9. juuli. Andrus, Mehrban, Tõivo ja Ivar liustikut ületamas.

Eesti mägimatkajad islamimaailmas

TEKST ja fotod: Raivo Plumer
Mägiekspeditsioonide Klubi president

Mägiekspeditsioonide Klubi korraldas 2001 aasta suvel ekspeditsiooni Karakorumi mäeahelikule.

Ekspeditsioonis osalesid:

Karakorum on Himaalaja järel kõrguselt teine ahelik maailmas, seal on neli 8-tuhandelist mäetippu, nende hulgas maailma kõrguselt teine tipp K2 ehk Chogori (8611 m). Karakorumi ahelik asub Pamiiri ja Himaalaja vahel, viimasest eraldab teda Induse org. Ahelik on osaliselt Pakistani, osaliselt Hiina territooriumil, kõrgemad tipud asuvad kahe riigi vahelisel piiril. Ekspeditsiooni eesmärgiks oli tõusta maailma kõrguselt 12-ndale tipule Broad Peak’ile (8047 m). Tipu kohalik nimetus on Falchen Kangri. See tipp vallutati esmakordselt 1957. aastal 4-liikmelise austerlaste grupi poolt.

Miks just Karakorum ja Broad Peak?

Karakorumi valimise põhjuseks oli soov tutvuda eestlaste jaoks seni käimata piirkonnaga. Meie grupp koosnes mägimatkajatest, kelle jaoks on lisaks mäele oluline laiem tutvumine kogu piirkonnaga. Mäe valikul pidasime silmas endi ambitsioonikat plaani jõuda kunagi Mount Everestile. Selleks oli vajalik keskmiselt raske 8-tuhandelise kogemus. Karakorumis on sellisteks Broad Peak ja Gasherbrum I (8068 m). Esimese kasuks kallutas vaekausi tema vahetu naabrus K2-ga, atraktiivse ja tehniliselt raske tipuga. Enamus ekspeditsiooni liikmetest on juba aastaid koos mägedes käinud. Senine suurim kordaminek oli tõus Cho Oyu’le 1998. aastal. Jalgsimarsruudi pikkus Broad Peaki baaslaagrini ja tagasi oli 173 km ning baaslaagris ja mäel 104 km.

40 kraadises leitsakus lülitati bussis konditsioneer välja

Ekspeditsioone Karakorumis korraldatakse kesksuvel, mil on kõige soodsamad ilmastikuolud. Matk algas 17. juuni varahommikul Tallinna lennujaamast, lend läks Frankfurdi ja Dubai kaudu Pakistani pealinna Islamabadi. Ettevalmistuste tuhinas ei tulnud me selle pealegi, et Eesti ei ole veel täiemõõduline lääneriik ning Araabia Ühendemiraatide külastamiseks on vajalik viisa. Nii pidime pool päeva veetma Dubai lennujaama transiittsoonis. Igatahes jõudsime 22 tundi peale sõidu algust edukalt sihtkohta. Ajavahe Eestiga oli 3 tundi ja juba hommikul oli temperatuur üle +30oC (pealelõunal küündis temperatuur juba +40oC-ni). Õnneks majutas vastuvõttev firma meid konditsioneeridega hotelli, kus saime end vajalike formaalsuste õiendamise vahel jaheda õhuga kosutamas käia.
Kolmanda päeva varahommikul startisime väikebussiga mägede poole. Kuiv hõreda taimestikuga ja punaka savipinnasega tasandik asendus peagi lopsaka taimkatte ja terrassidel riisipõldudega eelmäestikuga ja seejärel jõudsime Induse orgu kõrgemate mägede vahel. Sõitsime kuulsal Karakorumi kõrgteel, mille orgudes kulges kunagine siiditee. Pikki tunde kestva ja üpris väsitava sõidu kestel selgus, et meie organismid pole kõige sobivamad vürtsikate toitude seedimiseks, rohkem kui pooltel meist tuli end aegajalt nii ülalt- kui altpoolt tühjendamas käia. Bussisõitu kuni Induse kaldal paikneva Baltistani pealinna Skardu’ni (700 km Islamabadist) jätkus kaheks päevaks, neist teine kütuse kokkuhoiu eesmärgil ilma konditsioneerita.

