Kultuur ja raha

tekst: k&e


Küsimustele vastavad ETV juht Ilmar Raag ning kultuuriminister Margus Allikmaa.

Praegu peetakse normiks, et riiklikke kultuuriasutusi majandatakse üksnes riigieelarvelistest rahadest – teatrid, muuseumid, kultuuriajakirjad... See on eelmisest ühiskonnast pärit ülalpidamise mentaliteet, mida esindab Jaak Allik. Euroopas finantseeritakse riiklikke kultuuriasutusi erinevatest allikatest ja nad teenivad ka omatulu. Jaak Allik väitis 11.11.2002 Foorumi saates, et Kultuurkapitali raha on riigieelarveline raha ning selletõttu ei näe tema mingit probleemi selles, et riiklikud kultuuriasutused saavad Kultuurkapitalilt raha juurde. Kui Kultuurkapital ja riigieelarve on üks rahakott, siis miks ei eraldata neid summasid (nt riiklike kultuuriajakirjade honorarifondid) kohe riigieelarvest? See oleks läbipaistvam. Kultuurkapital on muutunud riigieelarve lisareserviks ning toimetus leiab, et sellisel moel ei täida Kultuurkapital oma algset eesmärki toetada kodaniku- ja eraalgatust.

Ilmar Raag: “Ma ei saa antud väidetega päriselt nõustuda. Idealistlikust vaatepunktist ei ole mingit probleemi, kui Kultuurkapitali raha on kajastatud ka riigieelarves, ent samas on selle jagamine sõltumatu nn ametlikust kultuuripoliitikast. Reaalpoliitiliselt on küll paraku välja kujunenud, et otseselt riigieelarvelised asutused on hakanud arvestama Kultuurkapitali rahaga kui loomuliku lisaga nende eelarvele. Seega tähtis on see, et Kultuurkapitalil ei oleks kirjalikult ega suuliseltki ühtegi traditsioonilist toetust. Ehk, et Kultuurkapitalis ei arvestatakski, et nad peavad iga kord andma raha näiteks kultuuriajakirjade honorarifondi. Kui see oleks ühemõtteliselt selge, siis oleks ka Kultuuriministeerimil selge, et sama kulu on vaja kompenseerida otseselt riigieelarvest. Teisisõnu ma usun, et lahendus oleks see, kui Kultuurkapital veelgi ühemõttelisemalt kui seni sõnastaks, et iga toetust antakse välja ühekordse projektitoetuse põhimõttel.
Muidugi aitaks Kultuurkapitali sõltumatust suurendada ka nende omafinantseerimisvahendite suurenemine, aga reaalseid inimsuhteid arvestades ei oleks see siiski piisav. Varem või hiljem tekivad siiski loomulikud sümpaatiale põhinevad partnerlussuhted.”

Margus Allikmaa: ”Tuleb tunnistada, et selles küsimuses on Jaak Allikul õigus – Kultuurkapitali raha on tõepoolest riigieelarveline raha. Aga ühel hetkel, kui taasasutati Kultuurkapital, lepiti kokku, et seda riigieelarvelist raha hakatakse jagama riigist sõltumatult. See põhimõte tähendab omakorda seda, et kõik loomeinimesed saavad ise esitada oma esindajad kultuurkapitali sihtkapitalidesse, valitud teevad demokraatlikke valikuid kõikide taotluste vahel. See, et Kultuurkapitalide sihtkapitalid jagavad raha ka riiklikele kultuuriasutustele, on tõepoolest kujunemas probleemiks. Mis on selle probleemi tagamaad, on täna suhteliselt raske öelda. Kas on see tingitud sellest, et on vähe eraalgatuslikke projekte või on need loomingulises mõttes nõrgemad kui riiklike institutsioonide poolt korraldatavad projektid? Või on riigiasutuste lobby sihtkapitalide liikmete hulgas jõulisem, kui seda suudavad teha üksiktaotlejad. Või on probleem selles, et need nimetatud tegurid toimivad üheskoos. Olen ka selles mõttes küsijaga nõus, et Kultuurkapital võiks rohkem tagasi pöörduda algsete põhimõtete juurde. Selleks olid üksikisiku toetus, üksikprojektide toetus aga võibolla ka institutsioonid, mida veavad kodanikud ehk mille liikumapanevaks jõuks on eraalgatus ja ma arvan, et kui seda diskussiooni ühiskonnas laiemalt pidada, siis ühel hetkel jõuab kätte ka see aeg, kus Kultuurkapitali sihtkapitalid ja nõukogu on sunnitud tegema vajalikke korrektuure. Teisisõnu – kõik sihtkapitalid peaksid hakkama nimetama prioriteete ja neid selgelt ka avalikustama, milleks nad ühel või teisel etapil raha jagavad. Ja kui nad ütlevad prioriteedid välja, siis saab nende üle ka arutada. Kuni neid prioriteete välja ei öelda, pole ka millegi erilise üle võimalik vaielda, arutleda.”

