Klorokommunism Kamamaal
ehk kolmas küüditamine

tekst: K&e
foto: Hans Korge kogust

Hans Korge istumas kopra hävitatud puul Kuigli järve ääres.

Eestimaal on leppimatusse vastuollu sattunud omandireform ja looduskaitse. Ilmekaks näiteks on Karula Rahvuspark, kus mitmedki endised talumaad on tagastamisotsuseid eirates ja omanike selja taga lihtsalt “jäetud” riigiomandisse. Kaitse-eeskirjadega on ENSV kestmine põlistatud. Võidu talu perepoeg Hans Korge nimetab toimuvat klorokommunismiks ja kolmandaks küüditamiseks.

Klorokommunism Karula moodi

Klorokommunism on riigistamise [ja küüditamise] globaalsem, kaasaegsem ja “õilsam” vorm, kus riigistamine ei toimu enam ühe klassi – proletariaadi –, vaid ülemaailmse keskkonnakaitse (“rohelise õnne”) nimel. Eesliide kloro tuleb kreekakeelsest sõnast cloroz - roheline, millest tuleb nii elusaine klorofülli kui ka väga mürgise gaasi kloori nimetus.
Kamastamine on ärastamise ja riigistamise läbiviimine ägeda restitutsiooni pooldaja poolt. Kaido Kama esines järjekindlalt restitutsiooni pooldajana, kuid oma pere ja mõttekaaslaste huvipiirkonnas, milleks oli praegune Karula Rahvuspark, rakendati seda valikuliselt. Põliste omanike ja nende õigusjärglaste maid “jäeti” riigi omandisse, kuid endale “ärastati” suuremad või väiksemad alad, näiteks Kaido Kama – Liivakingu (19,2 ha,18. nov. 1996, katastritunnus 14303:001:03909), rahvuspargi nõukogu esimees Kalevi Kull – Küünimetsa, (13,7 ha, 3. veebr. 1999, tunnus 14303:001:0860), Pille Tomson – Madsa (58,66 ha, Äripäev, Kinnistuteated 26.04. 2001, tunnused 28902:003:0381&0382), millest ta üsna kohe äris 38,71 ha Maret Kübarale Madsamäe nime all (14. nov. 2001, tunnus 28902:003:0384).
Karula Rahvuspargi moodustamise käigus toimunud omavoli meenutab kommunistide käitumist 1948. aastal, kui talunikele jagati välja maa igavese kasutamise tõendeid, millele järgnes 25.03.1949. küüditamine ja kollektiviseerimine. Täpselt samuti käituti Karulas. Ühe käega anti ja teisega võeti. Kuidas muidu nimetada asjaolu, kui 14.10.1993 otsustati vastava komisjoni poolt endised Võidu talu maad perepojale Hans Korgele tagastada ning need 03.03.1995 kehtestatud “Karula rahvuspargi eeskirjadega” taas riigimaadeks ümber kanditi, otsusega luua sinna reservaat ning “jätta” talumaad riigiomandisse? Ei mingeid läbirääkimisi maaomanikega, ei mingit huvitundmist omaniku kavatsuste vastu, ei mingeid lepinguid, ei mingit infot! Kuigi maaomanikega ja õigustatud subjektidega kooskõlastamist nägi ette “Maa riigi omandisse jätmise kord” (EVV määrus nr.228, 20.juuni 1994) ja “Maa riigi omandisse jätmise juhend” (Keskkonnaministri määrus nr.26, 18.juuli, 1994) Juhendi selgitusi seletas lahti Riigi Maa-ameti maakorralduse asejuhataja Ardi Tedrema: “Kui riigi omandisse jäetakse õigusvastaselt võõrandatud maad, millele õigustatud subjekt on esitanud tagastamise avalduse, siis tuleb põhjenduses näidata asjaolud, mis on maa tagastamisest või asendamisest keeldumise aluseks.” (Maa. Riigi Maa-ameti kuukiri, Eestimaa lisa, 9, 1994) Sellest momendist püütakse loomulikult nüüd eriti aktiivselt mööda hiilida, sest põhjenduste õõnsus torkaks tegelike arengutega kõrvutades väga ebameeldivalt silma. Aga seda määrust pidi Pille Kama teadma, sest ta on ametlikult Karula Rahvuspargi valitsejanna alates 20. augustist 1994. Tõe on 30.01.1997.a Maalehes välja öelnud tolleaegne Eesti Looduse Fondi esimees Rein Kuresoo. Oli vaja kiirustada, et jõuda valmis enne, kui tekivad omanikud (ja asjaõigusseaduse vastuvõtmist – H. Korge). 10.02 1995 a napilt kuu enne kaitse - eeskirjade kehtestamist lasti Hans Korgel vallavalitsuses maade tagastamistaotlust uuendada! Seejuures pidi võtma ka kirjaliku kohustuse oma kuluga rajada piirivisiir ja paigaldada vajalikud või puuduvad piirimärgid!!! Siis nägi ta toimiku vahel talumaade tagastamisotsust, mis vastavalt määrusele oleks tulnud omanikule saata kahe nädala jooksul, kuid ei saadetud, sest EV valitsuse määrusega 08.12.1993.a. loodi Karula Rahvuspark pindalaga 11000 ha, mis hõlmab 127 endise talu maad. Infoleket välditi teadlikult, sest Karula valla maanõunik Sven Veldre oli ühtlasi ka rahvuspargi teadusnõukogu liige. Ei usu, et tal oli teadmata, et Võidu talu metsamaa olid arvatud reservaadi ja täielike majanduspiirangutega sihtkaitsevööndi alla. Metsamaa riigiomandisse “jätmisega” muudeti õigusvastane võõrandamine õiguspäraseks. H. Korget nägi eeskirju saatusekaaslase Konnumäe talu peremehe Ülo Tuvikese juures mais-juunis 1995.

