Kultuur ja Elu 3/2003


Kultuur ja Elu 2/2003

 

 

 

 


Kartaud – valgete mägede rahvas

tekst: k&e, Heino Kartau
foto: Heino Kartau erakogust


Juhan Kartau koos oma naise ja tütrega Brasiilias. Juhan Kartau jõudis Brasiilias tõusta kaheks aastaks haridusministriks. Hiljem sai temast Brasiilia raudteeühingu majandusdirektor kokku 33 aastaks.

Uue kooliaasta hakul on igati sobilik teha aastaid perekonna ajaloo uurimisele pühendanud hr Heino Kartau abil lähemat tutvust suguvõsaga, kust põlvneb Eesti Vabariigi esimene haridusminister hr Juhan Kartau.

Kuni tänase päevani on Himaalaja mägedest põhja poole suunduvate mäeahelike läänenõlvade elanike kõnepruugis sõna “kartau”, mida võiks eesti keelde tõlkida kui “valge mägi”, “lume mägi” või ka “lumine mägi”. Kui algas inimeste ränne läände, asusid ka lumiste mägede elanikud päikeseloojangu suunas teele. Ühiselt jõuti välja Dnepri jõeni ning sinna kerkis asula nimega Kivi. Tänapäeval teame seda linnana, nimega Kiiev.
Uuesti ilmus Kartau nimi ajaloo lehekülgedele Itaalias. Teadaolevalt asus Neapolist 60 miili põhja pool kartaulaste linnriik. Õnnetuseks oli naabruses võimsate väepealikute juhitud “valge linn” – Kartaago, ning kartaulaste elu läks saagiahnete ning vallutushimuliste naabrite juures üha raskemaks. Viimaks otsustasid kartaulased Itaaliast lahkuda. Nad purjetasid oma laevadel paljudes vetes. Kokkupõrgetega seoses leiab Kartau nimi näiteks Taani kroonikakirjutajate poolt mitut puhku mainimist.

Pesa punumine Uderna valda, Lõokese tallu

Ema arm seal lapsi paitas,
isa põlvel kiigutas.
Töö ja hool neid elus aitas,
mure meesteks kasvatas.

Liivi sõja lõpul 1564, ühel tormisel sügisööl purunes Läänemere tormis üks Hispaaniast pärit laev. Laevamees, kes randus Häädemeeste kohal, rajas sinna kanti oma kodu ja tõigi Eestimaale nime – Kartau. Peale sõda oli Soosaare talu koduks Gotthard Kartaule, keda hüüti Ottiks ja kes oli ka kohaliku maleva juht. Maleva ülesandeks oli tõkestada röövretki korraldavaid liivlasi ja lätlasi.
Suguvõsa laienes. Oma esivanemate kohta mõistan pajatada, et Johannese poeg Gotthard (1748-1801) elas Pärnumaal, Saarde vallas Pedo talus. Tema poeg Tied koos naise Mariga aga Massi ja Mardi talus. Nende poeg Johan siirdus Võrumaale Mõnistesse uut kodu otsima, ent sealt tuli veesoont – kaevukohta leidmata lahkuda. 1860. aasta jüripäeval läkski Johan oma kaheksa lapsega Pühajärvele, Kesti tallu, mille olid ostnud pojad Hans ja Jüri.
1869. aastal ostis minu vanaisa Jüri Tartumaale, Uderna valda Leokese (ehk Lõokese) talu, kuhu kolis elama seitse aastat hiljem. Talu hinnaks oli 1522 rubla hõbedas. Viimased võlad tasus minu isa Karl veel 1939. aastal. Kord hävitas püstkoja suveköögist alguse saanud kahjutuli hooned. Uued hooned otsustati rahulikuma elu ootuses, eeskätt huntide rünnakute eest, teise kohta püstitada, kuid taas ei leitud kaevu tarvis veesoont ja hooned tuli vanasse paika tagasi vedada. Vanaisa päevad möödusid täis tööd ja hoolt, kuni ta rassimisest väsinuna ja enesest kõik pere ja seitsme lapse heaks andnuna 53 aasta vanuselt manalateele lahkus. Talu jäi minu isa Karli kui pere kõige vanema poja hoolde. Mina sündisin viienda lapsena. Kokku oli minu isal 8 last.

