Mälestusfond Ristideta Hauad

tekst: Margit-Mariann Koppel

Voldemar Madisso on taastanud oma relvavendade mälestuse Kärevere Kangelaskalmistul 22.06.2002.

Eestimaa põu on täis lähiminevikus okupantidele vastupanu osutanud vabadusvõitlejate ristideta haudu. Me ei tea sageli tänini, kuhu on maetud haarangutel langenud, haavadesse surnud või ülekuulamistel surnuks piinatud metsavennad ja relvastatud võitluses langenud.

KGB toimikutes pole ma sellist teavet kohanud. Eriti valus on taoline teadmatus omastele, kes ei tohtinudki ära tunda oma hukkunud isa, ema, venda, naist, õde, tütart, et mitte ise löögi alla sattuda.
Ristideta haudadesse maetud inimeste mälestuse jäädvustamiseks loodigi eelmisel suvel endiste metsavendade ja vabadusvõitlejate poolt sihtasutus “Mälestusfond Ristideta Hauad”, kelle eestvõttel püstitati tänavu suvel kaks mälestusmärki. Üks 1944. aastal peetud Kärevere lahingus langenud 38. politseipataljoni ja Harju-Lääne Omakaitse võitlejatele. Teine Võrumaal Pähni laanes piirivalve allohvitser Eduard Mõttusele, kes varjas end metsas 9 aastat ja mõrvati KGB käsilaste poolt 1953. a.

Kes lõid mälestusfondi?

Mälestusfond on asutatud 21.06.2001.a. Asutajaliikmeteks on Rein Reinomägi, Evi Kiis ja Voldemar Madisso. Evi ja Reinu isa Ruudi Reinomägi oli Laeva vallavanem ja kohaliku Kaitseliidu ülem. Ruudi Reinomägi oli sunnitud end varjama kohe 1944. a septembrist. Tema naine Linda, lapsed Evi, Rein ja Ants pidid minema isa juurde metsa varjule märtsiküüditamise eest 1949. Nad varjasid end metsas 5 aastat ja tulid peale amnestia kuulutamist metsast välja. Voldemar Madisso on tuntud vabadusvõitleja. Tema sõjameheteest alates Eesti Kaitsepataljonist 1941 kuni 20. Eesti Diviisi 45. rügemendi 6. kompanii ülemani ja Neukirchi kindluse komandandini Ülem - Sileesia rindel 1945 võib lugeda raamatust “Nii nagu see oli” (I osa 1997, II osa 2002).

Mälestusfond Ristideta Hauad eesmärkideks on:

• leida, säilitada ja avalikustada andmed nende isikute kohta, kes varjasid end, osutasid vastupanu või langesid relvastatud võitluses N Liidu okupatsiooni ajal Eesti Vabariigis 1941 ja 1944.-1978. a;
• endiste metavendade au ja väärikuse taastamine ja neile kahjude hüvitamise nõudmine, samuti nõustamine juriidilistes asjaajamistes ning tulenevalt sihtasutuse võimalustest muu abi osutamine;
• vangistatud ja langenud metsavendade nimede kindlakstegemine, nende haudade märgistamine ja ümbermatmine;
• Vabadussõja veteranidele igakülgse abi andmine;
• eesmärkidega kooskõlas oleva kirjastustegevuse arendamine;
• eesmärkidega kooskõlas oleva teabe levitamine ajakirjanduses ja muudes massiteabevahendites.

