Hurraa! Jõudsime Tour Ronde tippu! Tublid itaallased olid sinna mäetippu tassinud ka ühe jumalaema kuju.

Geopeitus Mont Blancil

tekst ja fotod: Tarmo Männard

Geopeitus on igati vahva ülemaailmne mäng, mis sai alguse
kaks aastat tagasi. Mängu käigus peidetakse ära “aardekast” ning veebilehe kaudu antakse teada aarde koordinaadid. Seejärel võivad paadunud aardekütid GPS abil seda otsima asuda. Alpinismipisikusse nakatunud Nukuteatri näitleja Tarmo Männard kutsus kaasa neli sõpra Mont Blanc´i vallutama ja geopeitust mängima.

Saatuslik kohtumine Jaan Künnapi ja Elbrusega

Kord tegime koos Von Krahli Teatri näitleja ning minu hea sõbraga Erki Lauriga üht lastesaadet, kus kohtasime Jaan Künnapit. Ronisime koos Künnapiga jääseina peal ja see meeldis hirmsasti. Varsti kutsus Künnap meid Elbrusele (5642 m). Mõtlesime, et miks mitte?
1999. aasta suvel käisime esimest korda mägedes ning sellest ajast peale olengi jäänud mägesid mööda käima. Üldiselt peaks inimene sellistes oludes tegelikult ära surema. Aga jube uhke tunne on tajuda, et ei-ei! Et mõistliku asjaajamise korral, mida ma oskan, on seal võimalik ellu jääda. Elada näiteks 4000 m kõrgusel kolm ööd-päeva tormi käes ja tulla alla ilma külma- ja vaimukahjustusteta.

Lumes telkinud eestlased olid jaapanlaste jaoks tõeline turismimagnet

Mont Blancile (4807 m) otsustasime minna sellepärast, et on põnev ka teistsugust mäestikku vaadata. Seekord läksime esimest korda pisema, viieliikmelise pundiga. Lisaks minule veel mu klassivend ja väga hea sõber Kaido Pähn, samuti hea sõber ning Jaan Künnapi jünger Üllar Rosenfeldt ning kaks tüdrukut Anu Audse ja Vilja Heinmets.
Retk algas 5. juulil 2002 kell 20.00 Nukuteatrist. Reede õhtul ja öösel läbisime autoga Eesti ja Läti. Kui päike laupäeva hommikul tõusis, olime Läti ja Leedu piiril. Kui silmad lahti tegin, olime keset Poolat. Laupäeva õhtuks jõudsime Poola-Saksamaa piirile. Öösel sõitsime läbi Saksamaa, pühapäeva hommikul olime Šveitsi piiril ning juba pühapäeva pärastlõunal kella kuue paiku tõusime viimase tõstukiga 3000 m kõrgusele. Itaalia poole peal on mägihotell, mida kutsutakse Torino hütiks. Meie telkide taga oli aedik ning hoiatusmärk mehest, kes kukub lõhesse. Oli selge, et aediku puhul oli tegemist eriti lõherikka piirkonnaga. Oh üllatust! Esmaspäeva hommikul oli aga aedikus kümneid ja kümneid inimesi, kes võtsid lamamistoolidel päikest. Kari jaapanlasi koputas meie telgile ning küsis, kas me ööbisime tõesti siin? Saanud “jah” vastuse, järgnes palve, et kas nad tohivad meiega koos pilti teha? Neile oli see ilmselt ennekuulmatu, et keegi võib väljaspool hotelli magada.

