|
|
USK ja LOOTUS või hoopiski
ARMASTUS?
tekst:
Olaf Imelik
|
Martin Ehala “Ümberpööratud
vene kaart” (EPL Online 29.08.03)
|
Vastukaaluks keeleprofessor Martin
Ehala artiklile “Ümberpööratud vene
kaart” (EPL 29.08.03) kutsub Olaf
Imelik meid natukenegi mõtlema, kes on see andekas
dirigent, kes paneb oma taktikepi järgi laulma suure maailma
suuri, rääkimata siis väikese maa väikestest
ning kas tasub ei-tea-kelle kaunikõlalist laulu alati kaasa
laulda?
Lausa liigutav oli lugeda naeratava keelemehe
murest meie keele ja rahva tulevikust ELis (EPL.29.08.03, Lugeja
toetus Pm. 03.09.03). Tema kolleeg Tartust (EPL.02.09.03) selgitab
küll, et noormees on Leedus toimunud seminaril räägitust
valesti aru saanud, kuid oma vääritimõistmisest
“meisterlikult kirjutanud” artikli. Et EL pole meilt
nõudnud ega nõua vene keele teiseks riigikeeleks
tunnistamist, on väitnud veel teisedki asjatundjad ja tõe
jaluleseadmiseks on avaldatud koguni terve kollektiivi allkirjadega
selgitus (Pm.02.09.03).
Et aga lugejat desorienteerivast artiklist tõesti “kiirgub
selle autori suur anne”, seda näitab kas või
see, kuidas ta sellest omaloomingulisest keeleohust lähtudes
leiab võimaluse öelda, et vene kaart on ümberpööratud:
“Kuidas mõjutab aga Eestit see, kui turvalisus ja
demokraatia meie suures naaberriigis stabiilselt kasvaks? Iseseisvale
Eestile oleks see ilmselt parim mõeldav stsenaarium. Euroopa
Liitu kuuluvale Eestile võib sellega (millega? Venemaa
demokratiseerumisega? O.I) kaasneda üks mustemaid stsenaariume
üldse.”
Oht langeda
tagasi suure venna kaissu
Kui räägitakse nn vene kaardi aegumisest uue, mitte
enam kommunistliku Venemaa kõrval, muudab see sõnavõtja
taotlused alati kahtlaseks. Kas noor professor, keeleteadlane
on tõesti nii eluvõõras, et tal on USK, et
turvalisus ja demokraatia meie suures naaberriigis kasvab ja LOOTUS,
et koos sellega tema agressiivsus väheneb? Või sunnib
nii ütlema ARMASTUS “suure venna” vastu, kelle
rüpes meil nii kaua on tulnud vireleda? Selle pimestava emotsioonita
meie naaberriigis ja mujal maailmas toimuvat vaadates pole ju
selliseks usuks ja lootuseks mitte mingisugust alust!
Mis puutub Vene demokraatiasse, siis nii noor selle propagandistliku
artikli andekas autor ka pole, et ta ei mäletaks Nõukogude
Liidus valitsenud “tõelist demokraatiat”. Läänelikus
mõistes demokraatia poole pürgimisest pole Venemaal
praegu küll mingit märki. Muutunud on ainult majanduse
struktuur: riigikapitalismilt (nõukoguliku terminoloogia
järgi “sotsialismilt”) on toimunud üleminek
eraettevõtlusele, aga seegi ehtveneliku hurraaga ja liialdustega
(nagu tal seda väiksemas maastaabis õnnestus oma emissaride
kaasabil ka meil teostada), mis kergesti varjamatule diktatuurile
tagasi võib viia. Kui mõnel kildkonnal tõesti
peaks olema tahtmist Venemaal demokraatlikule süsteemile
üle minna, siis tuleb mõelda ka sellele, kas see lähemas
või isegi kaugemas perspektiivis üldse on teostatav?
