Naiskodukaitse — 75

tekst: K&E

Tänavu sügisel sai Naiskodukaitse 75. aastaseks.
Milline on naiskodukaitse roll tänases päevas?

“Rahvusriigi jaoks on oluline, et eesti inimesel oleks tahe oma kodu kaitsta. Oluline on olla alati abivalmis, ka igapäevaelus. Osata õieti reageerida, olla õigel ajal õiges kohas. See ongi põhjus, miks meid vaja on,” selgitab organisatsiooni vajalikkust Naiskodukaitse Ruila jaoskonna asutaja Tuulike Mölder (31).
Kodu hoidmine ja järeltuleva põlvkonna eest hoolitsemine on olnud ajast aega naiste ülesanne. 1927. aastal, kui Naiskodukaitse loodi, oli selle organisatsiooni mõte eelkõige olla vajadusel valmis kaitsma isamaad ning toetada mehi Eesti riigi ülesehitamisel. 1932. a ajakirjast “Kaitse Kodu” nr 11/12 selgub, et seisuga 31.03. 1932 oli Kaitseliidus 32117 meest ehk 7,2% meeskodanike üldarvust. Kaitseliitu kokku kuulus 48.069 kodanikku (4,34%) rahva üldarvust. Elukutsete järgi oli kõige rohkem põlluharijaid (15357), järgnesid töölised (6340), ametnikud (5165), õpilased (2684), jõukamad kodanikud (1453) ja muud 1118. Naisi oli Kaitseliidus 10804, noorkotkaid 4200, kodutütreid 918.

Liikmekaart a.1935: Marta Lehtman.

Toonaste arvudega võrreldes on on praegune seis üsna nukker. 2000. aasta alguses oli Naiskodukaitses ca 700 liiget ja liikmekandidaati.
“Põhjus on selles, et meie organisatsiooni pole õieti väärtustatud, oleme nagu meie riikki alles lapsekingades, kogume jõudu. Palju on veel ära teha. Meediast on jäänud ekslik mulje, et tegemist on tühise organisatsiooniga, kus ainult marsitakse, lauldakse ja seistakse mälestusmärkide juures valves. Tegelikult toimub jaoskondades ning rühmades väga aktiivne tegevus, mida ei ole avalikkusele tutvustatud. Isegi paljud kaitseliitlased leiavad, et eraldi organisatsiooni pole naistele vaja ning kõik peab toimuma ühe mõõdu järgi. Ma ei ole sellega nõus, sest naised jäävad ikkagi naisteks ning kõik ei ole sugugi militaarsest tegevusest huvitatud,” leiab Tuulike.

Kes need naised on?

Naiskodukaitse liikmed on ka muidu külaelus aktiivsed. “Kõik mõtlevad esimese asjana, et oleme militaristid, kel peab tingimata relv olema. See ei ole üldse primaarne! Organisatsiooni tullakse väga erinevatel põhjustel, peamiselt huvitava seltsielu pärast. Kes tuleb selleks, et suhelda ja kodust välja pääseda, keda huvitab sport, keda väljaõpe ja koolitused, kes otsib lihtsalt põnevat ja huvitavat tegevust.” Tuulike astus enda sõnul naiskodukaitsesse lihtsalt lõbu pärast, kuid praeguseks on see pannud teda paljudele asjadele teistmoodi mõtlema. Näiteks isamaale. “Nõukogude aja inimesel on hirm väga patriootliseks muutuda, aga minu jaoks ei ole patriotism suurte sõnade tegemine, vaid see, kui inimene hoiab oma kodu ning kasvatab väärikalt oma lapsi. Sellega ongi ta Eestimaale ja eestlusele väärikas kodanik ja oma riigi patrioot.”

