
|

 |

Vigala Sass ja
Elo Liiv Väekandjad |
Usuvabadusest Eesti moodi
ehk elame luterlik-kristlikus riigis
tekst ja foto: Elo Liiv,
Maausuliste Saarepealse Koja kirjutaja
17. Marrusekuul Männisalus
Olles rahvaste kui ka üksikisiku
maailmavaadete ainulaadsust tunnistav maausuline, olen alati uhkusega
meie riiki tutvustades öelnud, et põhiseaduslikult
on Eestis usuvabadus, s.t ühtegi usku ei eelistata teistele.
Mõned aastad tagasi asendas uhkust aga kurbus ja sellesama
tutvustava lause lõppu hakkasin lisama täiendit:
hoolimata
sellest elame riigis, mis rahva rahaga kristlikku ilmavaadet ja
kombeid vägisi peale surub.
Kopenhaageni Euroopa Nõukogu on määranud kindlaks
ühinemise poliitilised kriteeriumid, mida Kesk- ja Ida-Euroopa
kandidaatriikidel tuleb täita. Need maad peavad olema saavutanud
demokraatia, õigusriigi, inimõigused ning
vähemuste austamist ja kaitset tagavate institutsioonide
stabiilsuse
Kui seni on ajakirjanduses käsitletud vähemuste
austamise ja kaitse all peamiselt konflikte rahvuslikul
pinnal, siis selle artikliga siin loodaksin viia lugejate tähelepanu
pigem usulistele probleemidele Eesti Vabariigis.
Kirikute ja koguduste seadus
(jõustus 1. 08. 2002): Analüüsides antud seadust,
tekib seoses üksikisiku usuvabadusega hulga ebamäärasusi,
mida võib kas siis tahtlikult või mittetahtlikult
kurjasti kasutada.
§ 2 järgi on usulisteks ühendusteks kirikud, kogudused,
koguduste liidud ja kloostrid, kus koguduste liit
kui ka kirik on vähemalt 3 koguduse vabatahtlikult
liitunud ühendused. Kui koguduste liidu puhul
on nõutud liituvate koguduste käest ühe usu tunnistamist,
siis kiriku puhul räägitakse episkopaalsest struktuurist
ja õpetuslikust seotusest kolme üldkirikliku usutunnistusega.
See määratleb kiriku kindlalt kristliku
institutsioonina.
Klooster saab tegutseda kas kiriku või iseseisva
põhikirja alusel. Koguduste liidule seda võimalust
ei anta. Ükski mittekristlik usuline ühendus (nt budistid)
ei tohi enese juurde asutada kloostrit, erinevalt kristlikest
kirikutest, vaid peavad moodustama sõltumatu juriidilise
isiku. See ei taga eri usutunnistuste usuliste ühenduste
võrdset kohtlemist.
§ 7 nõuab kristliku terminoloogia kasutamist kõigilt
usulistelt ühendustelt: Usulise ühenduse nimi peab sisaldama
vastavat sõna kirik, kogudus, koguduste
liit, klooster. Eriti vastuvõetamatu
on see Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Kojale ning tema
osakodadele kui kohaliku eelkristliku maausulise traditsiooni
jätkajaile. Kuivõrd vastavuses oma õpetuslike
alustega ei saa maausuliste Härjapea, Emajõe, Emujärve
ja Saarepealsne Koda kogudusteks ega Maavalla Koda
koguduste liiduks nimetada, ootab maausulisi ühendusi
ees sundlõpetamine 2004. aasta 1. juulist vastavalt seaduse
§ 31-s sätestatule.
§ 8 lubab Igale isikule on tagatud õigus saada maetud
vastavalt oma usutunnistusele. Sugulaste, eestkostjate või
hooldajate puudumisel viib usutunnistusekohase matusetalituse
läbi lahkunu kogudus, kui on teada surnu kuuluvus kogudusse.
See seadus ei kehti, kuna näiteks maausulisena ei saa mind
minu viimse tahteavaldusena kremeerida minu koduhiies. Krematooriumis
läbiviidud talitusele järgneb aga urni matmine kiriklikku
kalmistusse ära loodagi, et võid tuha sümboolselt
voolavasse vette või kodukandi loodusesse laiali puistata.
§ 9.1. Ravi-, õppe-, hoolekande- ja kinnipidamisasutustes
viibijal ning kaitseväelasel on õigus täita usulisi
talitusi vastavalt oma usutunnistusele, kui see ei kahjusta avalikku
korda, tervist, kõlblust, nendes asutustes kehtestatud
korda ega teiste seal viibivate isikute õigusi.