Vaade Võidu talu maadele..

Tagastatud maa omanikel on emotsionaalne side kadunud

Nõukogude ajal sirgunud looduskaitsjad ei tunnista eraomandit ega oska omanikuga asju ajada. Riigikogu keskkonnakomisjoni esimehe Rein Järliku vastusest H. Korgele 18.02.1999 selgub, et omanike ja looduskaitse vastuolu on isegi kirjutatud 1998.a EV põhiseadusesse, mille §5 ja §32 järgi käsitletakse loodusvarasid ja loodusressursse rahvusliku rikkusena ja keelatakse omandi kasutamine üldiste huvide vastaselt. Millised on aga need üldised huvid, millele omanikke vastandatakse? Miks nähakse omanikke vaid kasuahne hävitajana? Millegipärast arvab rahvuspargi valitsejanna Pille Tomson, et küüditatute järeltulijatel on paigaga emotsionaalne side kadunud ning et tagastatud maade omanikel ei saa muud huvi ollagi, kui saag sisse... Eesti raadios Toomas Jüriadole 18.03.1997.a. antud intervjuus väidab Pille Tomson, et kui elumaja enam ei ole, siis on side kodukohaga kadunud ja ainus eesmärk saaks olla maade müük: ”ega kui inimesel, noh, see seos kohaga kadunud, tal seal elumaja ei ole enam, noh, me teame, sellest kohast on küüditamine väga rängalt üle käind, siis iseenesest on ju mõistetav, et neid maid müüa tahetakse.” Huvitav küll, millise riistapuuga Pille Tomson inimese emotsionaalset sidet oma kodukandiga mõõdab? 27.01.1995 Eesti Ekspressi artiklis “Loodusuhke Kamamaa” ütleb veel rahvuspargi peaspetsialisti Kaido Kama abikaasa Pille Kama otse välja, et nad püüavad igati vastu tulla kohalikele talunikele, kelle jaoks metsamüük on üks väheseid kindlaid sissetulekuallikaid, kuid teistsugune suhtumine ootab neid, kes saavad praeguse rahvuspargi maa-alal tagasi kunagisi talumaid, aga kes ei kavatsegi sinna elama asuda või seal midagi muud teha, kui ainult kogu metsa kähku maha võtta ja rahaks teha.

Klorokommunistide moraalsest palgest

Moraali näiteks sobib H. Korge vestlus Pille Kamaga 1995.a suvel pärast artikli “Rahvuspark või rahvuspadrik“ ilmumist ajalehes “Eestimaa” (07.08.1995). Üheks väga kaalukaks argumendiks Võidu maade reservaadiks muutmiseks pidas P. Kama seda, et läheduses (NB! mitte Võidu maadel!) elab konnakotkas ja seepärast ei saa maid tagastada ja nii võib toimida, sest maad pole katastris ja asjaõiguse seaduse järgi pole H. Korge omanik. H. Korge küsis siis: “Kujutame ette olukorda, kui selle talu metsa, mis on katastris ja millel on seega omanik, asub elama kotkas või muu haruldus, kas nad võtavad omanikult maa ära ja ajavad ta kodust välja?” – “Ei saa,” vastas Pille Kama, “sest asjaõigusseadus ei luba.” Hans Korge: “Aga moraal lubaks?” Viimasele küsimusele ta vastust ei saanud, aga suhtumine temasse kui potentsiaalsesse kotkasööjasse või -tapjasse, kes ei oska hinnata ei loodust ega selle haruldusi ning ilu, on a priori paika pandud. Selle vestluse ajal küsis ta Pille Kamalt, et kas pole ülekohtune võtta nendelt küüditatutelt uuesti ära maa ja põliskodu, mille peale tuli kähku vastus: “Ega meie pole teid küüditanud, see ei puutu üldse meisse!”.

