|
|
|
Mälestusfoto Moskva päevilt.
Sõbrad Arnor ja Tõnu 1957. |
Eestlased avasid Arnor Hannibalssonile
sotsialismi pale
tekst:
k&e
foto: Tõnu Söödi erakogust
Islandi suursaadik Eestis hr Jón
Baldvin Hannibalsson rääkis intervjuus oma vennast
Arnorist, kellel aitasid
õpingute ajal Moskvas nõukogude fassaadi kulisside
taha näha just eestlased.
Maailm on suur, ent siiski imetilluke. Tänu
Kalju Mätikule leidsime üles kolm Arnori sõpra.
Saagem tuttavaks: Ülo Ugaste, Tõnu Sööt
ja Toom Pungas.
Ainsa islandlasena
Moskva ülikoolis
Moskva ülikool oli omaette värske õhu oaas. Seal
õppis palju välisriikide tudengeid, kellele püüti
jätta NSVL-st igati demokraatliku riigi muljet. Rektor Petrovski,
kes juhtis ülikooli juba Stalini ajal, oli aadlisoost ning
mis veel hämmastavam, ei kuulunud komparteisse. Demokraatia
etendamisest tingitult oli õhkkond palju vabam kui mujal,
mis tähendas avatumaid võimalusi suhelda. “Suhtlemisel
teistest maadest pärit inimestega kadus ära eestlaslik
kolkapatriotism. Õpinguaastad Moskvas muutsid mu maailmavaadet
ning olen selle eest tänulik,” annab hinnangu Arnor
Hannibalssoni lähedane sõber, siis mehhaanika-matemaatika
teaduskonna tudeng, praegu vabakutselise põlve pidav Tõnu
Sööt.
Kuidas üks islandlane üldse Moskva ülikooli sattus?
Kõik algas ülikooli prorektor Vovšenko Islandil
käigust. Arnori isa oli Islandi siseminister. Peres sirgus
kolm poega. Saunaõhtul oli Vovšenko visanud jutu sees
lause, et tema teada ei õpi Moskvas ühtegi islandlast.
Vähemalt mitte ülikoolis. Arnori isa vastanud, et milles
küsimus, mul on kolm poega. Noorem õpib Reykjavikis,
keskmine Harvardis, vanem poeg võib ju tulla. Nii Arnor
ühena esimestest põhjamaalastest 1954. a Moskvasse
filosoofiat õppima läks.
Kommunistlikud
lootused hakkasid purunema juba esimesel õhtul
Põhjala mehed leidsid üksteist ruttu. Kõige
enne tutvus Arnoriga filosoofiatudeng Ants Hansen, kes võttis
punti ajakirjandustudengi Jüri Ojamaa, kellest sai Arnori
parimaid sõpru. Kohe esimesel kohtumisel 1955. a lõpul
küsinud värske matemaatikatudeng ja oma kursusel 550
inimese seas ainuke mittekomsomol, praegu patendivolinikuna töötav
Toom Pungas Arnorilt, et kuidas see vene värk on? Arnor vastanud,
et kui ta tuli, siis oli küll jube.
Arnor oli põhjamaiselt karge, aus, puhta südametunnistusega,
aval ja äärmiselt terase mõistusega inimene.
Selliste inimeste trendide haaramine ja nägemus on tihti
oma ajast ees. Toom arvab, et 60ndate aastate hipimentaliteet
oli Arnoris juba peaaegu osalt läbi käinud. Arnori meelest
oli maailmas 2 pealinna: New York ja Moskva. Muidugi pidas ta
silmas New Yorki kui raha pealinna. Ütles, et vend õpib
New Yorgis ja tulin nüüd seda kommunistlikku poolt vaatama.
Sisimas olid tal vasakpoolsed vaated ning suhtumine jänkidesse
kui imperialistlikku jõudu. Ta oli näiteks väga
selle vastu, et Islandil on NATO sõjaväebaasid. Alates
esimesest õhtust Moskvas hakkas pilt mõranema. Petmine
oli talle täiesti võõras. Tõnul on hästi
meeles 1957. aasta vana-aasta õhtu. Gorki tänaval
müüdi pika järjekorra tõttu šampanjat
otse poe ees. Osteti üks pudel, kuid müüja jättis
raha tagasi andmata. Milline pettumus see oli! Asi ei olnudki
niivõrd rahas, kuivõrd tüssamise faktis endas.
Kord kutsus Arnor Toomi endale ühikasse külla. Ta valmistas
arvestust ette ja terve põrand oli pabereid täis.
Toom tahtis lahkuda, kuid Arnor palus end toetada. Ta ütles,
et konspekt peab olema vähemalt 2-3 cm paks, kuid on vaid
mõni millimeeter. Toom soovitas kirjutada laiemalt. Sellal,
kui Arnor paberit sodis, palus ta Toomil ennast ise kostitada.