§ 9.2. Jumalateenistusi ja usulisi talitusi ravi-, õppe-
ja hoolekandeasutustes korraldab usuline ühendus omaniku
või asutuse juhi, kinnipidamisasutustes vangla direktori
ja kaitseväes väeosa ülema ning kaitseliidus maleva
pealiku loal. Järjekordselt mitte kehtiv nõue. Praeguseks
on loodud võimalused vaid kristlastele. Pealegi pole siin
sõnakestki juttu, et usuline töö rahastatakse
riigi ehk maksumaksjate poolt.
Tooks vaid võrdluseks siinkohal Jaapani konstitutsiooni,
kus § 20 on usuvabadus määratud järgmiselt:
1. Kõigile garanteeritakse usuvabadus.
2. Mitte ükski religioosne organisatsioon ei pea saama riigilt
mingeid privileege ja ei saa poliitilist võimu kasutada.
3. Kedagi ei saa sundida osalema mingites religioossetes aktides,
pidustustes, tseremooniates ja rituaalides.
4. Riik ja ta organid peavad hoiduma religioosse õppe läbiviimisest
ja ka muust religioossest tegevusest.
Sarnane seadusandlus teeks võimalikuks riigi ja usuliste
organisatsioonide tegeliku lahususe. Kuid Eestis on ju vaja Euroopa
ees Kiriku ülemvõimu ülistada, hoolimata ohust
kaotada sedasi õigusriigile omased jooned
Sõjavägi:
Hetkel on Eesti kaitsejõududes tegevteenistuses või
tegevteenistusse vormistamisel 18 kaplanit, nendest 1 piirivalves
ja 2 päästeteenistuse sõjaväestatud üksustes.
Kaplanitest on 12 luterlast, 2 apostlik-õigeuskliku, 1
baptist, 1 metodist ja 2 nelipühilast. Kaplanid on riigipalgal
ning seda põhjendatakse väitega, et kaitseväes
on tööl igasugu spetsialiste. Hoolimata sellest, et
mitte kõik sõdurpoisid ei pea ennast kristlasteks,
hoitakse seal tööl inimest, kes hoiab nende n-ö
hingepuhtust, nagu tegu oleks AINUVÕIMALIKU HINGEPUHTUSE
TEOORIAGA. Siis võiks seal olla alaliselt tööl
ka näiteks filosoofid, etnograafid jne.
Kaplaniteenistus Eesti kaitseväes on oikumeeniline: kaplanid
on erinevatest kirikutest, kuid teenivad kaplanitena kõiki
oma üksuse kaitseväelasi ühtlaselt, vaatamata nende
usulisele kuuluvusele või mittekuuluvusele. Kaitseväes
ei või kedagi sundida usulistes teenistustes osalema ega
kaplaniga kõnelema. Erandid on üksuste ülemate
korraldusel toimuvad paraadid või mälestusteenistused.
Kaplan peab olema ühe Eesti Kirikute Nõukogu liikmekiriku
liige. Viimased kaks lauset on täielikult vastuolus põhiseadusega,
mis väidab, et ühtegi usundit ei eelistata teisele.
Meie sõdurpoisid peavad igal nädalalõpul ja
paraadidel paljastama pea ja lugema kaasa kristliku kaplani palvetele.
Merevägi: Eesti Mereväe Misjon kasutab koguduste vaimulikke
sakraalsete talituste läbiviimiseks. Jumalateenistused ja
õhtupalvused toimuvad regulaarselt pühapäeviti
meremeeste kodu kabelis. Laevakülastusi ja muid kaplanitega
seotud ülesandeid täidavad põhikohaga töötajad
sadamakaplanid. Lisaks põhipalgaga töötajatele
on Meremeeste Misjonisse kaasatud Eesti Kirikute Nõukogu
poolt määratud vaimulikud erinevatest kirikutest. Järjekordselt
on kirik endale riigiteenistuses ainuõigused soojale
kohale saanud.
Vanglad:
Kriminaalpreventsiooni Nõukogu koosneb peamiselt riigi
ja omavalitsuste esindajatest, teiste hulgas on ka Eesti Kirikute
Nõukogu esindaja piiskop Einar Soone Eesti Kirikute Nõukogu
esindajana. Alates 2001. aasta märtsist on Justiitsministeeriumi
valitsusalas moodustatud peakaplani ametikoht ja kaplanaadi osakond
ning vanglates kaplanite ametikohad. Hetkel omab teoloogilist
kõrgharidust 6 kaplanit ning järgmiseks aastaks on
juba 9 teoloogilise kõrgharidusega kaplanit. Teoloogilist
kõrgharidust hetkel ei oma ega omanda 4 kaplanit. Kaplanite
netopalk on siis vastavalt haridusele 2700 kuni 5700 krooni. Planeeritav
kaplanite arv vanglasüsteemis tulevikus on umbes 23. Kaplan
on vangla usulise töö koordinaator ning nõustab
vangla juhtkonda usulistes küsimustes.
