Suurvorm. Vardo Rumessen

tekst: Jaanika Kressa

Augusti algul pidas 60. sünnipäeva muusik ja poliitik Vardo Rumessen. Tulihingelise eestlasena pühendas ta Kadrioru lossi kogunenud austajaskonnale imelise kontserdi — Eesti prelüüdid.

Rumessen juhatas mängitavad klaveripalad ise sisse, rääkides iga valitud helilooja — Rudolf Tobiase, Peeter Süda, Mart Saare, Heino Elleri ja Eduard Tubina — kohta midagi niisugust, mis just seda loojat iseloomustas. Erilise hoolimisega tõstis interpreet kõik viis interpreteeritavat kuulajate ees ka sõnades kõrgele, lähenedes igale uue nurga alt ja rõhutas kõikide puhul, et tegemist on maailmamõõtu heliloojatega.
Muusikute peres sündinud, jõudis Vardo Rumessen muusika juurde iseseisvalt, peaaegu poolsalaja. Kõik tuli loomulikult, kui mitte ütelda — looduslikult. Rumessen on alati rohkem vaikseloomuline, sügavutiminev gurmaan kui mingisugune mässaja olnud. Ikka looja ja ehitaja, mitte lammutaja masti mees.
Juubeli puhul esitas ta just prelüüde veendumuses, et eesti muusikale ja eesti kunstile üldse on väikevormid palju iseloomulikumad kui suurvormid. Vastukaaluks võrdlesid õnnitlejad pärast kontserti Vardo Rumesseni ennast suurvormiga. Need ei olnud ainult pidukõned, vaid tõepoolest tabasid tema olemust, mis mõnikord raskekaaluline võib näida. Kerge ei ole Rumessen kindlasti. Nendele, kes temast “teises helistikus”, kelle valulävi väga kõrge, jääb ta kättesaamatuks.
Rumessenis, kes Kadrioru lossi jalutussaalis võttis vastu sõpru ja austajaid, oli silmnähtavalt nii Goethet, kes selle ilma suuri ja privilegeerituid respekteerida oskas, kui Beethovenit, kelle arvates kuningas on oma positsiooni saavutanud tänu juhusele, muusik iseendale.
Vaimus suur ja tugev, hinges ülitundlik, aatekaaslastest ja kolleegidest ümbritset — nii võttis üht etappi kokku ja alustas uut mees, kellest vahetult peale kontserti kirjastus SE&JS trükivärsket isikuraamatut esitles.
Möödunud suvel korraldas muusik Vardo Rumessen festivali “Eduard Tubin ja tema aeg”. Eesti rahvusliku liikumise suurkuju Vardo Rumessen avas oma sirgeselgse ja selgesilmse väljaastumisega ukse ausama ja eetilisema Eesti poole.
Rumesseni tuntakse tema kompromissituse poolest. Tegelikult on lugu palju lihtsam: ta kõneleb tõtt ja elab oma südametunnistuse hääle järgi. Seepärast leiab ta end mõnikord otsekui piiramisrõngas: tal lihtsalt ei ole valikut.
Rumesseni teeb suureks tema polaarsus. Meil on teisigi kunstnikke ja ühiskonnategelasi, aga Vardo Rumessen on oma suurusjärgus ainuke, kelles need kaks võrdväärselt ja jäägitult ühinenud on. Nii ei mahu ta ehk mõnikord oma riigimeheliku mõtlemisega muusikute ja loojavaimuga poliitikute hulka ära. Ta lihtsalt paistab teiste seast kaugele välja.
Niisuguseid inimesi ei anta ühelegi rahvusele ühekorraga palju, neid jätkub igale põlvkonnale paar. Ilmselt mõistavad eestlased Vardo Rumesseni alles aastate pärast, kui enamus tema kaasaegsetest, kes praegustes päevalehtedes poseerivad, juba unustatud on. Rumesseni missioon aga põlistub rahvuse kultuurimällu ja vabadusvõitluse ajalukku.

Vardo Rumessenile

Südamepõhjas on sünnimaa-armastus.
Nõnda on sinugi omas.
Valu ta pärast, mis ületab taluvust.
Nõnda vist sinugi omas.

Tormide keskel, mis isamaad räsinud,
tean siiski üht, kes ei paindu.
Näilisest särast ja valedest väsinult
mõte ta peale mul kandub.

Mida me teamegi kunstniku südamest?
Mida me tohime teada?
Millega mõõdetud see, mis tal südames?
Mida saaks võrdluseks seada?

Olevik tihti võib tunduda tusane.
Tulevik paneb kõik paika.
Palju on neid, kelle süda on mudane,
sihtimas paremat paika.

Mõni võib lahkuda. Roomas või Essenis
täitub tal parema ootus.
Kuni on Eestis veel Vardo Rumessenid,
pole siin kadunud lootus.

Jüri Kotšinev

14. juunil 2001, peale festivali “Eduard Tubin”