Esimene vale. Õigustatud subjektide ring polnud teada

25.07.1995, kohtumisel riigikogu liikme Eldur Parderiga Lüllemäel, väitis Pille Kama, et rahvuspargi loomise ajal polnud neil teada õigustatud subjektide ring. “See on vale!”, pahvatab Hans Korge. “Enamiku kohta oli otsus olemas ning olid teada vähemalt taotlejad. Kindlasti olid andmed teada kaitse-eeskirjade koostamise ajal. Rahvuspargi loomiseks oli kolme valla volikogu, Antsla, Karula ja Mõniste, nõusolek, kuid loojad jätsid teatamata, et tuleb maade riigi omandisse võtmine resrvaadiks ja täielike piirangutega sihtkaitse-vöönditeks ning et kõik ülejäänud metsad rahvuspargis kuuluvad hoiumetsade kategooriasse, s.t omanikud vahtigu pealt, kuidas mets risustub ja seda hävitavad koprad ning üraskid, kuidas järved mülgastuvad, kultuurmaastikud võsastuvad, sooniidud hävivad ja kõige selle eest veel maksku aga maamaksu.” Tekib küsimus, millisest ökoturismi arendamisest ja ökoloogilise eluviisi propageerimisest saab üldse juttu olla, kui rahvuspargist lahkuvad tulevikuväljavaadete puudumise tõttu viimsedki mohikaanlased ja pahaaimamatul ökoturistil on väljavaade murda koprakraavides oma kondid, sest ega linnastunud inimene ei tule ju selle peale, et üle pea küündivates nõgestes ja ohakates võiks juhtumisi peituda mõni kraav? Rahvuspargi juhtimisstiil on ehedalt nõukogulik, kus ühes kohas tehakse näidiskolhoos ja ümberringi lagastatakse kõik ära. Vuntsitav koht on õppekeskus, mille kõrvale ehitati ühiskonna rahadega 40 kohaline hotell. Samas voolab Lüllemäe asula reovesi puhastamata rahvuspargi territooriumil asuvasse Köstrijärve. Õppekeskuses kasutatakse “ökoloogiliselt puhast” ja üüratult kallist elektrikütet, samas hävineb mets kümnete hektarite kaupa…

Kolmas küüditamine kaitse-eeskirjade kilbi varjus

Siberist tagasitulnutel ei lubatud elama asuda oma kodudesse. Sageli isegi mitte Eestisse. Nii sooviti “selliseid” inimesi oma kodudest eemal hoida. Nüüd varjutakse kaitse-eeskirjade kilbi taha, sundides “selliseid” oma kodud loovutama klorokommunistidele. Hans Korge silmis on see kolmas küüditamine. Näiteks on muudetud Konnumäe peremehel Ülo Tuvikesel võimatuks endisele koduasemele maja ehitamine, sest taluase järve kaldal on arvatud hoiumetsa alla!
1996.a. kevadel oli tagastatud kinnistuid rahvuspargi territooriumil vaid 13 ja Karula vallas üksnes 1. (Valgamaalane, 07.05, 1996, “Karula rahvuspargi töö põhineb kaitse-eeskirjal”). Ega praegugi neid oluliselt rohkem ei ole. Reservaadi ja täielike piirangutega sihtkaitsevööndite piirid on sihilikult aetud enamikus mööda nõukogudeaegseid metsakvartalite piire. Pautsjärve reservaat, Palu-tagune ja Väike-Apja täielike piirangutega sihtkaitsevööndid haaravad enda alla Tarupedaja-Laane, Võidu, Kolski, Alakonnu, Ahero, Lillemäe, Plaagi, Lauksilla, Liiva ja Kingu talude metsad. Võidu talult võeti kogu mets (16-20ha), kaasa arvatud endisele põllumaale kasvanud mets, kus veel 80-90-ndate aastate vahetusel tehti põhjalik harvendusraie. Nüüd on see ürgmets-reservaat, kus ilutseb silt “Liikumiskeeld”. Mitmel pool aga teiselpool talumaade piire olev suurepärane riigimets (Karula metskonna katastriüksus 28902:004:0055, mille pindala on 1653,3 ha. Nimetatud katastriüksus piirneb veel teiste Karula, Antsla ja Taheva metskonna riigimetsa üksustega) ei sobi millegipärast isegi hoiumetsaks.

Rahvuspargi olevik. Surev mets Vihmjärve kaldal.

