Varemed ajaloolises linnas

tekst ja foto: Jaan Tamm
Eesti Humanitaarinstituudi rektor

Maailmapärandi Nimistus olevate mälestiste arv 124 riigis on 721. Ajaloolise paratamatuse tõttu aga on paljude rahvaste vanema kultuurikihistuse mälestisteks just arheoloogide poolt maapõuest väljakaevatud varemed.

16.-19. sajandite sõdadest, tulekahjudest ja inimlikust hooletusest tekkinud varemete koguarv oli üsnagi väike võrreldes sellega, mis Eesti kultuurimälestisi tabas 20. sajandil.
Kõigepealt Vene Impeeriumi aegsed mõisate põletamised 1905. ja 1917. aastal, millele kohe järgnes 1919. a maareform, mis paljud mõisamälestised jättis ilma reaalse omanikuta.
Veelgi suuremaid purustusi tõid kaasa II Maailmasõja sündmused. Nii hävisid osaliselt 1941-1944 taganemis- ja pealetungilahingutes paljud maakirikud: Märjamaal, Muhus, Käinas, Lüganusel, Viru-Nigulas, Jõhvis, Kadrinas, Laiusel, Põltsamaal, Palamusel, Kärgus, Vaivaras ning ka nende rikkalik, põhiliselt 17. sajandist pärinev sisustus.
Puutumata ei jäänud linnusedki. 1941 õhiti Paide Vallitorn, eelnimetatud Põltsamaa põlev kirikutorn süütas kukkudes ka samas kompleksis oleva linnuse ning Eesti rokokoo ajastu pärliks oleva lossi.

Kultuurigenotsiidi aastad

Kui nimetatud juhtudel oli tegemist üksikobjektidega, siis süstemaatilise mälestiste hävitamisena või – kaasaegset rahvusvahelist juriidilist terminoloogiat kasutades – kultuurigenotsiidina tuleks käsitleda Narva ja Tallinna pommitamist vene õhuvägede poolt 1944. a märtsis. Kui lisada siia ka kunagistes hansalinnades Tartus, kus lisaks Jaani kirikule ja Kivisillale hävis ka suur osa ajaloolisest kesklinnast, ja Pärnus ( Nikolai kirik ja rida teisi ehitusmälestisi) toimunud sõjapurustused, võib julgelt väita, et üsnagi suur osa meie keskajast kuni barokini ulatuvast pärandist oli hävinud.
Hävitustöö jätkus ka peale sõja lõppemist. Kõige masendavam näide on Narva, kus kogu Baltimaade barokiajastu pärliks peetud vanalinnast säilitati vaid kolme hoone – raekoja ning kahe elumaja – varemed, mis hiljem ka taastati, sama suund valiti lõpuks ka sõjas suures osas hävinud Hermanni linnuse puhul. Nõukogulikud linnaehituse kaanonid lähtusid 1950ndate aastate algul kolme oblastikeskuse (Tallinn, Tartu ja Pärnu) rajamise ideest ning nägid põhiliselt ette vabaplaneeringuks mõeldud alade taashoonestamise nn hruštšovka tüüpi hoonetega. Kõige rohkem kannatas Pärnu, mille kesklinn tugevasti sõjas kannatada sai ning ka hiljem laiaulatusliku lammutuse läbi elas.
Mõneti teisiti lahendati sõjapurustuste likvideerimine Tartus. Kui vanalinna territoorium, eriti raekoja platsist lõunasse jäänud ala, hoonestati traditsioonilisel tänavhoonestuse printsiibil uue arhitektuuriga täiendades või asendades, siis vanalinnast lõunasse või ka ida poole üle jõe jääval alal suutis tollane linnaarhitekt Albert Matteus vältida totaalset stalinistlikku uusehitust ning piirduda vaid parkide ja haljasalade rajamisega. Territoriaalselt vast kõige rohkem hävis hoonestust, sealhulgas ka väljaspool vanalinna, Tallinnas. Jättes käesolevas kirjutises detailsemalt käsitlemata Maailmapärandi Nimistusse kuuluva ala (vanalinn ja seda ümbritsev haljasvöönd), võime öelda, et lisaks Eesti omariikluse ja rahvuskultuuri sümboliks olevale Estonia teatrile hävis viimases sõjakeerises üsnagi suur osa 19. saj puitarhitektuurist vanalinna idaküljel.

