Meil ja mujal muutunud maailm

tekst: olaf imelik

Kui tahame, et eesti keelt rääkiv rahvas veel kauaks püsima jääks, peame vankumatult Eesti rahvusriigi idee eest seisma. Muidu läheb meie maa ja vara jõukamatele ja meist saavadki nende tallipoisid.

“Me kõik elame enne kolmandat maailmasõda,” ütleb meie ekspresident (“Postimees”, 19. nov). Kas selline optimistlik-pessimistlik ennustus pole siiski ekslik? Ohvriterohked katastroofid, kus enam ei oska inimlikust lollusest meelega või kogemata tehtud õnnetusi eristada loodusõnnetustest, näitavad, et me ei ela enne kolmandat maailmasõda, vaid kolmanda maailmasõja ajal. See sõda ei alanud alles maailmapoliitikas pööret tekitanud 11. septembriga, vaid juba ammu enne seda. Koos maailmaga on muutunud ka sõda ja selle pidamise viisid. Nii nagu me praegu ei tea, kunas see sõda algas, ei tea me ka, kus, kunas ja kuidas see jätkub ega isegi seda, kes kellega sõdib, kes on kelle liitlane, mida see sõda taotleb ja mis on võidu hind.

Meie elame praegu NATO-sse kutsumise eufoorias ja rõõmustame, et ka meid peetakse vist eurooplasteks ja EL on nõus meid enda hulka võtma. Rõõmustamiseks on põhjust – meie ühinemine nii ühe kui teisega on paratamatu ja tingimata vajalik. Pisikeseks tõrvatilgaks meepotis on ainult see, et kumbki neist ei tea veel/enam ise, mis või kes ta on, ega näe oma õiget kohta tormakalt muutuvas maailmas. Sellegipärast pole kahtlust, et nendega koos on meie ellujäämise tõenäosus selles tundmatus tulevikus suurem. Ometi ei tohiks me unustada meie enda poolt rõhutatud võrdväärsust ja koos sellega väärikust. Kogu jutt “eurooplaseks saamisest” ja EL-i pääsemisest jätab mulje, nagu oleksime müts peos tallipoiss, kes palub luba oma mustade saabastega härra juurde tuppa tulla.
Pole mingit põhjust mõne EL kuuluva maa talupoega või töölist meie omast paremaks või targemaks ega haritlase silmaringi laiemaks pidada. Olgu jutuks inimõigused, majandus või riigikaitse, annavad möödunud läbielamised meile nende sügavamaks mõistmiseks koguni eeliseid. Aga jõukamad on nad küll. Ja kui me nendega ühes lauas süüa tahame, peavad eelnevalt saama täidetud mitte ainult paljuräägitud EL nõuded, vaid praeguste EL maade tasemele peab olema jõudnud ka meie elatustase, kõigil elualadel töötajate sissetulek Muidu läheb meie maa ja vara jõukamatele ja meist saavadki nende tallipoisid.
Ka see jääb arusaamatuks, miks peab neid liitumisi ainult ühepoolse kasu seisukohast valgustama. Kui me vene okupatsioonist pääsesime, oli meil tõesti ettekujutus, et terve maailm rõõmustab koos meiega ja püüab meid heast südamest aidata. Nüüd teame, et igaüks teeb ainult seda, mis on kasulik talle endale. Kuigi ei pruugi liialt tõsiselt võtta mõnede meie intellektuaalide tõekspidamist, et EL tahab kangesti meie kultuuri ja keele võrra rikkamaks saada, on Baltikum talle oluline nii majanduslikult kui strateegiliselt – nii nagu on seda Euroopale juba terve aastatuhande olnud.
Kui keegi kuskile investeerib, on loomulik, et ta ootab sellest kasumit. Nii peavad ka EL-i poolt liituda soovijatele jagatud summad talle kasu tooma. Kasu ei pruugi aga avalduda kohe ja mitte alati rahas. Kui purukslöödud, hävitatud majandusega ja vihatud Saksamaa peale II Maailmasõda Marshalli plaaniga üles ehitati, ei tehtud seda inimarmastusest. Kuigi investeeritud summad ennast hiljem rikkalikult ära tasusid, oli põhiline kasu I Maailmasõja järgse kaose vältimine, mis Hitleri võimule tõi. Selline oht pole sugugi võõras ka vene võimu alt vabanenud rahvastele. Mida rohkem on vaesust, seda lihtsam on heal oraatoril-demagoogil-provokaatoril piima ja mett lubada, endale külge pookida vabaduse tooja oreool, kaasa tõmmata riiki koloniseeritud, võimule ihkavad võõramaalased ja “demokraatlikult” võim enda ja oma seljataga seisvate jõudude kätte haarata.
Kui meie noored ühes telesaates tõid Hitleri näiteks, kuidas demokraatia võimaldab diktaatori võimuletuleku, siis eksisid nad ainult ühes: Hitleri võimuletulek polnud tingitud sellest, et ta oma meisterliku demagoogiaga rahva enamuse poolehoiu võitis, vaid see oli komplitseeritud poliitiliste mängude resultaat: ta saavutas omavalitsustes kohad oma Parteigenosse’dele, kes aga veel tema parteisse ei kuulunud, need sundis ta koha kaotamise ähvardusel (kasutades ka füüsilist vägivalda) sinna astuma; demokraatlikul teel saavutas ta vähemusele valitsuses võtmepositsioonid, mis võimaldasid kehtestada ühe partei ainuvõimu ja minna üle diktatuurile. Kuidas rahvas aga siis võimule juubeldama hakkab, seda teab igaüks, kes on NSVL-is elanud.

