Vanavaramaailm
Jüri Kuuskemaa armsad vanad asjad

tekst: jüri kuuskemaa
Fotod: Riccardo Rand

Kunstiajaloolasele Jüri Kuuskemaale meeldib inimesi üllatada. Oma 60. juubeli puhul kutsub ta kõiki aprillikuuni kestvale sünnipäevale Antiquariumisse Kunstimuuseumis. Näitusele on välja pandud perekond Kuuskemaa kunsti- ja vanavarakogu.

Paljudel vanadel esemetel on väga värvikas lugu ja saatus, mida me aimatagi ei oska. Jüri Kuuskemaa avab Kultuur ja Elu lugejale vanavaramaailma ukse terveks järgmiseks aastaks ning pajatab lugusid talle armsatest vanadest asjadest.

Luigekujuline soolatoos, mis tekitas peapöörituse ajakuristiku ees

See luigekujuline soolatoos on kasepahast välja nikerdatud. Luige silmade markeerimiseks on löödud sisse kaks naela. Luige kael on elegantselt painutatud.

Luigekujuline ohvrijooginõu, mis tekitas peapöörituse aja kuristiku ees.

Tegemist on Ida-Karjala rahvakunstiga. Sattusin kunagi 1960ndate II poolel, pärast ülikooli lõpetamist kunstniku ja ikoonikoguja Nikolai Kormašovi mõju alla. Käisin tema innustusel Põhja-Venemaal Valge mere ääres rändamas. Seal on segunenud karjala ja vene kultuur. Mind huvitasid mitmesugused vanad rahvakunstiesemed, nagu potisinisega trükitud kangad ja mustrilised trükiklotsid, vanad vasknõud, vanad kirikuraamatud ja muidugi ka ikoonid.
Selle luigekujulise soolatoosi tõin ma sealt ära. Seda kasutati ühes taluperes Suma jõe ääres asuvas külas. Jõe nimi peaks olema ilmselt Soomaa. Valge mere ääres on väga palju kohanimesid, mis on läänemeresoome päritolu, aga sinna asunud vene hõimud, kes sulatasid endasse ka karjala elemendid, on neid kohanimesid muutnud, nii et alati ei saa kohe aru, mis on nende algupära.
Hiljem, kui hakkasin huvi tundma selle eseme kultuuriloolise tausta ja sidemete vastu ning kui jõudsin jälile, tundsin otsekui peapööritust aja kuristiku ees. Osutus, et juba umbes 5000 aastat tagasi kasutati sarnaseid luige- või hanekujulisi jooginõusid soome-ugrilaste esivanemate poolt Põhja-Euroopa metsavööndis ohvrijoogi nõudena. Kui ohverdati jumalatele või peeti peiesid, siis joodi taolistest nõudest kas mõdu või mingit õlle eelkäijat.
Nii et see ese on seotud Valge mere äärse põlisrahva usundiga. Ida-Karjalas võtsid teatavasti lõuna poolt sisserännanud slaavi hõimud üle varasemate läänemeresoomlaste puukultuuri (tare ehitamise, kaunistamise, puiduornamendid ja vormid). Võiks öelda, et läbi vene keelt kõnelevate inimeste on taolised eesti muinasusundi eelloo sugemed säilinud ja selletõttu on see minu meelest usundilooliselt väga huvitav ese. Puulind on lihtne ja arhailine ning ühest tiivaotsast natuke kannatada saanud, aga selline arhailine ese kuulub just nende hulka, mis minu ja minu abikaasa südant soojendavad ja meeldivad meile mõnikord rohkem kui mingisugused luksuslikud kullatud pronksist asjad. See vastab meie maitsele ja toob samal ajal teaduses esile üliürgseid seoseid.

