Treimani kadunud poeg
Andres Laur

TEKST: Margit-Mariann Koppel

8. oktoobril möödub Eesti Kirjanikkude Liidu asutamisest 80 aastat. Selle puhul tasub meenutada sünnimaal täielikult unustusehõlma vajunud meest Andres Lauri, kes asutas eksiilis Eesti kirjastuse “Orto” ning kinkis eksiilis elavatele eestlastele esimese võimaluse lugeda emakeelset kirjandust.

“Kirjanduses elame rahvusena”
Kirjandusteadlane Ants Oras

Carte blanche

Andres Lauri elulugu pole üheski taasiseseisvunud Eestis ilmunud teatmeteoses. Mõne rea leiab see nutikas sell, kes taipab kätte võtta 1938. a ilmunud “Eesti majandustegelased.”
Andres Laur sündis 23. aprillil 1908 Pärnumaal Orajõe vallas Ikla külas Mardi talus. Tema isa Mihkel oli meremees ja põllupidaja. Ema nimi oli Juuli (s Kase). Peale keskhariduse omandamist õppis Polli põllutöökoolis ja Eesti Ühistegevuskoolis. Viibis õppereisidel Soomes ja Rootsis. 1930-31 oli õpilane Mõisaküla ühiskaupluses. 1931 Rapla Tarvit.-üh. teenistuses; 1931-35 Harjumaal Kõu Tarvit.-üh. ärijuhataja ja alates 1935. aastast töötas Tallinnas tarvit.-ühistu “Tarbija” ärijuhatajana.
Andres Lauri sünnimaja säilinud ei ole. Mardi talus elavad uued inimesed. Õnneks leidub inimesi, kes suudavad nappe elulooridu täiendada. Kodulooringi juhendaja Virve Tali: ”Andres Lauri isa kutsuti Kihnu sepa Mihkliks. Mihkli isa oli koos oma venna Peetriga mandrile tulnud.” Olgu täpsustuseks öeldud, et enne nimede eestistamist oli Andrese eesnimeks Aleksei.
Virve Tali ema, Treimani küla ajaloo elav kehastus 93aastane pr Salme Oja (s Lepp) mäletab Andres Lauri kooliajast: “Ta oli hea õpilane ja lugupeetud nii laste kui õpetajate poolt. Ta oli küllalt andekas ja hakkas igast asjast kinni. Kõike ta uuris. Juba kooli ajal tundis sügavamat huvi kirjanduse vastu, millesse nakatas teda kirjanduse õpetaja, kes seda märgates hakkas noormehega eraldi põhjalikumalt tegelema. Kirjanduse õpetaja oli üks iseäralik mees, kes oli olnud Esimeses maailmasõjas ohvitser. Haritud inimesi ja õpetajaid oli tol ajal küllalt vähe. Andres oli ikka targem kui kõik teised ja igal pool eesrindlik. Palju sõprust ta ei pidanud. Tema oli omapäraste iseloomujoontega ja rohkem iseeneses. Tundsin ka tema isa ning vendi ja õdesid, ema tundsin vähem. Vanem poeg Georg oli ohvitser Pärnus. Tore mees oli. Vanem tütar Eliise abiellus piirivalvuriga ja põgenesid siit välismaale. Keskmine õde oli Liidia, kes pidas endast palju. Laulis, tegi näitemängu ja oli seltskonnategelane. Noorem vend oli Nikolai ehk Kolla. Temaga olin ma ühes klassis. Ta oli ka tragi poiss. Kõige noorem õde oli Marta. Väga tuline tütarlaps, hakkas igalt poolt kinni. Nad olid kõik väga vaimukad, laitmatud ja uhked. Meie olime tagasihoidlikumad.”
Edasine elutee viis Andres Lauri 1943. a Soome, kus ta 1944 alustas juba kirjastustegevust, andes välja kaks raamatut. Sama aasta sügisel lahkus ta Soomest Rootsi. 1950. aastal asus elama Kanadasse. Oma kirjastamistegevuse jooksul 1944-1973 jõudis Andres Laur välja anda 406 raamatut. See on tohutu arv, arvestades eestlastest pagulaskonna hulka.
“Häädemeeste Elu” nr.1/2001 artiklis “Kas teame oma suurmehi?” toob artikli autor Sulev Kasvandik ka humoorika tsitaadi Rootsis ilmunud ajalehest “Vabariiklane” 1947: “Et 25-tuhandeline pagulaste pere suudab ülal pidada oma kirjastust, see on päris keskmise suurusega ime isegi 20. sajandil. Imetegijad kuulutatakse tavaliselt pärast pühakuiks ja teatavad maakuulamised selles suhtes on ka Lauri puhul juba käimas. Eriti sobiks, kui Laur saaks esimeseks Eesti rahvuspühakuks samal ajal, kui esimene eesti kirjanik saaks Nobeli auhinna.”

