Vajangu vaskse pulmamõõga lugu

tekst ja foto: Imre Annus

Rakvere muuseumis säilitatav vaskne pulmamõõk on vanim meie rahva käes olev materiaalne ja samas järjepidevat kultuurilist väärtust omav ese.

Kõik, millesse me puutume või oleme kunagi puutunud, jätab endasse midagi, mis meie vaimu, mõtteid ja oskusi mäletades kõneleb neile, kes tahavad meist saada teateid tulevikus. Neile, kes oskavad lugeda seda salakeelena näivat, inimtegevuse kõige erinevamate ilmingute tulemusel esemetesse, keelde ja kombestikku talletatud Lugu ning suudavad näha selle osana ka ennast.

Vaskne tähendas eelkõige pronksist eset

Segaduste vältimiseks tuleb kohe selgitada, et kuna meie maal keemiline element vask (Cu) ehedal kujul ei esine, siis on maarahvas sõnaga “vaskne” nimetanud eelkõige just pronksist esemeid. Pronksi ja vase eristamine ja erinevate terminitega nimetamine algas teadaolevalt alles sõna “pronks” eesti keelde laenamisega 19. sajandil. Sellest tulenevalt püüan eelistada käesolevas loos pronksi vanemat nimetust uuemale ning kutsuda pronksmõõka siiski vaskmõõgaks. Selline nimetus peaks aitama ka lugejal leida kergemini seoseid meie rahvalauludes mainitud kullast, hõbedast ja vasksetest mõõkadest ning -meestest.
Umbes 2700 aastat tagasi, tõenäoliselt Skandinaavia kaudu meie maale sattunud vasest relv tõi endaga kaasa ka uue sõna: mõõk. Kas vaskmõõka kandis toona ka ülik, keda samal ajaperioodil maakeelde laenatud sõnaga “kuningaks” nimetati, seda me täna ei tea.

Kas mõõk on olnud pidevas kasutuses 2700 aastat?

Rakvere muuseumi arheoloog Tõnno Jonuks arvab, et mõõk on lebanud enne pulmamõõgana kasutusele võtmist kaitsva oksiidikihi all kusagil kalmes. Tema sõnul on vähetõenäoline, et ese, mida 2700 aastat on pidevalt kasutatud, võiks nii hästi säilinud olla. Maausuliste ja Taarausuliste Koja vanem Andres Heinapuu peab maarahva pulmakombestikule viidates tõenäoliseks just pidevat kasutamist ning hea säilimise põhjuseks mõõga tähendust ning ajalugu arvestav hoolikas hoidmine.
Kellel on õigus, seda teab täna vaid mõõk ise, kuid kindlasti on tegemist esemega, mis omanud läbi aegade suurt tähendust maarahva muistsete pulmakommete täitmisel.

