Okupatsioonide muuseum
või küüditamise õppekeskus?

Tekst: Ants Sild

Kommunistid hävitasid eesti rahvuse eliidi: likvideerisid kõrgemad sõjaväelased, riigiteenijate esimese ešeloni, Kaitseliidu ja korrakaitseorganite juhid. Seda n-ö sissejuhatuseks ja soojenduseks, käe valgeks (veriseks) tegemiseks.

Järgnesid mastaapsed sõjakuriteod – tsiviilelanike tapmised elurajoonide purustusoperatsioonide käigus Tallinnas, Narvas, Tartus, Jõhvis ja mujal. Jätkuhoop anti rahvusele traditsioonilise maamajanduse lagundamise- talumaade võõrandamise, tükeldamise ja uusmaasaajatele jagamise läbi. Aga sellestki jäi terroristidele väheseks. Alustati rahva eesrindlikuma osa deporteerimist Venemaa orjalaagritesse, kust füüsiliselt ja psüühiliselt muserdatuina vaid vähesed kodumaale naasid.
Siis algas sundkollektiviseerimine, mis andis eestlaste rahvatõule rängima löögi, mida meie kannatusterohke ajalugu tunneb. Samal ajal alustati linnades nn. industrialiseerimisprogrammi elluviimist. Selle sildi varjus toimunud ümberrahvastamine, esmajoones venestamine, lõi rahvuskehasse noa, mis seal praegugi istub. Ning mille poolt tekitatavat valu ja röövmõrtsukalikku olemust adume selgelt ja teravalt ka kaheteistkümnendal taasiseseisvumisaastal. Praegusel hetkel eriti just pealinnas, kus rahvuslik-punabolševistlik seltskond on vene vastava sõpruskonnaga võimu haaranud.

Eelpoolkirjeldatu on kommunistide sooritatud kuritegude veepealne, nähtav osa. Hullem on see, mis toimunud varjatult. Ning mis vähkkasvajana rahvuskehandi uusi rakke ja kudesid haarab. Jutt on eestlasliku vaimulaadi hävinemisest, rahvusliku vastupanuvedru väljavenitamisest, hingelise kollapsiga kaasnevast laiakslitsutusetundest. Maal iseloomustab seda loobumine loomapidamisest ja poetoidule ülemineminek, linnades klammerdumine barakkides ja lasnamäelagamikes harrastatava elulaadi külge. Olmelise ja eluolustikulise sovjetlusega kaasaminekust, mida saatis teadagi, valetamine ja vargus, on tänaseks saanud eestlasliku vaimu kokkuvarisemine, käegalöömine ja veelgi hullem – kommunismiaegsete elumoodulite massiline kasutamine.
Vaatamata kõigele põksub põlisrahva parema osa põues ikka veel see süda, mis riigielu asjades selgust ja ausust taotleb. Mis ka selles suunas püüdleb ja endast oleneva teeb, et tõe taim tärgata saaks. Kuid see süda on pigistatud kahe kivi vahele.Üks surub maha mõtet, mis võitlemas tusa ning meeleheitega, teine vaenab rahvuskeha, mida kurnab tõelise kodu puudumine, võõrandumist süvendav elamismall. Selle kohal kaigub venekeelne lärm, pillerkaaritab punaste pättide ja endiste enkavedeelaste pidu, mis saab rahalist toidet kotipoiste poolt Venemaalt, üle nn. Eesti “riigipiiri” siia toimetatud dollaritest, moraalset toetust aga end kümmet kanti kompromiteerinud rahvaesindajatest, riigitegelastest ja õiguskorra “kaitsjatest”.
Mis on sellisel elul ühist Eesti Vabariigiga? Ega olegi. Sellepärast öelgem otse ja selgelt: on alanud kolmas, kõige võimsam ja tõenäoliselt põlisrahvusele letaalset lõpplahendust kuulutav okupatsioon, mida koos kohalike kommunistide, kollaborantide ja kapitalismi sünnitatud kaabakate ning kurjategijatega juhivad dþiipidesse istunud nähtamatu rinde võitlejad. Korralik ettevalmistustöö on tehtud. Teelt on pühitud rahvuslikud vabadusvõitlejad, aatemehed, pead tõstnud talurahvas, ettevõtlust elujõu allikana käsitlenud eestlaskond ja sündinud vasika kombel nõrkadel jalgadel tuigerdav intelligents...
Juba siis, kui räämas Kaitseliidu maja kõrval Pitka pead postamendi otsa upitati, tundus, et midagi on viltu meie riigis. Tundmus süvenes veelgi, jälgides Okupatsioonide Muuseumile nurgakivi panekut. Millisele okupatsioonile mälestusmuuseumi rajatakse? Saksa oma oli lühike ja on ammu lõppenud, Vene omale? – Aga see ju kestab?

Okupatsiooni juhtinud persoonide peoplatsil, alandatud, teotatud ja ainelisse viletsusse heidetud põlisrahva silme all nende kannatuste muuseumi avamiseks pole praegu ilmselt sobiv aeg. See vaid süvendab masendust ja muret tuleviku pärast. Võib-olla on vajalikum – eriti viimaseid arenguid Venemaal silmas pidades – avada siin hoopis küüditamise õppekeskus? Deporteerimise läbi teinud, veel elus olev vanem eestlaste põlv saaks siis jagada oskusteavet noortele perekondadele, mida neil ehk varsti ka praktiliselt vaja võib minna. Pole ju ükskõik, kas minna lastega loomavagunisse särgiväel või haarata ettenägelikult kaasa ka paar lina, leivapäts, konservikarp ja soolatops...
Vene okupatsioonid Eesti aladele on ajaloo vältel olnud traditsioonilised, ootamatud ja laialdast hävingut külvavad. Ignoreerida nende kordumise võimalikkust on poliitiliselt ja inimlikult lühinägelik. Okupatsioonide muuseumi rajamine on väärt mõte siis, kui meie siseriiklikus elus on saavutatud elementaarne kindlus ja kui on selge, et maailma ümberkujundavad suurjõud meid kohe taas ei haara.