Eelnev küsimus puudutas kultuuriajakirju, kuid teema on laiem. Sama küsimuse on näiteks tõstatanud ka ETV juht Ilmar Raag, kes on seisukohal, et ka nemad võiksid teenida omatulu. Miks ei ole riigi poolt ülalpeetavatel kultuuriajakirjadel ja riiklikel kultuuriasutustel omatulu teenimise kohustust ja võimalusi?

Ilmar Raag: ”Seoksin selle küsimuse vastuse otseselt järgneva küsimusega. Riigi toetus kultuurielule on möödapääsmatu vaid sel määral, mil kultuuriturg ei suuda ise kultuurinähtusi ülal pidada. Samal ajal on aga eluliselt vajalik, et kultuuriasutused oleksid võimalikult otseses suhtes oma tarbijaga. Prantsusmaa on väga uhke oma pikaajalise kultuuripoliitika traditsioonidele. Ometi identifitseeriti seal hiljemalt Jack Langi kultuuriministeeriumi lõpuperioodil, et näiteks riiklikud teatrid ja filmiprojektid orienteerusid ainult kommunikatsioonile ministeeriumiga, mille tulemusena valmis kindlasti väga huvitavaid teoseid, kuid nendel ei olnud vaatajaid. Sealt algas ka suurim kultuuripoliitika paradigma muutus 90. aastate alguses, mil tõdeti, et toetuste jagamine ainult kultuuriteoste (toodete) valmistamiseks on lõpptulemusena ebaefektiivne. Eelkõige peaks süsteem tagama, et ka kõige keerulisemad teosed leiaksid oma tarbija. Ja mis veel tähtsam, et kultuuriasutused hülgamata oma missiooni oleksid ka ise eluliselt huvitatud oma mõjust. Taoline mõttekäik hirmutab tihti juba sõnakasutusega: tarbija, kultuuriturundus jne. Ometi ei ole küsimus SUUR KUNSTNIKU allutamisest turu diktaadile, vaid selles, et tekiks optimaalne kompromiss mittekommertsiaalsete kultuuriväärtuste tootmise ja nende võimalikult laia leviku vahel.
Tähtis on aga see, et kui kultuuriasutusel piiratakse võimalust teenida lisatulu, siis tegelikult piiratakse ka tema efektiivset tagasisidet.

Margus Allikmaa: “Tundub, et Teie informatsioon on veidi puudulik, vähemalt on see väide ekslik, et riigi poolt ülalpeetavatel kultuuriajakirjadel ja riiklikel kultuuriasutustel ei ole omatulu teenimise kohustust. Tegelikult on see konkreetne nõue kirjeldatud eelarve seaduses ja kinnitan veelkord, et täna on kõigil, riigi poolt toetust saavatel asutustel ja ajakirjadel omatulu teenimise kohustus. Selle tuluga on nad kohustatud katma ühe osa oma tegevuse kulutustest. Ei ole sellist seadust, mis piiraks ettevõtlust riigiasutustes. Kui keegi tahab ettevõtlusega tegeleda, siis tuleb teha eelarve, kus on kirjas kulude ja tulude analüüs.”

Euroopa Liidus toetatakse just efektiivsete struktuuride loomist kultuuri tootmiseks ja arendamiseks. Idee on tuua kultuuri tootmisse võimalikult palju erakapitali, mille võrra väheneb avaliku sektori koormus. Kuidas tuleks arendada Eestis kultuuritööstust? Miks meil siiamaani seda tehtud pole?

