Ervin Õunapuu ei mängi
valemängijatega

tekst: k&e
foto: ervin õunapuu kogust

Kui Eesti taasiseseisvus, said kommunistidest hoolsad usukummardajad. Ervin Õunapuu ei tahtnud valemängijatega ühes pundis olla, lahkus kiriku rüpest ning temast sai ateist. Praegu on tal käsil film “Räpane valgus”, mis otsib vastuseid küsimustele: miks ma usun; miks ma ei usu?

Milline tähendus on teie jaoks Jõuludel?

Olen pärit ilmalikust perest, juba minu vanavanemad suhtusid kirikusse ja religiooni kui veidrusse. Ka minu ema ja isa on areligioossed. Pea kogu minu tutvusring, v.a mõned erandid, on uskmatud, seega on minu jaoks oluline vana aasta viimane päev ja uue aasta saabumine. Nimetatud ööl teen kokkuvõtteid möödunust ja mõtlen tulevikule. Pööripäeval (jõulud) tunnen rõõmu sellest, et mida päev edasi, seda valgemaks läheb. Omariikluse saabudes meenutati tihti kirjasõnas aastaid, mil jõulude tähistamine oli suur kuritegu. Olen lugenud fantastilisi lugusid nõukogude ajast, mil jõulusid tähistati salaja, n-ö põranda all. Mälestused akna ette riputatud paksudest tekkidest, salaja toodud kuusepuudest ja tutvuse kaudu saadud verivorstidest. Minu meelest on see täielik jamps, sest olles 80ndate aastate alguses EELK meelevallas, tähistasin mõttekaaslastega täiesti avalikult jõulupühi. Maakiriku pastoraadi akna ees polnud tekke ega kardinaid, kiriku juurest levis alla külla verivorsti, seaprae ja hapukapsa isuäratavaid lõhnu. Seega ei võta ma omaaegseid konspiraatoreid eriti tõsiselt, aga jäägu neile nende põnevus ja valemäng minevikuga.
Üks vabadusvõitleja on tabavalt märkinud, et ENSV-s elasid põranda all ainult nimetud rotid, kes nüüd on asunud agaralt mälestusi kirjutama ja raamatuid avaldama. Arvan, et jõulud on suur kohustuslik mäng, mis on aastatega muutunud järjest jaburamaks. Ja siiralt kahju inimestest, kes detsembri saabudes kaotavad reaalsustaju: neist saavad olude sunnil (massipsühhoos) manipuleeritavad tegelased tsirkuses. Mul on tuttav, kes detsembris saadab maailma laiali sadu postkaarte ja teeb kümneid kingitusi. Enamus kinkidest on mõttetu praht ja ka hinnalised õnnitluskaardid rändavad reeglina prügikasti või kaminasse. „Rahulisi jõulupühi ja õnnelikku uut aastat!“ jõulusoovid muudavad mind rahutuks, sest neile peab vastama. Viisakusest. Pealegi usun, et elu läheb edasi ka kohustuslikuks muutunud soovikaartideta. Aga asi pole ju kuuses, kaartides, kingitustes ja meeletus söömises-joomises, mida jõulud endaga kaasa toovad.
Kristlased usuvad ja kinnitavad tõsimeeli, et nad tähistavad Petlemmas neitsist sündinud mehe sünnipäeva, kelle nimi on Jeesus Kristus ja kes on jumala poeg. Paljud vabamõtlejad, nende seas inglane David Icke, on tõestanud, et kristlus on laenatud religioon. Muinasjutte jumalapoja sündimisest on levitatud tuhandeid aastaid enne kristlust. Enamus planeedi Maa asukaid on erinevatel aegadel ja erinevates kohtades unistanud nn jumalapojast ja jumalast. Kavalaid müüte ja naiivseid muinasjutte on tuhandeid. Toon vaid ühe näite. David Icke kirjutab: „Kellest ma räägin? Ta sündis neitsist 25. detsembril; teda kutsuti lunastajaks, jumala ainsaks pojaks ja ta suri inimkonna päästmiseks; ta löödi risti reedesel päeval – “Mustal Reedel” – ning ta veri valati laiali, et lunastada Maad; ta surmasid piinarikkalt naelad ja rist; ta oli Isa ning Poja ühendus maises kehas; ta pandi hauda, läks allmaailma, kuid kolm päeva hiljem, 25. märtsil, leiti, et ta keha enam hauas ei ole: ta oli üles tõusnud kui “Kõigevägevam Jumal”; tema keha sümboliks sai leib, mida sõid need, kes teda kummardasid. Jeesus, kas pole? Ei, ei ole! Kõik eeltoodu käis Jumala Poja, lunastaja kohta nimega Attis, keda kummardasid früügialased, üks vanemaid hõime Väike-Aasias, praeguses Türgis, tublisti üle tuhande aasta enne seda, kui loodi müüt Jeesusest. Ning Attis on vaid üks lugematutest sümboolsetest jumalustest, kelle kohta vesteti ikka ühte ja sama lugu juba tuhandeid aastaid enne kristluse tekkimist. Kõikide teiste lugude suhtes ollakse seisukohal, et need on müüdid ning tegelikult mitte midagi niisugust muidugi juhtunud ei ole. Jeesuse loo suhtes nõnda ei arvata. Kristlased on naernud niisugused “paganlikud” müüdid välja ja mõistnud need hukka kui Saatana sepitsused, aga nõudnud samas, et kogu ülejäänud maailm usuks, et vaid nende versioon samast loost on täht-tähelt tõsi, kõik ülejäänud aga ei ole – on nõudnud seda piinamise ja surma ähvardusel.“
Eeltoodut lugedes peaks taipama igaüks, miks ma naeruvääristan jõulusid ja miks meie pere ei pea jõuluaega pühaks. Ka ei saa ma selgust, miks ainult detsembri teises pooles kuulutab linnapea Tallinnas välja (jõulu)rahu? Kas kontrasti mõttes rahutusega, mis meid kammitseb väljaspool jõuluaega? Ma millegipärast ei usu, et jõulurahu saabudes röövitakse, tapetakse, varastatakse ja rüüstatakse vähem. Aga loota ju võib, sest viimasena tapetakse Lootus.

