Varjust välja: Erki Aule

tekst: KULTUUR JA ELU
fotod: erki aule kogust

Erki Aule on üks omanäolisemaid noori tegijaid Eesti kultuurmaastikul. Küllap on tema nime sidunud paljud Salong Teatriga, vähesed teavad, et küüniku ja vaimuka naljamehe kestas pesitseb õrna hingega tõsine mees. Teatritegemist on ta õppinud praktikas katse-eksituse meetodil. Visalt alt üles ronides on ta märkamatult noppinud rahvusvahelistelt festivalidelt kolm lavastajapreemiat.

Lõpuks ometi on Salong-Teatrit märganud ka Kultuurkapital! Õnnitleme! Kuidas see ime juhtus?

Erki Aule: “Iseenesest ei ole see mingi suur ime, et Kultuurkapital toetab teatritrupi sõitu festivalile. Meie puhul on see tõesti võib-olla üllatav, sest juba viis-kuus aastat ei ole nad meid toetanud, vaatamata sellele, et kogu aeg oleme erinevate projektide jaoks toetust küsinud. Kuna kõige kiuste on teatrit tehtud ja trupp pole laiali läinud, siis paratamatult peavad ka kõige umbusklikumad tunnistama, et selline teater on olemas ja vähe sellest, et selline teater on huvitav kellelegi ka väljaspool Eestit.”

Teie suurepärane huumorimeel lõi välja juba kooli ajal jura ajamise mängus?

Jura ajamine on lingvistiline improvisatsioon, kus hakkad millestki rääkima, teadmata, kuhu tahad välja jõuda. Kui keskkoolis käisin, siis lõppes stagnatsioon ja algas uutmine. Oli naljakas aeg, kus kõnepidamine muutus kohutavalt populaarseks ning inimesed kohe tõsiselt ja siiralt käisid kõnekoosolekutel. Mul oli sotsiaalne närv tolles vanuses väga tundlik ja need ühislaulmised ning patriootilised kõnepidamised kohutavalt ärritasid. Sain alateadlikult aru, et kõik on õige, aga mind ärritas kogu selle asja juures paljusõnalisus. Sellelt pinnalt hakkasime Rednar Annuse ja teistega muutma konteksti ja koolisiseselt kõnekoosolekuid pidama. See on nagu Hermann Hesse “Klaaspärlimäng”, et võtad teemad, näiteks autobuss, sini-must-valge lipp, muld ja füüsikaõpik ning hakkad seoseid otsima. Selline kalambuuritsemine ja tühjadele fraasidele sügava mõtte andmine kasvas hiljem lihtsalt naljategemiseks. Mul pole mingit raskust rääkida pikalt mittemillestki ja olen sellega tõesti raha teeninud. Palutakse, et kuule Erki, lobise täis 10 minutit. Hakkan millestki rääkima ja avastan ise ka, et leian mingeid seoseid, pööran naljaks ja lõpetan jutu, nagu olekski seda kõike just sedasi mõelnud.

Raadio 2 saates “Dolce Vita” sai jura ajamisest koguni töö?

Saade oligi puhtalt selle peal, et tulime kolmekesi kokku, mõtlesime teema välja, rääkisime läbi, mikrofon pandi tööle ja hakkasime nalja tegema. Jura ajamisega on nii, et kui mõtled punktid läbi ja paned mikrofoni tööle, siis on naljakas. Aga kui tahad teine kord korrata ja hakkad uuesti rääkima, siis enam ei ole. Vahetu võlu kaob. Ükskord ühel peol tuli parajasti raadiost see saade. Seltskonnas keegi ei teadnud, et olen üks jura ajajatest ning hakkasin ise kõva häälega kommenteerima: kuidas saab nii nõmedat nalja üldse teha, kas need tüübid tõesti arvavad, et on naljakas… Siis tekkis tõsine vestlus sel teemal, et mul ei ole üldse huumorimeelt, see on tegelikult nii peenikene huumor ja ma kadugu üldse ära. Tegi rõõmu, et seal olid jura ajamise nalja tulihingelised pooldajad, kes olid valmis oma lemmikuid kaitsma.

Sisimas olete tõsine inimene. Nali on justkui kaitsekiht. Mille vastu?

Nali ei ole niivõrd kaitsekiht, kuivõrd väljendusvahend. Väga paljusid asju on raske öelda otse. Peab otsima vahendeid, kuidas öelda. Läbi nalja saab öelda kõike, aga alati peab tajuma, kus nali hakkab ja kus lõpeb. Läbi huumori saab rääkida kõigest mitte ainult tavaelus, vaid ka teatrilaval. Võib võtta väga tõsise tragöödia või misanstseeni ja lahendada nii, et see on naljakas, samas kogu saal tegelikult seesmiselt nutab. Kui inimene nalja kui instrumenti valdab, siis on see tema käes väga tugev relv.