Juhan Kartau pani ka brasiillased laulma

Üks lelledest oli Eesti vabariigi esimene haridusminister Juhan (Johannes) Kartau (sünd 24. augustil 1882), kellest aastal 1926 sai ka minu ristiisa. Õpihimulise inimesena oli ta lõpetanud Petrogradi Ülikooli füüsika-matemaatika teaduskonna ning töötas õpetajana, kuni huvi poliitika vastu kõik muu kõrvaliseks jättis. Ta tundis päris hästi ladina keelt ja kõneles vabalt saksa ning prantsuse keelt. Vene keel oli mõistagi nagu emakeel. Juhan armastas klaverit mängida ning kirjutab sellest mulle ühes Brasiiliast saadetud kirjas nii: “Oma mäng – see on ikka hoopis teine asi. Oled nagu tegev osavõtja milleski ilusas ja heas.”
Ta sattus Peterburis sandarmite jälitamise alla ning elas mõnda aega pagulasena Vologdas, Krimmis ja Kaukaasias. Kui tsaarivõim lagunema hakkas, tuli ta tagasi, kohtus eestimeelsete inimestega ja hakkas riigi hüvanguks tegutsema. J. Kartau oli Eesti Asutava Kogu liige ning temast sai äsjasündinud noore riigi esimene haridusminister. Enne ministritoolile asumist osales ta maareformi väljatöötamisel, oli hiljem Moskva opteerimiskomisjoni esimees 1920 – 1928, tegeles Eesti – Läti piiriküsimustega jne. Juhanil jagus ka ärimehesoont ning ta omas Tallinnas makaroni- ja nuudlivabrikut. Elutee viis maailma kuklapoolele Brasiiliasse, kuhu ta 1928. aastal vabriku müügist teenitud rahadega emigreerus, ostis tüki maad ning hakkas farmeriks. Naine Aliide ja 8aastane tütar Lydia jäid esialgu Eestisse, möödus veidi rohkem kui aasta, enne kui Juhanilt perele kutse tuli järele sõita. Kohalike olude ja kliima mittetundmine said farmeriametis saatuslikuks ja ettevõtmisest tuli loobuda. Ent hakkaja mehena õnnestus Juhan Kartaul anda oma panus kohalikku ellu. Aastal 1932 valiti ta haridusministriks. Selles ametis oli ta kaks aastat. Enim on Kartau nimi seotud transpordi arendamisega – sai ju temast Brasiilia raudteeühingu majandusdirektor kokku 33 aastaks, 3 kuuks ja 3 päevaks.


Brasiilia linnas Junciais on tänav: rua maestro Juhan Kartau

Junciai linnas on maestro Juhan Kartau nimeline tänav

Kus iganes ilmanurgas eestlased ka ei ole, hakkab kõlama koorilaul. Laulu- ja muusikalembelise inimesena asutas Juhan Kartau 1939. a Brasiilias laulukoori ning oli ise selle eesotsas 25 aastat. Nii lisati särav kivi Brasiilia juba niigi kirevasse kultuurimosaiiki, sest laulukoor oli seal uudne asi. J. Kartau suri 24. jaanuaril 1964. Leina-aasta möödudes hakkas koorilauljate initsiatiivil ja kohaliku linnavalitsuse toel üks tänav tema kodulinnas Junciais kandma maestro Juhan Kartau nime. Nii väärtustasid brasiillased eesti mehe tööd! Tänavu käis mälestust eesti mehest ja tema tegudest jäädvustamas Eesti Veeteede Ametis töötav hr Arvo Veskimets. Kaugel maal eesti mehele osutatud au paistel teeb nukraks, et üks meie riiklusele alusepanijaid ei ole äramärkimist leidnud isegi Eesti Entsüklopeedia 14. köites “Eesti elulood”.
Oma kodutalus oli Juhan sage külaline. Viimasel külaskäigul olnud ta väga napisõnaline ning tõsine. Hommikul, kui minu isa läks teda Elvasse raudteejaama viima, istus Juhan seljaga vastu sõidusuunda ja hakkas kodupõldude vahel vaikselt laulma:

Kui mu kallis isamaja
jumalaga jätsin ma,
tundis minu süda valu,
mis ei või ma ütelda.

