Georg Malvius
on Eestisse armunud

tekst: K&E

Teatrilavastaja Georg Malvius on Eestisse armunud ja vaimustunud meie näitlejatest. Peagi esietendub järjekordne muusikal ”Miss Saigon”. Rootsi ühiskond on väga kultuurilembeline. Georg Malvius räägib kultuurielust ja kultuuripoliitikast Rootsimaal.

Te olete Eestis juba mitmendat korda. Miks?
Tegu on mingit laadi armulooga minu ja Eesti vahel. Olin Eestis esimest korda 1989. a. Aastail 1989-1991 oli mul võimalus näha, kuidas see maa muutus. Nägin riigi uuestisündi, olin üks lüli Balti ketis ja tunnistasin Eesti lipu esimest heiskamist Toompeale. Hakkasin teiste silmade läbi nägema ja mõistma, mida tähendab vabadus. Rootsi ei ole sõdinud üle saja aasta ja vabadust võetakse enesestmõistetavana. Mulle oli oluline näha, mida tähendab vabadus Eesti jaoks. Eesti kujunes minu jaoks nagu teiseks koduks. Tunnen ennast siin väga hästi. Eesti näitlejate pärast tulen ikka ja jälle tagasi. Teil on suurepäraseid näitlejaressursse. Mulle meeldib siin töötada.

Kuidas kirjeldaksite Eestit?
Tänast Eestit kirjeldan kui riiki, mille pealispind on tohutult muutunud. Kuhu iganes vaatad, on kõikjal näha uusi poode, uusi maju, hästi riietatud inimesi. Elatustase paraneb palju tänu teie ühiskonna majanduslikule õitsengule, mis ei tähenda, et kõigil oleks raha. Nagu ma aru saan, on ühiskondlikud erinevused praegu sügavamad kui kunagi varem. Ühiskonna sisimas on palju asju, mis ei ole muutunud. Tõelise demokraatiani, kus inimressursside peale vaadatakse austuse ja hoolivusega, pole veel jõutud. On väga raske minna totalitaarsest süsteemist, kus ühe ininese sõna maksab väga vähe, demokraatiasse, kus palutakse kõigil olla otsuse tegemise juures. Mõnikord on mul tunne, et väiksemates institutsioonides inimesed ikka veel ootavad juhi käsku, enne kui mõtlema hakkavad. Inimestest tuleks lugu pidada nende endi pärast, mitte sellepärast, et nad sinu poolt hääletavad või kuidagi kasulikud on. Tegemist on küllaltki suurte filosoofiliste ning sotsiaalsete muutustega, mida aga tõesti vaja on. Ma arvan, et see aeg tuleb. See on midagi, mis kuulub homsesse päeva.

Milliste sõnadega kirjeldaksite oma kodumaad?
Turvalisus, sotsiaalne teadlikkus, looduslik ilu, avarus, ühiskond, mis hoolib maailmas toimuvast.

Euroopat võib vaadelda kui globaalset lava. Mis võiks olla Rootsi rahvuslik trump, et teiste seas silma paista?
Üks huvipakkuvamaid on kindlasti pealinn Stockholm, imeilus linn. Seda kutsutakse ka ”Põhjala Veneetsiaks”. Stockholm paelub vanade majadega, vanalinn oma iluga ja ümbritseva veega, mida on näha terves linnas. Stockholm on roheline linn paljude parkidega. Mis kultuuri puutub, siis öeldakse, et 900 000 elanikuga linnas on kõige rohkem teatreid ühe inimese kohta, aga ka teisi kultuuriinstitutsioone, muuseume, raamatukogusid, kontserdisaale, kinosaale jne. Arvan, et Stockholm on väga kosmopoliitne ja kultuuririkas linn.

Kui suurel määral toetab riik kultuuri?
Meie kultuurielu põhineb riigitoetusel, aga loomulikult on sinna haaratud ka erakapitali. Ligi 97 % kultuuriasutustest finantseeritakse kas riigi, maakonna või linnade eelarvest. Enamikku teatreid finantseeritakse vähemalt 80 % ulatuses riigi eelarvest. Isegi erateatrid saavad mõnikord omavalitsustelt toetust. Ainult 5 % teatritest on erateatrid. Kultuur tervikuna on Rootsi ühiskonnas tähtis valdkond. Meie jaoks on riigi, maakonna ja linna toetus midagi sellist, mida peame normaalseks ja mis peabki nii olema. Põhjuseks on soov võimaldada võimalikult paljudele inimestele kultuuri tarbida. Ei tohiks olla nii, et ainult rahakad inimesed võivad endale seda lubada. Riik, kus on tugev kultuur, teeb inimesed uhkeks ja vabaks.

