Mart Saar 120
Kas Hüpassaare luigelaul?

tekst: Jaanika Kressa

Festival Mart Saar 120 algas 8. septembril Hüpassaare laulupeoga ja lõppes 2. oktoobril galakontserdiga Estonia kontserdisaalis. Mart Saare juubeleid on alati suurejooneliselt tähistatud, kuid tänavu varjutas arvukaid kontserte mure vari Mart Saare kodu kohal.

“Isatalu, sünnipaik ja lapsepõlve mälestusmaa – ainus armas koht, kuhu mu süda on alati igatsenud. Ainult sääl olen ma saanud luua,” kirjutas Mart Saar 1925. aastal oma palvekirjas haridusministri poole. “See metsatalu on väike ja vaene koht, rikkuse mõttes ei võiks ta kellelegi meelituseks olla, kuid ainult minule on ta ütlemata kallis.” Oma enese õnne ja Eesti muusikalise loomingu nimel palus Saar ministrit ja Vabariigi Valitsust, et Hüpassaare lubataks talle alaliseks elukohaks.

Vaba inimese kodu oma soovi järele

Kolm aastat hiljem kirjutas “Postimees” Hüpassaare kohta: “Mart Saare vanaisa isa asus siia soomättale 18. sajandi keskpaiku ja rajas selle talu. Maa oli riigi omandus ja tookordsed seadused lubasid vabadel inimestel rajada kroonu asundamata metsadesse oma kodu oma soovi järele. Nii on see koht Saare esiisa loodud ja neli põlve on Saared seda harinud ja ilustanud. Harva leidub meie kodumaal talusid, mis oleksid püsinud nii kaua ühe suguvõsa käes ja harva ükski talu köidab oma pidajaid nii kõvasti enese külge perekondliste traditsioonide tõttu.
Meie kultuurielu huvides on, et ennastohverdav kunstnik nüüd leiaks vähemalt moraalse kaitse, et ei lahutataks teda kohast, mille küljes ta ripub oma südamega.”
Pärast Mart Saare isa surma pidas Hüpassaarel metsavahi ametit õemees, kes 1925. aastal vallandati. Haridusminister oli justkui nõus Mart Saare palvekirjale vastu tulema, ent Põllutööministeerium ei leidnud uuele metsavahile teist kohta ja nii jäi asi vormiliselt otsustamata veel seitsmeks aastaks.
1932. aasta “Sakala” kirjutab: “Mart Saare kodu asub sügaval metsas, soode ja rabade taga. Sääl vaikuses on lugupeetud helilooja loonudki oma paremad laulud, unistades teinekord terved päevad klaveri taga. Maise varanduse väärtust pole Saar kui tõsine boheemlane kunagi õieti tunnud, ta on leppinud kõige lihtsama maaeluga kireva ja pulbitseva linnaelu asemel.” Oli Mart Saare 50. sünnipäev, mis langes kokku 25 aasta heliloomingulise tegevuse juubeliga. Nüüd rahuldati tema palve — ta sai Eesti Vabariigilt Hüpassaare endale päriseks.
Hüpassaare rabamaastik, sealsed kohinad, on heliloojat inspireerinud looma eriti eestilikku muusikat. Tema komponeeritud väikevormid on tulvil rahvaviise, mis ühendavad meid maaga, kus oleme sündinud ja esivanematega ajas tagasi vahest koguni muinasaega välja.