Baltistani külateedel jäid hätta isegi Toyota dziibid

22. juuni. Toyota dziipidega Baltistani külateedel läbi raskuste mägede poole…

Veel üks päev kulus dziibisõiduks Askole’ni, viimase külani Baltoro orus (3000 m). 100 km läbimiseks kulus puhast sõiduaega 5 tundi, lisaks kaks tundi autode väljatirimiseks külgojast, kuhu nad kõrge veeseisu ja konarliku põhja tõttu järjest kinni jäid. Väljatirimistele eelnes masinate tühjendamine pagasist. Kõige närvekõditavam oli sõit konglomeraatnõlvadele uuristatud rajal. Sellist ebakindlat ja dþiibile vaevu jõukohast teed polnud me varem kohanud.

Ise ei tohi asju tassida, muidu jääksid kohalikud tööta

Edasi sai meie ekspeditsioon loota ainult inimjõule, varustuse kandmiseks oli palgatud mägilaste hulgast ligikaudu 50 kandjat. Ühe kandja normkoormus on 25 kg, lisaks on neil enda jaoks kaasas umbes 10 päeva toiduaineid ja ööbimiseks vajalikud asjad. Meie Eestist kaasatoodud varustuse kandmiseks piisas 19 kandjast, ülejäänud raskuse moodustas teenindava firma poolt antud baaslaagri varustus ja kümne mehe 30 päeva toiduained. Samaaegselt piirkonda tulnud bulgaarlastel ja K2-te üritavatel tšehhidel oli kandjaid mitu korda rohkem. Kandjate seljas olid sageli neist endist suuremad tünnid ja kõikvõimaliku kujuga pambud. Algul tundsime päris piinlikkust enda seljas olevate vaid mõnekiloste kotikeste pärast. Kuid peagi saime aru, et sahibid ei tohigi ise asju tassida, vastasel juhul jääksid kohalikud tööta. Kandjatele makstav 65 kroonine päevatasu oli konkurentsitult parem kui kehvast majapidamisest saadav tulu. Nii polnudki enam üllatav, et kandjate hulgas oli nii poisikesi kui vaevaliselt komberdavaid ätte.

Loomulikke vajadusi rahuldati otse ojavette, kust ka joogivett võeti

Sirdarid olid liikumise korraldanud nii, et lõunasöögiks ja õhtuseks laagripüstituseks vajalikud asjad olid tugevamate meeste seljas, nii et meie kohale jõudes käis enamasti juba vilgas tegevus. Meelehärmi valmistas kohalike komme oma loomulikke vajadusi otse ojavette õiendada, sest samast võtsid meie kokad joogivett. Kosusime alles oma kõhuhädadest, kuid tundus, et sideohvitseride hügieenialane veenmistöö ei kandnud kuigivõrd vilja.
Peale kahte liikumispäeva oli puhkepäev Paiju’s (3500 m). Veristati iseliikuvad lihavarud (üks jakk ja hulk kitsi), kiviplaatidel küpsetati leiba (chapati), õhtul toimus ainult meestele mõeldud tantsupidu. Järgnevad kolm päeva liikusime liustikel. Rohelus kadus, iga päevaga muutusid ümbritsevad mäed võimsamaks, kuni olimegi 7- ja 8-tuhandeliste jalamil. Kolmanda päeva pealelõunal Broad Peak’i (4900 m) baaslaagrisse jõudes asusid kandjad kohe peale väikese jootraha saamist tagasiteele. Imetlesime nende vähenõudlikkust ja kannatlikkust. Tee keetmisel kasutasid nad kütteks altpoolt kaasa toodud puid, õhtuti võis sageli kuulda nende ühislaulmist. Kandjatele olid ööbimised liustikul väga vaevarikkad. Põhjuseks räbalad riided, kehv toit, korraliku magamisvarustuse ja telkide puudumine. Kõik ööd konutasid nad tihedalt üksteise kõrval kägaras olles või kükitades enda laotud hõredate kiviseinte vahel, vihma ja lume eest kaitseks pealetõmmatud kile all. Järgnevad 30 päeva pidime veetma kümnekesi, 6 eestlast ja 4 pakistanlast. Meie “võõrustajateks” olid sideohvitser kapten Muneeb (26a), Andruse palgatud kõrgkandja Mehrban (45a, tõusnud neljale 8-tuhandelisele), kokk Junes (27) ja kokaabi Rezvan (20). Lootsime toime tulla kolme vahelaagriga, see on küll füüsiliselt raskem, kuid võimaldab vältida väga kõrgel ööbimist ja hoiab täiendava mäkketõusu ärajäämisega aega kokku.