Kadunud poja kojutulek

Tänavu suvel peeti Treimanis kodukandipäevi, mille põhiteemaks oli Andres Lauri ja tema kirjastuse “Orto” saavutuste tutvustamine. Treimani õigeusukiriku kalmistul avati Toronto Pärnumaalaste Seltsi toetusel perekonna matuseplatsil, kus puhkavad tema isa ja õde, mälestuskivi. Võib-olla on selles kalmus isegi urn Andres Lauri tuhaga, aga see teave vajab veel täiendavat kontrollimist.

Andres Lauri mälestuskivi avamisel 13.07 kõneleb Toronto Pärnumaalaste Seltsi juhatuse esimees hr Erich Roodus.

Suure vaeva nägija Andres Lauri eluloo uurimisel on kohalik kodu-uurija Sulev Kasvandik: ”Lugu sai alguse juba siis, kui alustasin kihelkonna ajakirja Häädemeeste Elu väljaandmist 1990. aastal. Olen püüdunud sinna kõikvõimalikku kultuuriloolist ja loodust käsitlevat infot kokku korjata. See oli vist kaks aastat tagasi, kui tuli minu juurde Mall Mällo, kes elab praegu Torontos ja on pärit Ikla külast Selgemaa talust. Mall küsis minu käest, et kas sa, Sulev, tead, et Andres Laur on sündinud Ikla külas? Minu jaoks oli see täielik üllatus ja uudis, et niisugune kultuuritegelane meie kandist pärit on. Asjasse süvenedes kogusin kättesaadava materjali ühte Häädemeeste Elu korrapärasesse numbrisse. Asi pakkus ka huvi neile Häädemeeste inimestele, kes praegu Torontos elavad. Ja tänavu suvel püstitatigi perekonnakalmule mälestuskivi Andres Laurile. Kohalikele inimestele oli lugu samuti üllatav ning ega kohe seda omaks ei võetud. Kaheldi, et kas ta ikka nii oluline tegelane siitkandile on olnud? Võib-olla on meie inimestel isegi raske sellest aru saada.
Tema tähtsus eestlastele oli võibolla kõige suurem just vahetult peale sõda. Ja just neile eestlastele, kes sattusid Saksamaa põgenikelaagritesse. Põgenikel oli ju puudu eestikeelsest raamatust. Andres Laur oli kiire reageerimisega ja hakkas välja andma praktilise väärtusega raamatuid. Saksamaal elasid inimesed põgenikelaagrites aastaid, kus neil praktiliselt raha ei olnud. Andres Laur organiseeris põgenikele järelmaksuga raamatute ostmise võimaluse. Teda on kritiseeritud, et laskis kvaliteedil alla minna ja ei täinud autoritele suuri honorare maksta. Aga võib-olla just tänu sellele tekkis Bernard Kangro juhitud Eesti Kirjanike Kooperatiiv? Tekkis konkurents, mis on alati edasiviiv jõud. Ilma “Ortota” oleks ehk EKK jäänud olemata või loodud alles tükk aega hiljem? Oleks Andres Laur olnud puhtal kujul ärimees, siis ei oleks ta valinud kirjastamist. Ta pidi aru saama, et majanduslik potentsiaal ja võimalik teenitav raha hulk on ju piiratud. Samas – ilma ärimehelikkuseta ei oleks olnud võimalik kirjastust hinges hoida. Mõlemad kirjastused olid peaaegu võrdsed. Kumbki andis välja üle neljasaja raamatu ja kumbki lõpetas oma tegevuse omaniku surmaga.”

Mida on arvanud kirjastamisest Andres Laur?

