Austria - avatud ja tolerantne

tekst: K&E

Suursaadik dr Jakub Forst-Battaglia koos oma abikaasa Frederikega presidendi suveresidentsis Paslepas, mai 2002.

Alpiaasad, edelweiss, suusamekad, viini metsad, viini saiad ja viini vorstikesed, Viini sümfoonikud, viini valss… Killuke Austriat tuleb meie kodudesse läbi helesinise ekraani igal uue aasta esimesel päeval Viini sümfoonikute uusaastakontserdi helidega. Austria hinge avavad Austria suursaadik Eestis dr Jakub Forst-Battaglia ning Austria aukonsul Eestis hr Enn Vels.

Praegu on Saksamaal karnevalide aeg. Mil moel on see seotud Austriaga?

Dr Jakub Forst-Battaglia: “Austrias on karnevalihooaeg peale jõulupühi, peamiselt jaanuaris ja veebruaris. Meil on oma armsad vaimude aja kombed. Eriti mägedes, kus on säilinud vanad tavad võitlemisest halbade vaimudega, kes pimedal ajal välja tulevad. Tegu on iidse ja sügavaid paganlikke juuri omava kombega, mis on nüüdseks kristianiseeritud. Karnevalide hooajal tantsitakse väga palju ning korraldatakse palju balle ning etendusi. Toimub nii rahvalikke tantsupidusid kui ka väga elegantseid balle kõrgseltskonnale. Näiteks Viinis, mis on üks parimate tantsualaste traditisioonidega linnu maailmas, eriti Euroopas.”

Üks osa austria rahvakultuurist on kohvikukultuur. Kas see traditsioon on veel elus?

See traditsioon on endiselt elus, kuid vähemal määral kui varem. Enne sõda olid loomeinimesed küllaltki vaesed ja nad ei saanud endile kodus korralikku toasooja lubada. Nii nad veetsidki tunde kohvikutes istudes ja näiteks kirjutades ning seal oli võimalik nendega kokku saada. Tänapäeval pole loovinimesed enam nii vaesed, et neil kodud külmad poleks, kuid kohvikud on endiselt mõnusad kohtumispaigad. Teisalt tavatseski kogu kirjanduslik ja poliitiline eliit mõnes kuulsas kohvikus kokku saada, samuti edukad äriinimesed. Nad käisid koos ka erasalongides.

Milliste sõnadega kirjeldaksite oma kodumaad?

Kirjeldaksin seda kui kultuuri, mis asub paljude rahvaste ristteel. Meil on väga keerukas identiteet, mida on kujundanud minevik ja mõjutab olevik ning mis on tegelikult segu paljudest rahvustest. Meie inimesed armastavad oma kodukanti, väärtusi ja identiteeti, kuid samas on nad teadlikud, et ollakse osa millestki suuremast. Euroopa identiteet tähendab alati rahvusikku identiteeti, kuid see ei tähenda mitte olla kellegi vastu, vaid omada ühiseid eesmärke. Meil kõigil on omad vanad traditsioonid, geograafiline asend, maastikud jne, kuid meie ühiseks Euroopa rikkuseks on teadlikkus, tolerantsus, mitmekesisus, avatus, solidaarsus, identiteet ja koostöö.

Rootsi lavastaja Georg Malvius rõhutas, et ühiskonna jaoks on kõige tähtsam kultuuripoliitiline probleem leida kultuuri jaoks suund. Kas Austria kultuuril on suund ning milline?

See on väga huvitav küsimus. Kultuur on loominguline protsess, mida ei saa kamandada. Riigi jaoks on tähtis luua vastav võrgustik ja tingimused, et soodustada loometegevust. Meie tahame näidata Austriast modernset pilti ning kultuuripoliitika on fokuseeritud levitama teadmisi Austria kultuurist kõikides kultuurivaldkondades. Mõistagi peame oma traditsioonilisest kultuurist lugu, kuid soovime samas näidata elavat pilti kaasaegsest kultuurist. Eriline rõhk on Austria identiteedi lahtimõtestamisel, sest me oleme küll saksa keelt kõnelev riik, kuid mitte lausa sakslased. Meie identiteedi aluseks on avatus, õigus aksepteerida uusi ideid ja vanad traditsioonid, mida tuleb maailmale näidata. Austria kultuuri peamine telg on lugupidamine ja tolerantsus. Nende raamides on kõik valdkonnad ja suunad, millel on kunstiline väärtus, võimalikud. Üheks oluliseks sihiks on ka püüe toetada noori.

Seega peab riik looma tingimused kultuuritööstuse arenguks?