“Peaks ometi ju jätkuma reservaadiks ja muuks, pole vajadust inimeste maa eksproprieerimiseks,” leiab H. Korge.
Rahvuspargi valitseja Pille Tomsoni suhtumine õigustatud subjektidesse tuli ilmekalt esile, kui H. Korge lasi sisse ajada talumaadele piirivisiiri. P. Tomson nägi H. Korget seda tegemas, kuid ei öelnud midagi. P. Tomson ei ela Mäeküla talust, kus Hans peatus eriti kaugel. Oma küla inimesena ei takistanud teda miski läbi minemast ja asju selgitamast. Selle asemel aga saatis ta V.I. Lenini sünnipäeval 22.04.1997 Hansule tööle (mitte koju!) juriidilises mõttes kummastava kirja, milles hoiatab haldusvastutusega piirivisiiri rajamisel ja keelab kaitse-eeskirjade alusel tema tegutsemise “Võidu kinnistul, mille õigustatud subjektiks” ta olevat. Küsimused: Kas maa on riigi omand? Kui siis, millise riigi? Kui Eesti Vabariik on sõjaeelse Eesti Vabariigi õigusjärglane, siis kuidas sai eramaad “jätta” riigi omandisse? Eesti Vabariik pole ühegi seadusandliku aktiga talumaid natsionaliseerinud, küll aga ENSV 1940. a. Kui maa on riigi omand, kuidas saab Hans Korge olla õigustatud subjekt? Pille Tomsoni vastus küsimusele, millise riigi omandisse maa “jäeti”, kõlab: ”Maa jäeti selle Eesti riigi omandisse, mis andis välja maareformi seaduse.” “ Keskkonnaminister hr Heiki Kranich taganeb küsimusele sisulise vastuse asemel paragrahvide rägastikku ja poliitilisse retoorikasse. “P. Tomsoni ja H. Kranichi vastustest järeldub, et Võidu tagastamisotsus 1993. a pole tehtud justkui seaduslikul alusel. Omandireformi seadust pole ju keegi tühistanud ja selle otsused on seaduslikud. Siis hüpatakse 1995. a kõrvalrajale, kehtestatakse valitsuse määrus (kaitse-eeskirjad), mis on madalama tasemega akt kui seadus, ja sellega, toetudes asjaõigusseaduse ühele punktile, mis ei ole omandireformi seadus, eitatakse, isegi mitte ei tühistata, seaduse alusel tehtud otsust. Kus on siin õigusriik või riigi seadus-andluse sidusus (ühtsus, järjepidevus)? Kui selline abrakadabra kohe läbi ei paistnud, siis nüüdseks peaks see absurd nii P. Tomsonile kui ka H. Kranichile selge olema ja nad peaksid soliidselt lõpetama keerutamise,” kommenteerib H. Korge.

Teine vale. Vaesuse müüt

Müüt läks liikvele 27.01.1995.a Eesti Ekspressi artiklis “Loodusuhke Kamamaa”, kus Pille Kama sõnul on praeguse Karula rahvuspargi ala Eesti üks kõige vaesemaid paiku ja et siit on küüditamine väga rängalt üle käinud. Elanikkonna peamisi sissetulekuallikaid on metsaandide korjamine ja mets. Põllumajandus ei tasuvat ennast ära. Enne küüditamist Karula kant vaene ei olnud. Seda tõendab küüditamise ulatus. Kolmnurgas Lüllemäe – Rebasemõisa – Ähijärv küüditati H. Korgele teadaolevatel andmetel 1941.a Rebase, Soosaare, Lajassaare, Konnumäe, Vastse-Mendo, Veetka, Perakonnu, Ahero ja Vana-Hauka ning 1949.a. Võidu, Kuigli, Karkküla, Alakonnu ja tinglikult (pererahvas elas mujal) ka Rõõmu. “Kolski talu perenaise Marie Valtini (sünd. Korge) andmetel teadis minu vanavanaisa Jaan Korge üles lugeda seitse põlve Kolskis elanud Korgesid. Minu vanaisa Hans Korge ajal läks Kolski talu jagamisele tema ja ta venna vahel ning minu isa Johann sai Võidu talu peremeheks 1937.a Talu suuruseks oli 44,34 ha. See ei olnud suur talu. Suuremad talud olid 100 ha ringis. 1936.a fotodel on olemas ait, suur maakivist poolmüüriga ja palkidest laut, mis koosnes kolmest osast: tallist, sea- ja loomalaudase koos söödaköögiga ning nende peal olevast heinahoidlast. Uut elumaja hakati ehitama ilmselt 1938.a ja see oli selles kandis senini kõige uuem ehitis, tuntud valge majana, sest ta oli krohvitud ja valgendatud. See on tunnistus kõigest muust kui vaesusest. 1943. a Johann Korge abiellus ja 1944. a oktoobris sündisin mina, täieliku rahvavaenlasena, sest augustis tuli emal Ernal vene sõduri püssi ees kõndida läbi kõik taluhooned, et tõestada, et seal ei peitu ühtegi vaenlast ega metsavenda. Metsavendade hulka kuulus ka isa, kes selle eest 1945.a suvest kuni 1946.a sügiseni kaevas Valgemere kanalit Kahrumäkis. 1947.a sündis vend Jaak. Isa pidi end ikkagi veel varjama. Naabertalu rentnikust külavolinik koos oma kambaga viis öösel laudast ära kaks viimast allesjäänud lehma. Ta julges emale isegi tunnustust avaldada: “Ma pole varem nii rasvast lehma näinud, isegi pea oli rasvane!” 1948.a mõisteti isale 25+5 ja kohe oli kohal naabruses asuv metskond, kes ajas meid Võidult minema. Kolisime ema isa juurde Tartusse, kust 25.03. 1949.a küüditati Siberisse Omski oblasti Tsherlaki rajooni. Kui 1958.a Siberist pääseti, ei saanud asuda elama Tartusse kui väljasaatmiskohta ega Võidule, sest seal elasid teised inimesed sees. Asusime elama ema õe juurde esmalt Rakverre ja pool aastat hiljem Tartusse, sest nüüd oli emal “puhas” pass ENSV sissekirjutusega ning 17m2 kööktuppa õnnestus sissekirjutada kolm inimest sellepärast, et 85-aastane vanaisa vajas hooldust. Isa tuli tagasi 1959.a ning sai sissekirjutuse Tartusse, kuid seal polnud võimalik elada. Nii ta elaski rohkem Karulas Mäekülas oma õe juures, käis Võidul puutööd tegemas, kus olid säilinud veel tema puutööriistad. Hiljem elas ta Koorkülas ja suri 1964.a 56aastasena. Iseloomult oli isa range, võiks öelda, et isegi liiga, vanamoodsat patriarhi tüüpi, väga korralik. Oskas talutööd, puutööd ja mitut käsitööd (köitmine, korvipunumine), oli väga musikaalne, mängis mitut pilli. Tal oli ilus, viimistletud käekiri. Tema tegevusest Kaitseliidus ei oska ma midagi rääkida, sest tol ajal sellest eriti ei räägitud. Tean vaid, et ta oli rohkem kui realiige.
Madsa ja Kolski küla piires olid 1958. aastaks täielikult hävitatud Konnumäe, Karkküla ja Kuigli taluhooned, asustatud olid veel Palu, Võidu, Tarupedaja (ainus talu, kus elab sees perepoeg), Kolski, Rõõmu, Mäeküla, Sirgasmäe, Lajassaare, Soosaare, Täta, Madsa. Endised hooned on alles Tarupedajal, Mäekülas, Tätal ja Madsal. Kõik teised on tühjaks jäänud, lagunenud või lõpuks põletatud nagu tegid Võiduga lõbusad kalamehed.”