Kukkumisel aeg seisatub

Aklimatiseerumiseks tuleb alustada madalamatest mägedest. Võtsime meiegi alustuseks ühe väiksema mäe, mille nimi on Tour Ronde (3792 m). Tublid itaallased olid sinna mäetippu tassinud ka ühe jumalaema kuju. Teel Tour Rondelt tagasi vajus ühel järsul lumenõlval jalge alt korraga lumi ära ja hakkasin allapoole libisema. Lõin küll kirkavarre lumme, aga ei jõudnud seda nii korralikult teha, et see oleks mind kinni pidanud. Jõudsin röögatada “kukun!”, kui uperpall algas. Õnnetuseks oli allpool üks kiviplaat ja vasaku käe kaks sõrme jäid kukkudes vist kirka ja kivi vahele. Kuulsin näppudes vastikut raginat. Ainumas soov oli seisma jääda, sest olin köies esimene. Minu järgi tulid Anu, Vilja, Üllar ja Kaido. Kartsin, et kuna olen Anust kõvasti raskem, tõmban ka tema tasakaalust välja ning hetke pärast uperpallitab Anu mulle ülevalt järgi. Viljal oli natuke rohkem aega end kinni pidada, aga kas temagi jõudnuks kahte inimest kinni hoida?
Äkitselt tõmbus köis rapsakaga pingule. Jäin seisma ning ajasin end üles. Nägin, et Anu oli nagu kord ja komme surunud kirka vartpidi lumme kinni ja heitnud kirkale kõhuli peale. Tõmme tabab esmalt just kirkat. Sidusime sõrmed kinni ning lahastasime tipusigarihülsiga. Mind hämmastas see, kuidas Anu nii kiiresti reageerida jõudis.
Hiljem, juba laskumisel Mont Blancilt kuulsin, kuidas Vilja ülevalt karjatas: “Kukun!” Vilja oli sidemes keskmine. Tema ees oli Anu ning järgmine mina. Kuulsin karjatust, vaatasin üles, et ega ta mulle jumalapärast 2 cm pikkuste “kassidega” otse pähe potsata? Fikseerisin, et ta läheb minu kõrvalt mööda. Surusin täiesti rahulikult kirkavarre lumme ja lõin rusikaga takka. Heitsin kirka selga kõhuli ootele. Läks jupp aega, enne kui käis rapsakas. Tajusin, kuidas hetkel, kui keegi kukub, aeg justkui seisatuks, kuigi tegelikult toimub kõik uskumatu kiirusega.

Tõus Mauditi kurule osutus tõeliseks katsumuste jadaks

Esimene tõus 3300 meetrilt 4100 m kõrgusele Mauditi kurule osutus äärmiselt rängaks. Seda 800 meetrit käisime päev otsa ning lõpus jaksasime astuda vaid kümne sammu kaupa. Jõudsime surmväsinutena Mauditi kurule ning panime laagri üles. Kaido, Üllar ja Vilja otsustasid minna ja vallutada veel ühe pisikese naabruses oleva 4200 m kõrguse Mont Taculi mäetipu.
Teisel päeval tabas meid tõeline lumetorm ning järgmised kolm päeva istusime telgis. Õhtul oli taevas küll heledam ning panime ennast tõusuks valmis, kuid kui hakkasime saapaid jalga tõmbama, tõmbus taevas taas uduseks ning torm jätkus täie hooga. Meil oli kaks telki. Kollane telk oli parem, Elbruselgi läbi proovitud. Oranzhtelk oli hästi kerge, ei olnud spetsiaalne talvetelk, mis muidugi kätte maksis. Tal puudusid nimelt lumepõlled ning ääre alt tuiskas lumi telki sisse. Telkijaid tuli hommikuti välja kaevata. Esimesel hommikul kaevati välja mind ning Anut ja teisel hommikul kaevasime meie välja Vilja ning Kaido. Seejärel otsustasime kõik kolida teise, kahekohalisse telki. Aeg, mis me seal istusime, tundus lõputult pikk. Peale ootamise, rääkimise ja unistamise polnud midagi teha. Kõigele lisaks halvenevad külmas telgiriide hingamisomadused tunduvalt ja et kahe inimese asemel oli meid telgis viis, siis jäätus hingeaur telgiriidele ning olemine muutus üsna niiskeks.

Nukuteatri aare peitub Mont Taculi kurus

Geopeituse aarde peitsime 4074 m kõrgusele Mont Taculi tipu lähedale. Aardesse sai pandud: 9 šokolaadimedaljoni, ca 14 Tallinna kommi, 3 kotikest Liptoni teed, 3 toosi tikke, Eesti Riikliku Nukuteatri perepääsmed, paber ja pastakas ning geopeitusekirjad eesti ja inglise keeles.