Kultuuritööstus ei ole iseenesest vale. Siin võib tekkida valearusaam, et kultuur peab olema teatud mõttes mittetulunduslik ning inimestel ei tohi olla kultuuri luues materiaalset huvi. Kuid tegelikult peavad paljud inimesed oma loomingust elatuma. Kunstnikud peavad olema hästi tasustatud, sest neil peab olema aega pühenduda täielikult oma tööle, oma loomingule ja keegi peab neile selleks tingimused looma. Asja tuum peitub teadlikkuses oma vajadusest ennast väljendada ja ennast peegeldada. Kultuur ei paku huvi iseenesest. Kui see toob sisse raha, siis on see tingitud sellest, et inimesed vajavad meelelahutust. Inimestele meeldib käia teatrites, kinos, kontsertidel, näitustel, sest need paigad on loodud nende vaba aja veetmise jaoks ning kujutlusvõime on inimesele oluline. Inimene ei ole robot ja ei tööta lihtsalt töö pärast. Me tahame ennast peegeldada ning luua midagi, mis meile meeldib.

Meil peavad tuntud kultuuriinimesed teenima leivakõrvast, tegeledes millegi muuga. Kas Austrias on võimalik loovisiksusel ainult oma loomingust elatuda?

Paljudel juhtudel on see võimalik. See sõltub eelkõige inimese tasemest ja tuntusest. Mõned inimesed teevad lisaks oma loometööle ka muud tööd. Nad töötavad näiteks muuseumides või õpetajatena ning see kindlustab neile igapäevase sissetuleku. Loomulikult on vaja noortel, kes alles pürgivad tuntuse poole, teha väga palju tööd.

Kui suurel määral rahastab Austrias kultuuri riik ja kui palju on kaasatud erakapital?

Austria on föderatiivne vabariik, mis koosneb 9 liidumaast. Riik tervikuna, liidumaad ja omavalitsused on peamised kultuurirahastajad. Igal liidumaal on kultuuri jaoks oma eelarve, mille suurus sõltub elanike arvust. Samuti on kultuurirahastamisse kaasatud erakapital, kuid see ei mängi peamist rolli. Muidugi on meil mõned eramuuseumid ja kunstikogud, mis majandavad ennast ise. Samuti tegutsevad erateatrid ning neil on võimalik saada omavalitsustelt toetust. Enne sõda oli erateatritruppe väga palju ning siis nad omavalitsustelt toetust ei saanud. Kuid tol ajal oli teine kultuuritraditsioon ja sotsiaalne struktuur. Kultuuriajakirju on väga palju ning need on väga kitsalt spetsialiseerunud. Kultuur mängib Austrias tähtsat rolli ja isegi need inimesed, kes ise ei ole isiklikult kultuurist huvitatud, on uhked oma rahvuskultuuri üle ja selle üe, et osa kultuurist on riiklik ning et tänu osale nende maksudeks makstud rahaga seda võimaldatakse.

Kas Austrias on olemas fonde, mis toetavad kodanikualgatust ja kultuurialaseid projekte nagu Eestis Kultuurkapital. Millised on nende prioriteedid?

Kultuuri peamine toetaja Austrias on riik. Mõned pangad toetavad ka kultuuri. Võib-olla ei ole see meil nii tähtis, nagu mujal, näiteks Hispaanias. Meil toetavad fondid väga paljusid valdkondi ning nad ei ole keskendunud vaid ühe või kahe kultuurisfääri toetamisele.

Kui olulist osa avalikus ja kultuurielus omavad loomeliidud ja intelligents ja milline kaal on nende arvamusel Austria ühiskonnas?

Olukord on natuke erinev, kuid kuna kultuuril on meie avalikus elus oluline roll, siis näiteks kirjanikel on oluline osa. Tihtilugu on kirjanikud väga kriitilised ja võtavad sageli satiiriku rolli, näidates ühiskonnale selle peeglit. Tihti on tegemist meelega liialdatud kriitikaga, kuid see kuulub mängu juurde. Ent kirjanikke ei peeta prohvetiteks. Neid kuulatakse ja nende arvamustega arvestatakse, kuid see ei tähenda, et kui nad ütlevad ühel päeval “A”, et siis peakski niimoodi talitama. Nad on osa avalikust diskussioonist. Mõnikord sümboliseerivad kultuurialased väitlused ühiskondlikpoliitilisi debatte. Vahetevahel peetaksegi sisuliselt poliitilisi väitlusi hoopis kultuurimaastikul. Näiteks ideoloogilistes küsimustes.

Austria ühiskond on suures osas saksakeelne. Millised võimalused on vähemusrahvustel oma kultuuri arendamiseks, nt eestlaste sugulasrahval ungarlastel?

