all. Statistika järgi on iga tuhande
elaniku kohta 6,67 muulast.
“Üks niisugune väike riik, olles surutud kahe hiiglase
vahele, lihtsalt peab kaitsma oma identiteeti,” on pr Imma
Tor veendunud. Sellest põhimõttest lähtuvalt
soosib ka seadusandlus põliselanike järeltulijaid
märksa enam kui välismaalasi. Kõige selle tulemusena
ei ole erinevalt meist Andorras hirmu ajude väljavoolu ees.
“Praeguste tendentside kohaselt eelistavad diplomeeritud
andorralased jääda oma maale, mis pakub neile veel arenguperspektiivi.”
Andorra
kultuuripoliitika kolm eesmärki
Kultuuripoliitika on mittetsentraliseeritud. Kihelkondade administraatorid
on dünaamilised ja toetavad abirahadega erinevaid kultuuriühendusi.
Kultuuriministri vahendusel on riigieelarve 1995. aastast palju
kasvanud ja kultuurivallas on kolm peamist eesmärki: kultuuripärandi
väärtustamine, Andorra artistide edutamine ja keelepoliitika
(kataloonia keele edendamine).
Teatreid ja muuseume finantseerib valitsus, kohalikke kollektiive
erafondid. Suurettevõtete (eelkõige kauplusteketid
ja pangad) metseenid ei mängi samuti sugugi tühist rolli.
“Meie maa peidab endas kõige suuremat suusapiirkonda
Püreneedes koos tehnilise varustuse ja kvaliteetse majutusketiga,
mis pakub palju matkamist mägedes keset meeliköitvat
maastikku. Unustada ei saa ka meie kultuuripärandit, eriti
romaani pärandit, millest parima ülevaate annavad arvukad
sakraalehitised, puistatuna üle kogu riigi. Andorra visiitkaardiks
on olla piiride maa, mis asub erinevate kultuuride ristteel, rikastub
naabritelt kaasatoodu läbi, kuid säilitab samas oma
eripära,” sõnastab pr Imma Tor maa fenomeni.
Külad
tantsivad kolm päeva. See on “festa major”
8. septembril peavad andorralased rahvuspüha,oma riigi kaitsepühaku
Lady Meritxelli päeva. 8. septembril 1278 kirjutatigi alla
juba eelpool mainitud dokumendile nimega “Paréages”,
millest sai Kaasvürstiriigi asutamisakt. “Meritxelli
päeval suunduvad andorralased palverännakule samanimelisse
pühamusse, kus tavaliselt viiakse kaasvürst-piiskopi
poolt läbi missa, millele järgneb piknik pühamu
läheduses paikneval mäel. Terve suve tähistavad
erinevad Andorra külad eraldi oma püha nimega “festa
major”. Üldiselt kestavad pidustused kolm päeva.
Selle aja jooksul peetakse väljakuil üldrahvalikke pidusid
ja rahvatantsuõhtuid, millest kõige esinduslikumad
on Püha Anne’i Tants Escaldes-Engordany’ kihelkonnas
26. juulil ja “Marratxa” Sant Julia de Lorias, mida
tantsivad kuus tüdrukut, kes sümboliseerivad kuut (praegu
on seitse kihelkonda, sest 1978. a sai Escaldes-Engordany omaette
kihelkonnaks, eraldudes Andorra la Vellast) Andorra kihelkonda,
ja kaks meest, kes sümboliseerivad kaasprintse. See tants
on üheks Andorra rahvuslikuks sümboliks.”
“Puuduta
mind, kui julged,” kõlab Andorra deviis
“Kõige iseloomulikumaks rahvuslikuks sümboliks
on rahvuslipp – sinine-kollane-punane trikoloor, mille keskmes
on vapikilbi kujutis. Vapp on jaotatud neljaks veerandiks, millest
esimesel on kujutatud risti ja Urgel’i piiskopi vaimulikumütsi.