Meie EL-iga liitumise peab otsustama rahvas. Kuigi poliitikud rahva tarkust kiidavad – kes neid muidu ikka tagasi valiks – kas tõesti on rahvas võimeline otsustama talle heaolu tagavate majanduslike sammude üle? Oleks ju loomulik, et otsuse teevad majanduslikes ja juriidilistes peensustes orienteeruvad, vastava koolituse saanud, usaldusväärsed spetsialistid.
Kui aga viimase sõna ütleb siiski referendum, kas on siis ühinemise majandusliku kasu rahvale selgitamisel otstarbekas peamist tähelepanu pöörata sellele, et EL jagab meile raha juba praegu ja kui palju me seda teiste taskust veel siis suudame välja pumbata, kui liikmeks saame?
Tegelikult oleme küll ise omale ülisuure majandusliku kasu teeninud juba ainuüksi taotlusega EL-i astuda – tänu liikmeks saamise eelduseks olevate nn euronõuete täitmisele, vastavad meie põllumajandus- ja tööstussaadused nüüd maailma tasemele ja oleme võimelised maailmaturul konkureerima.
Selle asemel, et liitumise pooldajad meile pudrumägesid silme ette maalivad ja euroskeptikud kurjalt kõige halvaga ähvardavad – niikuinii saab rahvas sellest mulinaadist veel vähem sotti, kui rääkijad ise – on tingimata vajalik selgitada, millised ohud meid ähvardavad, kui me EL-ga ei liitu. Ja need ohud pole illusoorsed, vaid käegakatsutavalt reaalsed.
EL sisekaubandusest jääme sel puhul välja ja meil tuleb otsida turgu mujalt. Et meil kellelegi pole pakkuda midagi, millest nad puudust tunneks, jääb meile turg lahti ainult ida poole. Ka sinna saame oma toodangut müüa ainult meile dikteeritud tingimustel (milleks juba praegu on “kodakondsus kõigile”). Kes valitseb majandust, määrab poliitika. Pole enam oluline, kas oleme lääne või ida orientatsiooniga, vaid meid “orienteeritakse” sinna, kuhu vaja. Lisada jääb ainult: kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.
Kas aga referendum üldse peegeldab rahva tahet? Seda eriti meie tingimustes, kus idanaaber on infiltreerunud kõikjale? Rahva “tahet” kujundavad kuldsuised ja libekeelsed agitaatorid igal tasandil, kes panevad rahva hõiskama mitte sellele, mis on kasulik rahvale endale, vaid hoopis kellelegi teisele. Seda ohtu silmas pidades ei tohi mitte mingil juhul muuta põhiseaduse liitudesse astumist takistavat klauslit juba enne referendumit. Kui peale põhiseaduse sellist muutmist ütleks referendum EL-iga ühinemisele “ei”, jääks võimulolijatele vabad käed mõne teise liiduga ühinemiseks. Senised kogemused on aga näidanud, et hiljem rahva tahtena tõlgendatavate poliitiliste manipulatsioonide tulemusena, saab rahva esindusi komplekteerida rahvusriigi ideele vastupidiste ideaalidega inimestest ja ootamatult võime leida, et oleme aastasse 1940 tagasi libisenud.
Oma Leedu visiidil tundus USA president veidi üllatuvat, kui rahvas talle NATO-sse kutse peale thank you skandeeris, ja ütles, et kasu on ka NATO-l Baltikumist. Kui see nii ei oleks, poleks meid päris kindlasti keegi sinna kutsunud. Ta kinnitas aga, et peale NATO-ga ühinemist pole meil enam mitte kelleltki agressiooni karta. Jutt oli muidugi sõjalisest agressioonist. Ega meil seda ennegi eriti põhjust karta polnud – ei tulnud ju “vabastaja” sõjaga siia ka 39. aastal. Kuid Venemaa pole kunagi eitanud, et ta meid tagasi saada kavatseb. Et ta on võidus kindel ja meie enesekaitset kuigi tõsiselt ei võta, näitab seegi, et ta meist jagu saamiseks kasutatavaid võtteid varjanud ei ole ja on avalikult deklareerinud, et vallutab meid majanduslikult ja poliitiliselt.

