|
|
Tiit Birkan – lihvimata
kalliskivi sahtlist
tekst:
Margit-Mariann Koppel
foto: Tiit Birkani erakogu
|
|
|
Tiit võrdleb
end pajuvitsaga. Kuhu iganes torkad, igal pool läheb
kasvama:
Võsuna võrsusin Järvamaa
rabast,
sookailupõõsana sirgusin soost.
Sõrad mind sõtkusid, ratas mind rabas,
Võõrsile seejärel viis maruhoog.
Juurduvad kuskil ehk räsitud juured?
Omaks ei võtnud neid võõramaa pind.
Teisale pöördusid muutlikud tuuled,
Kodune paik veelkord näha sai mind.
Siin ma nüüd kiratsen, vilets ja väeti,
Pilatud, põlatud rabamaa taim.
Õnn on veel seegi, et hing sisse jäeti,
Juuredki natuke mullaseks said.
Vigase varre maapinnale toetan,
Vaksa jao päikese poole löön pea;
Paar seemneivagi mullale poetan –
Midagi võrsub ka nendest, ma tean!
|
23. novembril 65aastaseks saav Keila Vesipruul
Tiit Birkan on omi mõtteid
paberile puistanud 40 aastat. Kuid tahtmatusest vene värgile
ülistuslaulu laulda, jäi loodu sahtlisse ning autor
tundmatuks.
Alles tänavu õnnestus oma kulu
ja kirjadega avaldada esimene luulekogu “Teri aja liivakellast”,
kuhu koondatud 400 epigrammi näol on tegu Eesti omariikluse
taastamise lühikroonikaga luulevormis.
Loodan, et lugeja nüüd ei kohku
ehk,
sest loos saab olema nii pila
kui ka luulet eht.
Olen nagu
pajuvits
Kord ennustas Tiidule üks mustlane, et tal saab elus olema
head ja halba vahekorras 2:1. Nii on ka läinud, kuid näib,
et tal on olemas veel hea kaitsevaim. Siberis asumisel olles oleks
ta peaaegu ära uppunud, kuid suutis kaldale rabeleda. Sõjaväeteenistuses
tulistas teda üks idioot, õnneks mööda.
Kõrgepingeliini all sai ta elektrilöögi –
jäi ellu. Ükskord sai ta marutõbise eluka käest
pureda ja Kunda arst, loll venelane, oleks ta valeseerumiga vaat
et magama pannud. Kui hakkasid krambid, saadeti ruttu Tallinnasse
ja hing jäi sisse.
Inimene
19. sajandist
Oli sõjaaeg ja isa ning ema ei tahtnud last Tallinnas hoida.
Nii kasvatasid teda peaasjalikult vanavanemad Pöiati külas,
Sillaotsa talus, mille oli vanaisa Tiidu isa abiga 1937. aastal
ostnud, et seal vanaduspäevi veeta. Koolis käis ta Tapal,
kus elasid emapoolsed vanavanemad. Sestap ütlebki Tiit enda
kohta, et on inimene 19. sajandist, kelle tõekspidamised
pärinevad Juhan Liivi, August Kitzbergi ja Oskar Lutsu aegadest.
Pöiati külas oli vaid 5 talu. Neist 3 peret küüditati,
1 pere kolis ära ja 1 pere on alles jäänud. Sillaotsa
talust pole enam korstnajalgagi püsti ja põldude peal
kasvab mets. Just enne võimuvahetust oli plaanis hakata
uut maja ehitama, palgidki olid juba metsast välja veetud.
Vanavanematest oleks paljutki jutustada. Pöiati vanaisa oli
Musta mere rannakaitses teeninud ja jäänud üleajateenijaks.
Hiljem töötas Lõuna-Venemaal raudtee-ehitusel.
Sellest ajast on vahva lugu, kui ühele prantslasest insenerile
saadeti kodust pakk, milles olid marineeritud konnad ja hiired.
Talle pakuti ka. Vanaisa oli mõelnud, et kuidas ma nüüd
konna söön? Võtnud hiire. Täitsa hea liha
oli olnud. Vanaema itsitas alati, et miks sa küll konna ei
proovinud, tea, kui hea see veel oleks olnud!
Kui raudtee valmis sai, oli vanaisa ühe suve veel Kuubanimaal
sulaseks. Talus oli sant peremees, kes ei tahtnud lõpuliiku
teha. Suure ja tugeva mehena võtnud vanaisa kahehobusevankri,
vinnanud selle mööda redelit katuseharjale ning öelnud,
et enne alla ei too, kui liigud teed! Olgu toop viina laual!