Seda eriti nüüd, kus ka Lääs on terrorismisõja
tingimustes sunnitud oma kaitsmatu kõhualusega demokraatiat
modifitseerima. Kui see aga tõesti peaks õnnestuma,
siis Venemaa praegustest parteidest, ükskõik kui “demokraatlik”
see ka juhtub olema, pole ju mitte ükski pidanud vajalikuks
Baltikumi riikide iseseivust tõsiselt võtta. Seda
peetakse ajutiseks tagasilöögiks nii, nagu Leningi seda
Tartu rahu sõlmimise ajal pidas. Miks peaks “stabiilselt
kasvava turvalisusega” Venemaa seisukoht muutuma? Vastupidi
– nn vene kaardi ohtlikkus suureneb seda enam, mida kindlam
kord seal maksab ja mida tugevam ta on. Seetõttu on meil
just praegu vajalik leida kaitset tuleviku Venemaa eest ja kui
me praeguse võimaluse maha magame, leiame ennast paratamatult
jälle oma suure venna kaisust.
Kas Euroopa
Liit ja NATO meid päästavad?
Võime vaielda nii- ja naapidi, aga vähemalt annavad
nad meile pääsemiseks võimaluse. Päästjaks
peab aga olema meie enda tarkus.
Meie tulevik ELis oleneb väga vähe mõnest juhtivast
poliitikust, kes ühelt vastutusrikkalt kohtumiselt teisele
lendab ja olenevalt konjunktuurist, paljusõnaliselt räägib
kas suhete soojenemisest Venemaaga või kui tublid me oleme
ja kui väga me Euroopa Liitu tahame. Sama vähe mõnest
teisest ida poole piiluvast poliitikust, kes kurdab, et ta ei
suuda ühinemislepingu 5000 leheküljelist teksti läbi
lugeda. Ei pakuks tema lugemine mitte midagi ei talle ega meile.
Meie saatus oleneb hoopiski neist spetsialistidest, kes ühinemislepingu
klausleid rida realt läbi töötavad ja neid meile
sobivaks kohandavad. Andku Jumal neile selleks mõistust
ja tahet! Veel olulisemaks kui nüüd, muutub nende töö
peale liitumist.
Kui seda tööd satuvad tegema meid meie “suure vennaga”
kokku sulatada soovivad seltsimehed, on ülimalt tõenäoline,
et EL dokumentidesse satuvad tõesti meid hukutavad keeleseadust,
kodakondsust ja immigratsiooni määravad klauslid. Seda
aga mitte EL survel, vaid tagaust kasutava Venemaa kavalusest.
Seepärast ju ongi Venemaa, kes küll euroskeptikuid rahaliselt
toetab, meie liitumise suhtes nii leebe. Ja sellega on seletatav
ka üllatus, et teadaolevalt idaorientatsiooniga poliitikud
ja “vaimuinimesed “ meie liitumist nii innukalt toetavad.
Muidugi tuleb arvesse ka teine võimalus – ennast innukalt
“poolt” propagandasse segades on võimalik viia
see piirini, kus niigi poolt olijatel sellest kõrini saab.
“Meisterlikult kirjutatud” artiklis leiab autor andekalt
võimaluse laiendada oma mõtet “grupimõtlemise”
kahjulikkusest lokaalselt tasapinnalt globaalsele. Etteheitelt
“üksmeele illusioonis” visklevatele filoloogidele,valitsusele
ja poliitikutele, kes tema “omapoolse abi pakkumisest olukorra
analüüsimiseks ja valitsuse seisukoha kujundamiseks”
välja ei teinud, viskab ta kivi ka ameeriklaste kapsaaeda:
tänu “grupimõtlemisele” ülehindasid
nad Iraagi massihävitusrelvade olemasolu. Seega näitab
autori “omapoolne abi” sellise mõtlemise suurt
ohtu mitte ainult meil, vaid ka mujal.
Hirm USA
ees
Kas pole aga huvipakkuv, kuidas peale julma, kogu maailma ohustanud
diktaatorreþiimi kukutanud võidukat sõda,
levis protestidemonstratsioonide laine üle kogu maailma,
kaasa arvatud Ameerika ise? Kogu maailma ajakirjandus kõmises
kriitikast ülekohtusele Bushile, kes tegi liiga vaesele Saddamile.