Kušeti all oli kaks kohvrit. Üks oli täis sigarette,
teine viskit. Arnor oli väga kohusetruu ja raiskas ära
täpselt vajaliku hunniku paberit nagu kästud, olgugi,
et ühena vähestest oli tal kirjutusmasin. Küsimusele,
mis siis saab, kui õppejõud hakkab huvi tundma,
oli Arnoril vastus valmis: “Ütlen, et see, mis on suurelt
kirjutatud, on väga tähtis.”
Kirjavahetus
“läbi Islandi”
Pühajärve kandist pärit Tõnu Sööt
oli Moskvas juba 3 aastat olnud. Ka tema ei kuulunud komsomoli,
sest polnud “poliitiliselt küps”. Arnoriga sõbrustasid
nad tihedalt kaks aastat, siis tuli Tõnu Moskvast ära
ning jätkas kaugõppes.
Tänu Arnorile leidis Tõnu kontakti oma New Yorgis
elava tädiga. 1944. a sügisel põgenesid Eestist
praktiliselt kõik sugulased. 1957. a tuli teade, et üks
tädidest elab Ameerikas. See tuli omavahel kuidagi jutuks.
“Aga milles küsimus!?” öelnud Arnor, “mu
vend õpib ju Harvardis. Anna tädi nimi.” Ei möödunud
vist kuudki, kui vanemalt vennalt Jón Baldvin Hannibalssonilt
tuli kiri. Selgus, et Jón oli tädil koguni külas
käinud. Algas kirjavahetus tädiga “läbi Islandi”.
Nii et ei ole sugugi juhus, et Jón Baldvin Hannibalsson
Balti küsimusega väga hästi kursis oli.
Salaja Eestisse
komsomolipulma
1957. a talvel panid sõbrad Arnorile ette sõita
vaheajaks Eestisse. Välisriigi kodanikuna oleks ta pidaud
taotlema luba, kuid jättis selle tegemata. Arnor ei olnud
naiivne, kuid tahtis kõike näha. Uno Tamre oli see
mees, kes tegeles komsomolipulmadega ning oli juhtumisi Toomi
klassijuhataja algkoolipäevilt. Järgmisel päeval
viidigi Arnor otsekohe Peda üliõpilaste poolt korraldatud
komsomolipulma, kus tõusid pokaalid ka Islandi ja eesti
rahva sõpruseks. Käidi isegi Tartus, mis oli välismaalaste
jaoks täiesti suletud. Kui Eestist tagasi jõuti, oli
Arnor hoopis teine mees. Kõik illusioonid ja peidetud naiivsed
kommunistlikud lootused oli ta praktiliselt maha jätnud.
Moskvas oli toa ukse vahel kiri kutsega rektoraati. Arnori võttis
vastu seesama Vovšenko. Selgus, et Eesti KGB-st oli laekunud
ettekanne ning arupärimine, kuidas niisugune mees Eestisse
sattus? Lugu lõhnas diplomaatilisel teel maalt väljasaatmise
järele 24 tunni jooksul. Aga Vovšenko süda valutas
ja olles jutu ära kuulanud, võtnud ta ettekande ja
poetanud selle demonstratiivselt kalevi alla.
Põhjala
neid purustas viikingi südame
Tõnu kursuseõde, matemaatikatudeng Reet Parmas oli
see Põhjala neid, kellest sai Arnori südamerõõm.
Arnori poolt oli tegu väga suure armastusega, mis kahjuks
purunes, sest Reet ei olnud nõus Islandile minema, kartuses,
et tal pole seal midagi teha. Kaunist neiut piiras tantsuõhtutel
noormeeste spaleer. Kui esimesed 7 jänkit Moskvasse tulid,
hakanud need kah talle külge lööma. Arnor oli rusikaga
vehkides siis jänkide juurde läinud, et: “My girl,
my girl!”
Ülo Ugaste meenutab, et tol kevadel said nad Arnoriga tihtipeale
õhtul sööklas kokku ja ajasid juttu. Arnoril
oli naljalaul: “Jesli hotšes bõt zdorov, võpivaisja!”
“Arnoris toimusid vägagi sügavad maailmavaatelised
protsessid,” räägib Ülo. “Ta vastandas
ja jälgis nõukogude elu. Meie olime selles protsessis
vahendajad. Arnor saatis mind uudismaale. Juhtusime paar päeva
varem kokku. Ta tundis huvi, kuhu minek ja tuli vaksalisse saatma
ning nägi seda jama pealt, kuidas meid loomavagunitesse topiti.
Sain näoilmest aru, et see mõjus ja ta elas seda üle.
Arnor andis mulle palitu ja kirjutas naljaga pooleks perfektses
vene keeles ühe paberi, et kui keegi pärib, kust sain,
siis on kirjas, et mantel on kinni makstud.” See “dokument”
on Ülol tänini alles.
