.
Kultuurimahvia kaitseb mõisaid

Mõni mõis?!

tekst ja foto: M-m. koppel

Nähtamatu klaasist sein takistab meil praegugi tõsiselt arutlemast, kuidas mõisad, mida meie esiisad orjasid sajandeid, nüüd vastukaaluks eesti rahva heaks teenima panna?

“Ah, mõni mõis!” – sellesse käega rehmavasse ütlemisse on kätketud eestlaste hoolimatus mõisate ja laiemalt kõige võõrapärase suhtes.
Kaduva traditsiooni kaitseks astus tänavu suvel välja värskelt TPÜ lõpetanud kultuuriajaloolaste rühmitus “Kultuurimahvia”, mis koostöös Tartu Kõrgema Kunstikooli fotograafia eriala tudengitega korraldas projekti “Mõni mõis?!” raames rändfotonäituse Eesti mõisatest ja ka konverentsi, mis peeti veel suhteliselt räämas, kuid ikkagi võrratult majesteetlikus Riisipere mõisas. Näitus avati omalaadse ja intrigeeriva moderntantsuetendusega, mis liikus dünaa- miliselt läbi mõisa erinevate saalide. Ja helikeeles illustreerisid fotosid heliskulptuurid.

Mis on “Kultuurimahvia”?

“Kultuurimahvia” on Allan Valge, Annekreet Heinloo, Anu Ernits, Hannelore Juhtsalu, Madis Tilga, Rainer Põldeots ja Sandra Sule.
Rainer Põldeots: “Rühmitus “Kultuurimahvia” loodi just antud projekti teostamiseks, sest me pidime ennast kuidagi määratlema. Tahame püüda korrastada Eesti kultuurikorraldusmaastikku. Seda pisut institutsionaliseerida ja leida just noortele kultuuritöökorraldajatele väljundeid. Antud projekt oli üks selline võimalus.”

Millest huvi just mõisate vastu?

“Kultuurimahvia” laiem huvi mõisate vastu sai alguse tuntud kunstiajaloolase ja mõisauurija Ants Heina mõisaainelistest loengutest, kuid sügav huvi oli juba varem Annekreet Heinlool, kes nakatas sellega ka teisi.
Annekreet: “Rühmituse huvi mõisate vastu sai alguse minu isiklikest mahhinatsioonidest oma kursusekaaslaste kallal. Juba esimesest kursusest saadik hakkasin tegema väikest kihutustööd mõisate armastamise suunas. Ja siis äkki kuskilt see idee tuli. Mõisad on üsna hooletusse jäetud. Võiks öelda, et nad on kõige rohkem laokile jäetud kultuurimälestised ning seda problemaatikat palju ei kajastata. On küll mõned üritused, aga need pole igapäevased. See on ikkagi midagi haruldast.”
Rainer: ”Oma osa on ka riigipoolsel regionaalpoliitilistel möödalaskmistel, mis on maapiirkonnad inimestest lausa tühjaks imenud ja mõisad on metsa sisse jäänud. Nad ei ole enam keskused nagu varemalt. Tänapäeval tuleb neile leida teistsugune väljund.”
Annekreet: ”Osaliselt on küsimus ka väärtustamises. Alati ei olda aupaklikud huvilised. On ka selline suhtumine, et mõis on maja, kuhu võib tulla, millal tahan. Isegi kui see on eravaldus, ei saada aru, et see on kellegi oma, on mingi väärtus. Konverentsile eelnes mõisakultuuri tutvustav päev noortele. See näitas, et ka paljude noorte seas esineb suhtumist, et mõisat pole vaja. Siia tullakse, et risustada ja et ennast välja elada. Meie projekti sõnum on: mõisatest tuleb hoolida.”