Siis ta haigestus raskelt ja oli juba surnukuuri viidud, kuid
silmalaud veel värisesid. Pärast tervenemist tuli ta
Eestisse ning omandas Tallinnas maja, poe ning isegi väikese
purjeka. Siis aga hakkas matse sadama. Oma laevast jäi ta
ilma revolutsiooni ajal, sest see oli parajasti viljalastiga Peterburis.
Revolutsiooni toetamise eest laevatäie viljaga saadeti ta
32 aastat hiljem Siberisse. Siis läks pank, kus ta oma sääste
oli hoidnud, lõhki, kuid mees jäi veel pinnale püsima.
Viimase kabelimatsu andis sõber, kelle laenule vanaisa
käendajaks hakkas. Sõber pani aga välismaale
putku ning vanaisal tuli laen omast taskust kinni maksta. Vanema
poja suutis ta sideinseneriks koolitada, kuid nooremale pojale,
Tiidu isale, ülikooliraha ei jätkunud. Ent isa õppis
venna kõrvalt kõik selgeks ja oskas seda värki
sama hästi. Isa joonistas nagu kunstnik. Oskas rätsepa-,
kingsepa- ja puusepatööd. Oli esmaklassiline laskur
ja mõistis juhtida mootorrattast lennukini välja.
Pöiati vanaema oli randlane, pärit Rohuneemest. Ta oli
pisikest kasvu, aga hästi tragi ja sitke ning kange ujuma
ja sõudma. Oli ükskord paadi järel ujunud Aegnalt
Naissaarele. Küll ta teadis laule ja lugusid, oh sa mu meie!
Ükskord võttis Tiit kätte ja pani kirja kõik,
mis meelde olid jäänud ja saatis Kirjandusmuuseumile.
Sillaotsa talus oli 2 lehma ja elatuti põhiliselt võimüügist.
Küüditajad arutasid tükk aega, kas panna keskmik
või kehvik? Kehvikuid ei tohi ära saata, aga kuidas
sa paned keskmikuks, kui hinge taga on vaid 2 lehma ja vana talumaja?
Lõpuks otsustati ikka keskmikuks panna.
Tapa vanaisa oli samuti raudteelane. Ta oli enne Vene-Jaapani
sõda tööl tolleaegsel BAM-il, Mandþuuria
raudteel, ja kosiski naiseks mandþuurlase. Pärast oli
ta Irkutski jaamaülem ning tuli Eestisse 1922. aastal. “Mandþuurlased
ei ole üldse hiinlase moodi. Nad on pikka kasvu, mustade
juustega, sirgete ninadega ja “ilvese silmadega”. Neil
on silmad viltused, aga mitte pruunid või mustad, vaid
metsarahvale omaselt rohekashallid. Nii et olen näidiseksemplar.
Kui hiinlased kord Eestisse jõuavad, siis näete, mis
välja tuleb.”
|
Kaks sõpra: Tiit ja kasuisa
Enn Soodre Magadanis 1954. a sügisel. |
Elu nagu
Kolgata tee
1945. aastal Tiidu isa ja ema arreteeriti. Isa oli olnud saksa
sõjaväes. Esimesel korral polnud tema vastu otsest
süüd. Viidi Tallinnasse, pandi vene vorm selga ja saadeti
töölaagrisse. Mingil hetkel avanes juhus ja ta lasi
jalga. Kui ta uuesti naabritalu perenaise kaebuse peale kinni
võeti, oli juba bandiit valmis. “NKVD-lased leidsid
naabrite rehe alt sõjapõgenikest jäänud
jahipüssi. Eit ei teadnudki, et selline asi rehepõhjas
vedeleb! On ju aga vana rahvatarkus, et kui tahad oma nägu
puhtaks pesta, tõrva naabri oma! Oh, mis nüüd
mina, aga vaat naabritel! Neil poeg varjab ennast kodus ja pojal
on püss! Minge sinna! Isa oli tõepoolest kodus, sest
ta oli eelmisel päeval endale kirvega jalga löönud
ja ei saanudki kuskile minna. Kahtlustati, et äkki on kuulihaav,
kästi välja näidata! Krohv peksti seinte pealt
maha, otsiti kulda,” kirjeldab Tiit saatuslikku tundi. Määratud
viieteistkümnest aastast istus isa ära 1,5 aastat ja
suri. Emale anti 10 aastat. Märtsis 1949 saadeti Tiit koos
vanaisa ja vanaemaga isa puudujäänud aastaid ära
istuma. Nemad mattis Tiit Siberi mulda juba esimesel aastal. Tapa
vanaema toodi Siberisse üksinda, sest vanaisa polnud juhtumisi
kodus. Tema juures elas Tiit Siberis kaks aastat, siis suri ka
too memm. Järgnes kolm aastat elu võõras peres
ja kolhoosiorjuses.