Ainulaadse leiu tee tänapäeva

Mõõga tõi 1975. aastal Rakvere muuseumisse Vajangu küla mees Oskar Lall, kelle sõnul oli seda suurepäraselt säilinud relva kasutatud pulmamõõgana juba enne Põhjasõda.
Rakvere muuseumi uue püsinäituse ettevalmistamisel 2001. aasta alguses köitis arheoloog Tõnno Jonuksi tähelepanu Hallstatti kultuurist pärinev vaskmõõk, mis oli selle tunnini kannatlikult oma avastamise hetke oodanud.
Ajaloolane Valter Lang on nimetanud leidu sensatsiooniliseks, kuna tegu on Eesti ainulaadse, peaaegu tervikuna säilinud Gündlingeni tüüpi Hallstatti mõõgaga, mis valmistatud nooremal pronksiajal Kesk-Euroopas. Hallstatti mõõku on leitud peamiselt Mälari järve ümbrusest, Gotlandilt ja Ölandilt ning Lõuna-Soomest – kohtadest, mis jäid Eesti-Sooome-Rootsi elava kauplemise kolmnurka. Lätis selliseid leide ei esine ning Leedust leitud vaskrelvad kuuluvad sootuks vanemasse pronksiaega.
Enne Vajangu mõõka on arheoloogid leidnud Tehumardi peitleiust vaid vaskmõõga fragmente. Sellised leiud kõnelevad selget keelt meie esivanemate vilkast väliskaubandusest, meie inimesed olid oma naabritele arvestatavad äripartnerid. See omakorda aitab tõrjuda tavateadvuses kinnistunud müüte pronksiaja Eestist kui perifeersest arengumaast.
Kaubavahetusest Hallstattiga ja uudissõna “kaunis”
Tõnno Jonuksi sõnul sattus vaskmõõk Eestisse pärast seda, kui Kesk-Euroopas juba raudrelvi taoti. Põhja-Euroopas ja eriti Eestis oli pronks siis ikka veel suhteliselt haruldane ja kallis materjal. See, et Eestist on tänini leitud kahe või kolme mõõga tükid, ei tähenda, et pronksiajal neid siin nii palju oligi. Kuna pronksi on kerge sulatada ja töödelda, võidi katkised või tarbetuks muutunud esemed sulatada ümber eheteks või muudeks tarberiistadeks. Vaskmõõga Skandinaaviast Eestisse sattumist peab Jonuks Läänemereäärsete maade vaheliste kaubandussidemete tulemuseks.
Skandinaavial olid teiste hulgas väga tihedad kontaktid ka pronksiaegse soolamonopoli Hallstattiga, kust lisaks vaskmõõkadele imporditi sel perioodil ka erilisi, nn varrelappidega kirveid, luksuslikke pronkskilpe ja pronkssiituladid.
Tähelepanu väärib, et paralleelselt rikkalikult kaunistatud Hallstatti pronksesemetega tuli Skandinaavias käibele ka germaanikeelne sõna “skaunis”. Millest aegade jooksul arenes välja meiekeelne “kaunis”, mis tähistas põhimõtteliselt uut filosoofilist kategooriat- midagi tuli või oli võimalik kaunistada. Tänapäeva saksa keeles on “skaunis”-st saanud “schön”.
Näib tõenäoline, et suhtlemise tulemusel tekkis sarnaselt lingvistilisele ja esemelisele ühisosale ka sõjapidamise ja relvadega seonduv ühine kultuuriruum, kus lähemate ja kaugemate rahvaste kombed ja arusaamad omavahel läbi põimusid ja täiendasid. Kindlasti ei toimunud selline laenamine vaid läänest itta, vaid ka vastupidi. Sellised seosed kinnitavad taas, et meie esivanemate suhted välismaa, sh Germaani hõimudega, ulatuvad palju kaugemale 13. sajandi ristisõdadest.

Vaskmõõga sõjad

Kuulsaimatest sõjakäikudest, kus vaskmõõkadega lahinguid peeti, võib esile tuua Trooja sõja, mil Kreekas oli pronksiaeg. Tolleaegseid lahingustseene võime imetleda Kreeka vaasimaalidel, kus Kreeka kangelase Achilleuse käes tunneme ära Vajangu pulmamõõga sarnase relva. Kuna pronksi- ja rauaaegseid relvaleide on meil väga vähe, on selle leiumaterjali põhjal raske tolleaegsete sõjapidamistavade ja sõdimise sageduse kohta mingeid kindlaid järeldusi teha. Samuti on raske öelda, millal pronksmõõku üldse viimati sõjarelvana kasutati.

Viimasteks vasest terariistadeks olid habemenoad

Maavalla Koja maanõuniku Kalle Elleri sõnul olid meie maal viimasteks vasest terariistadeks habemenoad. Seda suure hõbedasisaldusega “musta vaske” oli võimalik terasest õhemaks pinnida ning teravamaks ihuda. Tulemuseks saadi äärmiselt terav vasktera, mille valmistamise tehnikat juba vanas Egiptuses tunti.
Vaskhabemenuge oli kasutusel veel viikingite ajalgi. Hiljem, pärast ristisõdu, saavutati ka õhtumaades terasest suhteliselt hea tera, millega oli võimalik lahedalt karva ajada.
Terariistade areng ja habemete kandmise kultuur on omavahel teatud seoses – me näeme, et viikingiajal oli suhteliselt vähe habemeid, kuna käibel oli üsna palju vaskriistu. Sellele järgnev ajastu muutus aga habetunumaks ja hilisem keskaeg ongi üsna habetunud, kuna vaskhabemenoad olid juba kasutuselt taandunud ja terasetöötlemise oskus ei olnud veel piisavalt hästi arenenud. Kui aga teravad terasnoad laiemalt kasutusele võeti, siis jällegi habemed taandusid. Järgnev La Tene ajastu arendas aga mõõga kuju edasi selliseks, millega võideldi juba 13. sajandil

