|
|
Kartaud – valgete mägede
rahvas
tekst:
k&e, Heino Kartau
foto: Heino Kartau erakogust
|
Juhan Kartau koos oma naise ja
tütrega Brasiilias. Juhan Kartau jõudis Brasiilias
tõusta kaheks aastaks haridusministriks. Hiljem sai
temast Brasiilia raudteeühingu majandusdirektor kokku
33 aastaks. |
Uue kooliaasta hakul on igati sobilik teha
aastaid perekonna ajaloo uurimisele pühendanud hr Heino Kartau
abil lähemat tutvust suguvõsaga, kust põlvneb
Eesti Vabariigi esimene haridusminister hr Juhan
Kartau.
Kuni tänase päevani on Himaalaja
mägedest põhja poole suunduvate mäeahelike läänenõlvade
elanike kõnepruugis sõna “kartau”, mida
võiks eesti keelde tõlkida kui “valge mägi”,
“lume mägi” või ka “lumine mägi”.
Kui algas inimeste ränne läände, asusid ka lumiste
mägede elanikud päikeseloojangu suunas teele. Ühiselt
jõuti välja Dnepri jõeni ning sinna kerkis
asula nimega Kivi. Tänapäeval teame seda linnana, nimega
Kiiev.
Uuesti ilmus Kartau nimi ajaloo lehekülgedele Itaalias. Teadaolevalt
asus Neapolist 60 miili põhja pool kartaulaste linnriik.
Õnnetuseks oli naabruses võimsate väepealikute
juhitud “valge linn” – Kartaago, ning kartaulaste
elu läks saagiahnete ning vallutushimuliste naabrite juures
üha raskemaks. Viimaks otsustasid kartaulased Itaaliast lahkuda.
Nad purjetasid oma laevadel paljudes vetes. Kokkupõrgetega
seoses leiab Kartau nimi näiteks Taani kroonikakirjutajate
poolt mitut puhku mainimist.
Pesa punumine Uderna valda, Lõokese
tallu
Ema arm seal lapsi paitas,
isa põlvel kiigutas.
Töö ja hool neid elus aitas,
mure meesteks kasvatas.
Liivi sõja lõpul 1564, ühel
tormisel sügisööl purunes Läänemere tormis
üks Hispaaniast pärit laev. Laevamees, kes randus Häädemeeste
kohal, rajas sinna kanti oma kodu ja tõigi Eestimaale nime
– Kartau. Peale sõda oli Soosaare talu koduks Gotthard
Kartaule, keda hüüti Ottiks ja kes oli ka kohaliku maleva
juht. Maleva ülesandeks oli tõkestada röövretki
korraldavaid liivlasi ja lätlasi.
Suguvõsa laienes. Oma esivanemate kohta mõistan
pajatada, et Johannese poeg Gotthard (1748-1801) elas Pärnumaal,
Saarde vallas Pedo talus. Tema poeg Tied koos naise Mariga aga
Massi ja Mardi talus. Nende poeg Johan siirdus Võrumaale
Mõnistesse uut kodu otsima, ent sealt tuli veesoont –
kaevukohta leidmata lahkuda. 1860. aasta jüripäeval
läkski Johan oma kaheksa lapsega Pühajärvele, Kesti
tallu, mille olid ostnud pojad Hans ja Jüri.
1869. aastal ostis minu vanaisa Jüri Tartumaale, Uderna valda
Leokese (ehk Lõokese) talu, kuhu kolis elama seitse aastat
hiljem. Talu hinnaks oli 1522 rubla hõbedas. Viimased võlad
tasus minu isa Karl veel 1939. aastal. Kord hävitas püstkoja
suveköögist alguse saanud kahjutuli hooned. Uued hooned
otsustati rahulikuma elu ootuses, eeskätt huntide rünnakute
eest, teise kohta püstitada, kuid taas ei leitud kaevu tarvis
veesoont ja hooned tuli vanasse paika tagasi vedada. Vanaisa päevad
möödusid täis tööd ja hoolt, kuni ta
rassimisest väsinuna ja enesest kõik pere ja seitsme
lapse heaks andnuna 53 aasta vanuselt manalateele lahkus. Talu
jäi minu isa Karli kui pere kõige vanema poja hoolde.