Ilmar Raag: ”Eestis on tõepoolest juba aastaid räägitud, et erakapitali kaasamine kultuuriväärtuste tootmisesse on ebapiisav. Selge on, et ükskõik kui palju riik toetaks kultuuri, jääb see alati ebapiisavaks, sest mida enam tekib riigitoetuse võimalusi, seda enam tekiks nn kultuurinimesi, kes tahaksid “vaimupanemise” eest raha saada. Samas on riiklike toetuste probleemiks see, et see nihutab vastutuse alati “rumalatele poliitikutele”. Vastutust ühiskonna vaimsete väärtuste tekitamise eest tuleks aga võimalikult laiali jaotada. Seda enam, et Eesti puhul on indentiteediküsimused vähemalt poliitilises retoorikas olnud prioriteetideks meie riigi sünnist saadik. Ometi ei ole riik kaugeltki kasutanud kõiki võimalusi kultuuritööstuse eelisarenguks.
Põhjus on peamiselt Eesti riigi praeguse edukuse teises põhimõttes – ajada võimalikult jäika ja ühemõttelist eelarvepoliitikat. Just see on takistanud luua kultuuritööstusele näiteks maksusüsteemis erandeid. Koos tubli annuse demagoogiaga väidavad maksupoliitika kujundajad, ent kui teha üks erand, siis tulevad teised kohe robinal järgi ja seejärel ei suuda keegi enam süsteemi ohjata.
Tegelikult on edasiminekuks vaja kahte otsust. Esiteks fikseerida kultuuri vajadused tõeliste prioriteetidena. Praeguses Eesti riigis on prioriteetide pingereas eespool kõigepealt sotsiaalpoliitika ja kaitsepoliitika. Haridus ja kultuur eksisteerivad selles pingereas eelkõige kõnede tasandil. Teiseks on aga vaja teha kultuuritööstuse kui terviku infrastuktuuri arvestav eelis maksupoliitika reþiim ja seejärel on seda ka efektiivsem kommunikeerida.
Probleem aga on eelkõige selles, et ükski poliitiline jõud ei näe praegu kultuurivaldkonda sellisena, mille abil võiks endale valijaid ja populaarsust võita.”

Margus Allikmaa: “See küsimus on hästi teoreetiline, kuidas arendada Eestis kultuuritööstust või miks meil siiani selles osas midagi tehtud ei ole. Julgeksin kõigepealt väita seda, et täna on mõistele kultuuritööstus Eestis väga erinevaid tõlgendusi. Mina kujutan ette, et kultuuritööstus on midagi sellist, kus riik paneb mingisse kultuuritööstuse harusse, olgu see siis näiteks kino või kirjastamine või mõni muu traditsiooniline kultuuritööstuse haru, ühe väikese summa raha sisse ja siis ülejäänud suurema osa rahast paneb erakapital. Selle tulemusel luuakse mingi kultuuriprodukt, mis on riigile läinud suhteliselt vähe maksma. Kahjuks ei ole näiteks kinovaldkonnas, kus riik on eraldanud toetusi ligemale 35 miljonit krooni aastas, märgata et suurem osa rahast tuleks sinna juurde erakapitalilt. Täna on ikka jätkuvalt nii, et riik annab filmitootmisele vajalikud 70-80% vajalikest vahenditest ja heal juhul 20-30% tuleb erakapitalilt. Reeglina kipub selleks olema mõni välismaine riiklik fond ja tegelik erakapitali osa on veelgi väiksem. Vastupidine on olukord õnneks kirjastustegevuses, seal tõepoolest on erakapital toiminud uskumatult efektiivselt ja riigi poolne roll on piirdunud ainult käibemaksumäära alandamisega, aga eks seegi ole konkreetne riigi panus kultuurtööstuse arendamiseks. Seega kinnitan, et riik on kõik võimalused kultuuritööstuse arenguks loonud, kuid see ei tähenda, et Eestis oleks väga palju erakapitali, mis oleks valmis tegutsema ilma kasumita või tegutsema väga väikese marginaali eest. Me oleme suhteliselt noor ühiskond ja ega see varakapitalistlik mõtlemine ei ole veel täielikult ununenud, mis omakorda tähendab seda, et kui räägitakse tööstusest, siis on ilmtingimata vaja kiiresti rikkaks saada – see on vast asja üks pool. Teine pool on see, et kultuuritööstuse vedavaks jõuks on siiski väga suur tarbijaskond ehk see hulk inimesi, kes on valmis erinevaid kultuuritööstuse kaupu või teenuseid ostma.
Eesti on kahjuks oma rahvaarvult nii väike, et siin ei ole võimalik kultuuritööstusest rääkida, varem või hiljem muutub see selgelt riigi poolt toetatavaks, kuni sinnamaani, et eraettevõte või MTÜ soovib endale saada riikliku asutuse staatust. Tõsi, kogu kirjastustegevus on siin meeldivaks erandiks aga võibolla tuleks siin ka teatud põhjusi otsida sellest, et täna ei suuda kirjastused maksta piisavalt tasu autoritele ja tõlkidele ja võibolla ka illustraatoritele, ehk teisisõnu see kirjastustegevuse üliedukas laienemine, mitte küll majanduslikult nii edukaks, küll aga kvantitatiivselt edukas pilt tuleneb sellest, et need inimesed, kes on teosed loonud või on need tõlkinud, on alamakstud. Samuti ei tohi alahinnata fakti, et väga olulise osa kirjastuste toodangust ostavad ära raamatukogud, ehk teisisõnu – riik koos kohalike omavalitsustega on kultuuritööstuse suurim klient.”