Enne kui südame vallutas teater, oli huvialaks vibulaskmine.

Vibulaskmine tuli seepärast, et mulle ei meeldi spordialad, kus on suur võistkond ja suur vastutus. Vibulaskmises vastutad iseenda ees. Suurim saavutus oli vast see, et sõjaväes spordiroodus lasin ka vibu. Ongi päris naljakas, et vene kroonus lasin enamuse ajast vibu ja vaid paar korda automaadist. Tehti testi ja uuriti, et millal on vibulaskjal parim kontsentratsioon. Minul olid kõige ebasportlikumad tulemused. Kui teised sattusid hasarti laskejoonel, siis mina sattusin hetkel, kui läksin matist nooli välja tõmbama. Laskejoonel muutus hingamine rahulikuks ja mõtlesin hoopis muid mõtteid. Tagantjärele mõtlen, et minu jaoks ei olnud vibulaskmine eneseväljendus, vaid pigem eneserahustamine ja filosoofiline spordiala.

Ema on arst ja isa advokaat. Pojast sai näitleja. Kuidas?

Eks teatrimaailm hakkas köitma juba lapsepõlves, aga kuna olen suhteliselt häbelik, siis lootsin kogu aeg, et lavaleronimise isu läheb aastatega üle, muutun targemaks, soliidsemaks ja leian elus muud huvitavat ja kasulikku. Paraku sellele vaatamata, et olen aastatega muutunud targemaks ja ratsionaalsemaks, ei suutnud teatrist mööda minna. Olen ise ka mõelnud, miks? On asju, mis tulevad elus väga raskelt kätte. Teatriga on nii, et kui näen midagi, mida tahan teatris öelda, siis see tuleb mulle suhteliselt kergelt kätte ja ma vaimustun sellest. Kui peaksin tegema nädal aega etendust või tõlkima kirjandusteost, valiksin teatri, sest see on huvitavam ja kergem. Seda on sama keeruline seletada, kui et miks armastad üht inimest rohkem kui teist. See on keemia, mis algab kusagil sügavas alateadvuses. Seda ei saa tekitada või vältida.

Vanemate jälgedes ei tahtnud astuda?

Ema jälgedes kindlasti mitte, sest arst on minu silmis elukutse number üks. Nad õpivad kohtuvalt palju, teavad kohutavalt palju ja töö, mis nad teevad, on minu jaoks ülim, mida üldse saab teha. Anda inimesele tervist või elu. Aukartus selle ameti ees on juba nii suur. Ja kui ma näen verd või haiget inimest, siis jään ise haigeks, nii et see amet on mulle täiesti vastunäidustatud. Teatriga on teisiti. Nii kui näen kehva lavastust või kehva näitlejat, tahan kohe minna ja aidata, aga kui näen haiget inimest, tunnen, et ei oskaks teda aidata.

Sõjaväes terendas hoopis filmirezissööri karjäär?

Sõjaväes sai palju kinos käidud ja film hakkas tunduma põnevam. Arvasin, et teatrilavale mul ikka asja ei ole, see ei ole päris tõsine amet. Filmireþissööri amet tundus tõsisem. Seda enam, et sain aru, et visuaalne mõtlemine oli mulle suhteliselt omane. Oli paks klade, kuhu talletasin ideid ja mõtteid. Filmireþissööriks õppimine ei olnud Eestis võimalik, kuid Nõukogude Liidu lagunemise tõttu oli Venemaale minek väga keeruline ja segane ning jäigi mõte katki. Õnneks või kahjuks ma ei olegi filmides eriti mänginud. Kui hakati tegema Voitkade filmi, siis oleksin tahtnud mängida ühte neist vendadest. Juhul kui mind kutsuks Jean-Luc Godard prantsuse filmis mängima, siis tõesti läheks, sest mulle kohutavalt meeldivad tema filmid ja prantsuse uus laine. Hea film peaks olema see, mida on algusest lõpuni huvitav vaadata, kus saab nii nutta kui naerda, kaasa mõelda ja lihtsalt visuaalset ning esteetilist naudingut.

Ja siis läksite Pedasse eesti keelt ja kirjandust tudeerima.