Veerevad kivid jalge all ning kümned tonnid jääkamakaid pea kohal

Kugistasime mõned suutäied koka poolt eelmisel õhtul termostesse jäetud putru ja teed ning kell 5.00 hakkasime umbes 15 kg raskuse seljakotiga turnima üle liustiku. Lihtsaim tõusumarsruut kulges kaljude ja varisemisohtliku jäämurru vahelt. Jalgade alt liikuma pääsenud kivide pärast tundis eesliikuja pidevalt süümepiinu, järelronija pidi igal hetkel olema valmis kivide eest ära põikama. Nõlval olija võis langeva kivi suurust hinnata kivi poolt tekitatava heli järgi: väikesed kivid möödusid kärbsepinina saatel, veidi suuremad olid nagu parmud ja rusikast suuremad möödusid soliidse vurinaga.

Madalmaarotid mägede poja vastu

Tipupäeva eelõhtul hakkas lund sadama, nähtavus kadus. Äratus oli hilisõhtul 22.30. Sulatasime priimustel lund, täitsime termosed ja joogipudelid sooja tee ja jõujoogiga, lürpisime isutult kiirsuppi ja kiirkaeraputru, panime end riidesse. Otsmikulampide valgel alustasime 23. juuli öösel 00.20 viiekesi tõusu. Hiljem järgnes Mehrban, ainsana jäi kokkulepitult III laagrisse meid ootama Andrus. Vähese aklimatiseerumise ja marsruudi keerukuse tõttu olnuks tõus talle liiga riskantne. Esialgne kiirustamistuhin läks peagi üle, hapnikupuudus pani pea ringi käima ja pilt kippus eest ära minema. Oli tahtmine kasvõi korraks maha istuda ja veidi tukastada, kuid külmetavad sõrmed hoiatasid seda tegemast. Kuulu järgi pidi magades külmumissurm olema valutu ja meeldiv, kuid enda nahal ei soovinud seda proovida. Nii ma omaette tasapisi edasi venisin. Viimaks kell 8.05 olin harjasadulal, vaevalt 5 minutit peale teisi, kõrgus 7800 m. Jõudsin peagi Margusele järele. Ootamatult ilmus ülevalt meie ette Mehrban, selgus, et ta oli öösel nõlva peal kõigist möödunud ja laskus nüüd juba eeltipult! Tundsime end päris mannetutena – mida suudavad meiesugused madalmaarotid mägede poja vastu.
Poolel harjatõusul jõudsin järele Tarmole ja kahele bulgaarlasele, selgus, et neist kõrgemal ei ole kedagi. Lõpuks jõudsime eeltipule (Rocky Summit, 8030 m). Mingit tipujoovastust polnud, iga keharakk lootis, et ei pea enam ülespoole pingutama. Kuid mitusada meetrit lõuna pool lainelise mäeharja taga paistis peatipp, meie omast 17 meetrit kõrgem! Jäime Tarmoga eeltipule kohmitsema. Tarmo palus mul teda tema videokaameraga K2 taustal jäädvustada, kuid ilmselt ei ole 8-tuhandelise tipp selle riistapuu käsitlema õppimiseks parim paik. Nagu hiljem selgus, olin kõigepealt jäädvustanud ühtlaselt halliks tõmbunud taevast, ja seejärel, aru saades, et midagi on mäda, jäädvustasin Tarmo õpetussõnu kuulates tükk aega oma varbaid.

Laskumise uperpall

Roninud edasi sadakond meetrit, kadus nähtavus. Pidasime targemaks kohe tagasi pöörduda. Möödusime mitmest väsinud ja ühtelugu kukkuvast bulgaarlasest, jõudsime Tõivole järele. Tõivo oli just ebameeldiva kukkumise üle elanud, sadades pea ees ühest jääastangust alla. Veidi hiljem veeres meist mööda puhkama istunud bulgaarlase seljakott. Koti kinnipüüdmine oli meie võimuses, kuid kärme tegutsemise asemel suutsime teha vaid paar loidu liigutust ja seejärel jälgisime sõnatult koti üha kiirenevat kukerpallitamist kuni üle rippliustiku serva sügavikku kadumiseni. Alles nüüd saime aru, miks ameeriklased eelmisel õhtul väga kummaliselt laskusid: kukkusid ühtelugu nagu joobnud, libistasid end tagumiku peal või veeretasid end nõlvast alla. Põhjus ei olnud mitte niivõrd suures väsimuses kui lumepinna sulamises, kasside alla kleepusid kõrged lumeklombid ja jalad libisesid suvalises suunas.