Kogu tee ning ka lahkumisel oli Juhan äärmiselt hajameelne ega rääkinud sõnakestki oma plaanidest. See oli tema hüvastijätt kodukohaga igaveseks.

Lõokese talu oli noorte treffpunkt

Suguvõsa uurimisega olen tegelnud aastaid ning töötanud mitmetes arhiivides. Kokku olen saanud suguvõsa liikmeid 4000 ringis, sugupuus on 13 põlvkonda alates aastast 1737. Varasemad andmed on mittetäielikud. Olen organiseerinud neli kokkutulekut. Viimane neist oli 3 aastat tagasi Pärnu Valgerannal ja koos oli meid 400 inimest. See oli meeldejääv sündmus augustikuu päikese all.
Et Lõokese talus oli lapsi rohkesti, sai talust ümbruskonna noorte kohtumispaik. Kaskede alla jõekaldale loodi tantsumuru, äärtesse istumiseks pingid. Koos käidi laupäevaõhtuti. Nii Juhan kui ka teised õed-vennad olid väga laulu- ja muusikalembesed ning suveõhtud siin jõekaldal kujunesid unustamatuks paljudele. Just kodutalu töödest ja hubastest suveõhtutest koguti sitkust ja püsivust eluvõitluseks. See kulus marjaks ära.

Armukade ekskavaler tellis haarangu

Okupatsiooniaastad olid murrangulised, 1940–1941 oli terve elu häiritud ja metsad mehi täis. Olin nende sidemees, minu hooleks oli nii infovahetus kui toitlustamine. 1941 lisandus metsavendade sekka poolvend ja väga hea sõber Herbert, kes tegi meheteo Nõo lahingus, rebides vaenlase käest ära kergekuulipilduja. Sellele järgnes hävituspataljoni rongi hävitamine Palupera lähistel. Hiljem jäi ta Tartu lahingutes kadunuks ning kuni tänini pole temast mingeid teateid. 1942. aastal suri isa ning talu tööd ja tegemised jäid minu, 14aastase poisikese kanda. Siis, 1944. a augustis mobiliseeriti mind saksa sõjaväkke. Sain vaevalt koju, kui tuli mobilisatsioon nõukogude armeesse. Põgenesin ning siitpeale olin juba ise metsavend Eestimaa metsades kuni 1945. a suveni, mil mina ja mu kaaslane, Narva pataljoni ridades võidelnud Harri Jürgna (varjunimega Lepiku Harri) äraandja Jaan Niisovi abiga Teppani talu laudalakas tabati.
Oli 23. juuli, eelmisel päeval oli kahetsusväärse ja segase õnnetusjuhtumi tagajärjel hukkunud kaaslane Viktor Lauri ning me valmistusime matusteks. Jaan oli armunud Teppani talu peretütresse Leidasse, kes aga teda mitte ei sallinud, vaid sõbrustas Harriga. Solvunud ekskavaler, kelle elukoht oli meie õnnetuseks lähedal, jälgis iga Leida sammu ning kandis meist ette oma vennale, kes oli Valgas kohaliku KGB ülema abi. Juurdluse käigus oli ülekuulaja Harrile rääkinud, et juba kord varem oli Jaan kaks julgeolekumeest kohale kutsunud, et meid maha lasta. Ta näitas kätte isegi metsatee, mida kasutasime. Põõsastesse peitununa meid oodati… Tulimegi, kuid õnneks kümmekond meetrit teest eemal, mööda pehmet sammalt. Mingi sisemine hääl manitses ettevaatlikkusele. Meid oli märgatud alles siis, kui olime varitsejatest juba möödas ja lähenesime talule. J. Niisov oli arreteerimisele järgnenud päeva hommikul Valgas, et vabastada Leida ja tema isa, kuid Leidal tuli anda nõusolek, et täidab kõiki Niisovi korraldusi. Leida vend armu ei leidnud, vaid saadeti vangilaagrisse. Nii sai Jaan Niisovist ümbruskonna valitseja, kuni temagi Tartu Näidissovhoosis traktoristina töötades teenitult õudse lõpu leidis. Ta jäi kabiinis purjus peaga magama, libises alla ning lömastus liikuma hakanud traktori rataste all.