Võidupühaks valmis mälestusmärk 1944 Kärevere lahingus langenutele

Ausamba rajamise eestvedajaks ja ainufinantseerijaks oli toonane 38. politseipataljoni 2. kompanii ülem Voldemar Madisso. Suure töö Kärevere Kangelaskalmistu ettevalmistamisel ja tööde läbiviimisel tegi ära Rein Reinomägi koos oma koduküla sõpradega ja endiste metsavendadega.
1944. aasta oli Eestimaa meeleheitlike vastupanulahingute tandriks. Erandiks polnud ka Kärevere lahing, mis kestis 23.08-18.09. 1944. Kärevere vallutamine oli olulise tähtsusega, sest see tähendas vaenlase strateegilise liikumise ja järelveo äralõikamist. 29.08 toimus üldine pealetung venelaste sillapea hävitamiseks Tartu-Tapa raudtee ja Kärevere-Laeva vahelisel alal. Oma raamatus “Nii nagu see oli” kirjeldab hr Madisso üht erakordset juhtumit. “Läbides üht Väänikvere-Kärevere haruteest paremal asuvat taluõue, avaneb ootamatult keldriuks ja välja jooksevad kolm noort daami. Enne kui õues olev kompaniiülem oma trupiga ja II rühma pooljagu taipavad, mis aset leiab, on igaüks saanud suudluse. Õhinal seletatakse, et keldris varjulolijad kuulnud eesti keelt ja teinud sellest vastava järelduse.” (II osa, lk.56)
29.08 õhtul vallutas 2. kompanii Kärevere mõisa. Vankade ponnistustest hoolimata jäi Kärevere 38. pataljoni valdusesse ja rinne nihkus otse Emajõe joonele. Vene tankide surnuaeda jäi 72 tanki. 6 meest 2. kompaniist pälvisid 2. klassi Raudristi. V. Madisso pälvis 1. klassi Raudristi. Kuid vastupanu nõudis ka ohvreid omade ridadest. Kärevere mõisa varemete kõrvale loodi kangelaskalmistu, kuhu püstitati kaheksa valget risti. “Eesti okupeerimise järel pildus kohalik komsorg need ristid ligiduses olevasse tiiki. Täitevkomitee esimees hoolitses kangelashaudade hävitamise ning häbiväärselt sõnastatud plaadi püstitamise eest venelastele pugemiseks,” kirjutab V. Madisso oma raamatus (“Nii nagu see oli” II osa, lk. 64).
22. 06. 2002 avas Voldemar Madisso koostöös mälestusfondiga Ristideta Hauad Kärevere Kangelaskalmistul ausamba langenud 20 võitluskaaslasele.

Kuhu on maetud minu isa, piirivalvur Eduard Mõttus?

1953. a juulis kärgatasid Võrumaal Pähni laanes lasud. 49 aastat hiljem ei tea Eduard Mõttuse tütar Enda ikka veel, kuhu maeti tema isa, piirivalvur Eduard Mõttus, peale tema mõrvamist KGB poolt Roosa metskonnas Pähni laanes 23.07.1953.
Eduard Mõttus sündis 5. 04.1906 Võrumaal, endises Vana-Roosa vallas (praegu Rõuge v) Sadrametsa külas. Talupidajate Juhan ning Anna Mõttuse peres oli kolm poega ning üks tütar. Noorim poeg Eduard sai alghariduse Ristemäe külakoolis. Hiljem lõpetas Rõuge kihelkonnakooli ja sai kooliõpetaja kutse. Eesti sõjaväes teenides paistis ta silma korrektsuse ja distsiplineeritusega ning valiti allohvitseride kooli, mille lõpetas 1927 ja suunati Pärnumaale piirivalve teenistusse. Eduard abiellus Miralda Kasemetsaga 24.01.1941. Nad hakkasid elama Jäärjas ning 01.02.1941 töötas Eduard kordoniülemana. Seoses Saksa okupatsiooniga kaotati Eesti-Läti piir ja Eduard viidi üle politseiteenistusse. 23.03.1943 sündis esimene laps, tütar Enda.
1944. a oktoobris soovitasid sõbrad Eduardil Rootsi põgeneda. Nad olid isegi kohvrid ja pakid valmis pannud. Eduard võttis kahe käega kinni ukse ülemisest piidast ja ütles: “Kulla poisid, kulla Mirr (naine), kui meie kõik siit ära läheme, kes siis Eestit kaitsma jääb?” Venelased lennutasid lennukitelt ähvardavaid lendlehti riigitöötajate ja nende perede kohta. Otsustati minna Võrumaale sugulaste juurde. 1,5aastane tütar Enda jäeti Saulepisse vanaema ja vanaisa juurde. See oli talle viimane kord näha oma isa…. Tema vanemate jaoks algas metsavenna elu, mis kestis 9 aastat. Põhiliselt varjati kahekesi. Abistajateks olid sugulased, sõbrad ja metsavaht. Punkris elades sündis neile 25.08. 1945 tütar Ilme. Pisitütar haigestus tiiskusse ja viidi 1946. a tädi Elfride Tõnissoni juurde Soeva. See aga ei päästnud. Tütrekene suri 1947.