Meie näide on järgmine: ajakiri Kultuur ja Elu on ilmunud aastast 1958. Alates 1996. aastast lõpetas Jaak Allik kultuuriministrina riigieelarvelise toetuse meie ajakirjale. Mõned aastad toetas ajakirja ainult Kultuurkapital. Signe Kivi, saades kultuuriministriks ja Kultuurkapitali nõukogu esimeheks, lõpetas ajakirja toetamise ka Kultuurkapitalist. (Vastuses ajakirja sellekohasele pöördumisele teatas minister S. Kivi, et lähiajaloost on juba kõik ära kirjutatud ja et sellist väljundit nagu K &E pole tarvis.) Sellelt pinnalt on selgelt näha, kui suurelt on antud juhul Kultuur ja Elu elamise ja olemisega seotud ministri isik. Miks toetatakse Kultuurkapitalist ainult riiklikke ajakirju, aga toetust ei leia erakapitalil ilmuv kultuuriväljanne? Ometi võiks Eestis erainitsiatiivi ja kapitali toel ilmuda palju rohkem erinevaid ja mitmekesisemaid kultuuriväljaandeid. Meie ajakirja näite baasil on Kultuurikapitali tegevus vaadeldav eraalgatuse mahasurumisena. Kas see on ka praeguse ministri soov? Millal Te viimati ajakirja Kultuur ja Elu kätte võtsite? Sellisel kombel (ainult oma vahenditest) kultuuriajakirja väljaandmine pisikese kirjastuse poolt (kuus aastat!) vääriks eriti tunnustust ja toetamist. Mida Teie ministrina arvate?

Margus Allikmaa: “Ma millegipärast ei julge arvata, et Signe Kivi, olles kultuuriminister, lõpetas teie ajakirja toetamise Kultuurkapitali poolt. Signe Kivi ei saanud seda kindlasti omavoliliselt teha, sest Kultuurkapitali nõukogus on kümme liiget. Ma siiski arvan, et Kultuur ja Elu ei küsinud toetust mitte Kultuurkapitali nõukogust, vaid ta pöördus ikka kirjanduse sihtkapitali poole ja Signe Kivi ei saanud kirjanduse sihtkapitali mitte kuidagi mõjutada. See pidi ikka olema sihtkapitali iseseisev sõltumatu otsus. Kuna oleme läinud põhimõtet mööda, et sihtkapitalid valitakse demokraatlikest printsiipidest lähtuvalt, siis tuleb tunnistada, et see otsus oli kirjanduse sihtkapitali erapooletu ja demokraatlik otsus ning kindlasti teie ajakirjale sel ajahetkel teatavat hinnangut andev otsus. Teisiti ei oskaks seda kommenteerida.
Minu isiklik arvamus antud küsimuses, kas “Kultuur ja Elu” vajab toetust Kultuurkapitalilt või ei vaja: kui ajakirjal Kultuur ja Elu on lugejaskonda, kui ta ei pürgi väga kitsapiirilise suunaga ajakirjaks, siis ta igatahes väärib võrdset kohtlemist teiste kultuuriajakirjadega, mis saavad täna Kultuurkapitalilt toetust. Lugesin teie viimast numbrit ja pean tõdema, et selles ajakirjas oli mitu huvitavat artiklit, mis annavad tunnistust sellest, et kui mina oleksin kirjanduse sihtkapitali liige, siis toetaksin seisukohta, mis võimaldaks ajakirjal Kultuur ja Elu Kultuurkapitalist toetust saada.”