Klaasist sein püsib ikka veel

Üheks Eesti märgiks on kahtlemata muinsused. Üheks põnevamaks märgiks neist on mõisad koos nende juurde kuuluva tervikliku kultuuripärandiga. Väga hästi on asja ära tabanud lätlased, kes on eesotsas MTÜ “Läti losside ja mõisate seltsiga” arendanud mõisatest atraktiivse turismitoote, mille tulemusena ainuüksi eelmisel suvel sõitis Lätimaale mõisaid uudistama 25000 turisti ja mõisaturism on muutumas lätlaste jaoks mitmeski mõttes kullaauguks. Tundub, et meil siin Eestis aga püsib mõisate ja rahva vahel ikka Ants Heina väljendit kasutades “klaasist sein”. Omal ajal eraldas see talurahvast ja baltisakslasi. Kumbki pool nägi teineteise elulaadi, kuid ei suutnud seda mõista. See lihtrahva poolne negatiivne suhtumine kajastub ehedalt väljendis “mõisa köis, las lohiseb” ja tänasel päeval kajastub see ennekõike ühiskonna ükskõiksuses mõisate temaatika vastu.
Klaasist seina püsimise kurbade tagajärgede kohta tõi oma ettekandes ilmekaid näiteid Seidla mõisaomanik ja restauraator Mati Raal, kelle jaoks mõisa taastamine on elustiil. Tänapäeval maksab klaasist seina püsimine eelkõige kätte restaureerimisalase harituse puudumise näol. Karistused isetegevuse eest on aga ääretult leebed. “Kui ikka keerad terve maja, ühe ajaloomälestise tuksi, on karistus väiksem kui vales kohas parkimise eest.” Mati Raali arvates peaks riik muinsuskaitse kaudu pangalaene käendama, kuid mõisa peale ei ole võimalik tänapäeva Eestis laenu võtta. “Kui ma kavatseksin Seidla mõisa puhul võtta pangalaenu, peaksin tagatiseks panema oma tobeda Lasnamäe korteri, mitte aga mõisa, mille kavatsen korda teha.”

Mõis – uus ärikontseptsioon?

Sellest, kuidas arendada mõisast kogu ümbruskonda hõlmavat turismitoodet, rääkis taanlasest mõisaomanik Uffe Stockmann, kes peab Kalvi mõisa 1990. aastast. Ta tõi näite, et kui Eestis kuuldakse, et sul on mõis, siis küsitakse kohe, kas hobuseid on? Kalvi mõisal ei ole hobuseid, sest miks peaks matkima seda, mida teised juba teevad. Neil on hoopis plaan restaureerida park, ehitada sadam, golfiväljak ja koguni amfiteater. Seda selleks, et külalised ei kupataks mõisast läbi 30 minutiga, vaid tahaksid seal olla kauem. Koguni mitu päeva. Selleks tuleb välja arendada kohalik infrastruktuur ja seda kõike tuleb teha koostöös kohalike inimestega, keda spetsialistid vajadusel välja õpetavad. Eesmärgiks ei ole tulu, vaid tahe teha ja pakkuda midagi ilusat.

Ilus surm

Arhitektuur on kõige kaduvam inimkätega loodud kunst maailmas. Mati Raal tsiteeris Briti kunstikriitiku John Rustini ütlust: “Restaureerimine on täiuslikum häving, mis võib ühele hoonele osaks saada.” Millised võimalused on ühel hoonel väärikalt surra?
Konserveerimine on originaalsuse, autentsuse säilitamine.
Restaureerimine on interventsioon, kuid veel on, mida säilitada.
Rekonstrueerimine tähendab kopeerimist, kuid veel on, mille põhjal taastada.
Renoveerimine tähendab hiljaks jäämist ning tegemist on ruiinidega.
Me peaksime oskama hinnata selle hetke väärtust, mil need hooned on veel meiega ja peaksime oskama väärtustada nende väärikate hoonete ilusat surma. Lätlased on välja töötanud eraldi turismipaketi, mille käigus käiakse vaatamas just varemetes mõisaid.

Mida siis mõisatega teha?

Noortepäeval Riisperes pakkusid noored välja, et mõisatest võiks teha näiteks kultuurikeskuse, ususekti peakorteri, mudaravila, büroohoone saunaga, kasiino, gay-paradiisi, luksvanadekodu…
Mõtlemapanevad olid aga MTÜ “Läti losside ja mõisate seltsi” juhi Laima Lupike ettekande lõpus öeldud sõnad: “Ma ei rääkinud oma ettekandes kultuuripärandist, sest see teema on läbi vaieldud ning kultuuripärandi osas valitseb meie ühiskonnas üksteise mõistmine.” Näib, et meie ühiskonnas on see vaidlus veel ees. Või jääbki klaasist sein vahele… Ja las lohiseb?