Saatuslik sünnipäev

Miralda oli sündinud 23.07. 1918. Tema 35. sünnipäeva taheti ühe sõbra-abistaja juures tähistada. Eduard oli justkui halba aimates tundnud end halvasti, kuid et oli kokku lepitud, otsustati minna. Jalutades mööda metsasihti Pähni vana taimeaia lähistel, märkasid nad, et metsas on auto, kuhu laetakse peale küttepuid. Tagasi pöörata oli hilja. Neid oli nähtud. Eduard ütles igaks juhuks naisele, et kui midagi peaks juhtuma, siis jookse sina kiiresti minema, sest sind on lapsele rohkem vaja. Küll mina rahulikult asjad korda ajan. Küttepuid laadisid Antsla rajooni julgeoleku ülem Karl Tulp ja autojuht Paul Sirel. Eduardil kästi seista ja nõuti dokumente. Miralda andis jalgadele valu. Eduard püüdis põgeneda, kuid teda tulistati. Koheselt kärgatas teine lask ja 5-7 minuti pärast kolmas. Kõva kisa ja paugutamist oli kuulnud ka läheduses viibinud metsavaht Teodor Rohtla, kes neid väga palju aidanud oli. Lasud kostsid ära ka läheduses asuvasse isatallu. Tütar Enda oli tol päeval Pärnus tädi Mirdi Lepiku juures.

Ohvriks vale Mõttus?

Eduard Mõttuse laip viidi Antslasse ja pandi rahvale nädalaks ajaks vaatamiseks välja. KGB taris sunniviisiliselt laipa ära tundma Sadrametsas elava venna Peetri, kes aga ei tohtinud oma venda ära tunda... Kuhu Eduard Mõttus maeti, ei ole tänaseni teada. Tekib küsimus, miks ei visatud Eduard Mõttust haavatuna auto peale, vaid tapeti? KGB on väljastanud viis erineva kuupäevaga ja surmapõhjusega surmatunnistust. Enda pani ükskord need paberid julgeolekus lauale ja küsis otse, et no öelge ometi, mitu isa mul siis on? 1992. aastal, üritades isa hauakohta teada saada, anti aga Võru julgeolekus mõista, et ohvriks oli sattunud vale Mõttus. Võrumaal oli Mõttuseid palju ning olevat otsitud hoopis sama perekonnanimega varast…

Reetjaks oma sõbranna

Miraldal tekkisid üleelamiste tõttu tugevad verejooksud. Tuli teha ränk otsus. Ta läks 13. nov. 1953 Antslasse arsti juurde. Seal aga märkas teda tema sõbranna, KGB agent Endla Allas ja Miralda arreteeriti arsti ooteruumis. Aasta lõpus toimus “kohus”. Mõisteti 25+5. Ta vabanes vanglast 1955, olles II grupi invaliid. Miralda Mõttus suri 26.12.2000. Tütar Enda haigestus seitsmeaastaselt luutuberkuloosi ja lamas kipsvoodis üheksa aastat. Kuueteistkümneaastaselt anti talle II grupi invaliidsus. Nagu ise ütleb, on ta stagnaaja meditsiini rataste vahele jäänud invaliid.

Pähni laanes 49 aastat hiljem

Oma isa, Eduard Mõttust, mälestab tütar Enda (fotol keskel).

27.06.2002 avati Pähni laanes Eduard Mõttuse mõrvapaigas koostöös mälestusfondiga Ristideta Hauad mälestuskivi. Aastaid oli seda asendanud kohaliku elaniku Vello Denksi poolt pandud must puurist. Ettevõtmist toetas Eesti Piirivalveamet 3000 krooniga. Mälestuskivi jääb loodusõpperaja äärde ning pakub suurepärase võimaluse rääkida ka metsades peetud võitlustest.
Mõtte autori, endise metsavenna ja Eduard Mõttuse naabrimehe Leonhard Pumperi auvõlg oma sõbrale oli tasutud. Pähni laanes ühtusid nende metsavenna-aastad 1945-47, kuigi koos ei oldud. Leonhard Pumperi andmetel on Roosa metskonnas aastatel 1945-1953 mõrvatud 17 metsavenda.
Mälestusfondi Ristideta Hauad järgmine ettevõtmine on püstitada mälestusmärk mehele, kes varjas admiral Johan Pitkat, Tartu Raadi kalmistul puhkavale Jaagu talu peremehele Oskar Nõmmelale.