|
|
|
Urmas Alender ja “Ruja”
alustamas oma tähelendu1974. a Foto: Tiit Haagma erakogu |
Vabaduselaulik ei vaadanud
tagasi – Urmas Alender
tekst:
k&e
Urmas Alender
elas topeltkiirusel. Kui ENSV-s eneseväljendusvõimalustele
sein ette ehitati – murdis ta ennast sellest läbi –
vabadusse. Kahtlemata oleks temast ajapikku saanud väga kõva
tegija, kui mitte meri, mida ta armastas, aga ka pelgas, poleks
teda pärastsõjajärgses Euroopa suurimas laevakatastroofis
endale võtnud. 22. novembril oleks ta saanud 50 aastaseks.
Ühes oma kirjas
sõbrale Tajo Kadajasele 08. 06. 1991 a. kirjutab Urmas
Alender vastuseks ajakirjanduses ilmunud süüdistustele
“reetmises”: “Kas pole mitte nii, et hoopis
nõuk.-Eesti reetis meid, kes me oma kunstiga niigi palju
ei saanud teenitud, et enesel hinge sees hoida. Ja need Venemaa-reisid
ja “Reklaamiklubid” Iga vähegi professionaalne
muusik teab ju ja saab aru, et nad olid hädavajalikud. /…/
Kogu kriitika on tehtud vana lehkava sotsialistliku maailmavaate
positsioonidelt. Läänes leitakse ju vastupidi, et hitid
teevad bändist bändi; ja mis need “Viimne mood”
ja “Tule minuga sööklasse” muud olid kui hitid.
Taeva päralt need lood näitavad ju paindliku vaimu olemasolu
tegijal. /…/ Kogu lugu näitab veelkord seda kui oma
ajast ees me sealmaal oma mõtlemisega olime, seetõttu
oli ainult loogiline jätk, et kogu ajutrust siiapoole oli
sunnitud põgenema. Kullakesed, alles siin saan ma ju tegeleda
muusikaga nii nagu mina seda tahan. Mind ei sega siin banaalsed
olmemured ega tehniliste vahendite nappus. Mul on kodus kõik
lindistamiseks vajalik ja ma ei pea kellelegi aru andma, millest
mu laulud räägivad. /…/
Midagi ei unustata ega reedeta nagu mõned arvavad. Ma ei
saanud ju siin Rootslaseks ega Türklaseks, vaid olen endiselt
Eestlane, mida ei pea siin mitte häbenema (VASTUPIDISELT
MÕNELE TEISELE RAHVUSELE!).
Niisiis nägemist, käsitlegem minu eemalolekut kui ajutist.”
Kodu, pidepunkti olemasolu
oli Urmasele väga tähtis. Ei pea olema paadunud materialist,
et väärida normaalseid elamistingimusi. Nende puudumine
lõhestas tema tütre Yoko sõnul sisimas isa
hinge. Unistustes oleks Urmas ilmselt ihanud elada idüllilises
eeslinnas, mitte vanas puumajas tillukeses urkas. Omaaegse üleliidulise
kuulsusega tippansambli “Ruja” solistina väärinuks
ta paremat. Paraku päris o m a unistuste kodu ei olnud määratud
tal saada. “Elu oli temasugusele liiga puhta hingega inimesele
raske algusest peale,” kõlavad valusalt õiged
sõnad südamesõbralt Tiit Haagmalt.
