Nõukogude spionaazi lootustäht
Juhan Tuldava ehk Arthur Haman

tekst: Einar Sandeni raamatut luges Jaanika Kressa

NIMED Arthur-Johan Haman, Artur-Juhan Haman, Juhan Tuldava, Arthur Tuldava, Janis Jugans, Arthur Haman, Arturo, Hanns Quecke. ELUKÄIK: Sündinud 23. augustil 1922. aastal Tartus. Käis koolis Tallinnas, Stockholmis, Kopenhaagenis. 1948 lõpetas Kirovi Pedagoogilise Instituudi inglise keele ja kirjanduse erialal. 1949-1952 inglise ja vene keele õpetaja Tallinna keskkoolides. 1957 lõpetas Stockholmi ülikooli indoeuroopa võrdleva keeleteaduse, germaani ja slaavi keelte alal. 1957-1963 samas aspirant ja õppejõud. 1960 litsentsiaadikraad uurimusega läti keele definiitsuskategooriast. 1964 asus tööle õppejõuna TRÜ-sse. 1965 atesteeriti kandidaadiks. 1970 sai kateedrijuhatajaks. 1973 astus NLKP-sse. Elab Tartus.

Juhan Tuldava jäi truuks oma nõukogude kodumaale ja õpetas aastakümneid Tartu Ülikoolis nõukogude noorsugu. Mida ta neile õpetas? Kes ta oli? Või on? Praegune emeriitprofessor, kes sai augustis 80-aastaseks.

Kirjanik Einar Sanden on kirjutanud oma raamatu eessõnas 1977. aastal:
“Praegu Juhan Tuldava nime kandev Tartu ülikooli dotsent on olnud kõige andekam ja suurema potentsiga oma rahvuse reetur-spioon, keda me seniajani tunneme. Tema tegevuse tagajärjel tekkinud kahjude suurus aastatel 1942-1963 eesti rahvale nii inimelude kaotuses kui ka kõiges muus ei ole umbkaudseltki määratletav.”
Raamatu “Mitme näo ja nimega” käsikiri valmis esialgsel kujul juba 1967. aastal. Raamatu tiitellehel on pühendus: “Heino Karkmannile, sõbrale, kelle võitlust me jätkame.”

1940. aastal võttis Westholmi gümnaasiumi lõpuklassi õpilane Juhan Tuldava, Eesti Vabariigi diplomaadi Artur Tuldava poeg, keda kaasõpilased seni maailmavaateliselt rahvuslikult meelestatud nooreks pidasid, üleöö omaks uued poliitilised käibetõed ning õppis selgeks bolševike propagandistliku fraseoloogia.

Agendikarjäär algas Kirovi oblastis

14. juunil 1941. aastal määrati kõik sundasumisele saadetud mehed alates 19. eluaastast erilistesse surmalaagritesse N Liidu põhjaosas. Juhan, keda lahutas sünnipäevast kümme nädalat, pääses koos isaga hävituslaagrisse saatmisest ja kindlast surmast.
Küüditamisel oli Juhanil jätkunud ettenägelikkust kaasa võtta oma Nõukogude Eesti noorsoolehes avaldatud artiklid, milles ta kirjeldas Rootsi ja Taani erakoolides valitsenud kopitanud kapitalistlikku õhkkonda, mis lämmatavat iga edumeelsema mõtte. Need koolid, kus ta ise oli hariduse saanud, olid tema meelest nüüd kapitalistliku maailmakorra taimelavad, kus valmistati ette ühiskonnavaenulikku järelkasvu kõdunevale ja hukkumisele määratud riigikorrale. Seal poputati ülemkihtide võsukesi ja söödeti neile päevast päeva koos linnupraega sisse dekadentlikku ilmavaadet. Kirovi oblastis tegi ta neist vabatõlke, viis koos originaalidega laagriülema kätte ja palus toimetada NKVD ülemale Kirovis. Oma agendikarjääri esimeseks ülesandeks sai ta organiseerida kaasvangidest antikommunistlik vastupanugrupp. Aasta pärast arreteeriti kõik grupi liikmed ja nende edasine saatus on teadmata. Juhanile anti fiktiivne tõend lahtisest tiisikusest ja vabastati töölt.
Ta sai liikuda ja kaasmaalaste meeleolu uurida. Tema sotsiaalset päritolu pidasid “tööandjad” eriti oluliseks: kodanliku Eesti diplomaadi pojana oli ta enne Teist maailmasõda elanud mitmes Lääne-Euroopa riigis, omades seal nüüdki sidemeid. Ta isa oli Siberis hukkunud, ta ise, ema, õde ning vend vaevlesid orjatööl. Ühelegi normaalselt mõtlevale inimesele Läänes ei oleks saanud pähegi tulla sellise saatusega noormeest kahtlustada koostöös tšekistidega.