Ajakirjas Häädemeeste Elu 1/2001 on avaldatud intervjuu “Eesti Päevalehele” 1971. a. Kaks aastat enne surma 3. aprillil 1973. Intervjuus meenutab Andres Laur, et 1943. a Soome põgenedes ei osanud ta kuidagiviisi ette näha, et temast saab kirjastaja ülejäänud elupäeviks, et see kujuneb ta elutööks. “Ühel õhtul istusin Helsingi üliõpilaskohvikus koos Karl Ristikiviga (kelle sünnist möödus 16. oktoobril 90 aastat – toim.) ja Valev Uibopuuga, arutades oma rahva kurba saatust. Eriti masendavana tundus, et meie poisse oli mitu tuhat rindel ja võrdlemisi suur arv lamas haavatutena haiglates, kuid neil ei olnud mitte midagi lugemiseks, sest enamus soome keelt ei osanud ja eesti raamat puudus täielikult. Siis ütles keegi, et mis oleks, kui katsuks välja anda kas või paar raamatut? Aga kuidas? Asja igakülgselt läbi arutades selgus, et peame katsuma anda lihtsalt omapoolset panust sõduritele, sest müügi võimalus antud olukorras ei tulnud kõne allagi. Leppisime siis kokku, et Ristikivi annab oma Eestis ilmunud “Tuli ja raua” ja Uibopuu oma “Võõras kodu” ilma honorarita kordustrükis ja loevad ise ka trükikorrektuuri. Minu mureks jäi tegelik raamatute väljaandmine. Vajaliku raha sain nii, et müüsin ära oma kaasasoleva margikogu. Kuid Helsingis ei olnud ühtegi trükikoda, kes oleks olnud nõus raha eest trükkima, sest rahal polnud enam mingit väärtust ja nõuti mingit kaupa. Seep ja sigaretid olid ihaldatavamad kaubad. Lahendasin siis selle küsimuse nii, et läksin igal hommikul idast tulevale rongile vastu ja ostsin puhkuseletulevatelt sõduritelt seepi ja sigarette ja nendega katsin trükikulud. Kuid olime hilinenud, sest vahepeal tuli kapitulatsioon, olime ise sunnitud Rootsi minema ja alles mõne kuu pärast saabus järele ka “Tuli ja raud” brošüüritult ja “Võõras kodu” lahtistes poognates.”

Malle Nikopensiuse joonis ORTO peakontorist ja trükikojast Torontos.

Rootsi tulles ilmnes kohe, et eestlastel on laagrites suur vajadus rootsi keele õpikute järele. Andres Laur organiseeris selle koostamist ja siis tulid üksteise järel välja “Kukeaabits”, “Laulik”, Viia Lauri “Rootsi-Eesti ja Eesti-Rootsi väike sõnaraamat” ja suur Wieselgreni “Rootsi-Eesti sõnaraamat”. Nii olingi kirjastamise sees. Asi oli ju selge:
1) õige eesti raamat saab ilmuda ainult väljaspool kodumaad;
2) peale mõne kaasavõetu puudub meil oma raamat täiesti;
3) raamatute ilmumine peab olema süstemaatiline ja pidev.
Ja siis kerkiski see päästev idee. Ainuke lahendus on – ühistöö. Ja siis kuulutasin välja Kirjastus “Orto” ja koostasin “Liikme õigused ja kohustused”.” Kõige viljakam aasta on olnud 1946, mil ilmus 25 teost, s.t iga kahe nädala kohta üks. 1971. aastaks oli ilmunud 385 teost, ilukirjanduslikku proosat 298, memuaare 39, luulekogusid 25 ja teaduslikke töid 24. Nende hulgas oli ka Eerik Haameri illustratsioonidega rahvuseepos “Kalevipoeg” (1947) ja ettevalmistamisel oli Suur Piibel (1973). Lisaks asutas “Orto” 1952 ajalehe “Vaba Eestlane”, mis pakkus konkurentsi ajalehele “Meie Elu.”

Rootsi kommunistliku ajakirjanduse kiitust oleks olnud raskem taluda

Ringkirjas Eesti Kirjastus “Orto” liikmeile 10-nda aastapäeva puhul kirjutab Andres Laur: “Mind on korduvalt “süüdistatud” selles, et “Orto” annab välja meie emakeelseid raamatuid. Juba algusest peale ja kogu mu Rootsis oleku ajal sain Rootsi kommunistliku ajakirjanduse käest selle eest kõvasti sõimata. Kuid seal pole midagi imestada ja nende kiitust oleks olnud raskem taluda. Imestama paneb aga see asjaolu, et viimasel paaril aastal oleme võinud tähele panna, et ka meie oma teatud ringkond mulle süüks paneb, et “Orto” raudse järjekindlusega igal kuul ühe emakeelse väärtteose välja annab. Kuid – olgu ka neist aru saadud ja andeks antud. Võistlus.
Kui ma 1943. aasta sügisel Soome hakkasin minema, siis viimasel koosviibimisel oma lähemate kaastööliste ja sõpradega andsin mina tõotuse, et ma kogu oma kodumaalt eemalviibimise aja tahan teha ja töötada ainult nii, et sellest oleks kasu ka teistele kaasmaalastele ja meie üldisele elule. Ilmselt lubasin rohkem, kui võisin oletada. Kuid nüüd on see siiski teostunud ja seda ainult tänu kaasmaalaste otsustavale abile.
Tunnen end väga õnnelikuna oma osas ja nende ridade kaudu tahan astuda iga “Orto” liikme uksest sisse ja tänumeeles suruda tema kätt ja ütelda: Meie oleme head võitlust võidelnud. Olge tänatud, kuigi mina pole tänaja selle tähtsa töö eest. Tulevaste põlvede tänu kroonib meid selle ühise pingutuse eest, meie kalli emakeele säilitamise ja edasi viimise eest selles raskes ja pimedas ajajärgus ja olukorras.”