Oli selge, et ega me üles ei pääse, sest alles oli ainult ühe päeva toidumoon. Keegi ei teadnud, kaua torm võib veel kesta. Peitsime 4074 m kõrgusele Mont Taculi tipu lähedale ära Nukuteatri aarde. Aardesse sai pandud: 9 šokolaadimedaljoni, ca 14 Tallinna kommi, 3 kotikest Liptoni teed, 3 toosi tikke, Eesti Riikliku Nukuteatri perepääsmed, paber ja pastakas ning geopeitusekirjad eesti ja inglise keeles. Siis hakkasime alla tulema. Ilm oli udune ja nähtavus üsna kehvapoolne. Meiega liitus veel kolm rootslast. Allatulekul oli üks üsna vastiku olemisega 3-4 meetri laiune ja paarisajameetri sügavune jäälõhe. Rootslased hakkasid seda ületama. Esimene mees sadas sisse ja kukkus paar meetrit allapoole. Tuli kribinal-krabinal üles, näost valgem kui tavaliselt. Tegime ettepaneku proovida kõrvalt kaarega mööda minna. Nemad vastasid, ei-ei aitäh, meil veel toitu jätkub, kohtume paari päeva pärast all, baaris!

Äkki hakkas kostma muusikat!

Edasine laskumine oli päris karm, sest tõusis tuul ja udu tihenes. Äkki hakkas mägedes kostma valjuhääldist muusikat! Meile tundus see hästi absurdne, sest oli arusaamatu, kellele seda lasti ja miks peaks üldse lastama alpinistidele meeleolumuusikat mazhooris ja minooris? Sattusime ühe hirmus vastiku jääseina peale.

Karm laskumine Midi mäelt lumetuisus ja muusika saatel.

Et mitte alla sadada, tuli saapaninadega kõvasti vastu seina taguda ning tüdrukud peksid enda varbad siniseks. Et ohutult minna, kulus aega, hakkas hämarduma. Udu tõttu polnud näha, kui kõrgel olime. Hästi vastik tunne oli ning hakkasin mõtlema, et miks ma selle eest veel raha maksan ja et kas see on nüüd nii lõbus ja et kas ikka tahan seda veel…

Totakad alpinistid osutusid päästjateks

Korraga hakkasid pimedusest tulema kaks valgusvihku. Hakkasime vastu kõndima. Tulijateks olid kaks prantslast. Olime eelnevalt juba näinud kummalisi mehi, kellel ei olnud mingit arusaamist ohutusest ja kes kell üks öösel tuiasid 4000-5000 m kõrgusel mägedes, ilma köiteta ja telgita. Need prantslased tundusid samasuguste totakatena. Küsisime joviaalselt: “Can I help You?” Prantslased vastu: “No, no. Can I help You?” Üks tüdrukutest küsis, et mispärast te nüüd siia tulite? Mees ütles, et tulime siia “for You”. Oh imet, meile olid päästjad vastu saadetud! Nad olid tõelised sõgedad, sest endi seljakottidele lisaks rabasid nad selga tüdrukute seljakotid ja kimasid edasi-tagasi. Pärast vaidlesime, oli neid päästjaid kaks või kolm? Neil oli kotis ka jäätee, mis maitses imehea, sest olime kümme päeva joonud vaid lumesulamisvett, mida oma rinnal plastviinapudelites soojendasime. Metsik torm, mis siis hakkas, oli mu senise elu suurim. Tuul puhus tüdrukud pikali. Päästjad vedasid meid Midi mäe all asuvasse hotelli, mis oli päris kallis, u 450 kr öö. Selle eest sai koreda teki ja padja ning ilma linadeta, aga madratsiga naride peal magada. Küll oli hea! Hommikuks oli suur kausitäis teed, kohvi või kakod.