Mina sündisin viienda lapsena. Kokku oli minu isal 8 last.
Juhan Kartau
pani ka brasiillased laulma
Üks lelledest oli Eesti vabariigi esimene haridusminister
Juhan (Johannes) Kartau (sünd 24. augustil 1882), kellest
aastal 1926 sai ka minu ristiisa. Õpihimulise inimesena
oli ta lõpetanud Petrogradi Ülikooli füüsika-matemaatika
teaduskonna ning töötas õpetajana, kuni huvi
poliitika vastu kõik muu kõrvaliseks jättis.
Ta tundis päris hästi ladina keelt ja kõneles
vabalt saksa ning prantsuse keelt. Vene keel oli mõistagi
nagu emakeel. Juhan armastas klaverit mängida ning kirjutab
sellest mulle ühes Brasiiliast saadetud kirjas nii: “Oma
mäng – see on ikka hoopis teine asi. Oled nagu tegev
osavõtja milleski ilusas ja heas.”
Ta sattus Peterburis sandarmite jälitamise alla ning elas
mõnda aega pagulasena Vologdas, Krimmis ja Kaukaasias.
Kui tsaarivõim lagunema hakkas, tuli ta tagasi, kohtus
eestimeelsete inimestega ja hakkas riigi hüvanguks tegutsema.
J. Kartau oli Eesti Asutava Kogu liige ning temast sai äsjasündinud
noore riigi esimene haridusminister. Enne ministritoolile asumist
osales ta maareformi väljatöötamisel, oli hiljem
Moskva opteerimiskomisjoni esimees 1920 – 1928, tegeles Eesti
– Läti piiriküsimustega jne. Juhanil jagus ka ärimehesoont
ning ta omas Tallinnas makaroni- ja nuudlivabrikut. Elutee viis
maailma kuklapoolele Brasiiliasse, kuhu ta 1928. aastal vabriku
müügist teenitud rahadega emigreerus, ostis tüki
maad ning hakkas farmeriks. Naine Aliide ja 8aastane tütar
Lydia jäid esialgu Eestisse, möödus veidi rohkem
kui aasta, enne kui Juhanilt perele kutse tuli järele sõita.
Kohalike olude ja kliima mittetundmine said farmeriametis saatuslikuks
ja ettevõtmisest tuli loobuda. Ent hakkaja mehena õnnestus
Juhan Kartaul anda oma panus kohalikku ellu. Aastal 1932 valiti
ta haridusministriks. Selles ametis oli ta kaks aastat. Enim on
Kartau nimi seotud transpordi arendamisega – sai ju temast
Brasiilia raudteeühingu majandusdirektor kokku 33 aastaks,
3 kuuks ja 3 päevaks.
|
Brasiilia linnas Junciais on tänav:
rua maestro Juhan Kartau |
Junciai
linnas on maestro Juhan Kartau nimeline tänav
Kus iganes ilmanurgas eestlased ka ei ole, hakkab kõlama
koorilaul. Laulu- ja muusikalembelise inimesena asutas Juhan Kartau
1939. a Brasiilias laulukoori ning oli ise selle eesotsas 25 aastat.
Nii lisati särav kivi Brasiilia juba niigi kirevasse kultuurimosaiiki,
sest laulukoor oli seal uudne asi. J. Kartau suri 24. jaanuaril
1964. Leina-aasta möödudes hakkas koorilauljate initsiatiivil
ja kohaliku linnavalitsuse toel üks tänav tema kodulinnas
Junciais kandma maestro Juhan Kartau nime. Nii väärtustasid
brasiillased eesti mehe tööd! Tänavu käis
mälestust eesti mehest ja tema tegudest jäädvustamas
Eesti Veeteede Ametis töötav hr Arvo Veskimets. Kaugel
maal eesti mehele osutatud au paistel teeb nukraks, et üks
meie riiklusele alusepanijaid ei ole äramärkimist leidnud
isegi Eesti Entsüklopeedia 14. köites “Eesti elulood”.
Oma kodutalus oli Juhan sage külaline. Viimasel külaskäigul
olnud ta väga napisõnaline ning tõsine. Hommikul,
kui minu isa läks teda Elvasse raudteejaama viima, istus
Juhan seljaga vastu sõidusuunda ja hakkas kodupõldude
vahel vaikselt laulma:
Kui mu kallis isamaja
jumalaga jätsin ma,
tundis minu süda valu,
mis ei või ma ütelda.