Austus vaimuinimeste vastu puudub

Hüpassaarest on varemgi poliitilised tuuled üle puhunud. Sõjajärgsel ajal taheti helilooja koju masintraktorijaama ehitada, kuid see kavatsus ei saanud teoks tänu Eugen Kapile. Jäid eemale poliitilised mängud ja võitis muusika. Tookord, stalinlike repressioonide ajastul.
1972. aastal kinkis Mart Saare perekond maja riigile ja Hüpassaares avati memoriaalmuuseum. Stagnaaja hämaruses vedas muusikateadlane Johannes Jürisson kultuurihuvilisi inimesi busside kaupa Tallinnast Hüpassaarde kolmepäevasele rabamatkale, et rääkida Mart Saarest, eesti muusikast ja kõigest muust. Sellel umbsel ajal toimis Hüpassaare edukalt kui luhvtaken maailmakultuuri.
Taasiseseisvunud Eestis pole paljud asjad jõudnud õigesse rööpasse. Eestlased häbenevad oma suurvaime. Okupatsioon meie hingedes kestab ja endast annab jätkuvalt märku veel üks kommunistliku kasvatuse mutantdelikatessvili – üleolev hoiak vaimuinimeste suhtes.
Eesti rahvas on väike arvult, ometi oleme me rikkad vaimuinimeste poolest. Üks niisugustest loojavaimudest, kelle teeneid eesti rahvuse ees nii minevikku kui ka tulevikku ulatuvalt on võimatu üle hinnata, on helilooja Mart Saar, kelle Hüpassaare talumuuseumi ähvardab nüüd kui mitte sulgemine, siis vähemalt see, et Mart Saar omas kodus ebaoluliseks kõrvaltegelaseks muudetakse.
Eestiaegne kool kasvatas noortesse mitte ainult Vabadussõja vaimu, vaid ka austust vaimuinimeste vastu. Praegu otsustavad kultuuripoliitilisi küsimusi komsomolipõlvkonna olustikupoliitikud, kes trügivad seltside juhatusse, kultuuriasutuste nõukogudesse, volikogude kultuurikomisjonidesse jne, lähtumata elementaarsemastki kultuurihuvist või kunstiarmastusest.
Viljandi muuseumi direktorile, Viljandi Muinsuskaitse Ühenduse esimehele Jaak Pihlakule on Mart Saare Hüpassaare muuseum pinnuks silmas. Kolme aasta eest võttis ta tööle esimese ettejuhtunud peavarju vajava inimese, kes ei tea ega pea Mart Saarest midagi. Muuseum on alla käinud ennekõike vaimselt ja sisuliselt, Viljandi Muuseumi süüdistused, et riik ei anna Hüpassaare ülalpidamiseks piisavalt raha, on demagoogia.
Hüpassaare praegune ekspositsioon pärineb aastast 1982, mil suurejooneliselt tähistati helilooja 100. sünniaastapäeva. Jaak Pihlaku direktoriks olemise ajal pole Mart Saare heaks midagi tehtud. Kahekümne aasta tagust, okupatsiooniaegset ekspositsiooni vaadates ei saa noored enam aru, mis mees see Saar õieti oli. Eksitav ja eemalepeletav on aegunud ekspositsioon ka turistidele, väliseestlastest rääkimata.
Seni kitsalt spetsialiseerunud sõjaajaloolasena silma paistnud Pihlak ignoreerib isegi Mart Saare Eesti Vabariigilt saadud autasusid — vitriinist leiame ainult kaks punalipuordenit. Rahvuskangelaseks ei saada mitte ainuüksi sõjaliste teenete eest. Pihlakul, kelle eestvedamisel on Viljandimaal üles pandud mitmeid kindralite mälestusplaate, peaks olema häbi, et Mart Saare maja küljes olev plaat teatab ikka veel seal elanud Eesti NSV rahvakunstnikust. Aga tal jääb õigust ja ülbust ülegi, mistõttu oleks tal aeg maakonnamuuseumi direktori amet maha panna.
Tuglas kirjutas 100 aasta eest: “Ilma vanematelt pärit kunsti ja kultuurielu traditsioonideta kunsti ja kultuurielu luua – see on praeguse põlve ülesanne Eestis. Kannatades oleviku saamatuse all ja ühtlasi lihas ning luis mineviku koormat kandes omi käsi välja sirutada Euroopa küpsenud kunstiviljade järele — see on selle põlve traagika.”
Mida tuleks meie põlve kohta kirjutada? Kas oleme punalipu all üles kasvades nii muretuks muutunud, et meil ei ole enam vaimseid vajadusi ega eesmärke? Kas oleme oma esivanematest tunduvalt viletsamaks jäänud, suutes nüüd vaid nende loodut ja säilitatut hoolimatult lammutada?