St Bernhardi kloostris peitus tõeline turistilõks

St Gotthardi mäekuru on ühendustee Itaalia ja Šveitsi vahel. Seal asub ka St Bernhardi klooster, kus kloostrimungad aretasid välja erilised suured koerad – bernhardiinid. Koertele pandi rummivaadid kaela ja nad otsisid kurus lumme mattunud teelisi. Kloostri juures oli järv, mis õhkas külma. Lavkade pealt müüdi igas suuruses bernhardiine, rummivaadid kaelas. Suur osa neist haukus ja hüppas. Tõeline turistilõks!

Jumalaema kuju kohaliku baari akna kõrval St Gotthardi mäekurus. Hämmastas see, et inimesed ei pidanud paljuks jätta akna kõrvale seina sisse üht auku jumalaema kuju jaoks.

Mind hämmastas St Gotthardi mäekurus see, et inimesed ei pidanud paljuks jätta akna kõrvale seina sisse üht auku jumalaema kuju jaoks. Eestlase jaoks on see oma ebapraktilisuse tõttu täiesti mõistetamatu. 1996. a Itaalias olles nägin ühte kividest ja tsemendist laotud grotti, mille sees oli jumalaema kuju ning tema jalge ees oli pisike basseinike. Mõtlesin, et basseinis võiks ka kala olla. Ja ennäe! Olidki kuldkalad sees. Tabasin end mõttelt, et sellise groti võiks ju endale ka talu juurde ehitada, aga teeks ühe suitsuahju ka või paneks vähemalt söögilaua … Siis sai mõttemaailmade erinevus selgeks.
Plaanisime ronida ka Monte Cervinole, mis on iga alpinisti unistus. Aga selgus, et justkui kiuste oli ka Monte Cervinol halb ilm. Meile öeldi, et tänavu oli sinna tippu tõusnud ainult kaks giidi ning kõik köied on reiejämeduse jääkooriku all.Olime täiesti löödud ja tundus, et kogu sõit on untsu läinud. Arutasime igasuguseid plaane. Sõelale jäi kaks. Kas minna kohe koju või üritada veel kord Mont Blanci vallutada.

Teine katse Mont Blancil

Oh imet! Mont Blancil päike siras ja sätendas. Öeldi, et ilus ilm püsib veel vähemalt kolm päeva. Tüdrukutel olid jalad sinised ja nad jäid telkima. Võtsime kaasa minimaalse varustuse ja kimasime üles. Eelmisest 4000 meetri kõrgusel magamisest oli kasu. Seda 800 m tõusu, mida eelmine kord astusime kümne sammu kaupa päev otsa, kõndisime paar-kolm tundi. Jõudsime sinna, kus eelmisel korral telkisime. Läbisime veel ühe “nõelasilma” ning siis läks pimedaks. All säras tuledes Chamonix. Kell üks öösel tulid ülevalt vastu kaks sõgedikku. Neil oli üks taskulamp ja telki ei olnud. Pakkusime peavarju, kuid nad otsustasid edasi minna. Pärast me neid enam ei näinud. Tõusis kohutav tuul. Telk muutus tuule käes märatsevaks metsloomaks, kes ragises, mörises, rögises, plagises ja kel oli soov sulle esiteks käpaga vastu vahtimist virutada ja seejärel jalga lasta. Kui selline telk peaks mägedes tuule käes lahti pääsema, siis karta on, et ükski naisest sündinu seda enam kinni ei püüa. Ühest küljest on see väga põnev, teisest küljest väga hirmuäratav.

Pool tundi tipus, saamata aru, et tipus oleme!