Nuhi ja reeturina Eestis ja Lätis

1946. aastal tegi Tuldava oma esimese reisi Eestisse. Teel peatus ta Leningradis, kus sai juhiseid. Eestis ilmutas ta vastupanuliikumise vastu tagasihoidlikku huvi, millele järgnesid mitmete organisatsioonide paljastamised ja paljude inimeste arreteerimised.
Kus viibis Juhan Tuldava 1949. aasta massiküüditamise ajal, pole teada. Oma jutu järgi tulnud ta Eestisse tagasi alles sügise poole. Tallinna saabudes “legaliseeriti” ta üllatavalt kiiresti ja paigutati elama kindralmajor Richard Tombergi korterisse. Samas korteris elava Tombergi lesega sobis Juhan Tuldava nii hästi, et unustas oma Kirovi oblastisse jäänud naise ja poja, nimetades neid hilisematel pärimistel noorusvallatuseks.
Mõnda aega töötas Tuldava Tallinnas inglise ja vene keele õpetajana ja organiseeris vastupanuliikumist. 1952. aastal vangistati kõik grupi liikmed, loomulikult peale selle juhi, Juhan Tuldava, keda “ei õnnestunud tabada”...
Aastatel 1952-1955 elas Riias, õppis luurekoolis, kus valmistati ette agente välisteenistuseks.
Riias elades õppis Tuldava kiiresti selgeks läti keele ja tegi palju kahju läti rahvuslike ringkondade hulgas. Selle perioodi iseloomustamiseks sobib näide Heino Karkmannist, kirjanik Einar Sandeni meremehest sõbrast, kelle poolelijäänud vabadusvõitlusele “Mitme näo ja nimega” ongi pühendatud:

Metsavendluse likvideerimisest

1953. aastal randus Eestis kolm Londoni luurekoolis väljaõpetatud eesti luurajat. Läänest võeti sidet “läti põrandaaluse liikumise” kaudu, mis oli tšekistide lavastatud. Tulid “Ruus”, kellest sai reetur, “Karu” ja Heino Karkmann.
“Ruusi” kaudu hakati Londonist nõudma, et sinna tuleks saata üks arukam metsavend. KGB valis selleks vastuluuremajori “Loo”, kes oli keskealine suurte kogemustega tšekist. Venemaa eestlane, leitnandi astmes Eesti Laskurkorpuse ridades, rinde kokkuvarisemisel Emajõe joonel 17. sept. 1944 oleks ta oma meestega suutnud peaaegu haarata major Alfons Rebase, kes pääsenud tänu väledale hobusele. Nüüd oli kolonel Rebane Londonis luureoperatsioonide eestipoolne juht Eesti territooriumil.
“Loo” viibis enne ärasõitu mitu nädalat Karkmanni juures punkris, tutvustades ennast Virumaa metsavendade juhina. 20. aprillil 1956 saabus tšekistide major “Loo” kodumaale tagasi. Kiirkaater toimetas ta Saaremaa randa ja võttis samas peale Heino Karkmanni ja ühe noore “metsavenna”, keda tutvustati kui venelaste poolt mõrvatud eesti koloneli poega. Tegelikult oli ta äsja KGB leitnandiõlakud saanud “Ralli”.
Jõudes tagasi Londonisse, esines Heino Karkmann põhjaliku raportiga kolonel Rebasele. Ta avaldas tõsist kahtlust, et metsavendade tegevus Eestis ja Lätis on KGB lavastatud ja tegelikud metsavennad tšekistidega nii infiltreeritud, et on võimatu öelda, kes on kes.
Viie nädala pärast asus Karkmann Prantsusmaal Calais’ sadamas eestlaste kaubalaevale Carolyn. See töökoht oli ajutine. Sama aasta lõpul asus ta ümber aurikule Verauguas, saades alalise koha. Seegi laev kuulus eestlastele ja kandis Panama lippu.
Samal päeval, kui Karkmann taas meremeheks hakkas, lahkus Pärnu lähedalt mootorpaadis mees, kes oli omal ajal võidelnud major Rebase pataljonis Idarindel. Ta oli hiljem jäänud Punaarmee haardesse, veetnud rea aastaid Siberis, kus muutunud tšekistide agendiks. Nüüd võttis ta kursi Bornholmi saarele, sealt kulges reis üle Stockholmi Londonisse, endise pataljoniülema juurde. Londonis ei teatud, mida “kolonelipojaga” peale hakata. Kas on ta metsavend või agent? Ta saadeti Soome kaudu kiirpaadis Eestisse tagasi. Paar nädalat hiljem jõudis sama marsruuti kasutades Eesti põhjarannikule ka “rebasekutsikas”. Teda läks kuni Helsingini saatma ta endine pataljoniülem isiklikult. Novembris 1956 hakkas Londonisse saabuma ühesisulisi teateid, kus nõuti kohtumist Alfons Rebasega. Rebane keeldus Eestisse tulemast ja pakkus kohtumist Soome pinnal. Tšekistid nõudsid endiselt kohtumist avamerel. Märtsi esimesel nädalal 1957 saabus Londonist teade, et side Londoni ja Eesti vahel lõpetatakse, sest eesti metsavendlus on tšekistide infiltreeritud. N Liidus mõisteti, et just Heino Karkmanni tagasilubamine Läände oli saanud saatuslikuks. Ja niikaua, kui Karkmann oli elus, olid temaga Eestis kohtunud tšekistid muutunud määritud lehtedeks, neid ei saanud kasutada tegevuses vabas maailmas. Viis nädalat hiljem oli Karkmann surnud. Ta “libises” 14. aprillil 1957 Köpingi sadamas kailt alla ja uppus. Ta tuhastati ja sängitati Köpingi kalmistule koos kodumaa mullaga, mida ta enesega alati hõbedast nuusktubakatoosis kaasas kandis. Heino Karkmann oli admiral Johan Pitka ristipoeg.