Lauljad Hüpassaares üle riigi

7. septembril oli Hüpassaares koosolek, kus arutati muuseumi tulevikku. Sama päeva “Sakalas” teatas helilooja tütar Tuuli Kalvet-Saar, et kui tema isakodu tõesti muuseumina suletakse, küsib perekond kord riigile kingitud kodu ja vara tagasi. See oli ilmselt peapõhjus, miks sulgemisest enam juttu ei tehtudki, küll aga pakuti endiselt välja turismitalu ja sihtasutuse ideed. Sihtgrupp, kes tuleb Hüpassaarde ainult Saare pärast, on liiga väike, leidsid Viljandi muuseumi ja Soomaa Rahvuspargi esindajad.
8. septembril kogunes Hüpassaarde üle tuhande muusikahuvilise — see on enam-vähem sealse muuseumi kahe aasta külastatavus. Laulupeo korraldus oli suurepärane, mis näitas, et sinna pääseb ligi igas suuruses bussiga ja et seal on võimalik rahvale korralikku kehakinnitust pakkuda, kui ainult tahtmist on.
Üle riigi kokku tulnud lauljad olid parim tõestus Suure-Jaani vallavanema Ain Oleski eelmisel päeval väidetule, et vald ei suudaks Hüpassaare muuseumit pidada, et see peab jääma riigi alluvusse. Vallavanema tervitus andis laulupeolistele aga piisavalt selge sõnumi, et valla rahvas armastab oma kuulsat heliloojat, et Hüpassaare on valla uhkus. Nii nagu Saar isegi, küll alati Hüpassaarde tagasi igatsedes, pidi käima suurtes pealinnades õppimas ja õpetamas, vajab ka tema memoriaalmuuseum suuremat ja spetsiifilisemat hoolt kui seda Suure-Jaani vallaeelarve võimaldab.
Kas ei võiks Hüpassaare alluda Kultuuriministeeriumile läbi Teatri- ja Muusikamuuseumi või mõne muusikuid ühendava organisatsiooni? Alandav ja täiesti mõttetu on Mart Saart ja tema pärandit vägisi peale suruda Viljandi Muuseumi pragmaatikutest ajaloolastele, kes Hüpassaares ei tunnista isegi üldist tava, et memoriaalmuuseumis ei liigutata esemeid suva järgi, vaid mööbel ja muu vara jääb nii, nagu see oli omaniku lahkudes. Praegu puuduvad teeviidad, pole stende, ei tehta reklaami ega korraldata üritusi. Juhuslik külastaja ei satu sinna infopuudusel, teadlikule Saare austajale annab puudulik ja tõrges vastuvõtt mõista, et ta pole sinna oodatud.
“Jäägem eestlasteks ja saagem eurooplasteks!” avas Riigikogu aseesimees Tunne Kelam laulupeo vana hea Noor-Eesti loosungiga. Mart Saar oli mõlemat ja küllap on seda ka see arvukas publik, kes puudulikule reklaamile vaatamata Hüpassaarde tuli. Viljandi muuseumi direktorit nende hulgas ei olnud — Pihlakut kohtab kultuuriüritustel haruharva.

Kas Mart Saare kodul on tulevikku?

Kultuuriministeeriumi ametnikud on nii festivali eelsel pressikonverentsil kui ka Hüpassaares peetud ümarlauas kindlalt väitnud, et Mart Saare majamuuseumi ei ole plaanis sulgeda. Ümarlauas Kultuuriministeeriumi esindanud Reet Mikkel andis selge lubaduse leida järgmise aasta eelarvest 135000 krooni, et parandada Mart Saare kodu katus ning elektrisüsteem. See on hädavajalik eeltöö, et järgnevalt saaks teha ruumides korraliku remondi ja kaasajastada praegu veel tugevalt nõukogude ajastu pitserit kandvat ekspositsiooni. Huulile jääb aga küsimus, kuidas tuua Mart Saare koju tagasi elu? Kuidas anda inimestele põhjust tulla Hüpassaarde? Ja eelkõige: kuidas päästa muuseum edasisest mandumisest?