Ruhnu pagariemanda tool

Minu abikaasa ema, kunstnik Elgi Reemets, kes oli hea suhtleja ja vanavarahuviline, saadeti 1940ndate aastate lõpul Kunstiinstituudi üliõpilasena ekspeditsioonidele korjama etnograafilist vanavara Kunstiinstituudi õppemetoodilisteks materjalideks, et üliõpilased saaksid tikandite, ornamentide ja puunõude vahendusel eesti rahvakunstiga paremasse ühendusse. Talle anti ainult sõiduraha. Asjade ostmiseks raha ei jätkunud. Need asjad, mis ta sai inimestelt ilma rahata, viis ta instituuti. Kuid mõningate asjade eest tuli ka mõni rubla maksta. Need ostis ta oma raha eest ja võis jätta endale. Nii jäigi minu kadunud ämmale ka treitud pulkadest tool, mis kunagi kuulus Ruhnu pagari emandale. Niisiis oleme meiegi seda tooli Ruhnu pagariemanda tooliks nimetanud.

Ruhnu pagariemanda tool. Lihtne ja stiilne.

Edasi läks lugu niimoodi, et 1980ndate aastate alguses pöördus minu poole firma “Kooperaator”, kes oli saanud tookord kuus Lääne-Saksa kopeerfreespinki, millega võis kopeerida väga keerukaid vorme. Firma kunstnikud küsisid minult, et kas pole pakkuda näidiseks mõnda vanaaegset mööblieset, mida võiks hakata nende saksa kopeerfreespinkidega kopeerima. Soovitasin kahte näidist. Üks oli Tallinna Chippendale´ i stiilis tool ja teine oligi see Ruhnu pagariemanda tool. “Kooperaator” hakkaski just selle eksemplari järgi tegema küllalt suurtes hulkades toole ja on neid ka “Ruhnu pagariemanda” tooli nime all müünud. Neid võib praegugi näha küllalt paljudes kodudes, kohvikutes ja baarides. Nii et see massiline levik rahva hulka on saanud alguse konkreetselt sellest eksemplarist, mis on praegu siin näitusel. Antiquarium. Toona ma ei taibanud endale vahendustasuks ainsatki jäljendust küsida.
See tool oli õlivärviga valgeks võõbatud. Omal ajal nägin nädala jagu põrguvaeva selle mahakraapimisega. Värvi oli treimissoonte vahelt raske kätte saada. Lõpuks natuke tüdisin ja viimase puhastustöö tegi restaureerimisfirma “Tsunftijänes”.
Tool on lihtne, aga stiilselt kujundatud. Vormid on otstarbekalt läbimõeldud. Toolijalad on selleks, et nad tugevamini koos seisaksid, ühendatud pulkadega, mis annab tugevust, et tool kergesti lahti ei laguneks. Samas on ka korjule jäetud praktilisest vajadusest tingitult üks süvend, kuhu on tooli tõstmiseks hea keskmine sõrm panna. Mõningatele toolidele, muide, on korjule jäetud selleks ka südamekujuline sisselõige. Silmailu, praktilisust ja vaheldusrikkust võib sellest toolist leida küll.
Olgu lisatud veel väike puänt. Hiljem sattus mulle kätte üks inglise vana mööbli kataloog ja sain teada, et sellise kujundusega tooli nimetatakse Inglismaal mõistagi mitte “Ruhnu pagariemanda tooliks”, vaid “Herefordi köögitooliks”.
Konkreetselt selle tooli vanus võiks olla 150 aasta ringis. Küllap on lugu olnud niimoodi, et kuna Ruhnu on ju saar, siis keegi meremees on tooli Inglismaalt kunagi kaasa toonud.

