Miks Eesti ühine õnn jäi sõnakõlksuks?

tekst: Reet Kudu


Eestis oli nõukogude aja lõpuks umbes 100 000 kommunisti – nii eestlasi kui ka venelasi. Eestlasi järelikult vaid käputäis. Kommunistlikke kuritegusid hukka mõistes oleks olnud igati loogiline jätta see inimkiht vaevaliselt Eesti passi taotlema või vähemalt riigivalitsemisest välja.

Tänu sidemetele, suhetele ja kasuahnusele, mida nad ise pidevalt rõhutavad kui stiimulit kommunistlikku parteisse astumisel, oleksid nad niikuinii rikastunud, aga mitte otseselt Eesti valitsuse abiga. Just paljud endised kommunistid on muutnud saamahimu praeguse Eestimaa kõige “eetilisemaks kategooriaks”, sest just seda omadust toovad nad oma minevikust rääkides kõige sagedamini vabanduseks. Ahnus ajas neid kommunistlikku parteisse, sama omadus Eesti riiki valitsema. Eetilisus muudeti aga sõnakõlksuks kogu eesti rahva tormilisel heakskiidul ja ühislaulmisel.
Nõukogude korra ajal said eestlaste iidoliteks need, kelle tekstidest aimus vastupanu ideoloogilisele survele. Murranguaja üleüldises isamaalisuses muudeti aga just need meie helgemad pead tihti võimu tööriistaks. Julgeksin öelda, et see oli üks nõukogude korra kõige saatanlikumaid vempe. Kirjanduslikud iidolid suutsid vapralt vastu panna avalikult võimutsevale nõukogude korrale, aga neist said ometi nõukogudeaegsete võimumeeste kannupoisid, kui tegelinskid väitsid maheda naeratusega, et nad olevat “endised”.
Saksa fašistide tuntumaid juhte Joseph Paul Goebbels töötas enne Hitleri haridus- ja propagandaministriks saamist teatavasti ka ajakirjanikuna. Nõukogudeaegne “Rahva Hää1” oli leht, mida ei lugenud ükski kriitiliselt meelestatud intelligent. See oli võrdväärne Moskva “Pravdaga”. Samal ajal loeti hoopis vaimustusega Paul-Eerik Rummo luulet ja oodati murranguhetke. Nüüd on see hetk käes ja võib kahjuks nukralt tõdeda, et Eesti endised on ühes parteis Eesti endiste võ1uvate goebbelsitega. Meile tundub uskumatu, et goebbelsid võinuksid jääda võimule pärast fašismi kokkuvarisemist. Ja mis veelgi hullem: meelitada enda poole üle kogu rahva iidolid, kelle nimed juba iseenesest olid kogu vastupanu ajal olnud eetika ja moraali sümboliteks. Aga iidol Paul-Eerik on ometi ühes parteis “Rahva Hääle” endise bossi Siim Kallasega. Veidraid liite on palju.
Ainult Jaan Kaplinski julges Eesti Vabariigi taaskehtestamisel julgelt sõna võtta venelaste kaitseks, sest paariateks ei muudetud mitte meie endised breþnevid või hruštšovid, vaid just nimelt vaesed vene emigrandid, kes olid tulnud Eestisse vabrikuõnne otsima või juudi teadlastena peitunud meie ülikooli Venemaa ideoloogilise surve eest. Kirjanduslik tuumapomm tabas kõigepealt loomulikult Jaan Kaplinskit. Kõik olid kindlad, et breþnevitega ühislaulmine on ootamatult muutunud äärmiselt eetiliseks teoks. Sama eetiliseks nagu venelaste mõnitamine, nende kuulutamine ainsaks vaenlaseks. Jah, “vene okupatsioonist” saadi sel kombel võib-olla jagu, aga “nõukogude okupatsioon” jätkub, kuigi kasuahneks kapitalismiks ümberristitult.
Eestil puudub aga praegu kõige tähtsam asi, mis aitaks selle uue “nõukogude okupatsiooni” kuidagi üle elada, puudub iidolite vastuhakk. Ajalehed manitsevad, et ei tohtivat viriseda, halada ega hädaldada. Venelastesse suhtumises on aga ühtviisi jäigad nii endised parteibossid kui ka dissidendid.
Eestlaste üks praeguseid iidoleid Lennart Meri põlastas avalikult Pärnu vaeseid eestlasi, kellel pole raha isegi oma mure kõrgekvaliteedilisse viina uputamiseks. Muidugi narr, kes viletsat sodi joob ja “endistega” konjakit kokku ei löö. Mart Laari ema noomib noori emasid, sest temagi olevat kohe pärast sünnitamist tööle läinud... Kas tipp-poliitiku ema ei tea, et praegu lihtsalt pole sageli kuhugi minna, sest suurim probleem on just töötus?
Mihkel Mutt kirjeldas väga vaimukalt oma romaanis “Progressiivsed hiired”, kuidas ajakirjanike mugandumist ja iidolite mandumist (ühe aastakümne vältel) rahajõmmide survel valmis lihviti. Aga ta ei protesteeri, vaid pigem imestab, miks kõik ikkagi ei suuda ümber muutuda, ajaga kaasas käia... “Progressiivsed hiired” on igal juhul ajastutruu pilt, hoiatus meie lapselapselastele, kui need üldse veel eesti keeles loevad, sest meie iidolid on küll suutnud luua hävitavalt ebaeetilise kirjandusliku tuumapommi, aga pole veel leidunud ühtegi Andrei Sahharovi, kes iseenda loodud tuumapommi vastu võideldes oma elu, positsiooni, raha ja võimu kaalule paneks.
Mõned aastad tagasi jõuti klassikaraadios isegi niisuguse absurdsuseni, et noor toimetaja nimetas “kriminaalseks” minu saadet klassikaraadios, kus Moskva maailmakuulus koor esitas vene keeles Griegi laule. Miks ikkagi mitte Griegi emakeeles? Nüüdseks laulavad eestlased isegi Eurovisiooni eelvoorus ainult inglise keeles, minu jaoks on see meie emakeele suhtes märksa “kriminaalsem”.
Eesti on nii väike, et me suudame püsima jääda ainult tõelise kultuurrahvana, kelle uued iidolid on tõelised humanistid. Inimeste jagamine vaenlasteks rahvuse, vanuse ja rahakoti paksuse järgi näitab küll kahjuks, et loota on ainult neile tulevastele kirjanikele, kes praegu alles lasteaias.