Hommikul kimasime uhkes üksinduses edasi. Võtsime kaasa ühe fotoaparaadi, ühe videokaamera, tipuõlle ja Nukuteatri lipu. Meil oli GPS, mis mõõdab õhurõhku ja määrab selle ning veel satelliidisignaalide järgi kõrgust. Mont Blanci tipu kõrgus on teatavasti 4807 meetrit ja tipus peaks olema pisike rist. Kõndisime ja kõndisime. Nõlv muudkui tõusis ja tõusis. Läks raskemaks ning kõndisime kümne sammu kaupa. GPS näit: 4700 m… 4800 m. Edasi algas igavene jama: 4801, 4803, 4805, 4803, 4801, 4795 m – kurat! Kus see tipp siis on??? Aparaat näitas koguni 4812 m ja 4814 m. Selge, et midagi oli viltu. Istusime ja ootasime, äkki saab GPS kaineks. Ei saanud. Päris nutt tuli peale, sest läbi milliste metsikute raskuste oli siia üles tuldud! Nüüd olime kohas, kus peaks tipp olema ja, raisk, tippu ei ole näha!!!
Kusagil aga tipp olema pidi, sest ümberringi oli tohutult palju kuselaike. Järelikult pidi siin olema käinud hulk inimesi, kel tuli seista ühe koha peal. Kaido otsustas, et vist ikkagi oleme juba tipus ning hakkas huilgama. Meie ei uskunud ja käisime äärmiselt kahtlustavate nägudega ringi. Kaido avas juba ka tipuõlle purgi. Siis tulid alt neli prantslast ning küsisime nende käest, et: “Kuulge, kas Teie teate, kus tipp on?” Nad vastasid, et: “Jah, teame küll.” Meie hasartselt:” Noh, kus?” Nemad: “Seesama siin ongi.” Olime istunud pool tundi tipus, sellest aru saamata!!!
Kus siis läks kisaks ja sõjatantsuks! Meil oli üks 0,5 l purk õlut kolme peale ja jõime seda külma, jääsegust märjukest ligi kümme minutit. Tundsime ennast seal ülal üsna üksikuna. Kuna ilm oli kehvapoolne, siis pakkus tipupäev harukordse võimaluse nautida mäge, mitte alpinistide horde.

Arhailised üllatused Prantsusmaal

Mont Blancilt alla tulles jõudsime taas Midi mäe peale. Järgmisel hommikul tõusime üles Itaalia poole peale viivasse köisraudteejaama. Aga ilmaennustus, mis lubas kolmeks päevaks ilusat ilma, ei pidanud paika. Olime pilve sees. Kuna ilm oli väga halb, siis selgus, et tõstukid Itaalia poole üldse ei lähegi. Väga ilus neegritütarlaps, kes seal töötas, soovitas minna proovima Prantsusmaa poole peale. Läksimegi. Selgus, et esimene ja ainuke tõstuk sel päeval läkski umbes 15 minuti pärast. Helistasime tüdrukutele ning kutsusime nad Chamonix´sse vastu. Keerasime kiirteede pealt maha ning sõitsime kodu poole läbi pisikeste külade, kuhu turist ilmselt iial ei satu. Ei kujutanud ette, et Prantsusmaal on niivõrd tohutud metsamassiivid. Nägin maja, mille kõrvalhoone seinad olid tehtud põletamata ja õlgedega segatud savist. Majal oli laastukatus. Eestis olen nii arhailist ehitist näinud ainult sugulaste juures Vaabinas. Täiesti sürrealistlik pilt avanes ühe majalobudiku kõrval asuvas sama logus puukuuris. Üks pool oli täis puuhalge ja ülejäänud poole võttis enda alla must kiiskav Porsche.
Sõitsime ka mööda üht päris pikka mägedevahelist orgu. Arvata on, et talvel puhuvad seal ainult ühesuunalised tuuled, sest kõikide orus paiknevate hoonete lõunapoolsed küljed olid tsinkplekiga üle löödud. Kui esimesse külla sisse sõitsime, siis oli päris jabur pilt: plekkmajad, plekktuulik, plekk-kirik. Ühes mägedevahelises orus, kus asus hiiglasuur koobas, avastasime enda üllatuseks, et koopaseinad olid täiesti tavalisest paekivist! Geoloogid ilmselt praegu muigavad, aga meile oli see tõeline üllatus. Paekivi on settekivim, mis tähendas seda, et see koht oli kunagi olnud merepõhi.
Saksamaal tegime pikema peatuse Stuttgardis, kus elab väga tore inimene, kuulus nahakunstnik ning viiendat põlve raamatuköitja hr Hans Peter Frölich.Kõigile raskustele ja ohtudele vaatamata kisuvad mäed magnetina tagasi. Järgmine suvi viib mind ilmselt taas Kaukaasiasse