Teada on, mis vaatevinklist! Ka teistele usunditele tuleks anda
nõukogus osalemise õigused või luua tingimused
lihtsalt vabatahtlikele usuline töö on ju misjonitöö,
seega ei tohiks olla palgaline.
Vangist vabanenute rehabilitatsiooniks on 2003. aasta eelarve
projektis ettenähtud 2 476 700 kr. Vangist vabanenute rehabilitatsiooni
teenuse osutamiseks sõlmitakse igaaastane leping seda teenust
osutavate eraõiguslike asutustega.
Kui riik pöördub antud küsimustes Kiriku kui teenust
pakkuva usuorganisatsiooni poole, siis tekib küsimus, kas
meie riigis on vähe psühholooge, psühhiaatreid
ja sotsiolooge ja miks ikkagi arvab riik, et just kristlik maailmavaade
on inimesi õigele teele suunav? Eestis on kristlus
mõõga ja verega saavutanud positsiooni, millest
kuidagi lahti ei taha öelda. Arvestades ajaga, mil kristlikud
dogmad oma tööd inimeste hingeelu kujundamiseks on teinud,
siis ei peaks Euroopas ja ka meil ühtegi kurjategijat enam
olema.
Massimeedia:
On arusaadav, kui igal usuorganisatsioonil on võimalus
omada omi häälekandjaid. Kui aga ka avalik-õiguslik
ringhääling hakkab tasuta mõne usu häälekandjaks,
siis tekib küsimus võrdsetes võimalustes. Avalik-õigusliku
ringhäälingu programmi esimene üldpõhimõtte
on: erapooletuse ja tasakaalustatuse põhimõtete
järgimine üksik- ja sarisaadetes ja programmis tervikuna
peab avalik-õiguslikule ringhäälinguorganisatsioonile
olema olemuslik ja kohustuslik. Sel viisil tagatakse kõigile
ühiskonna liikmete võimalus kujundada oma isiklikku
arvamust, mis tugineb mitmekesisel informatsioonil sotsiaalse,
majandusliku ja kultuurilise elukeskkonna kohta
20. jaanuaril 1997 loodi meediakeskus Eesti Luterlik Tund (ELT),
mis seadis oma põhikirjaliseks ülesandeks massimeedia
kaudu kuulutada Eesti rahvale kristlikke väärtushinnanguid
ja põhitõdesid, Jumala Sõna, millel seisab
maailm (!?). Sama aasta sügisest said alguse raadioprogrammid
(Vikerraadio, Klassikaraadio, Raadio 2), televisioonisaated (Eesti
Televisioon Kaheteistkümnes tund), leheküljed
ajalehes Postimees. Muide, tasub märkimist, et
ELT juhatusse on kuulunud Mart Laar, Toivo Jürgenson ja Andra
Veidemann.
Eesti rahvale ongi kristlaste põhiliseks väljundiks
olnud Eesti Raadio ja Eesti Televisioon. Eesti Televisioonis on
jätkunud pühapäeviti saatesari Ajalik ja
ajatu, kus esinevad EKN-i liikmeskirikute vaimulikud. Kristlikel
pühadel ja vabariigi tähtpäevadel on toimunud jumalateenistuste
ülekanded Eesti Televisioonis ja Eesti Raadios. Olulisemaid
kirikuelu sündmusi saab lisaks jälgida ka Kirikuelu
kroonika saadetes, mida valmistab ette Eesti Kristlik Televisioon.
ER põhjendas: Eesti Raadiot rahastatakse riigi eelarvest,
milliste summadega kaetakse kõik kulutused (sh saatjate
rent Telekomile ning ka saadete tootmiskulud). Kõik
Eesti Raadios olevad hommikupalvused ja Kirikuelu saade valmivad
koostöös Eesti Kirikute Nõukoguga. Lepingud on
kahepoolsed ja konfidentsiaalsed ja seega avalikustamisele ei
kuulu. Kuidas küll on tegemist siis avalik-õigusliku
ringhäälinguga? ETV ja Eesti Ringhäälingu
Nõukogu pole pidanud vajalikuks vastamist teabenõudele.
Kui nüüd nõuda, et ka teised usundid Eestis saaks
samas mahus sõna sekka öelda, poleks vist ülejäänud
saadetele üldse ruumi. Pakuks lahendina riiklikele häälekandjatele
usundite saateid, kus saaksid sõna nii moslemid, õigeusklikud
kui taara- ja maausulised jt. Otseülekanded ja avalikkuse
n-ö usuline mõjutamine toimugu ikkagi iga sekti (usundi)
oma häälekandjates.