Korraga leidsid kõik, et USA on süüdlane ebaõiglases
sõjas! Massihävitusrelva ju ei leitud, järelikult
Saddam kogu inimkonda ei ähvardanud! Et ta omasid piinas
ja tappis, pole meie asi! Korraga on kõik hirmul Ameerika
hegemoonia ees. Tuleb leida teid, et maailmas jälle valitseks
jõudude tasakaal, mida õnnis Nõukogude Liit
nii lahkelt tagas!
See protestiaktsioonide laine, mis peaaegu oleks viinud Inglise
valitsuse kukutamiseni, tuletab äravahetamiseni meelde külma
sõja aegset võitlust rahu eest! Siis neelasid kõik
vabad rahvad selle, Nõukogude Liidu poolt sogasesse vette
heidetud konksu alla. Veendunud rahu eest võitlejateks
ei olnud kaugeltki mitte ainult manipuleeritav mass, vaid ka intellektuaalid,
tippteadlased ja literaadid!
Kes aga nüüd selle uue konksu veel sogasemasse vette
heitis?
Vaatamata sellele, et jõujooned maailmapoliitikas on omandamas
hoopis uusi ja senitundmatuid suundi, toimub võitlus maailma
valitsemise pärast praegu siiski veel kahe suure ja tugeva,
USA ja NSVLi õigusjärglase vahel, olgu sõjatandriks
olnud kas Vietnam, Korea, Afganistan, endine. Jugoslaavia, mõni
Aafrika riik või Iraak. Sõjaliselt on USA tipptehnoloogiaga
varustatud armee kõigist teistest kahtlematult üle
ja – kuigi me Venemaa salarelvasid ei tea – sõjas
teda lüüa ei õnnestu. Nagu on näidanud paljud
katastroofid, häired energia -ja informatsioonisüsteemides
ja 11. september, pole ta aga kaugeltki haavamatu. Seda eriti
siis, kui ei tea, kes ja kust ründab. Kui USA teatas, et
tema luurel on 11. septembri terrorirünnaku ühe organiseerija
kohta andmed, mida ta ei avalda, siis ei pruugi see sugugi olla
Saudi-Araabia.
Kuid tänu pea sajandi pikkusele kogemusele musta valgeks
võõpamisel, on ühel tandril Venemaa siiski
palju võimsam kui USA – see on propagandasõja
tander. Ja selle vastu jääb USA sõjaline tipptehnoloogia
abituks. Kas maksab propagandakärale toetudes USA ja Inglise
luuret nii väga alavääristada ja sõja põhjust
ainult majanduslikes motiivides otsida? Pole sugugi nii kindel,
et ekslike otsuste langetamise “ilmekaim näide lähiajaloost
on ilmselt Iraagi sõda, mille puhul Ameerika administratsioon
ülehindas massihävitusrelvade ohtu”. Keegi tahab
kangesti teada, millised andmed USA ja Inglise luurel olid, kust
ja kuidas nad need said ja provotseerib nii nagu jõuab.
Ei tea, kes küll see uudishimulik võiks olla? Kuid
purgikene terve maailma elanikkonda tapva bakterioloogilise- või
keemiarelvaga võib olla peidetud teab kuhu põõsa
alla Iraagis või mujal. Ilma, et teadjad suu avaksid, on
seda võimatu leida. Ja ilma, et massimõrva kavatsejad
kätte on saadud, on selle kasutamist võimatu ära
hoida.
Meie tähelepanu tõmbab praegu endale meie ühinemine
ELi ja NATOga ja meediat täidab tühja tünni kõmin
sellest, kuidas me kaotame oma keele, raha ja iseseisvuse. Tasuks
aga natukenegi mõelda sellele, kes on see andekas dirigent,
kes paneb oma taktikepi järgi laulma suure maailma suuri,
rääkimata siis väikese maa väikestest!?
|
|
|