Lisaks ungarlastele on meil palju teisi etnilisi gruppe, näiteks slovakid, sloveenlased, horvaadid, tšehhid, mustlased jt, kes on oma arvukuse tõttu tunnustatud vähemusrahvad. Veel elavad autotoonsed rahvusgrupid, kelledel on Austrias põlised juured ning uue migratsiooni tulemusena on taas sisserännanud poolakad ja serblased, kes on ka varem Austrias elanud. Meil on olemas spetsiaalne vähemusrahvuste nõukogu, mille kaudu saavad tunnustatud etnilised vähemused riigi käest raha oma eesmärkide elluviimiseks. Väga oluline on haridus ja oma kultuuri arendamine. Oma koolid on sloveenlastel, horvaatidel ja tšehhidel, mida riik finantseerib. Kultuuri edendamiseks saavad rahalist toetust ka muud etnilised grupid.

Teater, film, kirjandus ja kunst on ühiskonna peegelpilt. Millised probleemid on neis valdkondades praegu aktuaalsed?

Kinolinal jooksevad samad filmid, mis on rahvusvahelisel turul saadaval. Kuid teatris on alati käsitletud ühe olulise teemana Austria minevikku. Praegu ongi oluliseks küsimuseks Austria roll teise maailmasõja ajal. Austria riiki ei eksisteerinud 1938-1945, sest olime Natsi Saksamaa poolt okupeeritud. Kas me olime Kolmanda Reichi vaenlased, ohvrid või kaasaaitajad? Samuti on alati olnud oluline küsimus, mida tähendab Austria hing ja Austria identiteet? Austerlastele on väga iseloomulik analüüsida oma minevikku. Kriitilisus on üks osa meie olemusest nagu ka vastuse otsimine küsimusele, mida tähendab ajalooline vastutus? Mis juhtus? Miks juhtus? Millised olid tagajärjed? Millised on järeldused?
Kuid meie teatrilavadel mängitakse palju ka teiste riikide autorite näidendeid, kus on esikohal inimlikud mured ja modernsele ühiskonnale omased probleemid, nagu vägivald, tolerantsus, vähemuste ja enamuse probleemid, mehe-naise suhted jne. Kirjanikud, kunstnikud ja näitlejad soovivad päevakajalistele probleemidele koheselt reageerida ning seda on ka teatrilavadel näha.

Räägime rahvakultuurist ka. Austria küla Kirchheim osaleb Euroopa Kultuuriküla projektis. Kui vitaalne on Austria külakultuur? Kas Austrias kolitakse maalt linna või linnast maale?

Rahvakunst ja rahvakultuur elab kohalikes tavades ja traditsioonides edasi. Paljud inimesed tulevad maalt linnadesse, eriti neist piirkondadest, kus on vähem kohalikku tööstust. Teisalt aga vastupidi, paljud inimesed, kes elavad linnades, ostavad maale maju. See on kohalike omavalitsuste silmis väga tähtis, sest seda rohkem laekub neile makse ja seetõttu on iga omavalitsus otseselt huvitatud sellest, et inimesed sinna tuleksid. Inimesed jäävad püsima sinna, kus on ilus maastik, arenenud kultuur,turistid ja mõned ettevõtted. Austerlased on väga konservatiivsed ja külakultuuri vitaalsus peitub kolkapatriotismis. Austerlaste näol ei ole tegemist tüüpiliste migrantidega, kes tulevad ja lähevad, vaid väga arenenud kolka patriootidega. Neile meeldib jääda sinna, kus nad on kogu aeg elanud. Riik pakub üsna laialdast sotsiaalset kindlustatust, häid elutingimusi ja head keskkonda. Tööpuudus on Austrias veel suhteliselt madal. See võimaldab inimestel elada seal, kus nad on.

Kui suurt tooni annavad kunagiste aadlisuguvõsade järeltulijad Austria kultuurielus ja eliidis?

Nad mängivad head, positiivset, kuid üsna diskreetset ja vaikset rolli, nii et argipäeva elus nad silma ei torka. Nagu teada, kaotati aadliseisus Austrias 1919. aastal ja enam ei ole neil inimestel aadlitiitleid ega mingisuguseid privileege. Paljud neist perekondadest pärit inimesed tegelevad antiigiga. Samuti on nende hulgas maaomanikke ning muide, nad on väga head ärimehed. Suur osa on tegev avalikus sektoris ja töötavad näiteks advokaatidena või professoritena. Mõningad omavad losse ja kunstikollektsioone, mida nad riigi abil haldavad, sest tänapäeval ei saa enam keegi lubada endale suurt lossi üleval pidada, sest see maksab hunnitut raha. Vastutasuks riigi toetuse eest lossi restaureerimisel ja üleval pidamisel, on omanik kohustatud hoidma hoone rahvale avatud ning seda inimestele näitama. Paljud vanad paleed Viinis aga ei kuulu enam endistele perekondadele, vaid kas siis pankadele, välissaatkondadele, firmadele või mõnel juhul ka riigile.