Palun rääkige oma filmist “Räpane Valgus”, mida hetkel teete.

Minu meelest on see film hädavajalik, vastasel juhul ma sellega ei tegeleks. Samas ei tahaks ma pooleliolevast, tegelikult alles alustatud tööst midagi täpsemalt rääkida. Mitte et ma oleks ebausklik ja kardaks ära sõnuda valmivat lugu. Lihtsalt on nii, et kõike lahti rääkides ja tutvustades kaob põnevus. Tihti imestan, kui keegi jutustab pikalt laialt kavandatavast või pooleliolevast tööst; mõni autor räägib peensusteni, millest tema raamat või film jutustab. Kui nii, siis pole mõtet enam raisata aega ja energiat, et üritus lõpuni viia. Paljud asjad, mis olen peas valmis ja selgeks mõelnud, on jäänud hiljem realiseerimata just sellepärast, et olen nad iseendas juba valmis mõelnud ja lahendanud. Kui pisimadki detailid silme ette kerkivad, kaob teostamise vajadus. Idee sureb ja avastan, et tegelesin enda jaoks ebaolulise asjaga. Piibel ütleb: koer pöördub tagasi oma okse juurde. Ja just seda ma teha ei tahaks.
Film tööpealkirjaga „Räpane valgus“ on salvestatud piltide rida nn tavalisele inimesele. Mingil juhul ei tule see tõsiteaduslik uurimus, me ei kasuta konsultante, küll aga arhiivimaterjale ja viiteid internetist. Filmis ei püüa me midagi tõestada ega ümber lükata, vaid näitame erinevaid inimesi ja nende elu jumalas, jumalaga või ilma. Me küsime ja saame vastuseid, suur osa ongi intervjuud inimestega. Filmi pealiin on mõtisklus, mis saab alguse ühe täiesti tavalise 8aastase maapoisi arutlusest isast, emast, jumalast, taevast ja surmast. Huvitavat materjali oleme salvestanud USA-s ja mujal. Lugu on kiretu kirjeldus, mis ei anna hinnanguid. Hinnangu annab vaataja. Tahan, et film esitaks vaatajale kaks olulist küsimust: miks ma usun? Miks ma ei usu? Ma ei sõltu mingist ajakavast, seega saan teha tööd just siis, kui aeg on küps. Filmi esilinastuse oleme planeerinud jõuludeks 2003.