Sõjaväest tulles oli sammal väga tugevalt pähe kasvanud. Pool aastat töötasin “Tallinnfilmis”, et lõplikult otsustada, tahan filmirezissööriks saada või mitte. Sain aru, et Eesti filmitööstus hakkab sisuliselt kriisi jõudma ja kõige targem oli minna keskmist teed. Minu silmis on kirjandus loomingu ja teaduse vahepealne ala. Lavastaja eriala ongi selline, kus pead pidevalt opereerima erinevate teadmiste ja oskustega näitlemisest, muusikast, kirjandusest, kujutavast kunstist ja psühholoogiast. Pean oma väga suureks plussiks, et mul kirjanduslikult akadeemiliselt tugev alus on.
Sattusin kokku Dajan Ahmetiga, kes hakkas tegema teatristuudiot ja otsustasin anda oma väikese sõrme teatrile. Aga poole aasta pärast olin koos saba ja sarvedega teatristuudios, mängisin mingites tükkides ja varsti hakkasin lavastama. Nii see läks.

Milliseid võimalusi pakub Salong Teater, et Teile meeldib siin töötada?

Erki Aule sekretär Georges Pitou rollis lavastuses “Päike ja mäng” 1998. Sarah Bernard – Silvia Laidla

Lihtne on. Mul ei ole raske suhelda ja oma ideid realiseerida. Need ei põrku vastu arusaamatuse seina. Ma ei pea kedagi murdma ega midagi tõestama, saan kohe minna näitlejatega selles suunas, kus tahan. Mulle meeldib siinne sundimatu atmosfäär ja eufooriline prooviõhkkond. Siin puudub rutiin. Oleme trupiga kokku kasvanud. Ühest küljest on see hea, teisest küljest halb. Võib olla peaks kasvõi selleks, et veenduda, et siin on kõige parem, tegema tööd kusagil mujal. Praegu seda vajadust ei ole.

Kas näitlejahing ei hakka sisimas lavastajaga võitlema ning lavale kippuma?

Oi, kogu aeg kipub, üritan tagasi hoida. Kui keegi midagi mängib, mängin alati kaasa. Arvan küll, et iga lavastaja peaks oskama ise ka näidelda, sest ei saa olla dirigent, kui ise muusikainstrumenti ei valda. Ma ei suuda küll samaaegselt lavastada ja oma tükkides mängida, sest iseennast laval ma ei usalda. Praegu heameelega realiseeriksin ennast lavastajana. Näitlemine on hetkel paraku tagaplaanil.

Mis peab näidendis olema, mis käivitab?

Kõige kõrgemal tiirlevad ideed, mida tahaksid looja või kunstnikuna teha. Siis tiirlevad ideed, mida tahaksid teha konkreetsete inimestega ja lisaks on ring näidendeid, mida peaks tegema, lähtudes publiku huvist ja antud sotsiaalsetest tingimustest. “Dekameron” on valitud, lähtudes trupist. Kõik on noored, alla kolmekümne aastased näitlejad, kes laulavad, mängivad pille, tantsivad ja on suutelised ise näitemängu improviseerima. Mõtlesin, et miks mitte anda trupile võimalust teha ühest küljest midagi lõbusat, teisest küljest aga esitada endale väljakutse. See on nagu telefoniraamatu lavastamine. Olid ainult novellid ja süþeed ning hakkasime neid stseenideks lööma ja elu sisse puhuma. Teater ei ole minu jaoks seisund, filosoofia ega ravivahend, vaid mäng. Olen veel nii vähe lavastanud, et tahan iga kord alustada uut mängu. Hetkel on vormiline külg ehk tähtsamgi kui sisuline. Võib olla mingis vanuses tekivad kindlad teemad, mida tahan puudutada või sõnum, mida tahan välja öelda. Praegu pole aeg veel küps.

Kui Eesti teatrimaastikku vaatate, mida näete?

Eesti teatrimaastik on nagu väike konnatiik, kus vee voolamist võib päris harva täheldada. Üks probleem minu arvates on see, et meil on palju häid teatritegijaid, kuid vähe häid teatrist kirjutajaid. Teinekord teeb kurvaks, et need, kes teatrit teevad, teavad teatrist rohkem kui need, kes teatrist kirjutavad. Tänu sellele on ka teadlikku publikut Eestis suhteliselt vähe. On oht, et siis on ka vähe etendusi, mis nõuavad kaasamõtlemist, arusaamist ja teatud kontekstide mõistmist. Kardan, et teater võib nihkuda kommertsialiseerumise suunas ja minnakse vastu laiale rahvamassile, kes toob raha sisse, kuid kujundab samas tarbijaliku ja meelelahutusliku mentaliteedi.

Vabal ajal elate Pasadena saarel ja lööte kaasa kohalikus Laulu, Tantsu, Tümpsu ja Udubändis. Kas Te olete Laulu, Tantsu, Tümpsu või Udu?