Ajakirjanduses valitseb üldiselt (arvatavasti omanikest sõltuvalt)
põhjamaise luterliku usundi kajastamine. Näiteks Saare
maakonnalehe Meie Maa iganädalane Kiriku ja Kodu
lehekülg, kus teistel uskudel pole palju sõnaõigust.
Valner Valme on kenasti kirjutanud Postimehes:
meediaväljundid
on enamasti ära kasutatud kõrgel vaimsel tasemel,
kuid siiski mõneti kitsilt. Avatus teistsuguste mõtteviisidega
suhestumiseks leiab küll manifesteerimist, kuid neid teisi
mõtteviise tajutakse siiski (paratamatult?) läbi oma
prisma ja sõnavara. Ning ikka näitab Eesti meedia
maausulisi valdavalt anakronistlike veidrikena, krinaiite
eksootilise estraaditrupina, sataniste lausa eluohtlike hälvikutena
ja Eesti moslemid vaikib üldse maha. Väga raske
on tuvastada kristlastes reaalset tahet oma pisukest monopoli
õiglaselt teistega jagada
Avaliku Sõna Nõukogu uutjateks 1997. aastal olid
Ajalehtede Liit, Ringhäälingute Liit, Ajakirjanike Liit,
Meediakoolitajate Liit, Eesti Raadio, Eesti Televisioon ja Tarbijakaitse
Liit. 1999. aastal lisandus ühingu liikmeskonda ka Eesti
Kirikute Nõukogu. Järjekordselt pole kaasatud mittekristlikke
usuühinguid.
Haridus:
Eesti Kirikute Nõukogu kirjutab: On toimunud aastatepikkune
viljakas koostöö kirikute ja haridusministeeriumi vahel,
mille tulemusena on välja töötatud usuõpetuse
programm. Usuõpetus (usundilugu) ei ole konfessionaalne,
vaid on eelkõige noore inimese silmaringi laiendav distsipliin,
hingeharidus, mis aitab orienteeruda kristlikus usus ja selle
kultuuritraditsioonides. Kirik on siin nõuandvas ja teenivas
rollis. Seega ärgem rääkigem neutraalsest usundite
loost! Tegemist on ikkagi kristliku õpetuse taastulemisega
meie laste igapäevasele kooliteele. Eelmise vabariigi ajal
nähti suurt vaeva, et seda sealt kõrvaldada. Kui rääkida
ka teiste usundite tutvustamisest lastele, siis Tartu Ülikooli
usuteaduskonna kodulehte lugedes ei jää küll kahtlust,
kui ühekülgne see tuleks: Tartu Ülikooli usuteaduskonnas
õpitakse kristlikku teoloogiat erilise rõhuasetusega
evangeelsele teoloogiale. Eesti levinuimad protestantlikud konfessioonid
on luterlus ja baptism. Seega õpitakse TÜ usuteaduskonnas
eelkõige tundma Jumala olemuse evangeelset tõlgendust,
vastavaid kiriku- ja dogmadeloolisi allikaid, kristluse ja inimühiskonna
omavahelisi seoseid. Samas väidetakse entusiasmiga, et Eesti
Vabariigi kaitseväes valitseb kaplanite puudus. Vaimulikke-hingehoidjaid
on tarvis haiglatesse, sotsiaalhoolekandeasutustesse, vanglatesse,
et Eesti koolides on suur nõudlus religiooniõpetuse
õpetajate järele. Vastava kutse saamiseks tuleb läbida
usuteaduskonnas pärast bakalaureuseõpet ühe-aastane
usuõpetuse õpetajate õppekava. Kui riiklik
koolitustellimus, siis peab looma ka töökohad. Samas
on vaevalt usutav, et ühe aastaga õpitakse kõik
vajalik erinevatest usunditest. Kahtlema paneb ka vastavate õpetajate
erapooletus, isegi kui nad püüaksid erapooletud olla,
käsitleksid nad ikkagi teisi usundeid läbi kristliku
vaateprisma.
Kõik teised usundid on seni erinevate koolide õppeprogrammide
koostamisel lihtsalt kõrvale lükatud. Kuidas saab
aga luua koolidesse usuõpetuse ainet, kui riigil pole neutraalseid
usundite tundjaid ja pole loodud ka kohta, kus neid koolitada?
Huvitav on see, et usuõpetajate õppekavadest puudub
isegi kultuurantropoloogia õppeaine kui selline. Samas
ei läheks ka ükski mittekristlane usuteaduskonda praeguse
pakutava õppekavaga õppima. Küsimuseks jääb
ka, et miks usuõpetus peab üldhariduskoolis üldse
eraldi õppeaine olema? On ju olemas pühakodade juures
pühapäevakoolid ja erinevad õppelaagrid nendele,
kes tunnevad religiooni vastu huvi maast madalast.