Päästa, mis päästa annab

Nagu näeme, on aastasadade jooksul üle Eestimaa käinud sõjad või nendele järgnenud nn ülesehitustöö käigus toimunud purustused oluliselt vähendanud seda linnaehituslikku substantsi, millele tavaliselt laieneb mõiste: kultuurimälestis. Ning sama loogikat kasutades võime öelda, et iga täna või homme vastuvõetud vale otsus võib eelkirjeldatud rida vaid pikendada. Samas võib öelda, et arheoloogiline uurimistöö, mida Eestis on üle sajandi harrastatud, on üsnagi sageli maapõuest välja toonud monumentaalmälestisi, mille hilisem eksponeerimine on meie ajalugu siiski ilmestanud ja tuhandetele külastajatele naudingut pakkunud. Nimetagem siin vaid Varbola linnamäge või Jõelähtme kalmeid. Ehitusmälestistest tuleks tänases kontekstis kõige enam esile tõsta Pirita kloostri intervallidega toimunud kaevetöid, mille käigus Euroopaski üha rohkem tuntust koguv mälestis üha enam ja enam nähtavale ilmub. Ometi on Pirita Eesti oludes pigem erand kui igapäevanähtus.
Taolise tulemuse vaieldamatuks eelduseks on koostöö. Koostöö eelkõige Pirital oma kodu rajanud Birgitta õdede, muinsuskaitsjate ning Tallinna linna vahel. Eriti meeldiv on seda tõdeda 2002. aastal, mille ÜRO ja UNESCO on kuulutanud muinsuskaitse aastaks. Enamikul juhtudel jääb aga rahvusvahelisest, veelgi enam aga muinsuskaitsealasest koostööst siseriiklikul ja munitsipaaltasandil vajaka. Selle üsnagi kujukaks näiteks oli 16.-18. maini Tallinnas toimunud rahvusvaheline seminar “Alternatiivid ajaloolisele rekonstruktsioonile UNESCO maailmapärandi linnades”, mille osavõtjate hulgas ei olnud näha ühtegi linnaplaneerimise ametnikku, rääkimata linnajuhtidest. Eelkõige saab koostööst rääkida ahelas arheoloogiamälestis, selle kaitsmine ja uurimine, uurimistööde käigus avatud ehitussubstantsi konserveerimine ja linnaehituslik eksponeerimine ning uude urbanistlikku situatsiooni lülitamine. Aastakümnete pikkune linnaarheoloogia praktika Eestis ei luba hetkekski kahelda, et vastav uurimis- ja konserveerimismetoodika on meil olemas. Millest aga kindlasti puudu jääb, on arheoloogilise linnaehituspärandi väärtustamine, selle eksponeerimisvajaduste mõistmine ning vastavate lahenduste väljapakkumine võimalikele investoritele ja kinnisvaraarendajatele. Ei saaks öelda, et arheoloogilise uurimistööga Tallinna vanalinnas ei tegeldaks, kuid eelkõige kujutab see endast päästekaevamisi, mille tulemusena nii kultuurikiht kui ehitussäilmed küll akadeemiliselt läbi uuritakse, kuid mälestis ise seejärel kas osaliselt või täielikult hävitatakse.

Välja kaevatud ja hävitatud

Väike väljavõte viimasel paarikümnel aastal teostatud 30 suuremast arheoloogilistest kaevanditest: Dunkri 5 – hävitatud Raeköögi rajamisel 1982; Viru 11-15 – välja kaevatud 1984, hävitatud De la Gardie kaubamaja rajamisel 1999; Kuberneri aed – välja kaevatud 1984, hävitatud samal aastal uue tugimüüri rajamisel; Vanalinna 9 ehk nn Linnateatri kvartal – välja kaevatud ja hävitatud 1983-1990; Sauna 10 – välja kaevatud ja hävitatud 1998. Võiks lisada ka käesoleva aasta kõige kuumema objekti – Harju tänav 36-46 keldritetsooni, mis väljakaevatuna nüüd juba 15 aastat on oma saatust ootamas. Möödunud aastatega on selle kõige väärtuslikumad ehk 13. saj tagasiulatuvad osad endise Harju 36 ja 38 keldrites enamuses hävinud. Tõenäoliselt ootab neid Viru tänava varemete saatus, kus kogenud eksperdid olid lõpuks sunnitud nentima, et tehniliselt ei ole 15 aastat tagasi väljakaevatut enam võimalik päästa.