Mõõk oli Eestis pigem staatuserelv

Jonuksi sõnul kasutas (sõja?)mees enne pronksmõõka peamiselt vibu ja nooli, oda ning kivikirvest, millele mõõk kindlasti revolutsiooniliseks vahetuseks oli.
Vasest või uuemas keeles pronksist mõõgaga võitlemine kujutas endast, Muinas-Eesti võitlusseltsi Rease pealiku Lennart Männi sõnul, peamiselt soodsa momendi passimist, mille saabumisel anti vastasele kiire löök. Kui viimane end kaitsta ei suutnud, oli tulemuseks sügav haav ning võitlus sellega otsustatud. Ettekujutus, et tolleaegsete relvade näol oli tegemist mingite vasest valatud nüride esemetega, millega võitlejad siis üksteist ohjeldamatult kolkisid, ei vasta juba mitmendat aastat muinasvõitlejaid treeniva mehe sõnul tõele. Nii maausuliste vanema Heinapuu kui arheoloog Jonuksi teada pole Eestis vaskrelvad kunagi väga olulised sõjarelvad olnud, kuna vaskrelvade levikuaegadel oli neid siin vähe. Mõõk oli peamiselt pealiku staatuserelv või siis (samal ajal ja tõenäoliselt hiljem) püha asi.
Mis tähendus oli Vajangu vaskmõõgal kalmesse panemise hetkel, seda me öelda ei tea. “Kui see mõõk oli rauaajal, ükskõik, kas siis eelrooma või rooma rauaajal, kellegi käes või kodus, pidi tal olema eelkõige just sümboolne väärtus seoses ajalooga,” lõpetab Jonuks spekulatsioonid.
Tekib küsimus: kui Eestist leitud mõõgad on enamasti tahtlikult pooleks väänatud, miks jäeti see pronksmõõk terveks? Vastust võiks Jonuksi sõnul otsida läbi ajaloo muutunud hingekontseptsioonidest. Kalmesse pandava eseme tahtliku rikkumise eesmärgiks oli tema sümboolne surmamine. Pronksiajal tõenäoliselt sellist kontseptsiooni ei olnud, mida tõendavad ka teised vastava ajastu rikkumata kalmeleiud. Tahtlikult hakati kalmepanuseid lõhkuma alles keskmise rauaaja saabudes.

Kepitantsu tantsiti ennemuiste mõõkadega

Lisaks keltidele ja germaanlastele on meie mõõgakultuuri mõjutanud ka idapoolsed, eriti Volga keskalade rahvad. Ühisosast meie ja keltide folklooris annab tunnistust ka Eesti tänapäevastel tantsupidudel esitatav meeste kepitants, mida võib suure tõenäosusega Šoti mõõgatantsu sugulaseks pidada. Nähtavasti on ka meil varem keppide asemel haljad mõõgad risti murule asetatud ja mehed nende vahel hoogsalt tantsu vihtunud.
Kas võime siis väita, et just kepi- või mõõgatantsu näol on meie avalik mõõgakultuur mingil degradeerunud kujul siiski säilinud?

Ilma mõõgata ei saa paari heita

Mõõk on olnud läbi keskaja ja eriti varakeskajal vaba mehe sümbol, mille kandja ei pruukinud tingimata ise sõjamees ollagi. Samas ei saanud pronksiajal iga vaba mees endale sellist kallist ja haruldast relva muidugi lubada. Kuid mingit tolleaegset ja meile teadmata olulist staatust sümboliseerides on ta siiski sedavõrd väärtustunud, et täitnud läbi aegade keskset osa elu ühe olulisema kombetalituse – abiellumise tseremoonias.
Kuna Vajangu mõõga näol on tegemist eelkõige pulmamõõgaga, siis tuleb märkida, et maausulise pulma kombetalitustes mängib mõõk tänini keskset rolli. Võib isegi öelda, et vanade kommete alusel ei ole võimalik kedagi ilma mõõkadeta paari pannagi. Mõõka peab pulmas kandma isamees ehk raudkäsi ning peiupoisid. Keskne nendes pulmarituaalides on üks taig, mis pandi toime ainuliselt mõõkadega. Selleks otstarbeks on olnud mõõgad käibes kogu selle kultuuri kestel kuni akulturatsioonini, s.t 1870. aastani välja. Teated pulmas kasutatavate puumõõkade kohta on pärit alles kõige viimasest ajastust, kui enam õigeid mõõku kuskilt saada ei olnud. Samas on teada, et külasepad neid selleks otstarbeks eraldi on sepistanud. Mõningaid selliseid eksemplare säilitatakse ka Tallinna Linnamuuseumis.