Ajalehes “Memento” (1995, nr 9) on avaldatud paar Tiidu
kirja Siberist oma emale Magadani vangilaagrisse. 25. VII 53 kirjutab
Tiit emale nii: “Kirjutad, et kirjutaksin sulle mõne
hellitussõna. Kuid kus ma neid võtan, kui iga päev
kuulen ainult sõimu. Olen täiesti läbi puitund
– ei hellita ise, ei saa teiste hellitustest aru.” Kirja
lõpus on karje: “Neetud Siber, iga inimese muudab
ta loomaks!”
1956. a Eestisse naastes polnud enam kodu. Peavarju õnnestus
leida Keilas. Kasuisa Enn Soodre sai kasvatajana kooli internaati
tööle, lisaks õpetas tööõpetust
ning hiljem sai temast kooli õppealajuhataja. Enn Soodre
oli kõrgema haridusega sõjaväelane, kes oli
lõpetanud Eesti Kõrgema Sõjakooli vahetult
enne okupatsiooni. Nooremohvitserina teda ei likvideeritud, vaid
löödi Eesti Korpusesse. Ta paistis silma ja tõusis
kahe aastaga vanemleitnandist majoriks. Aga ta ei suutnud vaikida,
nähes, kuidas eestlased aeti rünnakutulle ilma luureta
ja ilma suurtükiväe toetuseta. Ühe ohvitseri sünnipäeval
kõlasid meeste suust küllaltki kriitilised märkused
ja eks leidus ka koputaja. Esialgu süüdistati kavatsuses
sakslaste poolele üle minna. Selle üle ta muidugi naeris,
öeldes, et – oleks tahtnud, oleks võinud 1941.
aastal minna. Loll, kes 1943. aaastal läheb. Siiski leiti
põhjus, et talle määrata kümme aastat ja
mitte ainult tema, vaid kogu tankidivisjoni ohvitserkond löödi
pokri. 1959. aastal kasuisa rehabiliteeriti ja maksti ühe
aasta majoripalk veel takkaotsa. Kasuisa suri 1977. aastal, ema
on siiani imekombel vastu pidanud ja on 86aastasena ikka veel
tragi.
Peale algkooli lõppu läks Tiit õppima Tihemetsa
tehnikumi, sealt metsanduse eriala üleviimise tõttu
Luuale. Komsomolikomiteest lubati Tiidule armeest pikendust, kui
soostub komnooreks astuma. Palavast soovist tehnikum lõpetada,
nõustus Tiit komnooreks hakkama. Aga tutkit ta pikendust
sai! Sõjaväest tulles virutas Tiit komsomolipileti
lauale! Kroonust sai Tiit kaasa tuberkuloosipisiku, mis avastati
aasta hiljem. Sanatooriumist leidis ta endale abikaasa, kes on
kooliõpetaja.
Peale metsatehnikumi lõpetamist töötas Tiit geodeedina
ja metsnikuna ning looduskaitseinspektorina Rakvere, Kunda ja
Keila metsapunktis. 1978. aastast peale töötas ta Harju
KEKis kuni selle laialiminekuni, kokku 15 aastat.
Võiks ju pensionile jääda, aga vanast harjumusest
on raske vabaneda. Nii töötabki Tiit Pääsküla
kaupluses, olles ühes isikus nii turvamees kui transporditööline.
Alates 1992. aastast on ta Kaitseliidu liige. Mulda poetas ta
kaks seemneiva, kellest on nüüdseks võrsunud
tublid noormehed Lauri ja Hindrek. Pojad on ta kõrgkoolist
läbi koolitanud, Hindrek õpetab emakeelt ja Lauri
kehalist kasvatust.
Siinsed
venelased on nagu rebasel kirbud
Siberis õppis Tiit Birkan tundma ehtsaid venelasi, kes
söövad leiba ja kartulit ning elavad oma ahjuküttega
majas ja ei lähe tuhandete kilomeetrite taha. Siinne nn “venekeelne
elanikkond” on nagu rebase kirbud. Rebane saab kirpudest
nii lahti, et läheb vähehaaval vette, kuni lõpuks
on kirbud talle pähe kogunenud. Siis ampsab ta suutäie
sammalt ja läheb nii sügavale, et paistab vaid ninaots.