Lahendus: maad tagastada ning asuda läbirääkimistele

Artiklis “Kuritöö ja karistus” (12.06. “Hiiumaa”) kirjutab Aarne Maripuu: “Tehes riikliku keeluala, seega inimtegevuseta ala, ei säilitata ega arendata kultuuri (eesti keeles vaimsust), vaid hävitatakse aastatuhandete tavad ja kogemused, millele ei suuda ametnikud midagi peale rahva mõnitamise asemele pakkuda.” Mis muud kui mõnitamine on see, et H. Korgele ja teistele klorokommunistide ohvritele pakutakse kompensatsiooniks erastamis-väärtpabereid. Nad ei taha ju midagi erastada. Nad tahavad oma põlisomandit tagasi saada! Nii keskkonnaminister kui ka rahvuspargi direktor poevad selle taha, et tagastatav maa oli juba kaitse all, sest sinna oli juba loodud kaitseala. Nojah, kõik nõukogulik on eesõiguslik: ENSV-aegne maa natsionaliseerimine tagab endise eramaa kuulumise riigile ka praeguses EV-s, nõukogude-aegse maastikukaitseala piirangud on ülimuslikud EW õigusjärgsete omanike õiguste suhtes: nad taotlevad tagasi maad, mis oli juba ENSV aegu kaitse all! Milline jultumus neist! Järeldus: 1995.a kaitse-eeskirjad on ENSV kestvuse akt. Ongi leitud õigustus okupatsiooni seaduspärastamisele Eesti Vabariigis! Kuidas aga mõista siis keskkonna-ministri Heiki Kranichi sõnu 15.01.2001 Kõpus rahvakoosolekul: “Omandireform ja looduskaitse pole omavahel vastuolus. Mingeid takistusi maade tagastamisel olla ei tohi.”
Klorokommunistide omavoli Karulas, Alam-Pedjal ja Soomaal ei saa kuidagi muudmoodi nimetada kui stalinlike kuritegude kordamiseks. Viimane aeg oleks käsutamise ja keelamise asemel ülekohus heastada.

Asjaomaste kommentaarid:

Aare Pällin
Maaõiguse OÜ
Eesti Maa- ja Majaomanike Liit
Juhatuse esimees

Tulenevalt Põhiseaduse § 32-st, on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. Asjaõigusseaduse § 68 lg 1 sätestab omandi mõiste: omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja tagajärgede kõrvaldamist. Eesti Vabariigi järjepidevuse kandvaks mõtteks on õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamine endistele e. õigusjärgsetele omanikele. Nimetatud küsimused tuleb lahendada vastavalt Omandireformi Aluste Seadusele ja Maareformi Seadusele. “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord” p.49 (RT 1993, 7, 106) sätestab õigusvastaselt võõrandatud vara, sh. maa tagastamise 6 (kuue) kuu jooksul avalduse esitamisest. Kui ilmneb, et tegemist on kaitsmist väärivate üksikobjektidega või miljööväärtusliku piirkonnaga, mis võivad olla lisaks loodushoiu alasele väärtusele ka asustusloolise või kultuuriloolise väärtusega, siis on võimalik lahendada küsimused koostöölepingutega. Ühistes, avalik-õiguslikes huvides rakendatavad piirangud ja eeskirjad fikseeritakse vastastikustes lepingutes kinnistu omanikega, servituudid kantakse kinnistusraamatusse, et nende kohustuslikkus säiliks ka kinnistu omaniku vahetuse või jagamise puhul. Omanikule saab panna sõlmitavate kahe- või kolmepoolsete lepingute alusel hoiukohustuse, kinnistu valvamise- ja tutvustamiskohustuse. Praegu praktiseeritav maamaksu hüvitamine ei ole pädev ega omanikku rahuldav lahendus, sest maamaks on vaid üks kinnistu omaniku koormatisi. Lahenduseks oleks, kui:
Riik (st. kaitseala valitseja) kompenseeriks omanikule kogu majandustegevusest saamata jäänud tulu, samuti hüvitaks võimaliku kinnistu turuväärtuse muutumisega seonduvad riskid (näit. majandatava ehitus- ja tarbepuitu andva metsatüki asemele tekib soostunud padrik). Tulenevalt Asjaoigusseaduse § 29 hinnatakse asja (sh. kinnisasja) hariliku väärtuse või valdaja erilise huvi alusel. Asja harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Oigusliku tasakaalu poole püüdlevas riigis tuleb ometi mõista, et aeg teha midagi kellegi arvelt, on läbi saanud. Konseptuaalselt on soov suuri maa-alasid reservaadistada sobiv Põhja- Ameerikasse või Venemaa aladele, mitte Eestisse. Meile on igiomane sajandite vältel väljakujunenud hajaasustus. Eelkõige on olnud maatüki omanikud polvest-põlve kestvate pärimuste, muistendite ja kohanimede hoidjad. Eeltoodust lähtuvalt tuleb nentida, et kaitsealade moodustamise selline poliitika on vananenud ja Eestis väljakujunenud hajaasustusega mittesobiv. Ühiskonnateoreetikud leiavad, et nn. rohe-punane poliitika Lääne-Euroopas on sotsiaalselt vastutustundetu, ebaeetiline ning iganenud.

Karula Rahvuspark saab järgmisel aastal 10. aastaseks. Kui palju on selle ajaga tehtud investeeringuid, loodud kohalikele inimestele uusi töökohti, kui palju uusi inimesi on rahvuspargi alale juurde tulnud ja kui palju on ära läinud? Mitu turismitalu tegutseb rahvuspargi territooriumil? Kui suur on keskmiselt rahvuspargi külastatavus?
Karula rahvuspargi loomisest on investeeringuid tehtud ligikaudu 12 miljoni krooni suuruses summas, sealhulgas välja arendatud Karula Rahvuspargi Ähijärve Õppekeskus, rajatud õpperajad, telkimis- ja puhkepaigad. Karula Rahvuspargis on loodud 7,25 töökohta Karula Rahvuspargi administratsiooni koosseisus, käesoleval aastal lisandus 2 töökohta Euroopa Liidu Life-Nature programmi läbiviimiseks. Kaudseid tööhõive muudatusi ei ole spetsiaalselt uuritud, kuid hooajalist tööd piirkonna ettevõtjatele pakuvad nii loodushoiutööde teostamiseks sõlmitud lepingud kui giiditeenuse osutamine. Karula Rahvuspargi loomine on soodustanud ka turismitalude arengut. Piirkonnas tegusteb 8 maaturismi ettevõtet, rahvuspargi territooriumil neist kuus. Täpsed andmed elanike lahkumise ja saabumise kohta meil puuduvad, sest elanike registri pidamine ei ole rahvuspargi administratsiooni pädevuses. Rahvaarv on muutunud peamiselt loomuliku iibe tõttu. Meie andmetel on viimase 9 aasta jooksul mujale kolinud neli perekonda ja rahvuspargi territooriumile kolinud kuus perekonda. Viimaste aastate jooksul on hakatud taastama 5 lagunenud talukohta. Rahvuspargi külastatavus on hinnanguliselt 10000 inimest aastas. Rahvuspargi külastuskeskust Ähijärve Õppekeskuses külastas 2001 aastal 3527 inimest.

Rahvuspark on loodud 127 endise talu maadele. Kui palju endiseid maaomanikke ja nende pärijaid on oma maid tagasi saanud?
Karula Rahvuspargi Administratsiooni poolt on kooskõlastatud 131 kinnistu tagastamise ja erastamise toimikut. Kooskõlastamisele esitatavate toimikute järgi ei ole meil võimalik vahet teha tagastatavate ja erastatavate maade vahel. Meie andmetel on kooskõlastamata veel 6 endise talumaa tagastamine või erastamine. Elamumaade erastamistaotlusi võib veel esitada, seega võivad lisanduda mõned erastamistaotlused.