KGB käomuna kannatused roiskuvas läänes

Riias elades pöördus Juhan Tuldava Läti sadamates regulaarselt lääne meremeeste poole, saates nendega kirju lääneriikide luureteenistustele. Et ükski välisluure tema teeneid vastu ei võtnud ja kõik teda kahtlaseks pidasid, sokutas KGB Juhan Tuldava peagi rongiga Venemaalt üle piiri Soome. Sama teed, küll vastupidises suunas, oli sõitnud kord Lenin, et Venemaal revolutsiooni õhutada. Einar Sanden märgib oma raamatus, et üheaegselt olid lääne poole teel kaks eesti soost KGB käomuna — tšekistide major “Loo” ja Juhan Tuldava, keda Välis-Eesti sai tundma Arthur Hamani nime all.
Soomest sai viimane juba perekonnatuttavate ja isa sõprade abiga üle järgmise riigipiiri. Rootsi julgeolekuvõimud ei saanud Hamanilt ta elukäigu kohta kuigi üksikasjalikke andmeid, eriti lünklik oli ta kirjeldus sellest kolmest aastast, mil ta elas dokumentideta ja põrandaalusena Riias. Oma jutu järgi olevat ta ainsaks tegevusalaks olnud läti keele õppimine ja musta turu äri.
Rootsi julgeolekuvõimud ei saanud teda kuidagi N Liitu tagasi saata — tegemist oli ju endise eesti diplomaadi pojaga, kes enne sõda rida aastaid elanud ja õppinud Rootsis.
Arthur Haman alustas õpinguid Stockholmi ülikoolis ja jäi esialgu poliitika suhtes näiliselt täiesti ükskõikseks. Pärast korduvaid keeldumisi lasi ta ennast siiski valida eestlaste esindusorganitesse.

Katkeid Arthur Hamani kõnest Eesti Organisatsioonide Kongressil Stockholmis, 1960:

“Enamlaste propaganda ei ole suutnud veenda eestlasi ei kogu sovjetisüsteemi eelistes ega ka selle süsteemi peamise kandja – kommunistliku venelase kõrgetes omadustes. Parimaks vastupropagandaks on olnud elu ise selles nõukogude tõelikkuses.
Suur osa täiskasvanuist omab ju ka võrdlusmaterjalina mälestusi ennesõjaaegsest Eestist, milliseid mälestusi üldiselt hoitakse kui kallist vara ning mida vanemad ka oma lastele otseselt või kaudse mõistaandmisega edasi pärandavad. Eestlase südant riivab igapäevases elus valusalt sissetunginud, võõrast keelt kõneleva rahva ülbe peremehetsemine maal, mida eestlane peab oma pinnaks, oma koduks; ja milline peremehetsemine! Esiteks võib seda “peremeest” juba versta tagant ära tunda tema lohaka välimuse, räpakate liigutuste ja lärmaka kõne poolest. Teiseks — kogu nende poolt maksma pandud reþiim, kommunistlike põhimõtete järgi ülesehitatud haldusorganid, majanduselu ja üldse kogu igapäevase elu korraldus, kus bürokraatial pole otsa-äärt, kus kõik on ligadi-logadi — ei tööta korralikult ei veekraanid, elekter ega püsi seina või lae küljes ei värv ega krohv; kus vili ja viljakoristamise masinad jäetakse vihma ja lume kätte põllule roostetama jne.”

“Elada nn nõukogude tegelikkuses on nagu elada mürgiseid aure väljahingava soo või raba otseses läheduses. Kogu ümbritsev elu oma valelikkuse, silmakirjalikkuse ja korruptsiooniga võib mõjuda kas ängistavalt, rusuvalt või inimese moraalseid aluseid õõnestavalt. Teiste sõnadega: kas inimvaimu nõrgestavalt või iseloomu rikkuvalt.
Aja jooksul võib end tunda anda ka sovjetliku hariduse ühekülgsus, šablooniline stiil ajakirjanduses, kirjanduses, õpikutes jne, millede hulgas suur osa on tõlkeid vene keelest. Kui lugeda näiteks sealseid eesti ajalehti, torkab kohe silma venepäraste väljendustega, standardlausete ja uute, n-ö sotsialistlike laensõnadega või laenkeelenditega ärapügatud eesti keel. Muidugi, sedasama märkavad ka eestlased kodumaal, kuid kujutage ette noort inimest, keda sunnitakse koolis või ülikoolis kirjutama kirjandit või referaati poliitilisel, kirjanduslikul vm teemal! Iseseisvalt mõtelda ja kirjutada pole seal ju midagi nendel teemadel, loomulikult, lihtsuse mõttes, kordab ta ajalehest, õpikust või loengult meelde jäänud eeskujuvorme ja nii võib mõnele ka üldse külge hakata kogu stiil — vaimu- ja sisuvaene mõtte- ja väljendusviis.”