Levinud on narkootikumid ja suhted samasooliste vahel

25. juuni. Iseliikuv lihaait lõpetab teekonna, pea lõuna- ja kõri päikeseloojangu suunas.

Õhtuti vestlesime usu- ja poliitilistel teemadel. Selgus, et naiste olukord polegi nii hull kui arvasime, naistel on võimalus haridust saada ja tavapärases tööelus osaleda, poliitikas osalemiseni välja. Pigem võib kaasa tunda paljudele meestele. Islam lubab mehel pidada nelja naist, kuid enamus piirdub ühega. Mehed lihtsalt ei suuda naisi ülal pidada, rääkimata paljude laste kasvatamisest ja harimisest. Hõimutavad nõuavad, et mehed peavad ülal pidama endaga ise mittetoimetulevaid hõimukaaslasi. Riigi toetusele ei tasu loota, üle 60% riigi eelarvest neelab sõjavägi. Meeste koormus ja vastutus on suured, ja kuna alkohol on riigis keelatud, ei maksa imestada, et paljud otsivad lohutust narkootikumidest. Abielud on reeglina püsivad ja lasterikkad. Samas puuduvad noortel võimalused vastassoolistega suhtlemiseks, seetõttu on palju suhteid samasooliste vahel. Näokatete kandmine naiste poolt oleneb meestest, meie hinnangul umbes pooled naistest käisid katmata näoga. Abielurikkumise korral on reeglina kaotajaks naine, naise vangistamiseks või isegi tapmiseks piisab petetud mehe avaldusest. Mehe karistamiseks on vajalik mitme tunnistaja olemasolu.

Arhailine elu “termiidipesas”

Baaslaagrist kuni 3000 m kõrgusel paikneva Hushe külani minek üle Ghondogoro kuru kestis kolm päeva, läbisime 58 km. Hushe nagu paljud teisedki külad on rajatud rusuvooludest moodustunud kuhiku peale ja kõrvale. See ei ole tingitud mägilaste riskiihalusest, vaid veevajadusest. Järjekordse rusuvoolu järel taastatakse kõigepealt arõkid. Hushe küla on säilitanud oma traditsioonilise ilme, rajatud on vaid üksikuid kaasaegseid elamuid. Tänavatel voolavad arõkid täidavad ühtlasi kanalisatsiooni ülesannet. Vanad majad on tehtud vitstega tugevdatud savist, laed-katused on kõverikest puuroigastest, mis on saviga tihendatud. Majad on sopilised, pimedate keldritega ja lamedate katustega, mis sobivad näiteks puuviljade kuivatamiseks. Eluruumide kõrval aedikes ja varjualustes hoitakse pudulojuseid. Vanad elurajoonid on nagu suured termiidipesad, mille soppidesse on lihtne ära eksida.
Varahommikul sõitsime dziipidega edasi, 10 km allpool olime sunnitud kogu varustusega teistesse dziipidesse ümber istuma, rusuvool oli silla ja pool küla enda alla matnud, paljud pered elasid juba kaks aastat hädaabitelkides. Matsula asulas võõrustas meid kokk Junes oma kodus. Junes elab oma perega “termiidipesas”. Ruumid on poolenisti nõlva sisse kaevatud, päevavalguses on vaid ülemised korrused. Omapäi liikudes suutsime pimedates ühenduskäikudes isegi ära eksida, naabrid aitasid lõpuks õiged käiguharud üles leida.

Verekümblus nugadega

1. august. Imaam Husseini mälestamise päeva finaal: verekümblus nugadega.

1. augusti veetsime Skardus, oli imaam Husseini mälestamise päev, kohalike baltistanlaste üks tähtsaim püha. Hussein hukati piinarikkalt tuhatkond aastat tagasi tolleaegse kuninga poolt usulistel põhjustel, see toimus kõrbes kõige palavamal suveajal. Ka nüüd tähistatakse seda sündmust kõige kuumemal suveajal. Hommikul enne kümmet kogunesid tuhanded mehed tänavatel mošeede kaupa kolonnidesse ning alustasid rituaalseid laule ja enda rütmilist tagumist, liikudes samaaegselt aeglaselt linna keskväljaku poole. Paljud mehed olid vööni paljad. Löödi lahtiste kätega endale vastu rinda, vaheldumisi mõlema käega, löögihelid moodustasid koos muusika ja lauluga ühtse rütmi. Protsessioon kestis tunde, löökidest hakkasid rinnad veritsema, paljud läksid ekstaasi. Kogu üritus kulmineerus keskväljakul, kus mitukümmend meest hakkas end kettide külge kinnitatud nugadega vastu selga peksma, nii et veri pritsis. Naistel ei ole lubatud sellest üritusest ei osa võtta ega pealt vaadata, välismaalasi lubati pealt vaadata. Alles kella kuue paiku õhtul hajusid kurnatud mehed kodudesse laiali haavu ravitsema.