Käbin
heitis ette suhtlemist veidrate tüüpidega
Nagu öeldud, etendati Moskva ülikoolis demokraatiat,
mis tähendas, et KGB oli liberaalsem, aga palju kavalam.
Tõnu sõnul ei tekkinud tunnet, et peaks kedagi kartma.
Ehk ka sellepärast, et ei olnud ühtegi pretsedenti,
kus keegi oleks vahele jäänud. “Kui ütlesin
Eestis olles mõne väljendi, mida Moskvas ei kartnud,
siis siin tõmmati küür selga.” Ülo
Ugaste ja Riho Nõmmik olid mõlemad Tartu poisid,
kuid samale lauale laekusid kirjad Rihole kolme ja Ülole
kuue päevaga. Peiliti välja, et kirju luges Eesti KGB.
Silma hoiti peal. Tõnul on hästi meeles ka Poola sündmused
1957. Küllaltki kitsas ringis toimus tudengite debatt ülikooli
kutsutud keskkomitee lektoritega. Üks neist pidas pika sütitava
kõne, pärast mida keegi tudeng saalist küsis:
“Aga mida Te ise mõtlete?” “Mina ei mõtle.
Minu eest mõtleb Tšekaa,” vastas lektor. Kohe
tõusid kaks meest ning viisid pärija välja.
Meenutatakse ka korvallimängu jänkidega. Ettepanek mänguks
tehti eestlastele. Pakuti saali, kuhu muidu ei pääsenud
löögilegi. Noh, miks mitte! Ühel matšil oli
publiku hulgas ka Tõnu. Riho Nõmmik pärast
kommenteeris, et rõdul olevad julgeolekumehed olid näinud
Tõnut vist esimest korda ja oli tekkinud hirmus sagin.
Ent ka nt bridþi armastasid baltlased ja mujalt pärit
noored rohkem taguda. See kõik andis aluse Joh. Käbini
poolseks märkuseks 1956. a eesti tudengite algatusel korraldatud
kohtumisel Eesti esinduses, kus ta soovitas rohkem vennasrahvastega
seltsida.
KGB-d ei maksa aga ka ülehinnata. Tõnu Sööt
ja Toom Pungas töötasid peale lõpetamist Tallinnas
Punase Reti erikonstrueerimisbüroos e postkastis nr.12, mille
1. osakond oli KGB, 2. osakond oli sõjaväeluure ja
3. osakond tegeles pealtkuulamisseadmetega. Tekib küsimus,
kuidas sai selliste ankeetidega otse KGB nina all ülimalt
salajases asutuses töötada?
Toom on pärit Kiviõli kandist Purtse jõe kaldalt.
Isa oli tehtud kulakuks ning märtsiküüditamisest
pääseti sellega, et vahetati pidevalt elukohta. Käis
kassi-hiire mäng. Isa kirjutas kõigile pereliikmetele
“poliitiliselt korrektsed elulood”, palus need pähe
õppida ja mitte iial eksida. Kord tulnud Tõnu juurde
eriosakonna julgeolekutöötaja sm Kolk. Seisnud selja
taha ning palunud välismaal elavad tuttavad kirja panna.
“Vastasin, et mul oli Moskvas neid nii palju, et üles
lugeda on võimatu,” meenutab asjaosaline muigega.
Sm Kolk läks tagurpidi uksest välja ning joonelt peainsenerile
kaebama. Et varjata Kolgi tööle suunamist KGB-st, oli
eelmiseks töökohaks märgitud ETKVL.
Maailmavaatelised
murrangud polnud haruldased
Taolised murrangud, nagu toimus Arnor Hannibalssoniga, polnud
sugugi haruldased. Ülo Ugastel oli palestiinlasest toanaaber,
kes tuli lõpetamise eel hüvasti jätma ning oli
meelt heitmas, et mida teha? Kui rääkida kõike,
mida ta Moskvas nägi, siis seda lihtsalt ei usuta. Teda hakatakse
imperialistide käsilaseks pidama ning puuakse üles.
Suhtlemine välismaalastega leevendas olukorda. See oli väga
turgutav ning lõbus vaheldus mõlemale poolele. Põhjus,
miks eelistati suhelda eestlaste, lätlaste ja leedukatega,
oli see, et nende meelsus oli hoopis teine.
Ühed inglastest vahetustudengid avaldasid kodumaal artikli,
mis ka Moskva ülikooli lehes ära trükiti. Kurdeti,
et vene tudengitega ei saa üldse rääkida, nende
jutt on otse marksismi õpikust. Tõnu Sööt
meenutab huumoriga ühe vene poisi ütlust: “Mõnikord
vaatad, et täitsa oma poiss, aga teinekord, et ei ole.”
Kuid ka vene noortel oli irooniline lohutav ütlus juhuks,
kui miski untsu läks:”Ah, võrreldes maailmarevolutsiooniga,
on see tühiasi.”
Toom Pungase eestvedamisel on kavas võtta tuleval suvel
ette reis Islandile.
|
|
|