Kui rahvuspark moodustati, miks ei tehtud kindlaks õigustatud subjektide ringi, seda enam, et valla maanõunik Sven Veldre oli ühtlasi ka rahvuspargi teadusnõukogu liige?
Karula rahvuspark moodustati 8 detsembril 1993 aastal määrusega nr 387 Karula maastikukaitseala baasil. Seega ei olnud tegemist uue kaitseala moodustamise vaid kaitseala tüübi muutmisega. Ettevalmistustööde käigus koguti vallavalitsuste maanõunikelt andmed 1939. a kinnistute piiride ja taotluste kohta. Et Karula Rahvuspargi aladele jäävates valdades puuduvad 1939. aasta Maa Ameti skeemilised kaardid, ei olnud tollal esitatud andmed kuigi täpsed. Kaitstavate loodusobjektide seaduse § 8 lõike 8 kohaselt peab loodusobjekti kaitse alla võtmise taotlus sisaldama maaomaniku, kohalike omavalitsuse ja maavalitsuse arvamusi.
Erinevate huvide arvesse võtmiseks korraldati kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjelduse projekti väljatöötamise käigus mitmeid koosolekuid.Varem kaitse all olnud aladel peab kaitseala kaitse-eeskirja kinnitamisel maaomaniku, kohalike omavalitsuse ja maavalituse arvamusi küsima juhul, kui kaitse-eeskirjaga muutub kaitsekord rangemaks.1993 aastal, kui valmistati ette välispiiri kirjelduse ja kaitse-eeskirja projekti, maaferorm alles käivitus ja maa omanikke asjaõigusseaduse § 118 vastavalt veel ei olnud.
Arvamused vallavalitsustelt ja maavalitsustelt ettevalmistustööde käigus küsiti. Võib pikalt polemiseerida selle üle, kas oleks pidanud küsima ka õigustatud subjektide arvamust, kuigi seadus seda ei nõua. Eeldati, et omavalitsus esindab inimeste huvisid ja nende arvamus saab seeläbi arvesse võetud. Tuleb silmas pidada, et sel ajal sai veel esitada maa tagastamise ja erastamise taolusi, muuta taotluse sisu ning seega oli võimatu täpselt määrata huvitatud isikute ringi.

Keskkonnaminister Heiki Kranich on öelnud 15.01.2001 Kõpus, et omandireform ja looduskaitse ei ole omavahel vastuolus ning mingeid takistusi maade tagastamisel olla ei tohi. Sellest lähtuvalt:
Miks ei informeeritud inimesi, et osa nende maid võetakse rahvuspargi territooriumi alla. Miks ei astutud maaomanikega ja õigustatud subjektidega läbirääkimistesse ega sõlmitud vastavaid lepinguid, vaid hoolimata varasemast tagastamisotsusest “jäeti” osa nende maid riigi omandisse (millise riigi? Eesti Vabariik pole kunagi talumaid natsionaliseerinud) ning ei tutvustatud isegi kaitse-eeskirju?
Õigustatud subjektid taotlesid tagasi maad, mis oli juba kaitse all. Mingite lepingute sõlmimist maaomanikega kaitseala moodustamisel või kaitsekorra muutmisel seadused ette ei näe, seega ei olnud ega ole võimalik selliseid lepinguid teha. Reservaati jääv kaitsealune maa on riigimaa maareformi seaduse § 31 lõike 2 alusel, mis sätestab, et maa, mida ei tagastata, erastata ega anta munitsipaalomandisse või mis ei ole jäetud riigi omandisse maareformi seaduse paragrahvi 31 alusel, on riigi omandis.
Maareformi seaduse § 31 alusel ei tagastata kaitsealust maad, mille kasutamine teiste isikute poolt on võimatu st reservaati jäävat maad. Karula rahvuspargis ei ole veel toimunud kaitsealuste maade riigi omandisse vormistamist maareformi seaduse § 29 sätestatud korra alusel.
Maa jäeti selle Eesti riigi omandisse, mis andis välja maareformi seaduse. Kaitse-eeskirjade kinnitamisele eelnes küllalt ulatuslik diskussioon maakonnalehtedes. Kaitse-eeskirjad ilmusid “Riigi Teatajas” nagu kõik seadused ja Vabariigi Valituse määrused ning kõigil oli võimalik nendega tutvuda.

Miks Te teete vahet kohalike ja mittekohalike maaomanike vahel? Miks eeldate, et mittekohalikel on emotsionaalne side kadunud ja neil ei saa muud huvi ollagi, kui et saag sisse?
Mulle jääb arusaamatuks, mille alusel Te omistate mulle suhtumisi ja seisukohti, sest ma ei ole Teiega kunagi neil teemadel vestelnud. Teatavasti on seaduse järgi omanik kinnistusraamatusse kantud isik ning seega ei ole mingit vahet omanike vahel sõltumata nende elukohast.