Tegemist on puhta meelelahutusega. Mina olen Tantsu. Keksin lava peal ja segan häid muusikuid laulmast. Minu kui muusiku funktsioon on teisejärguline. Pigem aitan genereerida ideid ja laval tuju üleval hoida. Ansambel tekkis kaudselt Salong Teatri baasil. Laulu on Toomas Krall. Tümpsu on basskitarrist Andrus Kurvits. Udu on Indrek Kruusimaa, kelle kohta naljatades ütlen: Eesti kõige vähem tuntud flamencokitarrist, tema mängib soolokitarri. Üritame teha Ladina-Ameerika sugemetega muusikat, mis kukub välja nii, nagu parajasti kukub ja see ongi naljakas.

Dajan Ahmet on öelnud, et tema Meka on siinsamas väikeses keldris Kaarli puiesteel. Kas olete oma Meka leidnud?

Tahaksin mõelda, et ma veel ei ole oma Mekat leidnud, et veel otsin seda ja olen teel sinna Meka poole.

* * *

Erkit tabamas

Sõber läbi elu. Rednar Annus:

Erki Aule on minu kaaslane ja sõber lapsepõlvest saadik, elasime kõrvalmajades ja käisime samas koolis. Tegemist on võrratu huumorimeelega ja arvestatava kirjasoonega isiksusega. Tema ema on meie perearst ja advokaadist isa oskusi on samuti vajatud. Üks Erki iseloomujooni on tagasihoidlikkus. Ei tea, kas see talle alati kasu on toonud, aga tasakaalustatum ja rahulikum on ta elu minu teada olnud lapsepõlvest peale. Lõbusaid mälestusi Tallinna 17. Keskkoolist, kus Erkiga käisime, on omajagu. Keskkooliaegsetel vahetundidel lõbustasime ennast tihti sellega ,et mõtlesime välja mingi ogara plaani ja läksime siis direktori jutule, et “meil on ettepanek, kuidas koolielu paremaks muuta”. Direktor kuulas meid heameelega, sest me ei küsinud kunagi, mis eelmisest plaanist sai ja tal oli ilmselt endalgi lõbus.
Peale kooli trenni sõites kujunes omavahelisest lobisemisest tihti veider mäng – kommenteerisime päevasündmusi ja hetkeolukorda võimalikult ootamatust vaatevinklist ning absurdsel viisil. Kaotajaks jäi see, kes varem naerma hakkas. See “jura-ajamise” mäng meeldis meile tihti niivõrd, et teekond bussipeatusest koju (200m) kujunes vahetevahel veerandtunni pikkuseks. Üks mälestus veel: 11 klassis pidime vene keele tunnis kirjutama referaadi “moja professija” (minu elukutse). Erki kirjeldas katlakütja eluperspektiivi, mina olin trolliga sõites näinud reklaami “6 kuuga trollijuhiks” ja kirjutasin trollijuhi elukutsest. Muide, vene keele õpetaja survel kirjutas Erki referaadi ümber, ei tea, kas ta tunnistas lõpuks, et tahab kosmonaudiks saada või õpetajaks, aga minust saigi trollijuht.

Mõttekaaslane Dajan Ahmet:

Kui Erki Aule kohta öelda ühe sõnaga, siis ütleksin: küünik. Kui rääkida Erki Aulest kui lavastajast, siis on tal haruldane omadus: ta näeb teatrit. Eestis on palju lavastajaid, kuid enamus vaatab, vähesed näevad. Minu jaoks on oluline ka see, et usaldan teda kui näitlejat. Tema lavastaja professionaalsus on väljaspool kahtlust. Ta on toonud teatrile kolm rahvusvahelist auhinda Leedust, Slovakkiast ja Banaanikala festivalidelt. Lavastajana on leivanumbriks värsskomöödia. Teiseks vooruseks on see, et ta on literaat. Dramaturg (enamus meie teatri loomingust on algupärand), tõlkija (eriti vene dramaturgia ja luule), luuletaja (enamus teatri lauludest), humorist ja stsenarist. Ampluaaliselt võiks teda liigitada: koomiline kohtlane. See on tema leivanumber.
Erki Aulel on veel üks haruldane omadus, mida kadestan. Ta oskab teha ekspromt nalja. Olen vähe kohanud selliseid, kes oskavad visata nalja tühja koha pealt, muutumata sealjuures labaseks. Lihtsalt ütled talle “pliiats” ja ta teeb kohe nalja. Ja see, mida ta teeb, on naljakas. Seetõttu on ta haruldane konferansjee, õhtujuht,spordikommentaator või saatejuht. Inimesena on ta taktitundeline ja vaoshoitud, ma pole teda kunagi kuulnud karjumas. Ainult ükskord, kui ta leidis teatris surnud roti, karjus ta FUCK! Loomulikult on tal õrn hing nagu kõikidel vähkidel, aga ta varjab seda oma küünilisusega.