Riiklikud
toetused:
valitseb ebavõrdne olukord nii toetuste kui ka maksude
näol. EKN-i tegevuse toetamise riigieelarvelistest vahenditest
otsustas Riigikogu taasiseseisvunud Eesti Vabariigi algusest peale.
Ühtegi teist usuorganisatsiooni pole toetatud. Algselt oli
see summa eraldi reana riigieelarves, kuid viimastel aastatel
toimub Siseministeeriumi eelarve kaudu. 2002 aastal sai Kirikute
Nõukogu 3,9 miljonit kasutamiseks vastavalt oma äranägemisele:1)
Liikmesorganisatsioonide otsetoetused; 2) Sekretariaadi töötasud
(sh riiklikud maksud), 3) Preemiafond, 4) Kantseleikulud, 5) Majandamiskulud
(sh ruumide rent; arenduskulud, lähetuskulud), 6) Seminaride
ja koolituste korraldamine, 7) Töövaldkondade finantseerimine
(Eesti Raadio vaimulikud saated, Ajalik ja ajatu, Koosolekute
korraldamine, Aastapreemia, Kaplanaat, Noortenõukogu, Sotsioloogiline
uurimus moraalinihetest, abordi töörühm, kodulehekülje
arendamine, Eesti rahva vaimsuse uuring, EKN-i tutvustava bukleti
väljaandmine). Seega arendab Eesti riik maksumaksja, k.a
mittekristlaste, raha eest kristlikke struktuure ja aitab kaasa
kristlikule misjonile.
Kui eelnevat lugeda, siis tekib küsimus, kas Kirikul pole
enam liikmeid, kes selliseid asju ise enda tarvis rahastada jõuaksid?
Kui riik lähtub protsentidest kes Eestis mida usub,
siis võiks ju ka toetuste puhul nendest lähtuda. Kui
kogukond ei jaksa enam oma vaimulikkonda ja kogudust ülal
pidada, siis on puu latv liiga raskeks ja arvukaks
läinud. Seega on täiesti arusaamatu riigi poolne toetus
uute usuteenrite koolitamisel ja miks peab uskmatu või
muu-usuline eestlane maksma kinni maksudega näiteks EKN-tutvustava
bukleti väljaandmist? Kirik on küll osa meie uuemast
kultuurist ja omab muinsuskaitselisi väärtusi, kuid
ka meie maa põlisusu ja pärimusega seotud paigad on
muinsusväärtusega.
2003. aasta eelarve eelnõus on ettenähtud on siseministeeriumi
all /../ 229 - muud eraldised residentidele 44 240 000 kr,
sealhulgas Eesti Apostliku Õigeusu Kirik - 20 000 000 kr;
Eesti Kirikute Nõukogu 3 900 000 kr. Meie maa põlisrahva
pühamute, hiite, korrastamiseks ja hooldamiseks pole ette
nähtud sentigi. Kuidas saab olla võimalik, et meie
oma riik kulutab iga-aastaselt kümneid miljoneid kroone Eestisse
sisse toodud usu pühapaikadele, kuid hiitel laseb hävida?
Samuti pole muhameedlased, juudid, budistid jne samaks otstarbeks
sentigi saanud.
Eraldatava riigieelarvelise toetuse puhul on silmas peetud muuhulgas
järgmisi asjaolusid: 3) Oluline on tõhustada ja arendada
kirikute poolt tehtavat rehabilitatsioonialast tööd
(tänavalapsed, alkohoolikud, sotsiaalsed heidikud jne)
huvitav kas meie riigis pole piisavalt sotsiaaltöötajaid?,
4) Arendada tuleb kirikute poolt tehtavat haridus- ja kasvatusalast
tööd laste ja noortega. See tegevus omab ühiskonnas
üha enam väärtustamist vajavat kriminaalpreventatiivset
iseloomu; 5) Vaja on kaasa aidata religioossete massikommunikatsiooni-vahendite
tegevuse arendamisele, mille tulemusena on võimalik üha
enam kujundada positiivses suunas ja väärtustada moraali
ja eetikat puudutavaid küsimusi. Vastav põhjendus
siseministeeriumist vaid tõestab, et riik juba eos peab
kristlikku maailmavaadet, eetikat ja moraali kõige õigemaks
maailmas.
Riigimaksu
poliitika:
Eesti kirikute, koguduste ja koguduste liidud on vabastatud tulumaksust
ja käibemaksust (06.04.1995). Erinevalt mittetulundusühingutest
ei pea kirikud ja kogudused ära märkima ka oma annetajaid.
Annetajaliikmeid võib olla kümneid tuhandeid ja riik
ei tarvitse neist teadagi.