Kui keegi peaks tõsiselt võtma meedia teateid ja arutlusi meie pidevalt muutuvatest suhetest Venemaaga, oleks ta juba ammu merehaige. Kord oleme laine harjal ja meie rahvaesindajad ja -juhid koos ajakirjanikega loobivad mütse õhku, et just nüüd-nüüd on Eesti-Vene suhetes tekkimas läbimurre! Siis jälle oleme laine põhjas ja muretseme, mida me veel peaksime Venemaale pakkuma, et tema sõprust võita, kas kirikust ikka jätkub või peaks midagi veel pealekauba panema?
Venemaa aga doseerib seda lainetust meisterlikult. Eriti nüüd, kui meie suhted läände hakkavad selgemaid piirjooni omandama, püüab lainehari meid päris üle ujutada: kõrge valitsustegelane käib siin, lubab meile sõpruse märgiks isegi presidendi ametiraha tagasi anda, suursaadik mõistab aga ketserlikult hukka oma leivaisa meid diskrimineeriva majanduspoliitika ja viivitamise piiriküsimuse lahendamisel. Nagu kirjavahemärgiks lendavad mõned tökatipudelid vastu meie saatkonna hoonet Moskvas ja siis tuleb Venemaa paremjõudude liider siia teatama, et just praegune valitsus ja mõni uus partei on sobivad selleks, et kõik tüliküsimused lõplikult lahendada. Eelduseks nii presidendi ametirahale, topelttollide kaotamisele, piirilepingule ja tüliküsimuste lahendamisele üldse, on muidugi, et kõik siin elavad välismaalased saavad omale kodanikuõigused, seega võimaluse kaasa aidata talle sõbraliku valitsuse igipõlistamisele ja suhete soojenemisele piirini, mis meid naabri külge keevitaks.
Mis meile mee moka peale määrimisse puutub, siis – kui presidendi ametiraha neile nii kallis on, jätku see rahumeeli omale mälestuseks mehest, kes seda ainsana paar aastat enne sõda kandis, siis koos meie maaga neile üle andis ja kelle poliitilisest ja ärialasest tegevusest nad palju rohkem teavad kui meie.
Läbimurdega kaubanduspiirangutes pole päris selge, kumb kummale poole läbi murrab. Peale esialgse rõõmu tooks piirangute likvideerimine meile kaasa tõsise tagasilöögi. Vastupidiselt Venemaa ootustele on need kaubandussanktsioonid olnud väga oluliseks hoovaks meie majanduse senisele arengule. Võib-olla on Venemaale majanduslikult vähetähtsad topelttollid talle kasu toonud ainult niipalju, et on tähelepanu endale tõmmanud ajal, kui suur mäng käib hoopis mujal – osalt peidetult, osalt aga nii meie silme all, et me seda enam tähelegi ei pane ja loomulikuks peame.
Sama vähetähtis on poliitilise vallutamise plaanis meie jonnitamine-lollitamine piirilepinguga. See mõjuks vist kosutavalt ainult meie räsitud iseteadvusele, kui paberil oleks meie allkiri kõrvuti meie võimsa venna allkirjaga: saaksime uhkelt tõendada, et ega ta seda piiritagust maad meie käest vägisi ära ei võtnud – meie, kui võrdväärne partner, ise andsime! Või arvame tõesti, et kui piir on pitsatiga paika pandud, siis ta meid ja meie maad enam ei taha? Ega me selle peale vist pole tulnud, et kui EL-ile või NATO-le seda Euroopat Aasiast eraldavat piiri tõesti vaja on, lepivad suured selles omavahel kokku ka ilma meie käest nõu ja luba küsimata. Aga võib ka juhtuda, et see piir nihkub nii, nagu me koolipoistena laulsime: Eesti (EL-i) piirid vastu Hiina müüri!