Lapsepõlv kujundas
Urmasest individualisti
Haapsalu koolitüdruku Maili Valdna 1999.a. valminud uurimustööst
“”Urmas Alender” saame teada, et Urmase lapsepõlve
esimesed 8 aastat möödusid Tallinnas Odra tänava
puumaja pisikeses kööktoas. Lasteaias ta ei käinud
ning tavaliselt mängis üksinda. Ta arvas ise, et võib-olla
üksiolemise tõttu kujunes temast individualist. Siis
koliti Lasnamäe magalasse. Õues oli palju venelasi,
kellega suheldi enamjaolt kividega. Siiski ei arvanud ta, et vägivald
on probleemide lahenduseks ning koolis ei kogunud ta kuulsust
kaklejana, vaid koomikuna. Temas lõi varakult välja
kloun. Pruukis tal vaid grimasse teha, kui kõik naerma
puhkesid. Oma muusikalised anded päris ta ilmselt meremehest
isalt, kes oskas akordionit mängida. Koolitee algul pandi
ka tema akordionit õppima, kuid rohkem köitis ujumine,
lauatennis, viievõistlus ning markide kogumine. Ka armastas
ta väga kalal käia, õmmelda ning tundis huvi
mootorite, eriti tsiklite vastu. Oleks ta veel meie seas, põristaks
ta kindlasti Jõgeva Trefil ringi. Aga üle kõige
hakkas huvitama muusika. Esimene pill, mida ta proovis, oli onutütre
kitarr. Kitarrimängu hakkas ta õppima koos lahutamatu
sõbra ja klassivenna Tiit Haagmaga. Nad olid rohkemgi kui
sõbrad, sest tegid kõike koos. Alates kelgutamisest
ja suusatamisest ning kontsertidel ja pidudel käimistest,
suitsetamistest ja viinavõtmistest muusikategemiseni välja.
Isegi samad tüdrukud meeldisid. Nende muusikalised maitsed
olid erinevad, kuid langesid kokku ka. Omal ajal hindas Urmas
meeletult Artur Rinnet ja Georg Otsa, aga ka kõike muud
head muusikat. Muusika lindistamine oli Urmase üks kirgi.
Kui tuli välja uus magnetofoni mudel, siis ta üritas
selle endale hankida, et lindistuste kvaliteeti parandada. Tiit
Haagma elu oli haaranud nii muusika kui purjetamine. Kui kutsuti,
tuli ka Urmas merele, mitte küll hea meelega. Urmas kartis
merd ja armastas merd. Ta oli väga huvitav inimene ning ütles
juba kusagil 1976 aastal, et upub. Kaaslased ei osanud seda millegagi
seostada ja naersid vahetevahel tema üle. Vahel ei tahtnud
ta kajutist üldse välja tulla, pistis ainult pea välja.
Koos Tiiduga hakati juba 7 klassis bändi tegema. Pundi nimeks
sai “Varjud”. Hiljem mängis Urmas ka ansamblis
“Andromeeda”.
Ühest
taustsüsteemist teise
1971. a ilmus nädalalehes “Sirp ja Vasar” uudissõnade
rubriigis ettepanek hakata kasutama sõna “fantaasia”
asemel sõna “ruja”. Sama aasta septembris tuli
tänavu sügisel samuti 50aastaseks saanud Rein Rannapi
eestvedamisel kokku ansambel, mis selle uudissõna endale
nimeks valis. Taevasse sööstis Eesti progerocki täht
ja rahvusliku tungla hoidja läbi stagnaaja. Rannap soovitaski
Urmasel lavakasse astuda. Et aga Urmasel oli keemias järeleksam,
avanes võimalus talle alles 1974 a, mil tal see ka õnnestus.
Et vene kroonust pääseda, läks ta seniks “Dvigateli”
tehasesse tööle.
Tütre Yoko arvates oli Urmas paras esineja kogu aeg, ka eraelus.