Kirbud ronivad samblatuustile ja siis ta laseb selle allavoolu
lahti. Tundub, et rahvas, kes meile siia jäeti, on ka vene
elanikkonna kirbud, keda õiged venelased põlgavad.
“See kontingent, kes Eesti riiki neab, peab esialgselt venelasteks
saama. Seejärel tuleb Eesti riigikeelsus ja kõige
tagatipuks – eestimeelsus,” leiab Tiit.
Lihvimata
kalliskivi
Hr Viljar Ansko meelest on Tiit Birkan, luuletajanimega Antti
Kirbi üks andekamaid klassikalise luule viljelejaid Eestis,
kes valdab meisterlikult luule suurvorme poeeme, lugulaule ja
ballaade. Tema sahtlites on oode ja ballaade eesti metsavendadest
(“Lullade kangelastegu”), eesti vabadusvõitlusest,
Siberist ja Siberisse küüdidatud lastest (“Suttingu
Ivar”). 1997. a kevadel korraldas Viljar Ansko Ristil luuleõhtu.
Tiit lummas inimesi oma heroiliste metsavennaballaadidega, portreeluuletustega
eesti ja soome spordikuulsustest, humoreskidega ning Eesti olmet
ja poliitikat kajastavate epigrammidega. Kunagi ilmus sari “Suuri
sõnameistreid”. Kui kunagi peaks ilmuma sari “Suuri
Eesti sõnameistreid”, siis soovitaks hr Ansko vägagi
nii mõndagi sahtlisse kirjutajat. Üks neist oleks
mõistagi hr Birkan, kelle annet sõnas ja riimis
näitab kasvõi tõik, et ta on mängleva
kergusega võitnud mitmeid temaatilisi ekspromtluulekonkursse.
Tiit Birkan võiks olla ka meie aja Gori, sest tema epigrammid
on väga vaimukas, teravmeelses, tabavas satiirilises laadis,
mida kroonib valmilik puänt. Ja materjaligi nii humoreskide
kui epigrammide jaoks saab Tiit samast allikast, kust Gorigi omal
ajal – ajalehest. “Oh, oleks mul vaid aega neid humoreske
kirjutada,” ohkab Tiit. “Aga häda on ju selles,
et aega ei ole.” Epigrammi kirjutamine palju aega ei nõua,
seda võib ka käigu pealt teha. “Kui hästi
läbi mõelda, siis võib kuue reaga pagana palju
välja ütelda.”
Lugedes neid gorilikult vahedaid kuurealisi “kupigramme”,
nagu Tiit ise neid kutsus, tunnen puudust ühest – Gori
karikatuurist. Sest nagu oma Gorile pühendatud epigrammis
ütleb ka Tiit Birkan: “Eks epigrammgi riku mõnel
tuju, kuid pilapiltidel on vingem mõju.” Kuid Gorid
ja tiitbirkanid on praeguses Eestis segavad asjaolud. Nad, sunnikud,
mäletavad liiga palju, pärivad järele, torgivad
vahel südametunnistust, küsivad, kus on rahvusaade ja
kõik need lubadused, kus on see, mille poole me püüdlesime?
“Rahvusaade on nagu AIDS. Selle kandjat välditakse,
sest rahvusaade segab riigivargust ja on mõnele põhjustanud
südametunnistuse piina. Ei rahvusaateid vaja me, kui riigi
põhja ajame!” tõdeb Tiit kibestumusega.
Metsinimesel
soovitati oma liistude juurde jääda
Tiidu jaoks on luuletamine abiventiil. Kui pinge sees, on hea
võtta ja panna värss paberile – ennast välja
puistata. “Inimene on nagu anum, ta kogub muljeid eluaeg
ja lõpuks saab anum täis ja hakkab üle ajama.
Siis saab inimesest kas kirjanik, luuletaja, külalaulik,
anekdoodirääkija või muu selline. Mind õpetati
kirjutama, eks ma siis proovin seda kirjutamist.” Neljakümne
aasta jooksul on ta katsetanud kõikvõimalikke stiile
ja vorme, kuid siiski riimis luuletusele kindlaks jäänud.
Muist kladesid on ta sõpradele kinkinud, muist ka ära
põletanud. Üks kohvritäis seisab suvilas, teine
kohvritäis käsikirju kodus nurgas. “Tundmatul mehel
metsast on sahtlipõhjast raske parnassile pääseda.