Riiklikud
pühad:
Pühade ja tähtpäevade seaduse § 2 järgi
on kümne riigipüha ja puhkepäeva sees kuus luterliku
kiriku tähtpäeva: suur reede, ülestõusmispühade
1. püha, nelipühade 1. püha, esimene jõulupüha
ja teine jõulupüha. Kusjuures riigi ametlikke pühasid,
mis on otseselt riigi tekkimisega seotud, on vaid kaks, ülejäänud
kaks on Euroopa kultuuriruumi tähtpäevad. Riiklikest
tähtpäevadest on luterlik kolmekuningapäev. Seega
diskrimineeritud on need õigeusu kogudused, kes oma tähtpäevi
arvestavad juuliuse ehk vana kalendri järgi, kõnelemata
maausulistest, taarausulistest, islamiusulistest jm, kellel on
hoopis teised usulised tähtpäevad. On olukord, kus usu
poolest n-ö riigikiriku-väline perekond
ei saa omadel pühadel koolist või töölt
vaba päeva, et kombeid võrdse aktiivsusega tähistada
kui luterliku kiriku rahvas. USA-s ja mõnes Euroopa riigis
on jõutud selles asjas kaugemale igal inimesel on
õigus vastavalt oma usutunnistusele valida 6 vaba päeva,
kust palka maha ei arvata. Ootaks sama ka meie riigilt.
Kehva riigisisest usupoliitikat näitab ka tava, et enamikel
riigi sünniga seotud pühadel Eesti Vabariigi
aastapäeval, Võidupühal jne on tseremooniad tihedalt
kiriklikke liturgiaid ja muid kombetalitusi täis pikitud.
Oleks enesestmõistetav, et kui president või mõni
muu kõrge riigiametnik jõuluajal kristlikus kirikus
käib, siis on tal samavõrd voli pööripäevadel
maausu riitusel osaleda ning korraldajad ei pruugi üritust
mingiks etenduseks vabandada. Kõrge riigiametnik peaks
andma oma juuresolekuga heakskiidu kõigile seda maad positiivselt
mõjutavatele kõiksuskaemustele. Kui võrdsust
ei suudeta täita, siis võiks usulised tseremooniad
riiklikelt üritustelt üldse kõrvale jätta.
Sotsiaalteenused:
Registreeritud kirikute ja koguduste vaimulikud võivad
tegutseda perekonnaseisuametnikena ja osutada muid sotsiaalteenuseid.
Täiesti loomulik, aga miks toetatakse riigi poolt ainult
teatud ususekti poolt pakutavaid sotsiaalteenuseid?
Riigi sotsiaalministeeriumi eelarve projektis aastale 2003 on
ettenähtud: MTÜ Maarja Kodu Pärnus 400 000 kr;
MTÜ Merimetsa Tugikeskus 420 000 kr; MTÜ Hingeabi Assotsiatsioon
Usaldus; Ohvriabi koordineerimine 440 000 kr. Kulu ohvriabi koordineerimiseks
on arvestatud Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Kriminaaltöö
Keskusele, kellega on sõlmitud vastav leping kuni 2003.
aasta lõpuni ning kes tegeleb füüsilise ja seksuaalse
vägivalla all kannatanud isikute nõustamisega. Ei
kommenteeri, kas ikka mitteusklik läheb kirikumehele kaebama
seksuaalsest ahistamisest? Ning kui hädas inimene satubki
vastavasse kohta, siis miks peaks just kristlik jumalasõna
psühholoogilise või psühhiaatrilise nõustamise
asemel rohkem mõjuma? Või loodab kirik, et hädasolijast
saakski parem usklik? Võiks nõuda avalikult selliste
asutuste aruannet, kui palju inimesi on läbinud vastava nõustamise
ja mis tulemused on olnud. Samas seda ei saa teha, kuna klientide
nimed pole ju avalikustamiseks mõeldud. Seega puudub kontrollivõimalus.
Maaseadus
ja -maksud:
Eesti riik ei käsitle hiite-aluseid maid sakraalmaadena.