Talupoeg kündis välja Pirita kloostri kuldse pitsati

1822. aastal juhtus niisugune lugu, et üks talupoeg kündis Pirita kloostri varemete juures ja korraga tuli saha alt välja teravovaalne kuldne plaaadike. See osutus olema Pirita kloostri pitsat, millega on vajutatud vahasse ja kirjalakki templijäljendeid, mis on ürikutel säilinud. Seda pitsatit kasutati niikaua, kuni venelased Liivi sõja ajal kloostri vallutasid. Nii nagu mõned nunnad peitsid oma kuldsed nunnasõrmused pinnasesse, enne kui nad rööviti ja klooster purustati, peideti ilmselt ka see kuldpitsat kloostri vallutamise ajal maa sisse, kui oli näha, et pole võimalik pääseda ega kloostri sümbolit päästa.

Pirita kloostri pitser. Kus on aga pitsat?

Lõpuks jõudis Pirita kloostri kuldne pitsat hoiule Tallinna Linnamuuseumisse, kust ta 1944. a kaduma läks. Me ei tea, kuhu see Pirita kloostri kuldne pitsat on jäänud. Niisamuti nagu sedagi, kuhu on jäänud Pirita kloostri Püha Birgitta reliikvia, mis tookord Liivi sõja ajal Piritalt rööviti ja mille venelased arvatavasti vahetasid 1718. a Roomas nn Tauria Veenuse vastu, mis on praegugi eksponeeritud Peterburis Ermitaazis.
Teatud ajaloohuvilistele inimestele tehti aga XIX sajandil Pirita kloostri kuldpitsatit kasutades pitserid, s.t vajutati jäljendid kirjalakki. Minule on sattunud Šifara antikvariaadi vahendusel üks selline Pirita kloostri pitser. See on niivõrd selge jäljend, et näeme iga peenematki detaili. Näeme, kuidas aupaiste kiirtes oleva Jeesus-lapse poole kummarduvad põlvitades kolm tegelast. Üks on Neitsi Maarja ise ja teine on Püha Birgitta. Nende nägudel on näha naeratus, kuigi nende näokesed on vaid 2-3 millimeetri suurused. Ees põlvitab veel üks mees, kes on aupaklikkusest võtnud saapad jalast ära. Usun, et see peaks sümboliseerima ühte Pirita kloostri preestrit. Nende kohal on imeilus ornamentaalne baldahhiin. Sellelaadseid me võime kujutleda ka Pirita kloostris omaaegsete altarite juures. Nagu teame, oli kloostris kokku 16 altarit. Seal avaldus gootika ornamentaalne rikkus, mis ei saanud avalduda Tallinna arhitektuuris kivis, sest meie kliima on liiga karm ja talved oleksid selle kivipitsi ära lõhkunud. Aga altaritel, nagu teame näiteks meie Pühavaimu kiriku ja Niguliste põhjal, oli kindlasti ka Pirital niisama rikkalik mustriline kujundus. Minu jaoks tekitab see pitser assotsiatsioone Pirita kloostri hävimiseelse toredusega ja luksusega.
Mis puutub tegijasse, kes selle kuldse pitsati omal ajal tegi, siis see pidi olema Tallinna kullassepp. Sest vaadake: juba esimeses Tallinna kullassepaameti põhikirjas ehk skraas aastast 1393 on kirjas, et kui keegi tahab saada Tallinnas, meie auväärses linnas kullasseppmeistriks, peab esitama kolm meistritööd. Üks peab olema hõbenõu, üks peab olema kiviga kuldsõrmus ja üks peab olema pitsat. Enamasti olid need pitsatid hõbedast või terasest, kuid eriti luksusliku tellija puhul tehti neid ka kullast. “Lunastaja ja Püha Birgitta klooster Maarjaorus” (nagu Pirita kloostrit ametlikult nimetati) kuulus rikaste tellijate hulka. Kuldpitsat ise valmistati tõenäoliselt Tallinnas 1436. a, mil kloostrikirik sisse pühitseti. Ehk on see kuldne pitsat, mis läks kaduma II maailmasõjas, kuskil salakesi hoiul ja jõuab veel millalgi Tallinnasse tagasi. Kui ma punaselakilist pitserit vaatan, siis tärkab minus see lootus taas.