Kogu tee ning ka lahkumisel oli Juhan äärmiselt
hajameelne ega rääkinud sõnakestki oma plaanidest.
See oli tema hüvastijätt kodukohaga igaveseks.
Lõokese
talu oli noorte treffpunkt
Suguvõsa uurimisega olen tegelnud aastaid ning töötanud
mitmetes arhiivides. Kokku olen saanud suguvõsa liikmeid
4000 ringis, sugupuus on 13 põlvkonda alates aastast 1737.
Varasemad andmed on mittetäielikud. Olen organiseerinud neli
kokkutulekut. Viimane neist oli 3 aastat tagasi Pärnu Valgerannal
ja koos oli meid 400 inimest. See oli meeldejääv sündmus
augustikuu päikese all.
Et Lõokese talus oli lapsi rohkesti, sai talust ümbruskonna
noorte kohtumispaik. Kaskede alla jõekaldale loodi tantsumuru,
äärtesse istumiseks pingid. Koos käidi laupäevaõhtuti.
Nii Juhan kui ka teised õed-vennad olid väga laulu-
ja muusikalembesed ning suveõhtud siin jõekaldal
kujunesid unustamatuks paljudele. Just kodutalu töödest
ja hubastest suveõhtutest koguti sitkust ja püsivust
eluvõitluseks. See kulus marjaks ära.
Armukade
ekskavaler tellis haarangu
Okupatsiooniaastad olid murrangulised, 1940–1941 oli terve
elu häiritud ja metsad mehi täis. Olin nende sidemees,
minu hooleks oli nii infovahetus kui toitlustamine. 1941 lisandus
metsavendade sekka poolvend ja väga hea sõber Herbert,
kes tegi meheteo Nõo lahingus, rebides vaenlase käest
ära kergekuulipilduja. Sellele järgnes hävituspataljoni
rongi hävitamine Palupera lähistel. Hiljem jäi
ta Tartu lahingutes kadunuks ning kuni tänini pole temast
mingeid teateid. 1942. aastal suri isa ning talu tööd
ja tegemised jäid minu, 14aastase poisikese kanda. Siis,
1944. a augustis mobiliseeriti mind saksa sõjaväkke.
Sain vaevalt koju, kui tuli mobilisatsioon nõukogude armeesse.
Põgenesin ning siitpeale olin juba ise metsavend Eestimaa
metsades kuni 1945. a suveni, mil mina ja mu kaaslane, Narva pataljoni
ridades võidelnud Harri Jürgna (varjunimega Lepiku
Harri) äraandja Jaan Niisovi abiga Teppani talu laudalakas
tabati.
Oli 23. juuli, eelmisel päeval oli kahetsusväärse
ja segase õnnetusjuhtumi tagajärjel hukkunud kaaslane
Viktor Lauri ning me valmistusime matusteks. Jaan oli armunud
Teppani talu peretütresse Leidasse, kes aga teda mitte ei
sallinud, vaid sõbrustas Harriga. Solvunud ekskavaler,
kelle elukoht oli meie õnnetuseks lähedal, jälgis
iga Leida sammu ning kandis meist ette oma vennale, kes oli Valgas
kohaliku KGB ülema abi. Juurdluse käigus oli ülekuulaja
Harrile rääkinud, et juba kord varem oli Jaan kaks julgeolekumeest
kohale kutsunud, et meid maha lasta. Ta näitas kätte
isegi metsatee, mida kasutasime. Põõsastesse peitununa
meid oodati… Tulimegi, kuid õnneks kümmekond
meetrit teest eemal, mööda pehmet sammalt. Mingi sisemine
hääl manitses ettevaatlikkusele. Meid oli märgatud
alles siis, kui olime varitsejatest juba möödas ja lähenesime
talule. J. Niisov oli arreteerimisele järgnenud päeva
hommikul Valgas, et vabastada Leida ja tema isa, kuid Leidal tuli
anda nõusolek, et täidab kõiki Niisovi korraldusi.