Oli väga palju inimesi, keda tema erinevad mängitud
rollid ja mingid poosid kergelt ärritasid. Lavakaperiood
oli mingi eneseleidmise viis. Kuid tütar ei ole siiski täheldanud,
et isa oleks ennast näitlejana nii palju väljendada
tahtnud kuivõrd just muusikuna. Ehkki oma esimese sooloalbumi
pealkirjaks pani Urmas Alender mitmetähendusliku nime “Vana
kloun”. Võib-olla paljudele üllatusena, kuid
Urmas oli pedantne inimene. Juba lapsepõlves armastas ta
korteris tolmulapiga ringi käia ja koristada. Samas, nagu
meenutab Tiit Haagma, võis ta aeg-ajalt olla ka väga
korratu, et siis jälle ruttu korra juurde naasta. Nii öelda
minna ühest taustsüsteemist eemale, et jälle tagasi
tulla. Korraarmastusest lähtuvalt andis Urmas ka oma esimesele
plaadile nime esimese, 1968 a kirjutatud laulu “Vana kloun”
järgi. Teiseks, nagu ta on ise kommenteerinud, tunnetaski
ta end vana klounina. “Olen kontrastide inimene. Kloun
sobib minu enda sümboliseerimiseks,” on Urmas öelnud
aastal 1992. Kolmandaks pühendas ta selle plaadi samal aastal
lahkunud Sulev Nõmmikule, kes oli tema arvates Eesti parim
koomik. Kuid ega Urmaselgi krutskitest puudu tulnud. Ühest
heast pettusest jutustab sõber Tiit: "Olin Urmasel
Rootsis külas. Enne minu lahkumist viis ta mind ühte
baari ja ütles, et võtame väikese reispassi ning
et ma tellin sulle takso. Olime suhteliselt sadama lähedal.
Vaatasin, et ma ei jõuagi laeva peale. Läksin ja küsisin,
et kas on takso tellitud, vastati, et ei ole. Jõudsin siiski
laevale. Sõna otseses mõttes hüppasin peale.
Urmas ei tahtnud mind lihtsalt ära lasta.”
|
Foto pulmast. Urmas koos abikaasa
Liiviga 2. juulil, 1976. a. Foto: Tajo Kadajase erakogu.. |
Alenderi
kontrastid: väliselt jõuline, sisimas hell
“Ruja” esinemiskeeldude ajal tekkis Urmasel side folkmuusikaga.
Võib öelda, et oma protestivaimu kehtiva süsteemi
vastu väljendas ta ansambel “Ruja” poolt tehtud
jõuliselt ekspressiivse rahvusliku rockmuusika kaudu, kuid
hellemat ja lüürilisemat poolt avaldas ta oma kitarriballaadides.
Oli ju Urmas oma sisimas romantik, kes kirjutas sahtlisse imeilusaid
armastusluuletusi. Tekst oli tema jaoks esmatähtis, ka muusikas.
Kui ta kasutas teiste luuletajate loomingut, siis sellepärast,
et nende luules oli ka tema luule sees. Yoko meenutab, et Urmas
on ise seda toonitanud, et väga noorena ta ennast mingi heliloojana
ei tundnud, aga laulutekstide ja luuletuste kirjutamist ei häbenenud.
“Mul on kitarri mängides niisugune meeleolu, mis
ei nõua väga pealepressivat muusikat. Mu laulud kitarriga
on mõtisklused ja ballaadid. See mõtisklev, mediteeriv
alge on mulle minu kujunemises vägagi tähtis olnud.
Kunagi tegin väga palju laule kitarriga, nüüd on
see tahaplaanile jäänud, praegu pean ennast rohkem lauljaks-interpreediks,”
rääkis Urmas Alender endast 1981 a “Laulutekstides
on mulle suur eeskuju John Lennon, tema viis öelda lihtsate
sõnadega inimeste jaoks vajalikke tõdesid. Lauljana
olen püüdnud kõike teha alati omamoodi, sellepärast
ei saagi öelda, et ma oleksin kellegi häält või
maneere jäljendada püüdnud. Küll aga on omad
eeskujud muusikasse ja laulusse suhtumises – Ian Anderson,
Robert Plant ja biitlid.”