Milliseid uusi võimalusi on Austria kultuurile pakkunud Euroopa Liit?

Euroopa Liit tervikuna pakub väga palju meie globaliseerunud maailmas. Keegi ei saa elada isoleeritult omaette. See pole hea. See on fiktsioon ja ei ole tõene, et saab olla täiesti iseseisvaid ja sõltumatuid rahvaid. See idee pärineb 19.sajandist, mis on läbitud etapp. See, mida Euroopa Liit vajab, on solidaarsus. See annab võimaluse oma iseolemist kindlustada, kartmata kaotada oma identiteeti. Kultuur põhineb kontaktidel ja suhtlemisel. Kultuurivahetust on vaja. Ei ole olemas protektsionistlikku kultuuri nagu ei ole tänapäeval enam protektsionistlikku majandust. Ja kui ka kusagil on, siis on tegemist halvasti toimiva ühiskonnaga ning diktatuuriga, mis ei saa kesta igavesti. Euroopa Liit on andnud väga palju uusi võimalusi. Eriti noortele, kellel on tänu mitmesugustele stipendiumitele võimalik maailmas ringi käia ja ennast arendada. Brüsselis on spetsiaalne osakond, mis tegeleb kultuuriküsimustega ja kultuurialaste projektide toetamisega. Euroopa Liit esitab väljakutse ja pakub veel ühe võimaluse kultuuri mõistmiseks. See tähendab, et rahvad peaksid saama üksteisega lähedasemaks ja teineteist paremini tundma.

Kuidas kirjeldaksite Eestit ja mis võiks olla Eesti trump Euroopa turul?

Eesti trumbiks ongi ühineda Euroopaga ja teha kõik võimalik, et silma paista. Väga heaks näiteks on siin Tallinnas peetud Eurovisiooni lauluvõistlus, mis oli oivaline võimalus Eesti teadvustamiseks eurooplastele ja läks suurepäraselt korda. Arvan, et eestlased on targad ja oskavad kasutada võimalusi, et end maailmas tuntuks teha.
Eesti on väike ja hea riik, kus on väga ilus loodus ning vana, väike, aga väga eripärane kultuur. Te peaksite kasutama paremini Euroopa väljakutset ja tegema rohkem tööd selle kallal, et Euroopast hakkaks siia tulema rohkem turiste.

* * *

Austria eestlase pilgu läbi


hr Enn Vels, Austria aukonsul Eestis

“Suurema osa Austria pindalast hõlmab Alpi mäestik. Selletõttu on Austria maastik muidugi meie, tasandikult tulnud inimeste jaoks küllaltki eksootiline. Kui rääkida kultuurist, siis on Austria kindlasti kõrgeltarenenud Kesk-Euroopa maa, kus on väga kõrgetasemeline kultuur ja sotsiaalne kindlustatus ning kõrge elustandard. Austria elanikkond on ligi 8 miljonit, Viinis elab 1,6 miljonit inimest. Küllaltki suure osa moodustavad sellest viimasel ajal türklased ning endistest sotsialismimaadest sisserännanud inimesed. Koolides on juba olukordi, et klassis on rohkem türklasi kui austerlasi.
Kui rääkida meie kuulsast kohvikukultuurist, siis igal kohal on oma püsikunded. Põhiline klientuur päevasel ajal on hästi hoolitsetud ja esindulikult riides vanatädikesed, kes kohvikutes tundide kaupa istuvad ja omavahel juttu vestavad. Austerlased armastavad muide käia nädalavahetusel kuskil kohvikus või weinstubes söömas. Jääb mulje, et enamik neist käibki väljas einestamas.
Ei saa mööda minna ka sellest, et Austria on väga tuntud veinimaa. Seal on kolm tõsist veinikasvatamise piirkonda: Steiermark, Burgenland ja Doonau org. Austria veini teevad talupojad. Maria Theresia ajal kuulutati välja seadus, et veinivalmistavad talupojad võisid ise oma toodet teatud ajal aasta jooksul müüa. Tingimuseks on ainult see, et ta võib oma Weinstubes söögiks pakkuda ainult seda, mida ise kasvatab. Põhiline hea Austria vein on valge vein. Kuna veinitalupojad omavad alpinõlvadel vaid 5-6 ha maad, siis muidugi püüavad nad kõik oma veini hästi kõrgekvaliteediliseks ja omapäraseks tempida.
Austerlased on ise lisaks suusatamisele ka väga kõvad mägimatkajad. Võetakse kepp kätte, pannakse tirooli püksid jalga ja minnakse mägedesse.”