Olen kahjuks selleks liiga vana,” ütleb Tiit muigega.
Siiski on sahtlisse kirjutatust midagi ka rahva sekka pääsenud
ja rahvalauluna autori juurde tagasi jõudnud. Nimelt käis
poeg Hindrek Saaremaal rahvaluulet kogumas ning poja poolt kirjapandut
vaadates avastas Tiit sealt ootamatult ühe enda tehtud lorilaulu!
Tiit Birkan arvab, et temast oleks võinud saada päris
hea korrektor, sest tal on eriline and leida vene keelest tõlgitud
teostest tõlkeapse. Vene keel on tal nii hästi käpas,
et kõrgema haridusega mehedki on käinud tema juures
konsulteerimas. Kunagi käis Tiit kirjastuses töötava
klassivenna juures küsimas, et kas ehk ei ole midagi tõlkida.
Anti proovitöö, millega jäädi rahule, kuid
siis küsiti saatuslik küsimus: mis haridus teil on?
Kui kuuldi, et metsatehnikum, siis öeldi, et iga kingsepp
võiks ikka oma liistude juurde jääda. Mis sa
teed, kui oled juba metsinimene…
Selle jutu peale võtab “metsinimene” praegu ülipopulaarse
J. R. Tolkieni “Sõrmuste isanda” venekeelse variandi,
mida ta kunagi oma poistele ladusalt eesti keeles ette luges,
lööb täiesti suvalisest kohast valla ja hakkab
katseks valjusti lugema – eesti keeles. “Eesti keelest
vene keelde nii ladusalt ei lähe, lauseehitus on teine,”
kommenteerib Tiit.
Mida selle peale kosta? Ehk aitab epigramm:
On lihvimata kalliskivi tuhm,
Vaid meistri oid ja oskus toob ta illu.
Ja ikka leidub kuskil mõni juhm,
Kes arvab vääriskivi klaasikilluks.
Ning vastupidi – teda petab ära
Just klaasikillu näilik tühi sära.
Enda sõnul pole Tiit Birkan ei Sven
Kivisildnik ega Peeter Sauter, kes oma teoste avaldamiseks toetust
saavad. Ta ei oska nii ropult kirjutada. Tegelikult oskaks küll.
Toomas Kall pakkus kunagi vene tšastuškasid tõlkida.
Tiit tõlkis ära ka need kohad, mida Kall pidas tõlkimatuteks.
“Aga milleks ma pean tõlkima või kirjutama
nilbusi?” küsib Tiit. “Naisevend tõi ükskord
lugeda, mille eest Sauterile Tuglase preemia anti. Siis mõtlesin
küll, et selle kohta käib tõesti Harald Suislepa
värss:
Okseõrn õhtu,
väljaheitehell taevas.
Noor poeet, hoides kõhtu,
köötsib kaevu man suures vaevas.
Öök kui löök täidab tuuletuse.
Kas tõbi põue või põide pugenud?
Ei, poeet on oma luuletuse läbi lugenud.”
Euroopa
Liitu müütati nagu mädanenud põrandatega
suvilat
Eestimaa on Tiit Birkani arvates praegu nagu koolieelik, kelle
vaimne areng on füüsilisest ette jõudnud. Sellepärast
oleks pidanud tema arvates Euroopa Liitu minekuga natuke viivitama.
Uisapäisa tormamine meenutas Tiidule kangesti, kuidas talle
kinnisvarafirma agendi poolt mädanenud põrandatega
suvila pähe määriti. “Kiire, kiire, omanik
läheb varsti välismaale!” utsitas maakler. Rahagi
polnud veel käes, kui suvila juba Tiidu nimel oli. Et põrandad
olid mädad ja aknaraamid naeltega ette löödud,
avastas ta poolteist aastat hiljem…
Euroopa Liidu asjus käis sama jutt. Kui me nüüd
ei lähe, ei tea, mis juhtub! Venelane rabab meid tagasi!
“Kuidas ta siis ikkagi rabab? Ega me niisama rabatavad ei
ole. Las Venemaa olla nagu suur haug ja Eestimaa tema kõrval
väike kiisk. Aga olgu haug kui tahes ablas, ei neela eal
ta kiiska sabast! Kiisk ajab ogad turri ja jääb tal
kõrri kinni. Ei ole enam 1939. aasta. Probleeme muidugi
on. Kuid kui meile antakse 50 aastat rahulikku elu, siis laheneksid
need iseenesest. Aga kas meile seda aega antakse? Tont seda teab…”
|
|
|