Tajo Kadajas
ulatas sõbrakäe
Tajo Kadajas: “Urmas oli üks väheseid, kellega
sai muusikast lähemalt rääkida.” Tihedamad
kontaktid tekkisid eelkõige muusika pinnal. “Kuulasime
progressiivseid ja uusi bände. Tutvustasin talle võib-olla
esimeste hulgas ansambleid “Yes” ja “Genesis”.
Ta võis olla neist midagi kuulnud, aga plaate veel ei liikunud.
Tema näitas mulle, mida “Queen” teeb ja vaimustus
“Led Zeppelinist”. Kohtumistel võttis Urmas kitarri
kätte ja mängis oma uusi laule, et tagasisidet saada
ja vastupidi, tema oli esimesi, kellele mina näitasin kui
olin midagi uut salvestanud. Tema arvamus oli mulle tähtis,
et teada saada, kus suunas edasi minna.”
Tänavu suvel ulatas Tajo Urmasele sõbrakäe ning
korraldas koos Kait Tamraga mälestustuuri. Tajo jaoks oli
see missioon sõbra suhtes ning talle oli tähtis, et
ta sai inimestele meelde tuletada nii eelseisvat tähtpäeva
kui ka Urmas Alenderit ja tema laule üldse.
Aukartust ta sõbra laulude ees ei tundnud. “Alenderi
laule oli väga hea laulda”, räägib Tajo. “Olen
Urmasega niivõrd tihedalt seotud olnud, et omal ajal aastate
viisi aeti meid segi. Oskan põhimõtteliselt tema
laule enam-vähem samas võtmes laulda, lisades oma
lähenemise. Võtame kasvõi laulu “Sõbra
käsi”, millest on minu teada vähemalt 4 salvestatud
varianti. Kõigepealt laulis Urmas selle kitarriga linti.
See salvestus on mul kasseti peal olemas. Kui Urmas hakkas 1987.
a. plaati tegema ja see rahapuudusel pooleli jäi, küsisin
tema 35 sünnipäeva eel seda poolikut linti. “Sõbra
käsi” valmis nii, nagu tema tahtis. Igor Garshnek mängis
lindil klahvpille ja Urmas 12 keelelist akustilist kitarri. Laulsin
vokaali põhimõtteliselt nii, nagu oli Urmase algvariant.”
|
Ruja: Rein Rannap, Jaan
Karp, Jaanus Nõgisto, Tiit Haagma, Urmas Alender. Foto:
Tajo Kadajase erakogu. |
“Ruja”
oli väljendusvorm
Et “Ruja “ fenomeni mõista, tuleb näha asju
stagnaaja kontekstis. Basskitarrist Tiit Haagma:
“Punt oli meile väljendusvorm. Me ei käinud loosungitega
tänavatel, vaid püüdsime teha muusika kaudu, mida
suutsime ja välja öelda oma mõtte ja sõnumi.
Samas ei olnud me ainult võitlejad, vaid olime muusikainimesed,
tegime seda, mida tahtsime teha ja mille pärast süda
valutas, ütlesime läbi muusika välja. Muidugi vihkasime
ümbritsevat süsteemi ja omavahel rääkisime
neist asjust rohkemgi, kui välja näitasime. Meil oli
õudselt kahju, kui esinemiskeelu saime, aga samas tundsime
võiduna, et meid oli märgatud! Kuid kui ükskord
hammasratta vahel jääd, siis hakkadki jääma.
Mõni lendab nagu valge lind, aga meie olime nagu must lind.”
Tajo Kadajas kirjeldab toonast olustikku: “Kui vaatame Alenderi
muusikat 1970ndatel või 1980ndate algul, siis oli see kindlasti
varjatud protestimuusika kehtiva ühiskonnakorra vastu. “Ruja”
tekstid olid mitmekorruselised. Sõnadega loed välja
üht, aga alltekst on hoopis teine. Ka 1981. ja 1982. aasta
“Ruja” oli vaatamata oma popilikkusele ikkagi väga
rahvuslik ansambel. Noorte muusika kõlas kontsertidel või
välismaa plaatidel. Mujalt rockmuusikat üldse kuulda
ei olnud. Laias nõukogude estraadimuusika, mida soositi.