Maamaksuseaduse § 4 lõike 1 punkti 5 kohaselt
ei maksta maamaksu kirikute ja koguduste pühakodade aluselt
maalt. Maamaksuseaduse kontekstis on pühakoja mõiste
puhul silmas peetud sakraalarhitektuuri, see tähendab, et
tegemist on usuliste talituste läbiviimiseks mõeldud
ehitisega, milleks on Eestis eelkõige kirik, moee,
sünagoog, aga ka klooster. Tuleb välja, et Eesti põlisusund
on seaduseväline, sest maausulised käivad pühas
hiies, mitte pühas majas hiie sees. Kui vanasti kuulus hiis
küla ühisomandisse, siis võiks ka praegu hiite
alused maad kuuluda kas siis maksuvabalt Maavalla Kojale, kes
nende eest hoolt kannaks (nagu kirik kui institutsioon kiriku
kui pühakoja aluste maadega) või otseselt sotsiaalmaadena
valdade haldusesse. Vaja on tagada maamaksuvabastus ka pühadele
rajatistele ja pühadele loodusobjektidele (hiied, ohvrikivid
jms) koos vaba juurdepääsuga rahvale. Praegu on hiied
koos esivanemate kalmudega üldiselt kõik maamaksu
all, s.t eraomandis. Eesti riik peab pärimuslike pühakohtade
saatust lihtsalt tühiseks.
Mittekristlaste
alavääristamine kiriku poolt:
meie esivanemate ja muude rahvaste pärimuslikku omausku on
kristluse tekke aegadest peale peetud millekski alaväärseks
ja kuratlikuks. Seda seniajani: Eesti Kristlike Koguduste Ühingute
Nõukogu liikme Paul Rästa avaldus (Meie Maa, 13.11.99),
kus nimetab maausulist ja agronoomia doktorit Aleksander Heintalut,
alias Vigala Sassi kurjuse maailma esindajaks, Luciferi kaastööliseks
Eestis. Maausust räägitakse kui mingist alam-usust,
mis pole võrdväärne maailma suurte uskudega.
Samas, kas kirikuteener või keegi teine Kristuse kuju ees
kummardades, tema jalgu härduses suudeldes ja sümboolselt
ka kannibalismiga tegeldes (ihu süües ja verd juues)
ilmutab arenenud usu tundemärke? Või mida
arvata rahvast, kes kummardab võõra hõimu
esivanemat, unustades omade käekäigu täiesti?
Igal usundil on oma koht maailmas, seda ei saa keegi eitada. Usk
pakub tunde-erksust ja vaimsust. Usuline kogemus arendab vastuvõttu,
mida millegi muuga võrrelda ei saa. Teisest küljest
võib usk olla aga ka tendentslik ja demagoogiline. Riigil
on vaja kainet pead ja selget silma, et õigeid otsuseid
teha. Praegu tundub küll, et seda kainust pole ollagi, pealegi
rüübatakse vaid ühest pudelist ja teiste rahade
eest.
Misjonitegevus:
on asi, mida paljud (usundid) katsuvad igati vältida. Usk
on iga rahva ja üksikisiku isiklik asi. Vastupidise näitena
võiks tuua Eesti Evangeelse Allianssi arengukontseptsiooni
(19.01.1999): Edendada ja julgustada Eestimaa evangeliseerimist
kõigi võimalike vahenditega, mis on kohased kaasaja
Eesti sekulariseerunud ühiskonnas. Kujundada teoloogia ning
teoloogiline haridus Eestis selgelt missioloogilise perspektiivi
ja sihiga teoloogiaks ning teoloogiliseks hariduseks. Stimuleerida
kõigiti ühist palvemeelt Eestimaa evangeliseerimise
nimel. Populariseerida ja legaliseerida piibellikke väärtushinnanguid
eesti kultuuris, sotsiaalpoliitikas jm.
Et saavutada omad eesmärgid, on teostamisel täielik
misjonitöö äriplaan koguduste rajamisele; linna-,
väikelinna- ja maamisjonile; kommunikatsiooni-võrgustiku
arengule; puuetega inimeste evangelisatsioonile; evangeelselt
orienteeritud hariduse levikule; juhtide koolitusele; misjonäride
koolitamisele ja lähetamisele; ühtsele palvetööle;
erinevate elukutsete (nagu näiteks ärimeeste) esindajate
evangeelsele rühmitamisele; etniliste vähemusgruppide
evangeliseerimisele; uurimuste läbiviimisele; strateegilisele
evangelisatsioonile; evangeelse teoloogia arengule; naistööle;
laste- ja noortetööle; kultuuriliste ja sotsiaalpoliitiliste
väärtuste kristianiseerimisele.
Rahvausund:
tänapäevaks erisuundadesse liikunud ja eraldi seisvad
pärimuskandjad rahvalaul, -tants, -pillimäng,
-usund, -käsitöö jne olid kunagi üks terviklik
nähtus esivanemate hingestatud ilmapildis. Rahvausundi seotus
teistega on paarisaja aasta jooksul erinevate vahenditega valitsevate
ringkondade ja kiriku poolt pea kõrvaldatud. Eestis on
praeguseks küll olemas tugev folkloristikateadus, kuid selle
maailmavaatelis-hinnangulise aluse moodustab teaduse kristlik-läänemaine
haru. Seega ühtsest terviksüsteemist, mis läänemere-soome
rahvastel ümbritsevat keskkonda arvestades ometigi nii omanäoline
oli, jäetakse mulje kui mõtestatuseta kestast. See,
miks mingit laulu ühel ajal lauldi, teist teisel ajal, miks
tantsusammud just mõnel peol sellised ja teised mujal jälle
teistsugused olid sellest ei saa aru, kui ei tunne esivanemate
ellusuhtumist ja ütleme otse välja eelkristlikku
usundisüsteemi.