“Isegi kui Eesti vabanemine peaks veel mõnda aega hilinema, on kodu-eestlastes tugevnenud vastutustunne oma rahvuse, rahvusliku kultuuripärandi ja omapära säilitamise eest kõige kiuste. Valdav enamus meie rahvast okupeeritud kodumaal ei ole kaotanud oma rahvustunnet, sidet minevikuga, tahet taastada riiklikku ja ka isiklikku iseseisvust, — tahet kuuluda läänemaailma.
Vaimse üleoleku teadvus maa vallutajatest on selline trump, mida nii kergesti ei taheta käest ära anda. Ja kui meie vastased tunnustavad võitluses ainult võimu, siis teavad eestlased, et vaim on ka võim.”

Kuigi Hamani ettekannetes polnud väliseestlaste jaoks midagi uut, tekitas kuulajaskonnas sügava mulje see, et referent oli isik, kes oli aastaid ise pidanud taluma nõukogude argipäeva ja astunud nüüd Rootsis julgesti poliitiliste vabadusvõitlejate ridadesse. Esialgsest tagasihoidlikust teadlasetüüpi põgenikust oli saanud pagulasladviku aktivist.
Arthur Haman oli nüüd juba aastaid peensusteni läbimõeldud kava järgi valmistanud ette endale vajalikku ühiskondlikku positsiooni Rootsis. Lääne luurekeskused aga olid veendunud, et tegemist on silmapaistvalt rafineeritud Nõukogude spiooniga.
Eesti ja Läti pagulaste laimamine ajalehtedes “Izvestija” ja “Kodumaa” ning segaduse ja umbusalduse külvamine rahvuslikes ringkondades oli alles algus. Tegelikult oli KGB Tuldavale hoopis suuremaid lootusi pannud, läkitades ta 1962. aastal USA-sse. Ameerika luure oli aga tema suhtes oma otsuse juba teinud ja Hamani Ameerika-visiit kujunes väga üürikeseks.
1962. aasta 8. novembril, Eesti rahvuskomitee Ühendriikides juhatuse koosolekul New Yorgis esines esimees Julius Kangur eestlaskonna ees ametliku teadaandega sellest, et USA ametivõimud on teda informeerinud Arthur Hamani suhtes, kes oli kuue nädala eest lennanud tagasi Rootsi. Tegelikult ei söandanud Haman, kel seisis ees doktoritöö kaitsmine Stockholmi ülikoolis, enam Rootsi minna. Ta redutas mõned kuud Soomes ja Taanis, saates tuttavatele kirju lubadustega peagi Stockholmi naasta, ent tegelikkuses naases oma kallile nõukogude kodumaale. Aasta hiljem võis tema koletutest kannatustest roiskuvas kapitalismis, mis kestsid kokku üheksa aastat, lugeda taas ajalehes “Izvestija”.
Stockholmi Eesti Majas toimus 1963. aasta 21. oktoobril Rootsi Eestlaste Esinduse (REE) korraldatud pressikonverents, mida juhatas REE abiesimees Voldemar Kiviaed. Kohal olid televisiooni, raadio, teadeteagentuuride ja kõigi suuremate ajalehtede esindajad.
Pressikonverentsile oli saabunud teateid ka Eestist, mis viitasid Arthur Hamani reeturitegevusele.