Viljandi Muuseumi direktor Jaak Pihlak:
Esimene visioon “Turismitalu”: Hüpassaare on koht, mille omanikud elavad siin ja edendavad talu. Siia on teretulnud ja oodatud kõik Mart Saare muusika austajad. Samas on muusikutel võimalus leida siin peavarju ja ammutada ideid oma loominguks. Kuid ka loodussõbrad, keda paelub ümbritsev loodus ja Soomaa Rahvuspark, saavad siin viibida enam kui vaid loetud tunnid. Rajatud on külalistele elementaarsed elamis- ja ööbimisvõimalused. On kaasaegne ekspositsioon Mart Saare ja Soomaa kohta.
Teine visioon: Hüpassaare on jätkuvalt vaid muusikahuviliste päralt ja suhteliselt valitud ringkonnale suunatud paik, kus hoitakse rangelt tallel vaid Mart Saarega seonduvat ning võimaldatakse vajadusel ka elamine muusikahuvilistele. Muuseumis oleks vaid Mart Saarega seotud ekspositsioon.
Edasise arengu tagamiseks pakuksin kaks varianti:
Esiteks munitsipaalomand: Loogiline, et Suure-Jaani vald on uhke oma kandi kuulsa helikunstniku üle, nagu tunneb uhkust ka heliloojate Kappide majamuuseumi üle. Vald võtab Hüpassaare omandisse ja rajab talundi, kus võiks olla näiteks turismiteenuse pakkumine.
Teiseks sihtasutus: See omandivorm on järjest enam tähelepanu pälvinud. Meenutan Virumaa Muuseumide rajamist alles hiljuti. Kahjuks ei ole hetkel silmapiiril ühtegi tõsiseltvõetavat partnerit, kellega võiks teha edukat koostööd. Hüpassaare hüvanguks on vaja tegijaid ja tegutsemist.

Muusikateadlane Johannes Jürisson:
“Kogu aeg üks vigin, et raha ei ole. Aga kui paljud head võimalused on käest ära lastud! Endine direktor hr Joost pidas plaani hooned taastada. Isegi palgid olid olemas. Miks ei võtnud direktor Jaak Pihlak otsast kinni? Omal ajal pakkusin ennast siia tööle, kuni leitakse konkursi korras sobiv inimene. Võeti esimene ettejuhtuv. Tulin tema juurde hea tahtmisega, et õpetan noort inimest. Muuseumis müüdi raamatuid ja plaate. Tegin ettepaneku, et neid võiks ka vahel kinkida. Kalle Jaaniste vastas mulle: “Kes sa niisugune oled, et tuled mulle siia säädusi tegema?” Aga kus oli direktor siis, kui Soomaa Rahvuspark sisse tuli? Siis valitses siin tohuvabohu. Mina süüdistan muuseumi direktorit ükskõiksuses. Siia ei ole vaja muusikateadlast, vaid kultuurihuvilist inimest, kes oskaks Mart Saarest lugu pidada, temast rääkida ja muuseumi eksponeerida.”

Mart Saare õpilane, helilooja Jaan Rääts:
“Mart Saar on olnud üks geniaalsemaid heliloojaid. Ta oli ülimalt andekas inimene ja väga hea klaverimängija. Ta võis improviseerida mitmehäälseid fuugasid igasugustel teemadel. Seda ei tee tänapäeval enam ükski helilooja. Tal oli Peterburi kool ja see oli võimas. Hüpassaare oli tore koht, kus inimesed käisid ja see peab jääma. Nõukogude ajal sai seal väga head eesti leiba ja piima. Eesti riigil peab raha kultuuri jaoks olema, et mälestus jäädvustada.”

Mart Saare õpilane, helilooja Ester Mägi:
“Mart Saar oli oma olemuses, loomingus, juttudes väga huvitav isiksus. Teda ei saa kellegi teisega samastada. Läksin tema juurde puhta lehena ja välja tulin heliloojana. Soovin, et majamuuseum jääks püsima. Ja oleks parem kui senine. Et seal käiks rohkem inimesi ja oleks aktiivsem elu. Eriti suvel.”

Pianist Vardo Rumessen:
“Küsimus on selles, kuidas saada Hüpassaarde rohkem turiste. Aga kujutage ette, et praegune ekspositsioon pärineb aastast 1972? Ja kui kohalik muuseumi järelevaataja ei oska midagi rääkida Mart Saarest, vaid räägib kogu aeg oma isikliku elu muresid, siis keda see nii väga peaks huvitama? Tahaksin toonitada, et asju tuleks vaadelda komplektselt. Mõtelge, kuidas kasutavad teised rahvad ära oma suurkujusid! Toimuvad suured festivalid ja kontserdid. Age Juurikas just tuli Rahmaninovi muuseumist, kus 3000 inimest istus muru peal maas ja kuulas Rahmaninovi klaverikontserti.