Välismaal ministritoolil istunud isikute sugulased surma!

Mulle on eluks ajaks mällu sööbinud prokuröri sõnad: “Need inimesed, kelle lähemad sugulased ja omaksed on istunud välismaal ministritoolidel, tuleb meil isoleerida ja likvideerida. Nõuan kohtualusele kõige kõrgemat karistust, see on: surmaotsust.” Surma asemel määrati siiski 15 aastat sunnitööd eripiirkondades – polaaralal + 5 aastat asumist + 5 aastat õiguste kaotust. Mõeldi ilmselt, et las teeb ka veel tööd vene heaks, ta ju veel noor mees, küll sureb nagunii. Saatusel aga olid teised plaanid. Vaatamata kommunistide ponnistustele üheteistkümne surmalaagrites veedetud aasta kestel jäin ellu ja raiusin kommunistide inimsusevastased teod raamatusse pealkirjaga “Orjaöö polaartaeva all”. Sõber Harrile sai aga osaks surmakuul Patarei vanglas 29. detsembril 1945. aastal.

Okupatsioon isakodus kestab veel. Millal Kalev koju jõuab?

Rüüstajad ja vaenlased olid meie kodus pidevad “külalised”. Ema koos seitsmeaastase õe Evi-Mallega elas kodutalus, kuni sai juhtumisi teada, et on kantud küüditamisnimekirja. Tuli jätta maha oma kodu ning elutöö – igaveseks. Neist said rändurid, kel tuli otsida leivapalukest, kartes kõikjal kõiki ja kõike.
Kodutalu hõivasid okupandid, Venemaalt tulnud perekond. Neid oli takka õhutamas minu poolõde Ilse-Johanna Sipelgas, kes elas siis juba naabertalus ja oli sõbrunenud sealsete julgeolekuaktivistidega, kes mind omal ajal jälitasid. Ilse abikaasa Ernst, kelle kodu oli Narva lähistel Auveres, väitis kindlalt, et kunagi ei tasu rublasid kopikate vastu vahetada. Rubla – see on võimukandja, kopikas vaid lihtinimene. Emale oli kojutulek välistatud. Rublakummardaja Ernst Sipelgas oli kohalikus kolhoosis osakonna juhataja. Hiljem määrati kolhoosi esimeheks tema poeg, kes oli ühtlasi kompartei sekretär ja piirkonna kompartei inspektor. Pärast riikliku iseseisvuse taastamist sai kommunistist üleöö kapitalist. Juba olid talus traktorid, kombainid ja muud agregaadid. Seltsimees vahetas ka tooli – temast sai vallavolikogu esimees. Ilse joonistas kodutalu põldudele mingi Sinilille talu ja vormistas selle kellegi Gennadi kuueaastase tütre nimele. See kõik toimus taluseaduse alusel. Kommunistist kapitalist rajas tootmistalu, kuid minule tulid vallavalitsusest vaid teated, et võtku ma kompensatsiooni ning võtku kohe. Kui kohe ei võta, jäävat ma kõigest ilma.

Oma esivanemate mälestusega mina küll äritsema ei hakka. Aeg hävitab isegi palju. Jäägu püsima mälestused meie esivanemate tegudest. Olen üles kasvatanud neli last ja vanaisaks kümnele lapselapsele. Pensionärina osalen Memento ridades, Eesti Vabadusvõitlejate Tallinna Ühenduses ja Eesti Poliitvangide Liidus. Nüüd, aastates mehena, on mul ikkagi soov ja tahe taastada kodutalu, kust on võrsunud teokad inimesed, kes on sihikindla tööga loonud väärtusi nii haridus- kui mullapõllul.

Küll kord Kalev koju jõuab, oma lastel õnne tooma, Eesti põlve uueks looma.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv