“See pole heategevus, vaid privileeg.”
Jaan Manitski

TEKST: K&E
fotod: a. viljasaar

Ärimehest kunstimetseen Jaan Manitski lõi kevadel Eestis pretsedendi. Ta rajas kodukülla pildigalerii ja riputas osa oma kunstikogust rahvale vaatamiseks välja. Tasuta. Nagu ta ise ütleb, ei ole see heategevus, vaid privileeg: selline galerii oma kodukandile luua ja pakkuda Viinistule midagi, mida seal varem pole olnud. Viimaselt oksjonilt Vaal Galeriis ostis ta Raoul Kurvitza maali. Ostes Eesti elavate kunstnike loomingut, toetab ta otseselt eesti kunstnikke.

Palun rääkige ennesõjaaegsest Viinistu külaelust.
Ega ma eelmist vabariigi aega suurt ei mäleta, sest olin ainult aastane, kui lahkusin koos ema ja isaga 1943. aasta sügisel Soome. Aga niipalju kui tean, oli Manitski Viinistu küla kõige tavalisem perekonnanimi. Ja nii kaugele kui ema ja isa poolt teada on, siis mõlemate esivanemad on siinkandis elanud kolmsada-nelisada aastat. Viinistus oli enne sõda vist 600 elanikku ja peale sõda olid alles jäänud vähem kui pooled, umbes 250 inimest. Umbes nii suur on see küla ka praegu.
Me istume Viinistu rannas ja vaatame mere poole. Vastas üle mere on Mohni saar, mis on ka üks osa Viinistu külast. Aga siinsamas rannas meie ees on suur must kivi. See on väga tähtis kivi Viinistu külale, sest mujal maailmas toob lapsed kurg, aga Viinistus toodi lapsed selle kivi tagant. Ja vene ajal, kui elanikkond vananes ja lapsi tuli vähe juurde, siis oli see sellepärast, et siis ei pääsenud randa kivi taha. Nüüd on rand lahti ja eks siis hakkab küla ehk kasvama.
Viinistu on olnud kalurite küla ja elu oli siin vaene. Üks aeg oli mitmekülgsem. See oli seotud väga tihedalt Soomega ja eriti salapiirituseveoga 1920-30ndatel aastatel. Kui küla vahel jalutada, siis näeb mitmeid uhkeid elumaju, mis tol ajal ehitati. Mõnedki jõukad inimesed kolisid linna. Ehitasid majad Nõmmele ja olid laevaomanikud.

Kuidas elu teispool lahte edasi kulges?
Soome ei saanud ju jääda. Oleks olnud väga loomulik, et oleks saanud sinna jääda kuni võimaluse avamiseni Eestisse tagasi tulla. Aga Soomele sunniti see rahuleping peale ja tuli edasi minna. Meie jäime Rootsi peatuma. Paljud läksid veel kaugemalegi. Isa ja ema töötasid Rootsis vabrikus. Mina õppisin ülikoolis majandust. Eestisse tulin esimest korda 1989. aastal, seega 46 aastat hiljem.

Milline mulje siinsest elust jäi?
Ega see suurt üllatust ei pakkunud, sest ma olin ikkagi enam-vähem kursis, kuidas see elu siin oli. Aga muidugi oli ühtpidi väga huvitav, teistpidi jälle vapustav seda kõike siin näha. Kui näiteks siia Viinistule sai tuldud ja nähtud oma isa ja ema kodu ning oma sünnikodu! Seni olin ainult jutte kuulnud. See andis tunde, et juured olid ikkagi siin.

Mis on need olulised väärtused, mis te lapsepõlvekodust kaasa võtsite?
Meil oli ikkagi eesti kodu ja vanemate kaudu sain eesti keele, eesti meele ning eesti kombed. Võõrsil elades on võtmeküsimus keele säilitamine, sest kui keel on kaduma läinud, siis on ka juured kuidagi ära lõigatud.

Huvi kunsti vastu tekkis alles päris hiljuti?
Kunst on minu jaoks väga kõrvaline asi ja ega ma sellele vabast ajast eriti energiat ei pühenda. 1991. aastal Eestisse tagasi tulles, kui töötasin riigiametis, siis ei olnud aegagi üldse millegagi tegeleda. Aastate jooksul tekkisid mõned kontaktid kunstnikega ja sai näitustel käidud. Esimese pildi eesti kunstnikult, Jüri Arrakult, muretsesin alles kaheksa aastat tagasi ja pisihaaval hakkas pilte lisanduma. Äkitselt oligi olukord, et oma seintel enam ruumi ei olnud ning tekkis mõte, et mis neist nii koguda. Toanurka või garderoobi taha pole mõtet kunsti paigutada. Võiks nad kusagile välja panna. Sellisel külal nagu Viinistu ei ole eriti palju võimalusi mitmekülgsemaks eluks. Ja kuna Viinistus olid ruumid olemas ning tahaks Viinistule midagi huvitavat pakkuda ja midagi sellist, mida siin varem ei ole olnud, siis tekkiski mõte avada siin galerii.

Koduküla patrioot?
Võib öelda nii. Jah.

Nii ülevaatlikku väljapanekut eesti kunstist korraga ei ole vist isegi Eesti Kunstimuuseumis?
Seda küll ei ole, et korraga oleks igaühest midagi välja pandud. Eraisiku puhul ei peagi need pildid olema kõigile avalikult välja pandud ja võivad rõõmustada inimest tema oma kodus. Küll aga on mul kahju neist piltidest, mis on meil muuseumides ja mida ei näidata piisavalt. Võimalusi oleks ju. Näitused ja väljapanekud ei pea tingimata muuseumi seinte vahel olema. Kasvõi vallamajades ja näiteks uhketes suurtes hotellides, kus väliskülalistel oleks väga huvitav eesti kunsti näha, millest nad varem pole kuulnudki. Ega meie eesti kunstnikud välismaal just tuntud ei ole. Ma ei tea kedagi. Meil on siin ettekujutus, et Eduard Viiralt on rahvusvaheliselt läbi löönud, aga ma olen näinud Rootsi oksjonil Viiralti töid, mida müüdi-osteti võileivahinna eest ja mida ei ole osatud hinnata. Eesti kunst on kindlasti rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline. Meie moodsad kunstnikud esinevad mitmel pool näitustel maailmas. Pallaslased on ka oma aja kohta maailma tasemel, aga nad ei ole kahjuks tuntud.Ongi küsimus, et kuidas neid rohkem tutvustada ja maailma viia? Selles vallas on veel väga palju ära teha.

Mille järgi kollektsiooni maali valite?
Kogun Eesti kunsti, sest mida siis siin veel koguda ja näidata kui mitte Eesti oma? Päris ausalt ütlen, et 99% on valitud nii, et maal on meeldinud. Aga ma tunnetan ka, et kui siin selline näitus on ja tahaks, et see kataks kõik perioodid ja kajastaks kõik koolkonnad, et kogu oleks mingis mõttes täiuslik, siis on mõni puudu ja tuleb hakata selle järgi ka otsima ning valikuid langetama. Ja kui see maal samaaegselt mulle meeldib, siis on kõige toredam.

Kuidas on plaanis seda kohta edasi arendada?
Võimalusi on mitmesuguseid. Kui ringi vaatame, siis on tühjalt seisvad majad ning kaunis koht. Sellest galeriist peaks saama paik, kuhu kõik tahavad tulla ja kui nad juba tulnud on, siis oleks neil siin ka piisavalt palju teha ning lahkudes üht-teist head kaasa võtta. Mõttes mõlgub majutus- ja toitlustusvõimaluste rajamine. Galerii teisel korrusel on juba valminud hingematvalt lum-mava vaatega toad. Tühjana seisvatesse hoonetesse on plaanis rajada ateljeed ja õpikojad ning vanast katlamajast saaks suurepärase spordi-, teatri- ja kontserdisaali. Kahest vanast kütusemahutist valmivad juba ruumid moodsa kunsti eksponeerimiseks.
Mohni saarel võiks olla paik, kus loovinimesed saaksid ilusas looduses, üksinduses ja rahus töötada. Ja miks mitte klooster rajada! Kuhu inimesed lühemaks või pike- maks ajak võiksid tulla ja elada lihtsalt ja looduse lähedal. Kujutage ette, milline luksus! Mohni saarega ühenduse pidamiseks on kavas taastada jahisadam. Juba järgmisest suvest alates on plaanis hakata korraldama kontserte, kunstiüritusi, koolitusi ja laagreid.
Üldiselt valitseb suhtumine, et alati tuleb suurt ja uhket ehitada ja tihti jääb vana ette. Siis tuleb see lammutada või jäetakse kõrvale tühjana seisma. Ma tean väga hästi, et Lasnamäel ja Koplis on tuhandeid ja kümneid tuhandeid ruutmeetreid vanu tööstusruume, mida võiks suurepäraselt ära kasutada kas siis kunstinäitusteks, kontserttegevuseks, teatriteks või milleks iganes. Mujal maailmas on selliseid asju väga huvitaval viisil ära kasutatud. Eesti kohta pole paraku mul ühtegi näidet, kus oleks sellist võimalust leitud ja see paneb mind natuke imestama. Isegi Saksamaal, kus tohutult, vaat et kõige rohkem maailmas ehitatakse, leitakse võimalusi, kuidas vanu hooneid ära kasutada. Iirimaal Dublinis on vanadesse laoruumidesse ehitatud väga huvitavad galeriid ja butiikidega sisustatud kaubamajad. Tallinnas oleks võidud küll Sadamarajoonis need vanad tööstusruumid osalt säilitada ja ära kasutada, selle asemele et sinna ehitada tohutult igava arhitektuuriga kaubanduskeskus, mis mingit huvi ei ärata. Mingil määral korratakse seda, mida tegi Kirovi Kalurikolhoos Viinistus. Ehitas ilusale rannajoonele kalatööstuse ja lõikas külakeskuse merest ära.

Te jätate ju suisa heategija mulje. Lõite galerii püsti, panite pildid tasuta vaatamiseks välja ning seda Eestis, kus kõik tahavad ratsa rikkaks saada?
Ma ei näe, et see mingi heategevus on. Mulle on see privileeg, et saan sellist asja teha. Isegi maksuamet helistas üks päev ja heitis ette, et ei võta piletiraha. See oli nendele kummaline ja oli küsimus, et kuidas nii võib? Nende silmis oli ettevõte galerii rajamiseks kulutusi teinud, aga tulu kulutuste katmiseks sisse ei tule. Esialgu vähemalt aga ei ole plaanis piletiraha küsida.
Väga tore, kui saab midagi teha ja kui see teistele rõõmu pakub. Arvan, et mitmed teeksid seda, aga ega ei ole sugugi kerge leida väljundit, kuidas teha ja mis see võiks olla. Aga eks see ole selline asi, mis ei ole Eestis veel läbi löönud ja arenenud. Välismaal leiab erainitsiatiivi kultuurialal rohkem. Siin oleme harjunud, et see on alati mingi eelarve alusel käinud ja riigi poolt peab toetus tulema ning ametnikud seda tegema. Aga algatus võiks ju ka kusagilt mujalt tulla. Võimalusi on olemas igasuguseid.

Usun, et igal teie kollektsioonis oleval maalil on oma lugu. Palun rääkige üks.
Ma ei tea, kelle käest see pilt tuli. See on üks piklik maal, mis ripub kollases saalis ukse kohal ja millel on maastik Põhja-Rootsi mägedes. Herman Talvik oli peamiselt graafik, aga tegi ka õlimaale. Ta elas ise Põhja-Rootsis seal mägede sees. Mul on endal ka seal mägedes väike onn, kus käime igal aastal korra suusatamas. Ja kui ma seda tema pilti siin Eestis nägin, siis korraga…oli tuttav vaade. See oli minu jaoks üks väga üllatuslik kokkusaamine.

Mis Eesti elus meeldib ja mis mitte?
Me viriseme küll paljude asjade üle, mis ei meeldi ja täiesti õigustatult. Aga tihtipeale unustatakse ära, kus oli stardipunkt ja kuidas oli elu 10-15 aastat tagasi. Kui sellest stardipunktist lähtuda, siis on kõik muidugi suhteline. Et teha tagasi see 50 aastat ja jõuda järgi muu maailma arengule, see võtab aega. Kui võrdleme end nendega, kes olid meiega samal stardijoonel, on meil suhteliselt hästi läinud. Paremat ja kiiremat arengut pole kusagilt võtta ja kõik tuleb oma tööga saavutada.