15.01.2001 Hiiumaal koosolekul Kõpu rahvuspargi moodustamise kohta küsimusele “Kui võõrandatud maa on tagastamata, s.t protsess on pooleli, kas inimene ikka saab seoses pargi moodustamisega oma maa tagasi?” Vastasite: “Saab muidugi. Omandireform ja looduskaitse pole omavahel vastuolus. Mingeid takistusi maade tagastamisel olla ei tohi.” Palun sellest vastusest lähtuvalt Teie kommentaari olukorrale Karula Rahvuspargis, kus omandireform ja looduskaitse on omavahel vastuolus. Hans Korge, kes lapsena oma isatalust (Võidu talu) minema küüditati, ei ole tänini oma isatalu maid tagasi saanud. Valga maakonna vastav komisjon tegi 14.10.1993.a otsuse maad tagastada. Seda otsust talle ettenähtud kahenädala jooksul ei saadetud, kuid ametlikult pole seda ka tühistatud. Omanikuga ei astutud määruses ettenähtud korras läbirääkimistesse. Keegi ei tundnud huvi, mida ta tahab oma isatalu maadega peale hakata. Teda ei teavitatud isegi sellest, et kogu Võidu talu metsamaa on arvatud reservaadiks ja täielike majanduspiirangutega sihtkaitsevööndiks ning ei kuulu tagastamisele ja jäeti riigi omandiks. Vastupidi, 10.02. 1995.a lasti tal uuendada Võidu talu tagasisaamise taotlust! Alles siis nägi ta oma isa talumaade tagastamise otsust toimikus. Kaitse-eeskirjade vastuvõtmiseni oli vähem kui kuu ja Rahvuspark oli juba moodustatud. Ta ei ole ainuke, kellega nii käituti. Selline omavoli toimus 132 kinnistu kallal.
Karula rahvuspargi kaitsereziim on määratud Karula rahvuspargi kaitse-eeskirjaga, mis on kinnitatud Vabariigi Valitsuse 3. märtsi 1995 määrusega nr.92 ja muudetud Vabariigi Valitsuse 16. detsembri 1999 määrusega nr 387. Kaitse-eeskirjaga on kehtestatud erineva kaitsereziimiga piirkonnad, sealhulgas sihkaitsevööndid ja reservaat, mille kaitse-eesmärk on koosluste areng üksnes looduslike protsesside tulemusena ning piiranguvööndid, kus on lubatud majandustegevus kaitse-eeskirjas sätestatud piirangutega. Maareformi seadus § 31 lõige 1 punkt 2 sätestab, et riigi omandisse jäetakse riikliku kaitse all olev ja riikliku kaitse all olevate objektide juurde kuuluv maa, kui kehtestatud kaitsereziim teeb võimatuks maa kasutamise teise isiku poolt. Kaitstavate loodusobjektide seaduse § 8 lõike 8 kohaselt peab loodusobjekti kaitse alla võtmise taotlus sisaldama maaomaniku, kohalike omavalitsuse ja maavalituse arvamusi. Karula Rahvuspargi kaitse-eeskirja kinnitamise eel küsiti nii maavalitsuste kui omavalituste sarvamusi, kuid asjaõigusseaduse § 118 kohaselt Hr Hans Korge ei olnud sel ajal ega ole ka praegu maa omanik. Seega ei ole kaitse alla võtmisel kehtivat korda rikutud. Vabariigi Valituse 1995. a. määrusega nr 387 kehtestatud kaitse-eeskirjas punkt 28 sätestas, et täielike majanduspiirangutega sihtkaistsevööndi maa on riigi looduskaitsemaa ja see jäetakse riigi omandisse maareformiseaduses sätestatud korras. 1998. aasta määrusega muudeti see punkt ning ning vastavalt maareformi seaduse § 31 ei tagastata ainult sellist kaitsealust maad, mille kasutamine teiste isikute poolt on võimatu st reservaati jäävat maad. Võidu talule 1940. aastal kuulunud maadest jääb Pautsjärve reservaati ja seega tagastamata hinnanguliselt 10 ha (täpsed andmed meil puuduvad, sest Karula vallas puuduvad 1939. aasta Maa Ameti skeemilised kaardid, mille järgi pindala määrata).

Millise seadusandliku aktiga on Hans Korge isa talumaa saanud EV riigi omandiks?
Reservaati jääv kaitsealune maa on riigi maa maareformi seaduse § 31 lõike 2 alusel, mis sätestab, et maa, mida ei tagastata, erastata ega anta munitsipaalomandisse või mis ei ole jäetud riigi omandisse maareformi seaduse paragrahvi 31 alusel, on riigi omandis. Karula rahvuspargis ei ole veel toimunud kaitsealuste maade riigi omandisse vormistamist maareformi seaduse § 29 sätestatud korra alusel.

Kas ei oleks mõttekam olnud sõlmida omanikega lepingud, kus on kirjas vastastikused kohustused ja vajalikud kompensatsioonid?
Maaomanikega on sõlmitud loodushoiutoetuste lepingud (2001. aastal 51 lepingut, 2002. aastal 40 lepingut). Rakendatud on maamaksusoodustused (reservaadis ja osades sihtkaitsevööndeis 100 %, ülejäänud sihtkaitsevööndeis 75% ja piiranguvööndis 50%). Kui maaomanik ei ole rahul maal kehtivate piirangutega, võib kaitstavate loodusobjektide seaduse § 28¹ alusel omanik vahetada kaitsealale ulatuva kinnisasja riigimaa vastu. Kompensatsioone maaomanikele näeb Eesti seadusandlus ette vaid kaitsealuste liikide poolt tekitatud kahju kompenseerimiseks, kuid selliseid juhtumeid Karulas esinenud ei ole.

Kuidas lahendada ebaõiglust, mis Hans Korgele ja tema saatusekaaslastele on põhjustatud?
Eesti Vabariigi seaduste kohaselt kompenseeritakse maa tagastamata jätmise korral maa maksumus erastamisväärtpaberites.