Milline väärtus oli emakeelsel raamatul paguluses?

Kirjastus “Orto” raamatute levitaja Saksamaa põgenike laagris (1944-1954), Toronto Pärnumaalaste Seltsi juhatuse esimees hr Erich Roodus: “Teise maailmasõja keeristuuled sakutasid kogu maailma, aga väga tugevasti ka väikest Eestimaad. Sellesse tuulekeerisesse satttus ka Andres Laur. Andres Laur kui sõjapõgenik tunnetas meie kõikidega ühiselt, et välismaal olles on kõige suurem puudus peale leivatüki, mida oli kasinasti saada, eriti Saksamaa põgenikelaagrites, eestikeelsest lugemismaterjalist. Andres Laur alustas Rootsis ühe suure ja võimsa ideega, hakata andma välja eestikeelseid raamatuid. See oli suur abi välismaal olevatele eestlastele, eriti õpilastele, et lisaks õppematerjalile saada ka eestikeelset lugemisvara. Raamat on koolijütsile aabitsaks. Raamat on ülikooli tudengile tarkvaraks. Emakeelne raamat võõral maal võõra rahva hulgas on suureks toeks oma keele ja rahvustunde säilimisele. Kui tulid esimesed teated eestikeelsest raamatust, olime Saksamaa põgenikelaagris äärmiselt põnevil, et kunas see jõuab meie lugemislauale? Meil ei olnud raha, et raamatu eest tasuda. Siis tehtigi võlavekslite alusel, et kui paremale otsale jõuad, küll siis maksad. Nii tulidki sajad ja sajad raamatud. Olin ise üks neist, kes korraldas raamatute levitamist laagrites. Väärtus on sellel raamatul jäänud püsima. Ainult võõrsil tunned oma emakeele ilu. Võõrsil tunned ta järgi puudust. Võõrsil tunned, mis on kodumaa.
Andres Lauri kohta räägitakse ka, et ta oli ärimees. Ühinen sellega. Ükski inimene ei ole nii rumal, et ta paneb oma kapitali alla lootuseta midagi tagasi saada. Tänu Andres Laurile, et ta oli kultuurilembeline ja oskas ka äriasju ajada. Selle tõttu julgeski niisuguse sammuga välja tulla. Ta teadis, et kirjastamisega ei saa kunagi eriti rikkaks. Mõnedki eestlased said rikkamaks kapsa- ja kurgihapendamisega. Milleks vaeva näha, et hakata kirjastust ülesse seadma? Aga see oli Laurile suur südameasi ja ta tahtis seda teha, et eesti raamat peab eestlaste keskel ka välismaal olema levinud. Miks “Orto” ei jäänud mitte ainukeseks? See on loomulik. Me teame seda, et kui kaks eestlast on koos, siis väga varsti on kolm organisatsiooni. Me tahame kõik ise midagi teha. Aga see on ju väga tore. Ja oli väga tore, et ilmus Eesti Kirjanike Kooperatiiv. Kirjastus “Orto” andis lõpupoole välja peamiselt tõlkeid, aga ka see oli suureks abiks, sest vanemal generatsioonil ei ole tänapäevalgi võõrkeeled nii käpas, et lugeda võõrkeelset kirjandust. Selle mälestuskivi väärtus seisneb selles, et ülemaailmses ulatuses, kuhu eestikeelne raamat läks, on tänud Andres Laurile ja kaudselt ulatub see ka kodumaale, kus “Orto” raamatud on nüüd juba üsna levinud. Ja ka siin on võimalik lugeda neid raamatuid, millest varem ei tohtinud mõeldagi.”
Lisaks kirjastamisele kollektsioneeris Andres Laur paguluses hoolega eesti kunsti ning tema kunstikogu peetakse üheks suurimaks. Ise ta ennast kunstikogujaks ei pidanud, vaid ostis maale, mis meeldisid: Palju maale on ta ära kinkinud, sest kui midagi kinkima pidi, siis meeldis talle kinkida maali. (vt Madis Üürike, Mana nr 3-4, 1963)
Okupatsioon on kamandanud meie surnuid ja elavaid ning pühkinud meie kultuurimälust palju suurmehi ja -naisi, kelle nime kuuldes oskame praegu paraku vaid õlgu kehitada. Andres Lauri mälestuskivi näol on ühe suurmehe mälestus sünnimaal ja meie kultuurimällu jäädvustatud ja igaüks, kellele satub kätte kirjastus “Orto” raamat, võiks seda lugedes mõelda mehele, kes aitas rasketel aegadel hoida alles eesti kultuuri, meelt ja keelt. Nii siin kui sealpool suurt vett.