Ansamblid tegutsesid asutuste juures, sest ühelgi pillimehel
ei olnud isiklikku võimendust ega pillegi. Need muretseti
hiljem. Kui ansambel sai esinemiskeelu, võeti ta n.-ö
leivalt ja seebilt maha ja tuli jälle nullist alustada. Mõnus
see ei olnud. Üksjagu sellepärast, et bändi korralikult
teha ei saanud, tekitas Urmas endale kitarri saatel ballaadide
laulmise. Temast sai trubaduur.”
Tütar
Yoko avastab isa tema muusika kaudu
Võib-öelda, et Urmas oli aateline inimene ja teda
häiris osaliselt see paradoks, et Eesti hilisemal ärkamisajal
olid need, kes eestluse tungalt hõõgvel olid hoidnud,
siit ära ning nende arvelt lõikasid loorbereid hoopis
teised estraadiartistid, kes seni ei olnud vabadusvõitlusega
silma paistnud. “Ruja “ tuuritas Venemaal ja ka Alender
oli naise Helje poolt esitatud ultimaatse valiku: kas tema –
või Eesti, ette seatuna 1989.a. Rootsi läinud. Tiit
Haagma sõnul tekkis “kamm vahele” ka sellest,
et “Ruja” ei oleks oma vaimult kuidagi sobinud punti
nendega, kes ühel päeval hõikasid punane ja teisel
päeval sini-must-valge.
Väliselt enesesse tõmbunud, kuid väga avara sisemusega
Urmas oleks Tiit Haagma arvates mõne aja pärast ka
Rootsist leidnud tee edasi liikumiseks ning temast oleks saanud
mitte lihtsalt tegija, vaid väga kõva tegija. “Praegune
parim meeslaulja sellises mastaabis on Tõnis Mägi.
Mida vanemaks ta saab, seda paremaks läheb. Samuti ka Urmas.
Urmas elas topeltkiirusega. Tema oli selleks ammu valmis, aga
inimesed ei olnud veel valmis vastu võtma. Kahjuks oli
Ruja oma ajast ees, mitte niivõrd ehk muusikaliselt, kuivõrd
olemuselt.”
|
Kümneaastane Yoko koos isa
Urmas Alenderiga Odra tn hoovis. Foto: V. Paškovski/
Yoko Alenderi erakogu |
Sama hinnanguga nõustub
ka tütar Yoko, kelle jaoks Urmas Alender oli eelkõige
isa, keda ta oma teadlikus täiskasvanuelus õpib tundma
tema loodud muusika kaudu. Isa pedantsus on suureks abiks, sest
tal oli komme hästi palju oma muusikaga tegeleda. Ta sorteeris
ja koostas ise mingeid kogumikke. Suurema osa viimastest lauludest
lõi Urmas poetess Virve Osila sõnadele. Osila
viienda luuleraamatu pealkiri “Hingelind” sai ka Urmase
poolt ettevalmistatava kasseti nimeks. Mõni päev enne
saatuslikku merereisi tegi Alender kassetist koopia. Originaal
jäi koos Alenderiga reisilaeva “Estonia” ööl
vastu 28. septembrit 1994. Armastatud ja kardetud merest sai saatuse
tahtel tema päris o m a kodu.
Tütar Yoko iseloomustab oma isa kui väga värvikat,
vastuolulist ja kohati labiilset inimest. Seetõttu on arvamused
temast ekstreemsed, kas väga head või väga halvad.
“Tema elus olid mingid märksõnad, mida ta kogu
aeg otsis ja mille peale on suuresti üles ehitatud kogu tema
looming. “Ruja” lood on ühelt poolt suhteliselt
omas ajas aga teisest küljest on nad oma ajast suuremad.
Me kuulame neid praegu samamoodi.”
|
|
|