Arthur Hamanist saab Arthur Tuldava

Tallinnas olevat Haman olnud aastatel 1949-1952 — seekord Arthur Tuldava nime all — hästi tuntud mitte ainult pedagoogilistes ringkondades, vaid ta omandanud laialdast tutvuskonda teatrirahva hulgas. “Ta on kaasosaline paljude väärtuslike eesti inimeste hukkumises, temal lasub raske veresüü!” — need olid sõnad, mis jõudsid vabasse maailma okupeeritud Tallinnast aastal 1963.
Samal aastal sõitsid mõned rootsi ajakirjanikud Tallinna Hamanit intervjueerima. Haman teatas neile, et eesti emigrantliku ladvikuga ei tahtnud ta Rootsis üldse kokku puutuda. REE esinduskogusse lasknud ta end valida ainult sellepärast, et mõnedel tegelastel olevat õnnestunud talle “auk pähe rääkida”. Ta olevat kandideerinud veendumuses, et “ega mind ikkagi ei valita”.
Sarjates pikalt-laialt eesti pagulasorganisatsioone ja nende sidemeid CIA-ga, ründas Haman jälle Rootsi högerparteid, kes toetavat emigrantide “reaktsionäärseid ringkondi” majanduslikult ja kellel olevat tegutsemas oma eesti filiaal.

Hanns Quecke ja “Kodumaa” lisa

1960. aastatel külastas kirjanik Einar Sanden Eestit ja kohtus Tartus ka Tuldavaga. Sellest kirjutab ta reisikirja, mille KGB Tuldavale lugeda andis koos Sandeni 1968. aastal ilmunud romaaniga “KGB kutsub Evet” ja käsuga anda vastulöök.
Tuldava vastaski, üllitades ajalehe “Kodumaa” lisas, broþüüris, mille olemasolust kodueestlased midagi ei teadnud, kuigi “Kodumaad” ennast võis siingi lugeda, Hanns Quecke pseudonüümi all kirjandusliku ringvaate Sandeni romaanist “Meid kutsuvad IS ja CIA”. Suunitlus oli küll sama, mis paljudel varasematel kirjutistel “Izvestijas”, ainult oluliselt rafineeritum. Quecke patsutab Sandenile sõbralikult õlale ja leiab, et “uus romaan” pole lihtne ajaviitekirjandus, vaid pakub mõtlemisainet. “Nali” peab seisnema selles, et Sandenile varju heita, teda vabas maailmas kompromiteerida. Ühes Välis-Eesti ajalehes võrreldakse retsensiooni isikumõrva katsega, paljud lugejad tunnevad huvi, kust saaks “uut romaani” tellida. Einar Sanden pole aga nimetatud romaani kunagi kirjutanud, selle asemel oli juba valminud käsikiri raamatust “Loojangul lahkume Tallinnast”.

Rahvusreetur kui õppevahend – miks mitte?

Juhan Tuldava jäi truuks oma nõukogude kodumaale ja õpetas aastakümneid Tartu Ülikoolis nõukogude noorsugu. Mida ta neile õpetas? Kes ta oli? Või on? Praegune emeriitprofessor, kes sai augustis 80-aastaseks.
Konformist küll kindlasti. Ja elanuks ta vähem verisel ajal, oleks teinud kindlasti vähem kurja. Jakob Westholmi vilistlaskogu koostatud auväärsete vilistlaste hulgas Juhan Tuldava nime ei leidu — vähemalt seal on KGB käomunale koht kätte näidatud. Ent kuidas on võimalik, et ta on vabaduses, et taastatud Eesti Vabariigis talle eluaegset vanglakaristust pole määratud? Võib-olla seda polekski vaja. Ehk oleks olulisem käsitleda teda kui õppevahendit, vedades teda koolist kooli ja näidates lastele?

* * *

Kirjanik EINAR SANDEN
(Fred-Einar Ein) sündis Tallinnas 8. septembril 1932 ohvitseri perekonnas. Alates septembrist 1944 on ta elanud mitmel Lääne-Euroopa maal, peamiselt Walesis ja Kataloonias. Pärast Eesti vabanemist peatub sageli kodumaal.
Dokumentaalteos “Mitme näo ja nimega” (Boreas Publishing House, 1978) on tema kaheksas teos, milles ta vaatleb oma isiklike kokkupuudete ja olemasolevate materjalide põhjal Arthur Hamani tegevust.