Millised probleemid on päevakorral Rootsi kultuuripoliitikas?
Alati on probleeme rahaga, kuid ühiskonna jaoks on üks suurimaid kultuuripoliitilisi probleeme leida kultuuri jaoks suund. Olukorras, kus riik peab võitlema, nagu näiteks Eesti võitles suurema rahva vastu või sõjaolukorras või kui juhtub 11. septembri laadne katastroof, siis on kultuuri jaoks siht olemas. Kui ühiskond viibib ”normaalses seisundis”, on vaja kultuurile leida teemasid, mis võimaldaksid rahvaga kommunikeeruda. Üks Rootsi ühiskonna suuri probleeme on integratsioon. Meil on palju põgenikke ja emigrante; inimesed, kes tulevad paljudest eri kultuuridest eri keeletaustaga. Nende inimeste, nende laste ja lastelaste integratsioon on Rootsi ühiskonnas hetkel oluliseks teemaks. Ja see on ka oluliseks eesmärgiks kultuuripoliitikas.

Palun nimetage mõned olulised kultuuriinstitutsioonid Rootsis.
Rahvusteater, Rahvusooper, Rahvusmuuseum on meie jaoks mõistagi tähtsad institutsioonid. Meil toimub palju draama- ja muusikafestivale. Pärimusmuusika ja pärimuskunsti levitatakse üle riigi. Rootsi rahvakultuur on Rootsi jaoks väga tähtsal kohal, kuid ka piirkondlik kultuur on paljudel eri viisidel hästi arenenud. Igal maakonnal on oma teater ja sümfooniaorkester. Meil on kokku 5 ooperimaja, neist 2 Stockholmis ja 3 erinevates riigi piirkondades. Tähtis printsiip on, et raamatukogud ja muuseumid oleks võimalikult kaua rahvale tasuta. Loomulikult sisaldab see poliitika ka Rootsi haridust, ülikoolid on Rootsis samuti tasuta.

Kas Rootsis on ka erakapitali poolt väljaantavaid kultuuriajakirju ja kui palju on ühel kultuuriajakirjal keskmiselt lugejaid?
Meil on palju huvitavaid ajakirju, mis käsitlevad kultuuri üldiselt ja sotsiaalpoliitikat sügavamalt. Neid finantseeritakse riiklikult, mõned neist põhinevad ka erakapitalil.
Nende ajakirjade tiraaþ on üsna korralik. Mõnedel väga tuntud kultuuriajakirjadel on 50-70 000 lugejat, lisaks need, kes loevad raamatukogudes ning ostavad kioskitest.

Meil pole Eestis ühtegi päevalehte, mis tibagi ei “kolletaks”. Millist aja- kirjandust loevad ja hindavad rootslased?
Rootsi ühiskond on harjunud ajalehti lugema. Meil on kaks suurt üleriiklikku päevalehte, 5-6 üsna suurt maakonnalehte ning 2 suure tiraaþiga üleriiklikku õhtulehte. Lisaks 2 teatud linnade ja piirkondade õhtulehte. Mõistagi on meedia tänapäeval probleemne. Kui rääkida Dolly Parkerist, kes lasi rindu opereerida, siis kas see on “kollane” lugu või midagi, millest avalik ajaleht peaks kirjutama? On inimesed sellest huvitatud? Jah, enamik neist. “Kollases” ajalehes näeb võibolla tema rindu, juukseid, silmi ning arutatakse tema proportsioonide üle. Tavalises päevalehes ehk mainitakse, et ta on lasknud sellise operatsiooni teha. Siin on tegemist kirjutamisstiili erinevusega.

Missugust kirjandust rootslased armastavad?
Oleme üsna kirjanduslembeline maa ja inimesed loevad palju. Hiljaaegu suri Astrid Lindgren, kes oli Rootsis kõige populaarsem kirjanik, üks populaarsemaid kogu maailmas. Meil on väga palju häid kirjanikke ja huvi nende vastu on suur. Samas loetakse palju ka skandinaavia, anglosaksi, saksa, inglise ja ameerika kirjanike teoseid. Keerulisem on Ida-Euroopa kirjanike loomega. Esiteks on raskusi teoste tõlkimisega ja teiseks on neile raske lugejaid leida.

Kas Rootsis on samuti loomeliidud ning millist tulu on neist liikmetele?
Ma usun, et võrdsust on vaja. Kui inimestel on probleeme, siis nad mõistavad, miks. On vaja, et keegi oleks sinu poolt. Aga ka aruteludes, mis puudutavad palkasid, on hea, kui keegi esindab näitlejaid ja keegi teine tööandjaid. On väga tervislik rääkida töökorraldusest ja tasudest. Ühiskond ilma opositsioonita on halb ühiskond, see on diktaatorlus. Peab toimima diskussioon kahe poole vahel. Sellepärast usun, et liidud on olulised.

Meil on Eestis Kultuurkapital, mis toetab rahaliselt kultuuriprojekte. Idee on toetada kodanikualgatust, kuid kui vaadata toetusesaajate nimekirja, siis enamik rahast on läinud riiklikele kultuuriasutustele, mis on juba riigi eelarvest raha saanud. Kas siin on tegemist huvide konfliktiga?
Tegu on väga keerulise küsimusega. Ütleme, et eelarvest saab teha 10 lavastust, kuid siis on soov teha lisaks midagi täiesti erinevat. Näiteks lavastada kirikus müsteerium, millel aga pole midagi ühist teatriga, kus sa töötad, ega selle repertuaariga. See on eksperiment, milles on kombineeritud muusika, näitlemine ja tants, aga ikkagi toodab seda müsteeriumi teater. Sel juhul peab olema võimalus toetust saada. Kuid kui antakse toetust lavastustele, mida on võimalik teha teatris ja repertuaari siseselt, siis leian, et see on väär. Roostis on Rahvuslik Kultuurikomitee, mis toetab kultuuriprojekte rahaliselt. Komitee prioriteetideks on teatrid üle terve riigi, kellele eraldatakse kindel summa raha eriprojektide tarbeks.
Rootsis on palju vabakutselisi truppe, kuhu on haaratud mõned näitlejad teatritest, mõned vabakutselised näitlejad ning nad toodavad koos ühte lavastust. Selle tarbeks küsitakse eraldi rahalist toetust. Meile on oluline, et nad selle toetuse ka saavad, juhul, kui projektil on kõrge kunstiline väärtus.

Nimetage mõned tuntud Rootsi näitlejad, kes praegu ”ilma teevad”?
Rootsi ühiskond armastab teatrit väga. See on ka põhjuseks miks meil nii palju teatreid on. Te ju teate suurepäraseid rahvusvahelise kuulsusega filminäitlejaid nagu Greta Garbo ja Ingrid Bergman. Praegu on väga tuntud filminäitlejad Peter Stormare ja Stellom Skasgård, draamanäitlejatest nimetaksin Sten Ljungreni, kes on üks meie tippnäitlejaid, ning Helena Bergströmi.

Teater on alati olnud ühiskonna peegelpildiks. Milliseid aktuaalseid probleeme käsitletakse praegu Rootsi teatrilavadel?
Siin on mingil määral tegu varem tõstatatud küsimusega. Ühiskonnas, mis toimib hästi, on alati raske leida teatrielu jaoks otsest sihti. See on olnud ka üheks Rootsi teatri probleemiks. Mängitakse mitmekesist rahvusvahelist repertuaari, klassikat, väga häid lastenäidendeid ning väga palju kaasaegset Rootsi näitekirjandust, mis räägib üksindusest, armastusest, ühiskonnast kõrvalejäetuse tundest, ühiskonda integreerumisest, feminismist. Lars Noren, meie parim näitekirjanik, tõstatab tihti küsimusi perekonnast, heidikutest ja kriisidest. Praegu on põlevad teemad tagakiusamine koolides, verepilastus, pedofiilia, aids, inimeste teavitamine holokaustist.

Kuidas meeldivad teile meie näitlejad? Kas näete kedagi, kes võiks saada tuntuks vähemalt Euroopas?
Vahel on küsimus selles, et olla õigel ajal õiges kohas ja vallata võõrkeeli. Võõrkeelte oskus on üks Eesti näitlejate probleeme. Anu Lamp räägib suurepärast inglise keelt, kuid seda teevad väga vähesed Eesti näitlejad. On raske mängida keeles, mida ei valda. Eestil on lihtsalt fantastilised näitlejad! Võiksin siinkohal üles lugeda mitmeid, näiteks Anne Reemann, Marko Matvere, Mait Malmsten, Taavi Eelmaa, Sepo Seeman, Kersti Kreismann, Andrus Vaarik jpt. Kui te lähete Linnateatrisse vaatama etendust ”Isad ja pojad”, siis näete absoluutselt parimat lavastust, mida olen näinud viimastel aastatel. Uskuge mind, teil peab olema kõrge kvaliteediga teater, et sellist lavastust teha. Teil peab olema teater, mis on huvitatud niivõrd kõrgetasemelisest näitlemisest ja kultuurist, et on võimalik anda lavastajale võimalus midagi sellist teha.

Milliseid uusi võimalusi Rootsi kultuurile on pakkunud kuulumine Euroopa Liitu?
Me oleme Euroopa Liidu liige, kuid sellegipoolest on meil selle üle palju vaidlusi. Mina olen suur EL sõber, sest leian, et piire ei peaks olema. Inimesed peaksid saama kergemini reisida ja kontakte luua, üksteise kultuuri tundma õppida. See arendaks kõiki riike, vabadusetunnet ning teiste kultuuride mõistmist. Üks meie probleemidest praegu ongi see, et moslemite ühiskond on sedavõrd tundmatu ja teatud viisil on ka juudi ortodoksi ühiskond suletud ühiskond. Kui inimesed saavad reisida ja lähemalt eri kultuuridega tutvuda, muutub ka hirm äärmuslike liikumiste ees mõistetavamaks. On oluline, et ei süüdistataks kõiki moslemeid selle pärast, mis juhtus 11. septembril. Et ei süüdistataks kõiki juute Sharoni poliitika pärast. Saab selgeks, et see on rohkem ühiskonna küsimus, et ühiskonna enda sees leidub erinevalt mõtlevaid inimesi. Selle mõistmiseks on vaja avatud piire. Kui Eestis praegu midagi juhtuks, teaks sellest 20 sekundi jooksul kogu maailm. On väga tähtis aru saada, et me vajame üksteist. On palju parem kuhugi kuuluda kui seista üksi väljas. Sees olles on vähemalt võimalus öelda ei, me ei aktsepteeri seda. Kuid kui seisad väljaspool ja korrutad, et kõik, mis sees toimub, on vale, siis kes sinust hoolib?!

Kuidas kommenteerite kartust, et Euroopa Liidus olles muutuvad kultuurid üheülbalisteks?
See on ülepaisutatud probleem. Ma ei jaga seda hirmu, et kui Eesti astub Euroopa Liitu, siis hakatakse siin mängima saksa teatrit ning eesti teater kaob, eesti muusikat enam ei eksisteeri ja keegi enam eesti keeles ei kirjuta. Tänu frankofoonide olukorrale Prantsusmaal, kus prooviti eriliselt frankofoonide kultuuri toetada, räägitakse palju kultuurist ning toetatakse prantsuse filmi väga suurte summadega lihtsalt hirmust, et ameerika film on nii tugev. Nagu ma tean, pole Ameerika osa Euroopa Liidust, nii et see diskussioon oli päevakorral enne. Ma ei pane pahaks, et rahvuskeelt toetatakse suurel määral. Meil on võimalusi toetada oma rahvuskultuuri, kuid küsimus tuleb asetada laiemasse konteksti. Ei tohi sulgeda piire, vaid tuleb teha oma kultuur nii huvitavaks, et see jääb kestma.

Mis võiks olla Eesti rahvuslik trump Euroopa globaalsel turul?
Kõige tähtsam Euroopa Liidu jaoks on Eesti kultuur kui selline. Võin nimetada huvitavat muusikat, koorilaulu, muusikute kõrget taset ja palju muud. Kuid asja tuum on selles, et eksisteerib tugev Eesti kultuur, tugev Rootsi kultuur, tugev Soome kultuur, tugev Briti kultuur. Kõik kokku teevadki kultuuri Euroopas mitmekülgseks ja huvitavaks. See on kõige tähtsam.

Kuidas veedate oma vaba aega?
Praegu siin olles püüan käia palju teatris ja ooperis. Püüan võtta teie kultuurist parima ja see teeb mind õnnelikuks. Linnateater on praegu niivõrd kõrgel tasemel, et see paneb mind uhkust tundma selle üle, et mul on sama elukutse. Eestis on oma traditsioonid ja ajalugu, mis teevad teid harukordseks, ja ma tunnen end siin kodus. Tundub, nagu sadade aastate eest oleksin Eestis elanud.