Meie rahvas on omal maal põlisrahvas rahvas, kes
on elanud ühes paigas tuhandeid aastaid, omades oma unikaalset
ilmavaadet ja kultuuri. Kui me ei suuda väärtustada
iseendaks olemist ja erinevusi tänapäeval meist ajalooliselt
teiste kultuuritaustadega naabritest, siis on meie rahva tulevikuks
olla vaid osakene valgete maailmast. Maailmast, kelle
elanike kombed, käitumised ja väärtused ei pruugi
sugugi ühtida meie omadega ja kes vaevalt meie kultuuri omapära
alalhoiust huvi tunneb. Mis kõige tähtsam, ükski
üdini kristlik riik ei toetaks kunagi meie rahvausundit ja
pühakohtade korrashoidu. On ju nii?
Ajalugu:
on tendentslik, ilus näide on koolide ajalooõpikud.
Kui vene ajal oli vabadusvõitlus ja muistne iseolemise
uhkus vähemalt hinnas (peidetud ridade vahele), siis tänapäeval
võib kohata ristirüütlite tapatalgute kirjelduste
juures vaid mõnda iseloomulikku lausejuppi ja kogu meie
maad nimetatakse juba kunagiste anastajate järgi Maarjamaaks.
See nimi pidi omal ajal tiivustama ju ristisõdalasi meie
rahvast mõõga ja tulega kristlasteks lööma
ja nüüd kanname uhkusega seda nimetust. Antakse veel
endise presidendi L. Meri eestvõtul Maarjamaa risti ordenitki
Minu küsimus:
kas Eesti sugusel väikesel riigil on mõtet ja ka võimalusi
ülal hoida sellises suurusjärgus kiriklikku kultuuri?
Pealegi kultuuri, kes peab meie omakultuuri alaarenenuks ja saatanlikuks.
Kas ei võiks samavõrra ja enamgi toetada omakultuuri:
kultuurimajade korrashoidu, koolide rahvalaulu ja -tantsurühmasid,
samuti maakondade eelkristlikke kultuspaikade võsast väljaraiumist
on viimaste puhul ju samuti tegemist muinsusväärtustega?
Kui Eesti Vabariik püüdleb usuvabadusele, siis loodagu
tõeliselt võrdsed võimalused kõikidele
usunditele. Kui tuleb riigi-poolne toetus, küll tuleb ka
rahvas maal taas talgutele ja kiigeõhtutele. Säilivad
rahvatantsud ja -laulud koos käsitöötubade ja muistenditega.
Pole vaja muuseumisse minna, kui tahetakse lapsele algupärast
eesti nime, hällilaulu või sokimustrit leida.
Eesti kultuur ei ole ainult kristlik kultuur. Eesti kultuur
on kõigi siinsete usundite kultuur. Eesti kultuur on usuvabaduse
kultuur ning iga mõistlik ühiskonnategelane, olgu
usklik või mitte, peaks seda usuvabadust kaitsma ja arendama
et kaitsta ja arendada Eesti kultuuri vabadust... (Valner
Valme)
* * *
P.S. 18. oktoobril 2002 võeti vastu Eesti
Vabariigi Valitsuse ja Eesti Kirikute Nõukogu Ühishuvide
protokoll, mis loodi ühiste eesmärkide deklareerimiseks
ja saavutamiseks. Plaanitakse ühistegevust (teiste usundite
koostööta loomulikult!) usundite õpetamises;
riiklikus koolitustellimuses pedagoogidele, kaplanitele, riigiametnikele;
kaplaniteenistuse väljatöötamises politseis, haiglates,
sadamates, lennu- ja raudteejaamades; vaimulike saadete valmimisel
meedias, riigieelarveliste vahendite suunamist, kristlike hoolekandeasutuste
üleriigilise võrgustiku moodustamist jpm. Protokolli
alusel sõlmitavatele koostöölepingutele kohaldatakse
Eesti Vabariigi õigusakte (ja mitte vastupidi!).
15. novembril 2002 tuli kokku Eesti mittekristlikke usundeid ühendav
Usuliste Ühenduste Ümarlaud ja taotles konstruktiivset
koostööd Vabariigi Valitsusega. Loodame, et Eesti riigivõim
on selleks võimeline.

|
 |