Miks on meie diplomaadid üllatunud Venemaa leebest suhtumisest meie teoks saavasse ühinemisse EL-iga ja meie kutsumisest NATO-sse? Kas pole see hoopiski endastmõistetav ja loomulik?
Ajalugu ei pane vaenlasi ja liitlasi igaveseks paika ja ajast, kui tollane eestimeelne valitsus hakkas meie eksistentsi kindlustamiseks otsima võimalusi nende organisatsioonidega ühinemiseks, on jõujooned maailmas tundmatuseni muutunud.
NATO loodi Lääneriikide enesekaitseks suure ja tugeva, maailmavallutamist taotleva Nõukogude Liidu vastu. Nüüd, kui seda ähvardavat kolossi asendab NL õigusjärglane, vapralt tema jälgedes sammuv Venemaa, on aeg püüda sõjakirves maha matta. Võimalikuks ja hädavajalikuks on selle muutnud uue, riigipiirideta vaenlase areenile tulek, kes Venamaa väitel ka teda ohustab. Koos NATO-ga püüab Venemaa nüüd endale kui ka kõigile teistele selgeks teha, et NATO pole üldse suunatud kaitseks tema vastu. Innuka rahukaitsjana kogu maailmas ei soovi Venemaa küll NATO-sse astuda – see tooks ju kaasa mitmesuguseid kohustusi, kontrolli ja ühtlasi ka enamusele allumise nõude –, vaid temaga sellist liitu luua, mis võimaldab tal rahu kaitse “lähisvälismaal” ja kontrolli NATO tegevuse üle, samaaegselt aga ei välista ka tihedaid sidemeid piirideta vaenlasega. Selliste uute sõprussuhete taustal on meie jaoks NATO vihmavarju küll mõned augud rebenenud, aga ega meil parematki kuskilt võtta pole. Venemaa pole aga meiega samas liidus olemist ju kunagi pahaks pannud. Miks peaks ta siis meiega kurjustama, kui meid NATO-sse kutsutakse?
Ka EL loodi kaitseks Nõukogude Liidu vastu – üksikult, ühtse poliitikata, majanduseta ja strateegiata, polnud euroopa riikidest talle arvestatavat vastast. Kuid ka liitunult jäi ja jääb Euroopa oma sõjaliselt võimsale idanaabrile alla ja üleoleku võimaldab ainult sõjaline liit USA-ga, NATO.
Olenematult lahutamatust sõprusest NATO raamides, peab aga EL võimaldama Euroopa riikidel vastu seista USA majanduslikule ja kultuurilisele ekspansioonile. Perspektiivis pole majandusele vähem ohtlik ka tohutu majandusliku potentsiaaliga Venemaa. Et teda mitte lubada omal üle pea kasvada, vaid kasutada oma huvides, on kõrvuti efektiivse riigikaitsega otstarbekas ka temale sõbra kätt pakkuda ja teda enda hulka kutsuda. Ühtlasi aitaks see ennast kaitstumana tunda uue, piirideta vaenlase võimalike rünnakute eest, kuid tasakaalustaks ka USA praeguse igakülgse üleoleku Euroopast.
Nii võime ka EL-i astudes sealt meie sõprusest lugu pidavaid liidukaaslasi eest leida rohkem, kui seda oodata oskame.
Kuigi meile ühe või teise organisatsiooniga liitumisel pole enam päris selge, kelle vastu me kaitset leiame või kellega meil ühes leeris tuleb olla, peab meil ometi päris selge olema, mida me tahame ja mida meil o m a jõu ja mõistusega võimalik on saavutada.
Kui tahame, et eesti keelt rääkiv rahvas veel kauaks püsima jääks, peame vankumatult Eesti rahvusriigi idee eest seisma. Selleks on tingimata vajalik piirata võõramaalaste valgumist meie maale ja olla valvas, et meie saatuse üle otsustamine ei oleks nende käes, kes omakasu või võõraste huvides on valmis unustama rahva heaolu ja meid valitsema ükskõik mis võimu all.
Kui me ei ole võimelised ise oma seljatagust kaitsma, pole meil mitte mingisugust kasu piiride kaitsmisest ükskõik kui tugevate liitude kaasabil.

* * *

Olaf Imelikule on omistatud Henrik Visnapuu Fondi (Kanada) aastapreemiad 1995, 1999 ja 2000.a ajalehtedes ilmunud artiklite ja publitsistlike raamatute eest “Tõde – kõige kaunim oled sa alasti” (256 lk. Tln.1992), “Punase paradiisi pärandus”(108 lk. Tln. 1998 )ja “Pimesikumäng” (262 lk. Tln.1999).