Tolerantsusest fanatismini on üksainus samm

6. august. Mõista, mõista, mis kaadervärk see on? Suhkruroost mahla pressimise masin Lahores. Ettevaatust janused, mahl võtab kõhu lahti!!!

Pakistanis on islam suhteliselt tolerantne, selle kinnituseks on muuhulgas säilinud budakujud. Üks selline objekt on Skardu lõunaservas, kus võimsale varisenud kaljurahnule on rohkem kui 1000 aasta eest raiutud kokku 23 budakuju. Kuid samas on olemas viljakas pinnas usufanatismi tekkeks. Põhjuseks on lääneriikide poolt endale võetud “maailmakorraldaja” roll ning soovimatus aru saada asjade tekkepõhjustest, rääkimata nende põhjustega arvestamisest.
Tagasisõidul tegime paaripäevase kõrvalepõike Hunza ja Gilgiti orgudesse, Põhja-Pakistani tähtsaimatesse keskustesse. Need siiditeega seotud paigad on kireva ajalooga, sinnani ulatus ka Aleksander Suure vallutusretk 4. sajandil e.m.a. Kaks päeva veetsime Rawalpindis, kus on kaks vaatamisväärsust: 9 km2 park kusagil linnaservas, mida me ei näinud, ning turg, milleks on kogu ülejäänud linn ja mida me nägime. Poolteist päeva veetsime Lahores, mis oma 5 miljoni elanikuga on Karachi järel suuruselt Pakistani teine linn. Seal on vaatamisväärset küllaga, ole ainult mees ja naudi kõike +40oC niiskes leitsakus, lugematute sõiduvahendite heitgaasides ja lõputus rahvamassis.
Pimedal õhtul kesklinna kitsastel äri-(turu)tänavatel rahvamassis tungeldes tunnetasime esmakordselt ebameeldivalt, et oleme mitmete tüüpide teravdatud tähelepanu objektiks. Linnas polnud peale meie üldse turiste näha. Päevavalgel see tunne kadus, siis oli ka teisi turiste välja ilmunud. Üllatas linnaelanike peaaegu totaalne inglise keele oskamatus, on ju see kant palju aastakümneid Inglise ülemvõimu all elanud. Objektidena on Lahores meeldejäävad Shalimani aiad (kahjuks hooletusse jäetud, ka purskkaevud ei töötanud), fort, Badshahi mošee, mis on ka turistidele avatud, vabadussammas, mille otsa saab mööda kitsaid treppe ronida, ja ajaloomuuseum, mille kuulsaimaks eksponaadiks on umbes 2000-aastane “paastuv buda”.
Tagasilend Eestisse ei kulgenud nii libedalt. Kui Islamabadis maaleminekuks piisas Eesti passi ettenäitamisest, siis sealt ärasaamiseks tuli läbida 6 erinevat kontrolli. Dubais veetsime 21 tundi viisa puudumise tõttu lennujaama transiittsoonis. Edasine lend üle Frankfurdi ja Kopenhageni kulges ladusalt. Eestimaine jahedus, rohelus, värske õhk ja inimtühjus tundusid peale lõunamaist eksootikat maapealse paradiisina. Meid ei häirinud ka see, et viimane neljast uitama läinud pagasikotist alles kolm päeva hiljem Tallinna jõudis.
Tagantjärele on ikka nii, et äpardused ununevad ja mällu sööbivad meeldivad seigad. Muljed Pakistanist ja tema inimestest on väga head, enamuse jaoks on seal tähtis enda igapäevane elu, mitte mingid kõrged ebamaised ideed. Nad ei vaja kaugeid läänepoolseid “õpetajaid”. Vaatamata vaesusele ja ülerahvastatusele näisid nad tunduvalt rõõmsamad ja rahulolevamad kui tavapäraselt mornid ja pisiintriigides siplevad eestimaalased.
Reisilt saadud emotsionaalne laeng kaitseb päris kaua koduse halli argipäeva eest. Kui see kaitsekiht lõpuks mureneb, on tagu-mine aeg uueks reisiks valmistuda.