Naiskodukaitse väärtustab aktiivset ja sportlikku eluhoiakut

Organisatsiooni aktiviseeriv ja igapäevast elurutiini elavdav roll on väga tähtis maal, tuues inimesed jälle “keskpõrandale kokku”. Ruilas toimub aktiivne vallaelu, milles mängivad olulist rolli Kaitseliit, Naiskodukaitse, Kodutütred ja Noorkotkad. Naiskodukaitse eestvedaja Tuulike Mölder on kohaliku kooli huvijuht ning matemaatikaõpetaja. Ta tuli Ruilasse viis aastat tagasi ning lõi koolis kodutütarde ja noorkotkaste rühmad. Praegu on kodutütreid ja noorkotkaid 123, kolmandik õpilastest. Seejärel astus ta ise Naiskodukaitsesse, Ruila jaoskond loodi tema eestvedamisel 1999. aastal. Praegu kuulub jaoskonda 10 naist, kellest viis on tõeliselt aktiivsed ja ära teinud pool ringkonna ettevõtmistest. Harju ringkonnas kokku on 70 naist.
Loomulikult toetab Naiskodukaitse mehi eesti asja ajamisel, neist on abi õppuste, laagrite, võistluste ja suurürituste läbiviimisel. Enne sõda olid seltsid suhtlemis- ja kokkusaamiskoht, küllap on seda ka praegu. Naiskodukaitse järjepidevust kannab Ruilas kunagine Riisipere jaoskonna esinaine Marta Ehrpais (95), kes meenutas, et vanasti käidi palju üksteisel külas, tehti käsitööd, küpsetati kooke, joodi teed ning arutati maailmaasju. Enne sõda oli naiste ülesanne annetuste ja loteriide kaudu Kaitseliidule varustuse muretsemine ja õmblemine, sest riigieelarvest raha ei saadud. Valmistati ja komplekteeriti esmaabipaunu, õmmeldi ja kaunistati tikandiga kaitseliitlaste käesidemed. Tegeldi ka sotsiaaltööga. Organiseeriti jõulupakid ja soojad tekid vaesemate perede lastele. Hooldati Vabadussõjas langenute haudu ning mälestussambaid. Seltskondlikel ja kultuuriüritustel korraldati einelaudu, millest saadud tulu läks jaoskonna ühiskassasse. Praegu organisatsiooni küll riigieelarvest toetatakse, kuid see on praktiliselt nullilähedane.

Kodutütar olla on Ruilas pop

“Olla kodutütar ja noorkotkas tähendab kuuluda seltskonda, kus väärtustatakse aktiivset elustiili, suheldakse üksteisega, leitakse uusi sõpru, korraldatakse vahvaid üritusi ja võistlusi, õpetatakse eluks vajalikke oskusi, pakutakse eneseteostuse ja arenguvõimalusi ja kõige selle kõrval mõeldakse ka isamaast. Ma leian ka seda, et noortele ei tohi isamaalisust peale suruda stiilis, et räägime nüüd isamaast ja õpime seadused hästi pähe! Arusaam ning hoiak kasvavad tegevuse käigus, alateadlikult. Nii mõnigi raske iseloomuga ja probleemne laps on leidnud vajaliku tunnustuse ja väljundi, kuhu oma ülevoolav energia suunata. Kui ma järgiksin rangelt noorkotkaste seadusi, siis nad ei saaks organisatsioonis olla, kuid just neile lastele on väga oluline pakkuda aktiivset ja arendavat tegevust. Noored tahavad võistelda ja ennast proovile panna,” ütleb Tuulike.
Ruila noorte hiljutine leiutis on võistlus “Välek”, mida peeti tänavu teist korda. Eesmärk on näidata, nagu Välek oma isale, et ka minust võib tulehoidja ja oma kodu kaitsjana kasu olla. Sport on Ruilas pop ning Harju Malevkond ruulib. See oli ilmselt üks põhjusi, miks tänavu Eel-ERNA just Ruilas korraldati.
Ruila naised on osanud oma elu huvitavaks teha.