Teisel veerandikul on kolm punast triipu, mis sümboliseerivad
Foix’ krahvkonda. Kolmandal on neli punast triipu, mis esindavad
Katalooniat ja neljandal veerandil on kaks lehma, sümboliseerimaks
Bearn’i krahvkonda,” selgitab pr Imma Tor rahvuslike
sümbolite tausta.
“Tsiteerin ka kahte Andorra deviisi. See, mis kaunistab vapikilpi,
kõlab nii: virtus unita fortior. Ja teine: “Puuduta
mind, kui julged” ehk kataloonia keeles “Toca’m
si goses”. Need kaks lipukirja viitavad meie pisikese maa
igivanale puutumatusele. Maale, mida kaitsevad ümbritsevad
mäed ja kaks võimsat valitsejat.”
Miks andorralased Euroopa
Liitu ei ihka?
Soodsa maksupoliitikaga ning turismi arendamisega on Andorra jõudnud
heaoluriikide sekka. Võrreldes Eestiga, kus meestel jääb
sageli isegi kuuekümnes eluaasta nägemata, avaldab kindlasti
muljet meeste ja naiste keskmine oodatav eluiga, mis meeste puhul
on 80,58 eluaastat ja naistel vastavalt 86,58 eluaastat. Demograafilist
kriisi pole neil ka karta, sest iive on positiivne, iga tuhande
elaniku kohta sünnib 9,65 last ja sureb 5,74 inimest. Loomulikult
avaldab siinkohal oma mõju sissejuurdunud rooma-katoliiklik
mõtteviis. Arvestades aga Andorra geograafilist positsiooni
ning seda, et mõlemad kaasvürstid on Euroopa Liidu
suurriikidest, on meiesuguse pragmaatilise mõtlemisega
eestlase jaoks esmapilgul ehk äärmiselt kummaline, et
nii imepisike riik Euroopa Liitu ei kuulu. Küsimus on aga
jällegi ja ennekõike oma identiteedi säilitamises,
mis kaalub üles soovi kuuluda ühtsesse Euroopa Liidu
majandusruumi.
Pr Imma Tor: “Andorra ei ole küll Euroopa Liidu liige,
kuid on sõlminud CEE’ga tollikokkuleppe (28. juuni,
1990). See kokkulepe hakkas kehtima 1. jaanuaril 1991 ja kehtivusaja
lõpp on määramata. Peale selle deklareeris Euroopa
Nõukogu 30. oktoobril 1995 soovi asuda Andorraga koostööle
hariduse ja keskkonnakaitse vallas. Nõusolek saadi 1. juulil
1996. Tegelikult algasid läbirääkimised EL-ga mandaadi
95 põhjal, soovides lõpule viia koostöökokkulepe,
mis kattis hariduse, kultuuri, keskkonna jt valdkondi. Andorra,
kus kunagi ei ole olnud ametlikku valuutat, vaid on kasutatud
saksa marka ning hispaania peesot, sisenes 1. jaanuaril 1999 faktiliselt
eurotsooni. Andorra räägib Euroopa kaubanduses siiski
kaasa, kuna, välja arvatud põllumajandussaaduste puhul,
eksisteerib kaupade vaba ringlus. Seevastu täielik liitumine
Euroopa Liiduga tooks kaasa ühiskondlikke sundmuudatusi mitmes
vallas, nagu näiteks inimeste vaba liikumise korraldamises,
ja selle kõigega oleks niisugusel väikesel maal nagu
meie raske toime tulla.”
Globaliseeruv maailm esitab väikeriikidele tugeva väljakutse.
Andorra suursaadik Pariisis pr Imma Tor näeb võimalusi
väikeriikide toimetulemiseks tulevikus nii:
“Panused selleks on erinevad, olenevalt iga riigi geograafilisest
positsioonist ja ajaloost. Mina arvan, et Balti riikidele kujutab
osalus EL-s endast garantiid astuda teiste riikidega ühte
ruumi ja saavutada seeläbi kindlustunne, millele nende liikuv
ajalugu ei ole iial varem ligipääsu võimaldanud.
Samuti kindlustab EL vabaturumajanduse rahuliku arengu.”
|
|
|