Ikka samale rehale

Tallinna linnaplaneerimise lähiminevik Tartu mnt läbimurde projekteerimise ja ehitustööde planeerimise näol näitab kujukalt, et muinsuskaitsjate, linnaplaneerijate ja kinnisvaraarendajate vaheline koostöö kas puudub täielikult või lonkab kahe jalaga. Kui esimesed rõhusid alates 1994. aastast uurimistööde vajadusele ka nendel aladel, kus seda senini ei oldud teostatud ning kust lõpuks Püha Johannese hospidali varemed leiti, siis teine pool linnaplaneerijate näol väitis, et investoreid ei tohi ära hirmutada ning ka volikogus istuvad otsustajad tahavad autoga panga ette sõita ja seal isegi parkida...
Nüüd tahetakse sama reha peale astuda Harju tänaval. Kui tark inimene püüab õppida teiste vigadest, siis praegune arutelu sealse detailplaneeringu ümber jätab pigem vastupidise mulje. Küll räägitakse tänava kitsenemisest, küll kommunikatsioonide paigaldamise keerukusest, küll tuletõrjeautodega ligipääsemise vajadusest. Põhiliselt tuntakse muret, kuhu paigutada uusasukate normikohaselt vajalikud 180 autot.
Ometi ei arutata ei Gamla Stanis ega Dubrovnikus, rääkimata Visbyst enam ammu taoliste probleemide üle. UNESCO eelmine peadirektor Federico Major hoiatas oma 1998. a juunis Tallinnale Maailmapärandi Nimistusse kuulumise tunnistuse üleandmisel peetud kõnes meid investorite eest, kelle põhiliseks eesmärgiks on võimalikult kiiresti, võimalikult odavalt ja võimalikult palju riigi või linna kulul korda teha ja siis see kõik nii ruttu kui võimalik suure vaheltkasuga maha müüa. Ometi oleme eelnimetatud Stockholmi vanalinnaga ja Dubrovnikuga ühes kategoorias ehk Maailmapärandi Nimistus, Dubrovnikuga koguni ühes suurusjärgus ka elanike arvult ja territooriumi suuruselt

Taas Harju tänavast

Tulles lõpetuseks tagasi Harju tänava juurde, võib öelda, et ka 1987.-1989. aastal läbiviidud kaevetöödega jõuti uurida vaid osa avatud vundamentide alast. Suures osas jõuti eemaldada vaid sõjajärgsete varemete likvideerimise käigus täidetud keldrite ehituspraht. Täiesti uurimata on praeguseni murukamaraga kaetud ala ning Eduard Vilde monumendi rajamisega tekitatud skväär. Võib aga julgelt väita, et kunagise Vana Tallinna üks vanemaid kaupmeeste ja käsitööliste tänavaid pakub veel üsna rohkesti keskaegset arhitektuuripärandit, mille eksponeerimine vaid rikastab endist hansalinna ning millele detailplaneeringuga ette surmaotsuse kuulutamine on ennatlik. Arvestades Sauna tänava ja Jaani Seegi pretsedente, võime esialgu tegemata tööde arvelt võita küll miljoneid, kuid igavesti kaotada Maailmapärandi Nimistus oleva linna staatuse.
Ehk oleks koguni õigem haljasala kui sõjapurustuste likvideerimisele pühendatud ajaloomälestis taastada, kaevata välja ca 70 cm sügavusel praegusest murupinnast oma alusmüürid säilitanud Trepi tänav ning taastada osaliselt säilinud raidkive kasutades mälestusehitisena siin hävinud hoonestusele ja sadadele pommitamise käigus hukkunud inimestele kunagine Nõelasilm, nii nagu seda muinsuskaitsjate initsiatiivil kujutas ette arhitekt Raul Vaiksoo.
Mõtleme veel!