Leida vend armu ei leidnud, vaid saadeti vangilaagrisse. Nii sai
Jaan Niisovist ümbruskonna valitseja, kuni temagi Tartu Näidissovhoosis
traktoristina töötades teenitult õudse lõpu
leidis. Ta jäi kabiinis purjus peaga magama, libises alla
ning lömastus liikuma hakanud traktori rataste all.
Välismaal
ministritoolil istunud isikute sugulased surma!
Mulle on eluks ajaks mällu sööbinud prokuröri
sõnad: “Need inimesed, kelle lähemad sugulased
ja omaksed on istunud välismaal ministritoolidel, tuleb meil
isoleerida ja likvideerida. Nõuan kohtualusele kõige
kõrgemat karistust, see on: surmaotsust.” Surma asemel
määrati siiski 15 aastat sunnitööd eripiirkondades
– polaaralal + 5 aastat asumist + 5 aastat õiguste
kaotust. Mõeldi ilmselt, et las teeb ka veel tööd
vene heaks, ta ju veel noor mees, küll sureb nagunii. Saatusel
aga olid teised plaanid. Vaatamata kommunistide ponnistustele
üheteistkümne surmalaagrites veedetud aasta kestel jäin
ellu ja raiusin kommunistide inimsusevastased teod raamatusse
pealkirjaga “Orjaöö polaartaeva all”. Sõber
Harrile sai aga osaks surmakuul Patarei vanglas 29. detsembril
1945. aastal.
Okupatsioon
isakodus kestab veel. Millal Kalev koju jõuab?
Rüüstajad ja vaenlased olid meie kodus pidevad “külalised”.
Ema koos seitsmeaastase õe Evi-Mallega elas kodutalus,
kuni sai juhtumisi teada, et on kantud küüditamisnimekirja.
Tuli jätta maha oma kodu ning elutöö – igaveseks.
Neist said rändurid, kel tuli otsida leivapalukest, kartes
kõikjal kõiki ja kõike.
Kodutalu hõivasid okupandid, Venemaalt tulnud perekond.
Neid oli takka õhutamas minu poolõde Ilse-Johanna
Sipelgas, kes elas siis juba naabertalus ja oli sõbrunenud
sealsete julgeolekuaktivistidega, kes mind omal ajal jälitasid.
Ilse abikaasa Ernst, kelle kodu oli Narva lähistel Auveres,
väitis kindlalt, et kunagi ei tasu rublasid kopikate vastu
vahetada. Rubla – see on võimukandja, kopikas vaid
lihtinimene. Emale oli kojutulek välistatud. Rublakummardaja
Ernst Sipelgas oli kohalikus kolhoosis osakonna juhataja. Hiljem
määrati kolhoosi esimeheks tema poeg, kes oli ühtlasi
kompartei sekretär ja piirkonna kompartei inspektor. Pärast
riikliku iseseisvuse taastamist sai kommunistist üleöö
kapitalist. Juba olid talus traktorid, kombainid ja muud agregaadid.
Seltsimees vahetas ka tooli – temast sai vallavolikogu esimees.
Ilse joonistas kodutalu põldudele mingi Sinilille talu
ja vormistas selle kellegi Gennadi kuueaastase tütre nimele.
See kõik toimus taluseaduse alusel. Kommunistist kapitalist
rajas tootmistalu, kuid minule tulid vallavalitsusest vaid teated,
et võtku ma kompensatsiooni ning võtku kohe. Kui
kohe ei võta, jäävat ma kõigest ilma.
Oma esivanemate mälestusega mina küll
äritsema ei hakka. Aeg hävitab isegi palju. Jäägu
püsima mälestused meie esivanemate tegudest. Olen üles
kasvatanud neli last ja vanaisaks kümnele lapselapsele. Pensionärina
osalen Memento ridades, Eesti Vabadusvõitlejate Tallinna
Ühenduses ja Eesti Poliitvangide Liidus. Nüüd,
aastates mehena, on mul ikkagi soov ja tahe taastada kodutalu,
kust on võrsunud teokad inimesed, kes on sihikindla tööga
loonud väärtusi nii haridus- kui mullapõllul.
Küll kord Kalev koju jõuab, oma lastel õnne
tooma, Eesti põlve uueks looma.
|
|
|