Pulmamõõgal peab olema terav löögitera

Eesti pulmamõõga juures ei ole pisteomadused kuigi vajalikud, see-eest peab tal olema terav löögitera. Pulmatseremoonia ühes lõigus peab peiupoiss suutma hüpata üle aia, kusjuures kogu pererahvas teda segab. Segamine jätkub ka õue peal, kus pulmarahvas vehkimise ja karjumisega püüab ajada närvi tema hobust.
Sellest summast peab suutma peiupoiss läbi tungida, kusjuures ei tohi ta ka kedagi alla ajada. Takistuse edukalt läbinud, tuleb tal anda mõõgaga pruudi (vakarahva) maja räästasse hoop. Kui see tehtud, vaibub ka pererahva vastupanu – mees on jõudnud oma väljavalituni! Seejärel tuleb mängu raudkäsi või isamees, kes peab lööma omakorda paar hoopi lävepaku sisse. Väga oluline on ühe peiupoisi ülesanne, kes peab mõõgaga seapea küljest kõrva ära raiuma. Vahel panid pruudi vanemad tema kiusamiseks kõrva sisse ka naela. Peiupoisile, kes mõõgaga ringi oskas käia, see probleeme ei valmistanud, kui jäi aga puudu rammust ja oskustest või osutus nael liiga jämedaks, siis võis ta võtta seapea mõõga otsa ja visata parsile, öeldes: see on toores ja ei kõlba süüa!
Heinapuu sõnul olid need pulmamõõgad sageli vanemad relvad, millel oli oma lugu või minevik ning mida anti põlvest põlve või (varasemal ajal) ametimehelt ametimehele edasi. Mis ametid need olid, seda me jällegi täna enam ei tea, kuid viited pühadele sõjariistadele on rahvaluules siiski säilinud.

Mõõkade ärakeelamine oleks süvendanud Eesti kultuuri provintslikkust

14. märtsil 2002 muutis Riigikogu oma otsusega kehtima hakkavas relvaseaduses mõõka keelustavad punktid. Sellele eelnes mitmekuuline selgitustöö, mille käigus astusid mõõga tsiviilkäibest keelamise vastu välja väga erinevad huvigrupid. Millised oleksid olnud seaduse mõjud Eesti kultuurile, kui seaduseandja poleks oma varasemat otsust muutnud?
Maavalla Koja vanema sõnul ei tähendanuks mõõga tsiviilkäibest keelamine Eesti noorele ja provintslikule kultuurile erilist kaotust. Tekkis ta ju topeltprovintsi, vene ja saksa mõjude tingimustes, mida ka 20 aastat kestnud omariiklus oluliselt vähendada ei suutnud. Sellele järgnes areng üheltpoolt nõukoguliku provintsi, teisalt õhtumaise lääne tsivilisatsiooni piiritaguse provintsi tingimustes. See sügavalt provintslik kultuur on ju maailmakultuuri mõistes mõõga tähendusest üsna võõrutatud või võõrdunud ning mõõkade ärakeelamine oleks Eesti kultuuri provintslikust vaid süvendanud.
Mis puudutab maarahva pärandit ja kultuuri, siis seal on mõõk olulisem ja tähtsam kui enamikes naaberrahvaste kultuurides. Ja sellele kultuurile oleks mõõkade keelustamine mõjunud hävitavalt. Maausuliste vanem lisab, et maarahva pulmakommete täitmise juures ei ole võimalik teha mööndusi – küsida riigi käest mõõga omamiseks eriluba või kasutada puumõõku. Kuna maausulised pulmakombed on üks meie kõige vanemaid teadaolevaid kihistusi, on maausulise jaoks ka need pulmamõõgad esemelise kultuuripärandi kõige olulisem osa, mida võtame kriitikata, kinnitab Heinapuu.
Tõnno Jonuks on kindel, et inimene, kes mõõka omab, on üldjuhul ka piisavalt haritud ja intelligentne, et seda konkreetsetel tähtsündmustel kanda ja kasutada väärikusega, mida mõõk kandjalt eeldab. Raske oleks tema sõnul kujutada ette sellisesse seltskonda kuuluvat inimest kedagi mõõgaga hirmutamas.
Samuti oleks raske ette kujutada populaarset, nooremat rauaaega rekonstrueerivat Käsmu viikingilaagrit, kus inimesed kannavad autentseid ehteid ja rõivaid, kuid ei kanna mõõku ega odasid. Sellised üritused aga aitavad inimestel paremini tunda ja mõista meie rahva kaugemat minevikku ning pika ajaloo vältel väljakujunenud püsiväärtusi.